www.militaar.net

Kindral Terras pärandab oma järeltulijale kuristiku. See lahutab armeed, mis meil on, armeest, mida läheb vaja sõjaks Venemaaga
Kaitseväe juhataja kindral Riho Terrase seitse aastat kestnud ametiaeg lõpeb detsembris. Ametisse astub järgmine juhataja. Millise kaitseväe pärandab kindral Terras oma järglasele? Milline on Eesti sõjalise riigikaitse seis praegu? Kus on põhilised probleemid ja kuidas neid lahendada?
Põhikriteeriume, millele Eesti sõjaline riigikaitse peab vastama, on tegelikult kõigest kaks: operatiivvajadus ja sõjakogemused. Nendega arvestamata ei ole riigikaitse midagi muud kui asi iseeneses, sest on kaotanud seose eesmärgiga, milleks ta on loodud.
Lati kõrgust, millest kaitsevägi ja kaitseliit peavad üle hüppama, ei pane paika meie ise ega meie liitlased, vaid Venemaa. Kui idanaabril on Eesti lähikonnas sõjalised võimed ja üksused, siis tuleb valmis olla selleks, et neid meie vastu ka kasutatakse. See on reaalsus, millest peab sõjalisel planeerimisel lähtuma.

Kõige ohtlikum ja Eestile tagajärgedelt tõsiseim on ohustsenaarium, mille teostamist Venemaa harjutas õppustel Zapad 2017: ulatuslik kallaletung meile ja liitlastele, kusjuures sõjategevus ulatub Teravmägedest Krimmini. Siin ei ole midagi uut ega ettearvamatut. Sama tüüpi stsenaariume mängiti läbi ka õppustel Zapad 2009 ja Zapad 2013. Kui suudame sellega toime tulla, saame hakkama ka kõigi teiste võimalike ohustsenaariumidega. Mitte vastupidi.

Võimaliku sõja võitu on meil lihtne defineerida: peame vastu pidama, kuni Eestisse jõuab sõjaeelse olukorra taastamiseks piisav hulk liitlasvägesid. Selleks on meil vaja kriitilist hulka võimeid ja üksusi, mis kokku määratlevadki operatiivvajaduse – minimaalse vägede hulga, millega oleks üldse võimalik täita mingit vähegi mõistlikku kaitseplaani.

Eesti riigikaitse planeerimise jaoks ei ole Ukraina sõda olemas, nagu pole ka Venemaa sõjalist moderniseerimist ega operatiivvajadust üldse.
Paraku saab sama hõlpsasti määratleda ka kaotuse: kui me ei suuda liitlasvägede tulekuni vastu pidada, pole neil enam kohta, kuhu tulla. Kaotame kõik, ka iseseisvuse. Selles mängus ei ole väiksemaid panuseid.

Laaneots oli õigel teel
Kindral Laaneots teadis väga hästi, kui suur on meie kriitiliselt minimaalne operatiivvajadus. Tema töö ja pärand nägi ette luua 42 000 inimesest koosnev sõjaaja kaitsevägi, millesse kuulub viis väekoondist: neli kaitseringkonda ja üks brigaad.

Ta nägi selgesti ka liiga kontsentreeritud juhtimissüsteemi ohtlikkust. Nõukogude vägede sissetung Afganistani näitas, et kui riigil poliitiline ja sõjaline pea maha raiuda (mida Nõukogude eriüksused tegid), järgneb kaos. Tänapäeva Venemaa relvajõududel on selleks palju rohkem võimalusi ja oleks naiivne arvata, et meie vastu ei kasutataks sõja korral sama võtet. Tsentraliseeritud juhtimissüsteemiga väikeriik teeb endast ise suurriigi ideaalvastase.

Kas kindral Laaneots suutis oma ametiajal säärase kaitseväe üles ehitada? Ei. Operatiivvajadustele vastava kaitseväe ülesehitamine ei olegi ühe kaitseväe juhataja ühe ametiaja küsimus, vaid pikaajaline ülesanne. Ka ei eeldanud seda toonane julgeolekuolukord.

Kuigi kindral Laaneots ei suutnud enda seatud latti ületada, on ta ära teeninud austuse. Latt oli õigel kõrgusel.

2011. aastal kinnitati Venemaa relvajõudude kümne aasta arenguplaan, mille täitmine hakkab praegu jõudma lõppfaasi. Olen seda mahu, ulatuse ja tähtsuse poolest võrrelnud Stalini-aegse Punaarmee 1930. aastate moderniseerimiskavaga. Kuidas see meid mõjutab? Operatiivvajadus suurenes, mitte ei vähenenud. Kõrgushüppajate keeles tõusis latt kahelt meetrilt kahele neljakümnele, kust üle hüpata on väga raske.

Kas säärases olukorras oleks olnud mõeldav vähendada sõjaaja kaitseväge poole võrra või kaotada kaitseringkonnad? Paraku kindral Terrase ametiaja alguses just nõnda talitati. Riigikaitse 2013.–2022. aasta arengukava ei arvestanud Venemaa relvajõudude arenguga. Vähe sellest, sellest kadus ka seos operatiivvajadusega. Latt lasti alla meetri peale, sest kõrgemale hüpata polevat jõukohane ega vastutustundlik.

2013. aasta lõpus ja 2014. aasta alguses analüüsisin põhjalikult seda kava kokku üheteistkümnes Delfi artiklis. Hinnang oli hävitav. Esitasin põhimõttelisi küsimusi, millele ei ole tulnud ega tule vastust. Kohe pärast seda puhkes Ukraina sõda, mis kinnitas mu järeldusi palju kiiremini ja kardetavamal moel, kui oleksin osanud oodata.

Eesti pole Ukraina juhtumist õppinud
Eksimine on inimlik. Vigu on alati võimalik parandada. Paraku ei kutsunud Ukraina sõda esile mingeid muudatusi. Uus 2017.–2026. aasta arengukava on sisuliselt eelmise kloon. Eesti riigikaitse planeerimise jaoks ei ole olemas Ukraina sõda, nagu pole ka Venemaa sõjalist moderniseerimist ega operatiivvajadust üldse. Tundub lausa, nagu oleks meie idanaaber vahepeal kaardil kuhugi mujale kolinud.

Kui me ei suuda liitlasvägede tulekuni vastu pidada, pole neil enam kohta, kuhu tulla. Kaotame kõik, ka iseseisvuse.
Mis on siis kindral Terrase ametiaja pärand? Operatiivvajadus kuulutati paber- või õõnesarmeeks. Sõjaaja kaitseväge vähendati 21 000 inimeseni. Kaitseringkonnad kaotati. Ühtegi võimelünka – keskmaa õhutõrje, soomusmanöövrivõime ning miiniveeskamise ja rannakaitse puudumist – pole likvideeritud. Mereväel pole endiselt ühtegi lahinguvõimet. Ajateenijaid kutsutakse riiki teenima ikka sama palju nagu kümnendi alguses, veidi üle kolme tuhande inimese aastas. Iseseisva kaitsevõimega seostamatuid tegevusi pole lõpetatud. Kaitseressursside ameti kõrvale on loodud veel teinegi düsfunktsionaalne amet – hangete amet, millega ta nõustus.

Mille eest hindab siis kaitseminister Jüri Luik kindral Terrase tegevuse väga heaks? Eesti kõige olulisem väevõime-eesmärk ehk panus NATO väestruktuuri on pikka aega olnud üks mehhaniseeritud jalaväepataljoni ümberpaigutatav taktikaline grupp. CV-90 tüüpi jalaväe lahingumasinatega varustatud Scoutspataljon, samal platvormil toetusmasinad ja patarei liikursuurtükke K-9 annavad kokku ideaalse üksuse, millega saanuks võidelda eelmisel kümnendil ja käesoleva kümnendi alguses olnud sõdades. Talibani, ISIS-e või mõne muu sissi- või terroriorganisatsiooni võitlejatel oleks säärase üksuse vastu raske sõdida.

Üks kaitseliitlane lõkke ääres samastas kaitseväe selle kümnendi arengu tabavalt Scoutspataljoni taktikalise grupi arendamisega. See on neelanud ja neelab lõviosa ressursse. Kui siia lisada Läti ja Leedu eeskujul juhtimisstruktuuri ümberkujundamine ekspeditsiooniarmeele sobivaks, siis ongi Eesti saanud endale sõjalisteks välisoperatsioonideks ideaalselt sobiva kaitseväe.

Mis vahet on praegu Eesti ja Läti kaitseväel? Meil on mõnevõrra suurem sõjaaja kaitsevägi ja ajateenistus. Muid erinevusi enam pole.

Kui meil oleks vaja ekspeditsiooniarmeed, paneksin minagi kindral Terrasele oma suhteliselt karmil hindamisskaalal neli plussi või isegi viis miinuse. Klassikaline ütlus, et kindralid valmistuvad alati eelmiseks sõjaks, sobib olukorra iseloomustamiseks nagu rusikas silmaauku.

Mida on meil säärase armeega peale hakata? Julgeolekuolukord on põhjalikult muutunud. Pole kahtlust, et Vladimir Putin valitakse tagasi Venemaa presidendiks. Kui ta soovib taastada deržava, peab ta purustama praegu kehtiva maailmakorra. Üks võimalus selleks on sõda. Putini järgmise ametiaja kaks viimast aastat on ohtlikud. Selleks ajaks on ta jõudnud üles ehitada relvajõud, kes on võimelised ja valmis sõda pidama. Järgmisest kaitseväe juhatajast võib saada isik, kes peab juhtima Eesti vägesid selles sõjas.

Kindral Terras pärandab oma järeltulijale kuristiku. See lahutab armeed, mis meil on, armeest, mida läheb vaja sõjaks Venemaaga. Ta valmistas kaitseväe suurepäraselt ette eelmise kümnendi julgeolekuolukorraks ja sõdadeks, aga kukkus läbi selle ettevalmistuses järgmise kümnendi võimalikuks sõjaks. Paraku ei ole see auväärne läbikukkumine, sest ta isegi ei proovinud.

Koos kindral Terrasega on paraku läbi kukkunud ka kõik tema ametiajal võimul olnud kaitseministrid: Mart Laar, Urmas Reinsalu, Sven Mikser, Hannes Hanso, Margus Tsahkna ja Jüri Luik. Kaitseväe juhataja on kaitseministri otsene alluv, kelle tegevuse eest ta valdkonna juhina vastutab.

Sõdida võib ka kahe ja poole või kolme tuhande mehega nagu 1991. aasta augustisputši ajal, kui siis oleks sõjaks läinud. Küsimus ei ole pelgalt sõdimises. Küsimus on usutava heidutuse loomises, et sõda ära hoida, ja sõja võitmises, kui see peaks ikkagi puhkema.

Tulevane kaitseväe juhtkond (ja ka kõik tulevased kaitseministrid) peaks esitama endale kolm küsimust.

- Kuidas kavatsen ma sõja võita ehk liitlasvägede tulekuni vastu pidada, kui Venemaa peaks kallale tungima?

- Missugust kaitseväge ja kaitseliitu ma selleks vajan?

- Kuidas on vaja selleks sõjaks valmistuda?

Miks mulle ei meeldi Kunnas ja miks ma tema arvamust ei võta väga tõsiseslt: tema teab ainutõde ja ainult temal on õigus. No teistel samuti kui nende arvamus ühtib Kunnase arvamusega.

Illike kirjutas:See oli minu isiklik tagasihoidlik arvamus selle artikli kohta. Loomulikult on kõigil võimalus arvata vastupidist. Tõde saab eksisteerida ainult teatud ajahetke (perioodi) kohta. Miks mulle ei meeldi Kunnas ja miks ma tema arvamust ei võta väga tõsiseslt: tema teab ainutõde ja ainult temal on õigus. No teistel samuti kui nende arvamus ühtib Kunnase arvamusega.

See, kas skautidele on panustatud liiga palju, on muidugi huvitav teema.

tommy kirjutas:Küsimus on ikka, kas KV raskem soomustamine on/oli õige??
Või oleks pidanud jätkama kergejalaväe ja APC-tüüpi soomukitega??

Kas CV-de asemel hoopis mõnevõrra suurem SAK (jah - kaadri puudus seab omad piirid, aga midagi oleks ehk saanud teha)? Või hoopis raskem soomus - tankid ja jalavägi jäänuks Pasidele?

Tulevane kaitseväe juhtkond (ja ka kõik tulevased kaitseministrid) peaks esitama endale kolm küsimust.

- Kuidas kavatsen ma sõja võita ehk liitlasvägede tulekuni vastu pidada, kui Venemaa peaks kallale tungima?

- Missugust kaitseväge ja kaitseliitu ma selleks vajan?

- Kuidas on vaja selleks sõjaks valmistuda?

tommy kirjutas:

Kas CV-de asemel hoopis mõnevõrra suurem SAK (jah - kaadri puudus seab omad piirid, aga midagi oleks ehk saanud teha)? Või hoopis raskem soomus - tankid ja jalavägi jäänuks Pasidele?

Kisub skisofreeniliseks etteheiteks-"IFV-pataljonile kuluvad liiga suured summad, muud jäävad nälga".
Tankipataljonile oleks kulunud suurusjärk suuremad summad-sama etteheide oleks võinud kõlada veelgi valjemini.
Ei saa korraga nõuda võimelünkade likvideerimist(mis ongi kallid) ja samas hädaldada summade üle, mida see vajab...

Martin Peeter kirjutas:
Nõus, aga siin ongi tegelikult küsimus alternatiivides. Kas CV-de asemel hoopis mõnevõrra suurem SAK (jah - kaadri puudus seab omad piirid, aga midagi oleks ehk saanud teha)? Või hoopis raskem soomus - tankid ja jalavägi jäänuks Pasidele? Aga seda on siin nii palju vaieldud, ärme enam alga.
Aga see dilemma näitab selle ametikoha tegelikku raskust ja vastutust.