www.militaar.net

frantzus oli neli päeva kodumaal, ilma arvutita õnneks, mingeid uusi mõtteid ei tulnud, seega pean jätkama vana teemaga

seisan siis kenasti staabi ees, pealiku juhiga ka paar sõna vahetatud et isegi mina ei tea mis toimub, et mul käsk uus auto staabi ette toimetada kella 11-ks , rohkemat ei tea midagi, et äkitselt tema saab nüüd endale uue auto : . rahunes maha, rohkem ei pärinud, uskumatu et isegi tema ei teadnud mis mäng tegelikult käsil oli, tol hetkel, asjadest hakkasin aru saama veits hiljem. istun siis staabi ees autos, uksed pärani et asi saunaks ei läheks, ise juhi istmel et see üle ei kuumeneks, mustast dermantiinist istmekate läks päikese käes nii kuumaks et sinna ei kannatanud isegi mundriga istuda , sööklasse ei julenud ka minna kuigi pool tundi kontrollajani aega, hommikusöök ju söömata, see ju ka kole lugu kui auto on ja juhti pole, eriti patuoinast frantzusi . jäi siis frantzus rooli taga unistama, tõmbas ka panama silmile et valgus ei häiriks, ja jäi sujuvalt tukkuma; kaks ööd ju praktiliselt magamata ka . ärkasin selle peale et pealiku küna läks käima kõrval, käivitati auto siis kui pealik parkla suunas liikuma hakkas, see käis automaatselt; lükkasin panama ühe näpuga silmadelt ära ja johhaidii, pealik ise seisab mu ukse augus ja vahib otsa . andis käega märku oma juhile et pangu see küna mootor seisma, ja siis võttis mind käsile! pugesin ka autost välja et viisakam asend võtta, mahlaste kommentaaride saatel, razpizdjai-ohuiel jne . viskasin siis selja sirgu ja kandsin ette et vastavalt pealiku käsule on willis toimetatud õigeks ajaks staabi ette täis lahinguvarustuses ja reamees frantzus on ka lahinguks valmis vastavalt käsule! vahtis siis mind pealaest jalatallani ja tagasi üle, ütles et ne hu...va, positiivne märk minu jaoks. siis hakkas autot uurima, hammustas kohe läbi et see ju tsiviilvariant, rehvide järgi! frantzus siis kohe seletama et vaja ju neli päeva ikkagi Taschkendi polkovnikut vedada mitte kohalikke puuhalge, tase ikkagi . käskis mul vait olla ja sukeldus autosse, ja sealt hakkas ka tulema omadussõnu, aga jälle positiivses toonis; kardinad, keskkonsool, pagass vooderdatud, peeglid, udukad, valgustus salongis jne. et millal sa seda kõike jõudsid ja kes tegi? kandsin siis ette et ise tegin, mehaanikajao poiste abiga, ja Picassogi abiks, ja kuna aega ei olnud siis jäi palju asju tegemata: udukad ühendamata, istmekatteid pole ja kella ei jõudnud ka installeerida , kella teemat ta ei pannud isegi tähele, aga istmekatete osas võttis vastu radikaalse otsuse; vaja tema willisest katted ümber tõsta, ja aega on 15 minutit. pealiku autojuht oli muidugi väga häppi , aga kuidagi me need ümber tõstsime " minu " autosse 10-e minutiga .

kobis siis pealik ka autosse ja suund Termezi lennujaama, jaam oli ca 15km linnast väljas ja meie väeosast ka umbes sama kaugel. pealik igaks juhuks küsis et kas frantzus ikka teab kus airport on, loll küsimus muidugi; olin ikka korduvalt sealt mööda kimanud . uue autoga esimest korda trassile, polnud ju veel kiiremat käiku sellel autol sisse saanud! ei pettunud autos, tundus et jooksud kenasti paigas, rooli kuulas ka hästi, ja ikka kuradi vagane oli tänu asfaldi rehvidele ja minu poolt tehtud mürasummutusele! ise jälgin sisepeeglist pealikku, selle suu venis aina pikemaks, kuni kõrvadeni välja, poleks kõrvu ees olnud siis vist oleks kuklataguseni välja veninud . sisepeeglist jälgisin jah, vot pealikul selline kiiks et tema istus ALATI tagaistmel paremal pool nagu härradel kombeks, kuigi ise oli tol hetkel veel kapten! esiistmele kobis ainult siis kui auto oli täis teisi ohvitsere, madalamaid; kui juhtus paar ohvet olema siis peksti üks ette istuma frantzusi kõrvale auväärsele kohale, kui kolm siis lubas frantzus pealikul enda kõrvale istuda . ja vot siis hakkas tagaistmelt tulema mahlaselt armee lekskoni järgi, et mida sa bl..d selle autoga teinud oled, et tema pole nii vagase willisega veel sõitnud . ega ta enda küna oli ka ainult pool aastat vana, aga hakkas miskit knou-houd nõudma minu käest . seletasin siis et olen oma isa kõrvalt seda õppinud kuidas veoautode kabiine vaiksemaks tehti igasuguste vaipade ja mattidega, aga willise vaigistamine on minu jaoks uus projekt, et saaks veel vaiksemaks kui aega oleks, ja motivatsiooni . igatahes pealiku tuju oli hetkel hea, lennujaama jõudes muutus muidugi jälle tõsiseks, suur polkovnik ju tulemas . panin auto lennuvälja parklasse, pealik litsus muidugi terminaali härrat vastu võtma; frantzus ei julenud ka silma kinni lasta, jälgisin rahvahulgast furaschkasid et mitte pealikku alt vedada! ja siis nad tulevad, frantzus kobis ka välja stange juurde ja kandis ette balti aktsendiga vene keeles et tervist härra polkovnik ja tervitab autojuht reamees frantzus. viskas siis polkovnik ka käe kõrva juurde ja ütles pealikule et "opjat ne russkii" . omaarust sain sest vihjest aru kuna pealiku autojuht oli uzbekk, aga ma olin eksiteel . istuvad siis autosse, lubasin polkovnikul enda kõrvale istuda, too kohe küsib pealikult et kas frantzus pealiku uus autojuht? pealik arvas et frantzus on hetkel projektipõhine autojuht polkovniku liigutamiseks, ei midagi enamat, et peaks hakkama saama . ja järgmine küsimus et kas frantzus üldse linna tunneb, pealik arvas et peaks tundma jah, kuna aasta juba teeninud siin kandis autojuhina, frantzus tahtis muidugi lisada et teab kõike kohalikke bordumajasid ja viinamonopole aga olin vait .

no niipalju frantzus armee subordinatsiooni jagas ja sai aru et järgmised neli päeva kamandab mind ainult polkovnik, oma pealiku võin üle lasta . esimene päevakäsk oli et linna, gostiinitsasse; pani siis frantzus käigu sisse, sidurit veel ei päästnud ja sai kohe esimese pizdulei , et kus kurat sa oma juhiload oled saanud, teil pribaltikas ju tavaliselt neid lammaste eest ei anta, kuradi amatöör selline jne ; et enne kui käik sisse pannakse tuleb ikka mootor ka käima panna, tolbajoob . nujah, eks okrugi autoteenistuse ülem teab muidugi paremini kuidas asjad käivad, ikkagi kindrali ametikoht, peeglist nägin et pealik ka suht õnnetu, arvas vist et frantzus veits pabinas . keeras siis frantzus süüte välja ja pani willise uuesti käima, vaatasin polkovnikule otsa ja küsisin et kas nüüd tohib käigu sisse panna , polkovnik näoilmet ei muutnud ja ütles et nüüd tohib jah! silmanurgast nägin et pealik päris kaame tagaistmel! eks lennuvälja kõrval oli suht kõva taustamüra, seal toimetasid ka kopterid, sõjaväe MI-8 , vedasid teiseltpoolt rahvast kohalikku hospidali, ega kuule jah kas mootor käib, ja polkovnik ju tükk vanainimest kah, eks tema peale ole ka palju röögitud ja sinna see kõrvakuulmine kaob . sain hoo üles, ja siis hakatakse mind üle kuulama; et füsionoomia ja keeleoskuse järgi olevat frantzus puhast aaria tõugu pribalt, ne russkii, aga täpsemalt? ütlesin ausalt et frantzuz on õigusjärgne eesti vabariigi kodanik, ja juured lähevad isegi keskajast Rootsi kuningakotta . järgmine küsimus oli et kui pikalt juba teeninud ja kuidas ma siia sattusin, krt isegi eriosakonna mehed polnud mind nii täpselt üle kuulanud . vastasin muidugi ausalt, et afgaani komando, Termezis sama väeosa õpperoodus, aga vahetult enne afgaani saatmist arvas väeosa zampoteh( praegune pealik ) et mul on kodumaalgi nii palju võlgu maksmata ja jättis mind oma väeosa leivale, autojuhiks. ja konkreetselt selle willise juhiks sain selle pärast et üleeile jäin korrapidaja auto roolis olles marsruudilt kõrvalekaldumisega vahele, ja mind pandi valiku ette kas kohe kubu või pean neli päeva polkovnikut vedama ja alles siis kubu, ja peale seda kuvalda ja ülepäeva karauul, rääkisin kõik ausalt ära . pealik oli tagaistmel juba päris kössi vajunud . polkovnik võttis siis pealiku ette; et neid pribalte pole mõtet kubuga üldse hirmutada, lähevad vabatahtlikult kui alternatiiviks on afgaani saatmine, ja sinna nad minna ei taha! et pealikul on tegelikult korralik piits-präänik olemas frantzusi suguste suhtes. ta oma autojuht Taschkendis on lätlane( sealt see "ne ruskii" tuligi ), samamoodi kuskilt õppeväeosast pripahhaitatud, ka komando K20A, ja see piits pidi väga mõjus olema, afgaani saatmine! ülekuulamine katkes kuna jõudsime gostiinitsa ette; Termezis kutsuti seda asutust "ohvitseride gostiinitsa" , maakeeli öelduna ohvitseride maja; seal oli hotell, söökla, isegi klubi kus iga laupäev oli ohvitseride järeltulevale põlvkonnale disco, mingi diviisi bänd ka tinistas seal kitarri , kasiinot kahjuks ei olnud . seda sööklat kasutasid ka meie väeosa ohved, eriti poissmehed. iga lõuna vedas väeosa "tööliste buss" rahva linna, kindlal marsruudil, kes läks sööklasse ja kes läks koju sööma, poissmehed käisid ainult sööklas; pereinimesed kodus aga suviti ka nemad sööklas, buss korjas pärast rahva jälle peale! selgitus lihtne, kuna Termez oli temperatuuri suhtes suvel ikka pärapõrgu siis saatsid enamus ohvesid oma naised-lapsed kodumaale suvitama mai lõpust septembri alguseni, oma pealiku naine küll jäi aga poiss saadeti suveks kodumaale vanavanemate juurde, eks see asumise aeg oli seotud ka kooli ajaga. söökla oli ka huvitav, üks köök aga kaks eraldi saali; ohvitseride söökla ja vanemohvitseride söökla, sildid ukse peal suurte tähtedega. noh ohvitseride sööklas käisid prapporid kuni starleideni, mingite kirjutamata seaduste järgi käisid kaptenid juba vanemohvitseride sööklas, arvatavasti olid kaptenid üldjuhul juba majori ametikohal, ei tea . igatahes frantzusil sinna ohvitseride sööklasse asja ei olnud . aga vot vanemohvitseride sööklas käis frantzus ära, ja mitte üks kord ! esimest korda mingi kahe kuu pärast, käisime Afgaanis kontrollreidil sama polkovnikuga kes oli just kindraliks saanud, lennuki aeg suht lähedal, ei kannatanud mind väeossa sööma saata, kusjuures ma polnud isegi hommikust söönud, kella seitsmest olime juba piiril, kindral muretses ka sõduri kõhu pärast, vedas mind kaasa vanemohvitseride sööklasse ! ikka tibid valgetes põlledes teenindamas ja lusikas-nuga-kahvel tööriistadeks; sain kuidagi hakkama ja jõudsime isegi lennujaama õigeks ajaks

Hakkasin mõtlema... et ma pole vene rahvusest komandöri autojuhti näinudki. Üks usbekk oli imelikul kombel Kaliningradiski, aga muidu eestlased või leedukad-lätlased. Mede baatjal oli ka nii suur leedukas, et duhhi ajal käis külgedelt lõhkilõigatud kirsadega Pärastpoole otsiti langevarjuri saapad mille sääri sai nööridega laiemale lasta.

vanahalb kirjutas:Hakkasin mõtlema... et ma pole vene rahvusest komandöri autojuhti näinudki.

Mõni siiski tuli ette - meil ülema oma oli venelane, staabiülema oma aga nagu ikka estonets. Peale 91 aastat mõtlesin, et huvitav kes nüüd vene sõjaväes ülemaid ringi veavad...

Jah terve Kaliningradi diviisi staabi uazikikute juhid olid reeglina eestlased aastal 1987- 88

Meid viidi sinna orjaturule ja peale käsklust et kellel on autojuhiload sai enamus eestlasi mingite natsalnikute vodiladeks , pärast õnnestus isegi neid paar korda näha kui mingi kindral või polkovnik väeosa kontrollimas käis ja ka uudismaale valmistuvate partisanide juures ( ülemused pidid ju ka neid käima kontrollimas)

ei oskagi kommenteerida, igatahes termezi garnisonis olin ainuke bribalt-autojuht willisel, autojuhtide telegraaf toimis hästi et oleks kohe kuulnud kui keegi zemljak oleks olnud, ja pribalte liigitati kõike ühe mütsi alla, kõik teised olid valged venekeelsed, va meie pealiku juht kes oli uzbekk, ja selle vea pidi ka frantzus ära parandama et willise juhtide hulgas rassipuhtust hoida , tagamaid seletan hiljem! aga kodukülas oli vist iga teine autojuhiloaga poiss olnud willise juht sõjaväes juttude järgi , ja ülejäänud olid dessandis või merejalaväes teeninud , üks isegi allveelaeval , enne kui mina sinna sinna läksin. aga tõetera on asjal sees, sest mu oma vennas kes minust aasta hiljem kroonu läks vedas willisega lennuvälja zampotehhi , oli lätis Vainöde lennubaasis, kuskil Liepaja lähedal. võib ka perekonna viga olla, kõige noorem vend nügis Jossiga lund kuskil Magadanis raketiväeosas , oli viimane sats kes ausalt kaks aastat vene kroonus täis teenis, siis lasti kõik eest poisid Gorbatsovi käsul koju.


jätkan...
gostiinitsa ees rabas polkovnik oma jämeda portfelli kaenlasse ja andis mulle järgmise päevakäsu, et nüüd viid oma pealiku väeossa, lõunatad ja poole kolmest oled hotelli ees tagasi, et läheme tööle, ühe väeosa ta kotiks täna hea meelega ära ; ja siis pöördus eraldi pealiku poole et sind tulen reedel enne lõunat kottima, ja siis selgub kas on lootust majoriks saada või jääd "igaveseks kapteniks", ja sealt otse lennujaama, lennuk kell üks, et sul on kolm päeva aega oma väeosas kord majja lüüa! selle peale tuli frantzusil kohe meelde "Herakles ja Augeiase tallid" , et seda sõnnikut meil jätkub, frantzusiga eesotsas . vähemalt oli polkovnik otsese ütlemisega, ei keerutanud, ja selle pärast teda kõik kartsid kah. astus siis välja ja virutas mu uue willise ukse pläraki kinni, tahtsin talle järgi karjuda et ega see laudauks ole aga nähes pealiku prille mis olid seespoolt udused jätsin selle spektaakli vahele . käik sisse ja masin käima, või oli see vastupidi , suund väeossa vastavalt käsule, pealik oli ka ennast veits kogunud ja käskis ennast hoopis koju lõunale viia, vaidlesin veits vastu et mul kõrgema ohvitseri käsk, aga ta siis oskas kohe mu nõrka kohta ära kasutada, et kas sa tahad tõesti afgaani minna , midagi oli talle ka polkovniku jutust kõrvade vahele jäänud . veeretasin pealiku koju, isegi mäletasin maja kus tal korter on, mõned korrad olin teda sinna vedanud kui Kamaziga sõitsin ja tema veel zampoteh oli, arvas et vaadaku ma ise kas lähen väeossa sööma või olen linnas, aga polkovnikut mina ei tohtivat mitte alt vedada, et tema pagunid olla ka mängus, ta ise helistab väeossa et oma auto talle järgi tuleks. frantzus vastas sellepeale et "jess boss" ja kimas esimese avaliku leivaahju poole, poest ka paar limpsi ja hotelli ette valvesse. väeossa polnud mõtet sõita, söömiseks poleks aega jäänud, frantzus harjunud ju tagatoas sööma aga kell oli selline et kogu väeosa läks sel ajal sööma ja polnud kedagi kes frantzusiga privaatselt tegeleks tagatoas, hoz-zvoodi mehed käisid söömas siis kui suurem manschaft oli sööklast juba lahkunud . ruleerisin siis hotelli ette lähteasendisse ja nosisin omaette, hommikusöök oli ju ka vahele jäänud, aga magu on minu oma mitte armee oma !

Viime polittzanjaatije käigus läbi kerge geograafiakursuse - siin andsidki nõukogude sõdurid internatsionaalset abi sõbralikule Afganistani rahvale

Ja seda Nõukogude Liidu Kommunisliku Partei juhtimisel !!!

Muidugi kaart on küll kirjutatud nemetskimi bukvami aga ärge seda tähele pange

v TurkVo jest tri dõrõ; Termez, Kuschka i Marõ! nii meil ohvitserid rääkisid, olevat viimased kohad kus teenida , kaardil kõik kenasti näha, Kuschka on küll saksa tähtedega, ka piirilinn, meie väeosa 1. rood paiknes alaliselt seal ja tegeles tehnika saatmisega üle piiri, esimest korda nägin neid siis kui olin ikka vanake juba, siis toodi nad kogu rivitehnikaga Termezi tagasi, PARM komplektid jms., lisaks paljaks varastatud uus tehnika mida keegi ju vastu ei võtnud, neid hakati meil uuesti taastama

kriban...

nosin siis leivakest limonaadiga ja ootan polkovnikut; frantzus andis endale pühaliku lubaduse et nüüd hakkab korralikuks sõdalaseks ja ei miskit jama ei tekita, vanadki jamad ju klaarimata veel . tuleb siis polkovnik autosse, ja kohe ülekuulamine, et kas viisid pealiku väeossa ja ise oled lõunatanud? olin klassikalises kahvlis, valetada ei kannata aga pealikku ka sisse rääkida ei taha . mõtlemiseks ainult murdosa sekundist; pidin jälle veits paska ajama; et viisin pealiku koju lõunale kuna ta arvas et ma ei jõua ju väeosas lõunatada kuna meil lõuna alles kell kaks; kuidagi ei jõua tagasi; et pealik andis frantzusile 50 kopikat et saaks linnast miskit söödavat võtta ja prioriteediks ikka polkovniku teenindamine! polkovniku kõrvakuulmine kehva aga nina oli hea, tundis autos värske leiva lõhna, ja küsis kohe et kas limonaad-hlepjoska lõunaks . vastasin jaatavalt, et mul kolm tükki veel pagassis sinelisse keeratud et ära ei jahtuks, igaks juhuks kui polkovnikul nälg peale tuleb . selle peale saadeti mind igale poole "viisakalt" ja kästi liikuma hakata. suund miskisse väeosasse, isegi ei mäleta kuhu. frantzus oli need kolm päeva igati viks ja viisakas, iga päev ajasin isegi habet, tavaliselt üle päeva , ei korraldanud miskit jama, tööpäevad olid inimlikud, hommikuti üheksast võõrastemaja ees, õhtuti ca kella poole kuuest juba väeosas tagasi, elu nagu vanadel headel aegadel , sain trakse tõmmata . ainult üks väike prohmakas, üks action, ja üks suurem ämber . prohmakas muidugi esimesel päeval, kuskile väeossa me laekusime ja mina jäin ootele mingil asfalteeritud platsil autopargi kõrval. uksed pärani ja panama silmile oli autojuhi oote asend; pikutan-tukun autos kuni hakkab käima mingi tsahh-tsahh-tsahh kuskil lähedal . teen silmad lahti ja mida ma näen; mingi duhh möllab luuaga mu willise kõrval, vastutuult ja kõik tolm mulle autosse .
krt, kobisin autost välja ja tegin talle stopi, ja hakkasin talle luuatamise põhitõdesid õpetama! et laeval visatakse ka solgipang allatuule pardalt merre et solk tagasi näkku ei lendaks, ja sama teema on ka liiva pühkimisega, et ikka allatuult tuleb pühkida kui tahad töö kiirelt ära teha ja puhkama saada kui on akkordtöö; aga kui on karta et seejärel antakse lisatöö siis kiiret ei ole, pühid jah vastu tuult ja hoiad tööd sest muidu antakse järgmine töö kätte . duhh kuulab andunult suht valvel seisakul, eks ta nägi ka esimest korda panamaga esinduslikku sõdalast kes willisest välja astus; tal oli veel läkiläki peas, taseme vahe ikka tohutu . loen oma epistlit ja märkan et mul on ikka tohutud võimed noorema kaadri juhtimises, isegi duhh lõpuks kangestus ja viskas käe kõrva äärde; ; ja seejärel kuuldus seljatagant polkovniku mahlakas bass et reamees frantzus on ennast liivaluuatamise nüanssidega ikka väga hästi kurssi viinud, arvatavasti omadest kogemustest . krt, kogusin ennast kiiresti, vastasin et meie väeosa asfaldi pind on frantzusi poolt ikka mitu korda edasi-tagasi luuaga ülekäidud kui frantzus veel noor oli, et on kogemusi mida jagada . ei teagi pikalt ta seljataga pealt kuulas, aga duhhi kehahoiaku järgi vist pikalt . aga rohkem see teemaks ei tulnud, andis käsu hotelli sõita ja järgmine hommik üheksast jälle kohal olla. ülekuulamine muidugi jätkus sõidu ajal, aga rohkem nagu isiklikul ja rahvuslikul pinnal, ja elu-olu kohta eestimaal, nii populaarteaduslikult mitte zampoliidi vaatenurgast . kallutasin ta maha hotelli juures ja siis oli juba suht kiire, mul ju öösõidu luba ei olnud, kella kuuest pean väeosas olema, aga tohutud võlad leivakeste näol vaja maksta kaasteenijatele, ja leivaahju juures a la carte teenindamine, aga jõudsin õigel ajal linna piiramisrõngast välja (VAI) . ruleerisin staabi ette parklasse, millegipärast oli pealiku auto ka veel seal, ei teinud sellest välja ja saatsin kohe sõnumi laiali et frantzusi leivalahvka on avatud . asjaosalised siis tulevad vaikselt oma saagi järgi staabi ette, jagamise rõõm on kõige suurem rõõm;
ja mingil hetkel on ka pealik ise järjekorras willise ukse taga . siis oli vähe seletamist et need on kõik mu abilised olnud et auto valmis seada, et neile annan tasuta, aga mul on ka paar ülemäärast, müügi jaoks ! arvas et temal olevat kõht täis, teda huvitas pigem polkovniku teema, et mida rääkinud-kommenteerinud. ütlesin ausalt et rääkisin nii nagu asi oli, et viskasin tema koju kuna ise poleks lõunale jõudnud, ja see olevat pealiku initsiatiiv et et polkovnikut mitte alt vedada, ühesõnaga et me kooskõlastasime selle pealikuga . jäi seletusega rahule, lubas mul leivaäriga jätkata ja läks oma künaga koju ära.

kriban...

järgmisel päeval frantzus jälle hotelli ees ootel, täitsa kaine; tuleb siis polkovnik ja arvas et täna veedame kogu päeva polügoonil, et kotime neid kogu raha eest, siis käime lõunal ja läheme tagasi sinna et edasi kottida . frantzus muidugi häppi ei olnud, polügoonil pole ju ühtegi puud mille alla saaks willise varju ajada kuni kottimine käib! ( polügoonil oli Termezi põhiline õppekeskus moto-pehhoota jaoks afgaani saatmiseks, sinna ka frantzus alguses sattus kui Termezi üldse jõudis, mina olin seal õnneks ainult paar tundi, seal olid omad ülesostjad , aga kes sinna jäid neid ei kadestanud, kogu elu oli telkides, iga ilmaga, ja ümberringi ainult kõrb ja liivaluited .) auto liigutamisest polnud ka kasu, päike praktiliselt zeniidis kogu aeg. aga selle eest kuulis frantzus ikka täitsa lähedalt kuidas kunde kohalikke kottis, polnud ime et ta hääl juba lõunaks päris kähedaks muutus selles kuivas ja kuumas kliimas, lõunaajal puhkas oma häält ja pärast lõunat räuskas jälle edasi . frantzusi lõuna muidugi jälle oma rahakoti pealt, aga ei häda, kopik siia-sinna polnud enam probleem, hetkel . istub siis frantzus willises liivaluite otsas, uksed pärani ja lahendab ristsõnu, eestikeelseid muidugi. nendega ka oli probleem korra duhhi ajal osobistiga, et miks nemetskimi bukvami, äkki salakiri Luure Keskagentuurile , vaja ikka ära tõlkida!!? tola on tola, isegi kolme kupuga pagunitel; ristsõnu tõlkima... . mingil hetkel tunnen et tuuleiilike puhub läbi auto, ja see on sealkandis juba ohumärk! kargan autost välja ja vaade üle horisondi 360 kraadi, selge pilt kohe, taevas läheb ühest servast liivakarva, tulekul on "afgaan", nii kutsuti sealkandis liivatormi. küsimus selles et kas pean selle keset kõrbe üle elama või linnas, aga see ei olenenud enam minust . eks kohalikud asjapulgad tahtsid ka polkovnikust võimalikult kiirelt lahti saada ja juhtisid ta tähelepanu sellele et kohe läheb ilgeks liivamölluks keset kõrbe . tuleb siis polkovnik pika sammuga ja käseb kiirelt linna kimada, et siin pidavat asi hulluks minema, frantzus isegi uskus teda kuna oli selle ise mitu korda juba üle elanud, ja ühekorra duhhi ajal keset kõrbe, silmad-suu-nina-kõrvad liiva täis, silmad kinni ja hoiad pilotkat suu ees et üldse midagi hingata saaks ilma liivata . käik sisse ja linnapoole, ise jälgin koguaeg ümbrust, torm lähenes küljelt; mingil hetkel sain aru et ei õnnestu põgeneda ja keerasin asfaldilt maha ca kümme meetrit teest kõrvale, et mingi kohalik eesli-arbaaga otsa ei kimaks ja jätsin hoopealt mootori ka seisma! polk kukkus muidugi karjuma et mis juhtus, kas auto katki, ütlesin oma vigases vene keeles et miskit pole katki ja palusin tal akna(fortotcska) kinni panna, ise kargasin üle istme tagumisi sulgema. polk ei saanud ikka miskit aru aga kui 20 sekundi pärast talle akna kaudu hunnik liiva suhu lendas siis sai akna sulgemisega hakkama! mingi viis minutit on selline liivamöll et ei näe kapoti esiservagi, siis hakkab tuul rahunema, kümne minuti pärast on nähtavus juba mingi 30-40 meetrit, polk hakkab tõmblema et pojehhali, frantzus ajas sõrad vastu et ootame veel viis minutit, et sellises tolmus sõites tapan auto mootori ära mõnekümne kilomeetriga, et õhupuhasti ei seedi sellist tolmu ära! okrugi autoteenistuse ülem ikka päris loll ka ei olnud, mõtles veits ja ütles et frantzusil täitsa õigus, kroonu vara tuleb ju hoida, ja et frantzus pole vist oma juhiluba ikka lammaste eest saanud! krt, see oli esimest korda kui tema suust miskit kiitvat sõna kuulsin . ütles veel et ta on linnas selle tormi üle elanud, aga kõrbes esimest korda, linnas jah polnud ju lahtist liiva mida lennutada aga tolm lendas ikka ja nähtavus oli ca 100m; veeretasin siis polkovniku hotelli, seal sain muidugi jälle pizdulei, et mu willis olla ilgelt tolmu täis, et isegi tehase värv ei paista armatuurilt välja, liivakihi all! nujah, ega see õlgkatusega willis päris hermeetilise salongiga olnud jah, õnneks mul olid uksed ees, diviisi willised lasid juba pool-ustega ringi, st et esiuste aknad olid küljest ära võetud, oleks ta sellisega tormi kätte jäänud . viskas mulle ikka väikse okka hinge see sõimamine, sellepärast ma talle ei öelnudki et ta enda furaschka katusel on ca kilo jagu liiva . panin käigu sisse ja kimasin väeossa, tööpõld oli lai mis ees ootas; autost vaja liiv ja tolm välja saada, istmekatted välja ja liivast tühjaks taguda, mootori õhufilter puhtaks pesta, tavaliselt pesti seda kord nädalas aga peale tormi kohe, sest õli seal enam ei olnud, oli vaid ca 3cm liivakiht õli asemel, nädalaga korjas tavaliselt ainult 1cm kihi liiva õhupuhasti vanni põhja. see teema oli siis "action" millest eelnevalt olen maininud. hommikuks oli auto muidugi lahinguvalmis, ja ei juhtunudki miskit, tiirutasime polkovnikuga linnas sees mööda erinevaid väeosasid, ja ma ei saanud kordagi sõimata , õhtul hotelli ees mainis et kui väeossa jõuan ja pealik veel seal on siis pean talle meelde tuletama et homme on tema "mihklipäev" , et tal on veel 15 tundi aega kord majja lüüa . pealik oli veel kohal, astusin julmalt pealiku kabinetti sisse(koputades muidugi) ja kandsin ette et tal on nüüd pizdets kui hommikuks kord majas ei ole, et frantzusi personaalküsimus on hetkel tema kõige väiksem probleem, polkovnikul kindel plaan ikka siia tulla kottima , ja frantzus toob isiklikult polkovniku kohale . pealik oli veits tujust ära, saatis mind "mahlaselt" igale poole, igaks juhuks tõmbasin kabineti ukse kiirelt väljapoolt kinni ja lasin staabist jalga .

hakkab siis frantzusi viimane tööpäev pihta, kokkulepe oli ju ainult nädalaks, edasise kohta ei miskit infot , tuju oli nii nagu ta oli. pealik oli ka ennast juba enne äratust väeossa transporteerinud, tahtis ikka asjal silma peal hoida isiklikult. peale hommikusööki tatsus frantzus ikka diagonaalis üle püha platsi willise poole et linna kimada, mingil hetkel kargas pealik kahe kasarmu vahelt välja karjus mind enda juurde , astusin ligi ja viskasin kulpi; vaatas mind üle ja jäi rahule, vist; aga platsil kõndimise kohta oli ikka ütlemist, et see püha paik ja asjata seda kulutada ei tohi, et ümber platsi läheb ka kõnnitee , lubasin et täna ma seda rohkem ei tee; lihtsalt nii on otsem tee ja mul juba veits kiire et mitte hilineda polkovniku järgi hotelli. eks kõrvaltvaatajale võis see frantzusi vene keele väänamine koomiline tunduda aga pealiku tuju oli naljast kaugel, pani veel paar rasvasemat repliiki ja käskis tegutseda . ja viimast kilomeetrit enne väeosa väravat käskis hästi vaikselt sõita, seal oli juba silmside väravast, et jõuavad ette kanda "purgaa" tulekust . noh tuleme siis väeosa poole ja hakkasin viimast kilomeetrit lohistama, polkovnik ütles kohe et " frantzus ne durii", ta on kindel et meil väravas sucher väljas ja selle pärast ma veningi . tegelikult oli see tee ka sitt, asfalt lipp lipi-peal ja auke täis, nagu Tallinna kõrvaltänavad üheksakümnendatel, tuli ikka slaalomit sõita, aga ta ei karjunud minu peale, lihtsalt rääkis . värav hakkas juba 200m enne minu saabumist liikuma, prappor ka kenasti väljas oma sulastega au andmas, ja vot siis ei saanud frantzus enam naeru pidama; sama seltskond mis esmaspäeval kui "varastatud" willisega mind sisse ei lastud . polkovnik küsis et miks frantzus irvitab, vastasin et tavaliselt pean värava taga ootama tungraud käes, aga täna saan hooga läbi! ruleerisin siis staabi ette ja pealik ise tuleb rivisammuga frantzusi tervitama, või polkovnikut !, igatahes polkovnik astus ka autost välja. olin üks kolmest kes ei võtnud selle tseremoonia ajal valveseisangut, istusin roolitaga, parklasse ruleerisin alles peale tervitust. svinarnik ja seff-poovar olid ka sel hetkel kindlasti kummuli . jälgisin mängu autost, kõigepealt rivistati kõik tärnid staabi ette, tehti visuaalne kontroll-kottimine, alates soengust ja lõpetades püksiviikidega, seejärel kolasivad mööda väeosa ringi, lõpuks oli staabis pealiku kabinetis kokkuvõtete tegemine, aga sinna frantzusi kahjuks ei lubatud . igatahes kui see koosolek läbi sai siis ohvede näod olid üsna lömmis staabist väljudes . pealik ja polkovnik jäid veel pikalt istuma, hakkasin juba muretsema et ei jõua lennujaama õigeks ajaks, aga ei julenud neid segama ka minna . astuvad siis mõlemid staabist välja, polkovnik oma tavalise näoga aga pealik kuidagi väga vaevatud olekus. lõin willise käima ja tegin 10m tõmbe staabi ukse et ennetada sõimamist, tuleb osata lugeda kehakeelt! pealik teeb kenasti polkovnikule ukse lahti ja lööb kinni ka, ja siis kobib oma kohale tagaismele . mina teda ei kutsunud sinna aga välja ka ei saanud ajada. suund lennujaama, polkovnik räägib ja pealik kuulab alandlikult, ikka armee asjad, et kui sa tahad ikka majoriks saada siis pead seda-teist tegema jne. mulle see teema meeldis, vähemalt ei kaagutanud keegi frantzusi kallal . lennujaamas kobisivad kõik autost välja, isegi frantzus, seisatasin auto ette valveseisakusse ja soovisin polkovnikule puhtas vene keeles( oma arust ) " horoschevo zaljota", vaatasivad mind nagu pidalitõbist aga miskit ei kommenteerinud, astusivad terminaali poole.

zaljot on vene keeles vahelejäämine

Proverjajushii polkovnikule oleks tulnud horosjeva poljot hoopis soovida

Muidugi ega kui oleks öelnud Ohuitelnava poljota poleks ma vist miskit pahaks pandud , ikkagi natsalnik, praktitseski rodsvennik...

Aga tegelikult oli nõukogude armees selline värk et kõigile ohvtseridele tuli öelda tovarish - no kakova huia on ohvitser sõdurile seltsimees ehk tovarish

Mul üks tuttav kes 70 aastatel sõjaväes käis et oli ikka kutsunud ohvitsere tovarishi asemel gospodin (härra)

Zampoliit olevat muidugi näo täis sõimanud aga teised olevat asjaga päris rahul olnud

No eks nad ühed suured härrad olidki , isegi sitane praporsik oli ohujennoi härra

Ja sõdud oli siis see kõige väiksem mutter kes igat tegelast pidi kummardama ja kõige ees küürutama

Aga et frantuzi töö prverjajusii vedamisel lennuki saabumisega lõpeb siis on loota tema narjaadi või karauuli astumist , see oli väga tavaline

Ja see natsalnik kes oma bizdulei kätte sai tegelikult ju asja pärast sest armees ongi ju ette nähtud üksteisele sõktõmi teha et mingisugune kord valitseks , teinekord oli ikka selline bardakk et hoia ja keela

Hea et ustaavi pähe ei sunnitud tuupima , tuli sedagi ette

Kui hea töö lõppes ( haljava zakontsilas) siis uus ja hullem töö oli sulle kohe olemas

Ja viimasena anti sulle veel dembelskaja rabota ( dembiltöö ) mille edukal sooritamisel oli suur tähtsus kojusaamisel

Kui muidugi selle liig ruttu ära tegid siis pripahaitati muidugi uus dembitöö - see oli reegel

Ja see tuli endale kiirelt selgeks teha et ega töö jänes pole et eest ära jookseb , tööd tuli teha ikka moepärast - tähtis oli niinimetatud rabotsii vid ehk töötamise moodi tegevus mis töötegemisest oli muidugi üsna kaugel

Rabotsii vid oli vajalik teha ainult ohvitseride ja prapporite juuresolekul , muidu aga loomulikult sõdurid magasid , loomulikult vastavalt läbitud teenistuse pikkusele

Ja pahaks ei saanud seda seda loomulikult panna sest ega nad seal kroonuorjuses iseenese vabast tahtest 2 - 3 aastat ei töllerdanud - see oli ikka partei ja valitsuse otsusel

kalleb kirjutas:zaljot on vene keeles vahelejäämine

Proverjajushii polkovnikule oleks tulnud horosjeva poljot hoopis soovida

Muidugi ega kui oleks öelnud Ohuitelnava poljota poleks ma vist miskit pahaks pandud , ikkagi natsalnik, praktitseski rodsvennik...

Aga tegelikult oli nõukogude armees selline värk et kõigile ohvtseridele tuli öelda tovarish - no kakova huia on ohvitser sõdurile seltsimees ehk tovarish

Mul üks tuttav kes 70 aastatel sõjaväes käis et oli ikka kutsunud ohvitsere tovarishi asemel gospodin (härra)

Zampoliit olevat muidugi näo täis sõimanud aga teised olevat asjaga päris rahul olnud

No eks nad ühed suured härrad olidki , isegi sitane praporsik oli ohujennoi härra

Ja sõdud oli siis see kõige väiksem mutter kes igat tegelast pidi kummardama ja kõige ees küürutama

Aga et frantuzi töö prverjajusii vedamisel lennuki saabumisega lõpeb siis on loota tema narjaadi või karauuli astumist , see oli väga tavaline

Ja see natsalnik kes oma bizdulei kätte sai tegelikult ju asja pärast sest armees ongi ju ette nähtud üksteisele sõktõmi teha et mingisugune kord valitseks , teinekord oli ikka selline bardakk et hoia ja keela

Hea et ustaavi pähe ei sunnitud tuupima , tuli sedagi ette

Kui hea töö lõppes ( haljava zakontsilas) siis uus ja hullem töö oli sulle kohe olemas

Ja viimasena anti sulle veel dembelskaja rabota ( dembiltöö ) mille edukal sooritamisel oli suur tähtsus kojusaamisel

Kui muidugi selle liig ruttu ära tegid siis pripahaitati muidugi uus dembitöö - see oli reegel

Ja see tuli endale kiirelt selgeks teha et ega töö jänes pole et eest ära jookseb , tööd tuli teha ikka moepärast - tähtis oli niinimetatud rabotsii vid ehk töötamise moodi tegevus mis töötegemisest oli muidugi üsna kaugel

Rabotsii vid oli vajalik teha ainult ohvitseride ja prapporite juuresolekul , muidu aga loomulikult sõdurid magasid , loomulikult vastavalt läbitud teenistuse pikkusele

Ja pahaks ei saanud seda seda loomulikult panna sest ega nad seal kroonuorjuses iseenese vabast tahtest 2 - 3 aastat ei töllerdanud - see oli ikka partei ja valitsuse otsusel

kuidagi ikka väga mustades värvides , aga eks igal ühel omad isiklikud kogemused, kuuendikul planeedist olid teenistuskohad ikka seinast seina; koolivend oli stroibatis BAM-l raudtee vägedes, no mitte ei taha teenistusest rääkida, polevat miskit helget meenutada, teine oli Moskvas stroibatis, kalluri juht, ei taha ka eriti asjast rääkida, elu olevat karm olnud, eriti dedovschina; noorem vennas kes Magadanis raketiväeosas oli lund lükkamas on ka suht sõnaaher, duhhi ajal oli isegi käsi tal kipsis, keskmine vend oli lennuväes, willisega kaarutamas, ikka räägib asjadest-oludest nii nagu oli. ei saa võtta kõike ühe mõõdu järgi, eks suures riigis olivad erinevad tolerantsid väeosade suhtes, ja vastavalt sellele ka ohvitseride kaader liikus, nõrgemad topiti kuskile augutäiteks, tugevamad eesliinile; nii need taseme vahed tulivad kohutavad, ja sõdurite koosseis jagati täpselt sama moodi, vastavalt haridusele-haritusele. olen vist eelnevalt kirjutanud et meie väeosa õpperoodus afgaani jaoks olid 100% valged, samas kohalike teenijate täiendus oli 50% uzbekid .

Oleks pidanud pöörduma sõnadega "kodanik ülemus". (grazdanin natsalnik) Siis oleks veel ühe spetsjomm pizdulei saanud urkaliku kõnepruugi eest

Tagantjärele üldistades tundub mulle küll, et kõige suuremad sõimajad piirdusidki sõdurite suunas sõimuga ja mingeid niisuguseid ülesandeid et "kaevata betoonplaadi sisse täisprofiilis kaevik" vms ei jaganud. Haukuv koer ei hammusta:) Pikne kärgatas alati kuhugi kõrgematesse ametipostidesse ja alamväelased said vaid valangu sõimu asja kinnituseks.

Meie diviisis oli ka üks niisugune polkovnik kes võis suvalisel hetkel sisse sadada ja elu teistpidi käima panna. Väeliigi poolest oli ta meditsiiniteenistuse polkovnik ja madu-ussid iseloomu kinnituseks pagunitel ning kraenurkadel. Üldiselt pidi ta spetsialiteediks olema kooleraepideemiatega võitlemine kuid sama kompetentselt tundis end ka teistel erialadel kuni tankimootoriteni välja. Universaalne vahend väärnähtuste elimineerimiseks oli ohtra klooriga ülepuistamine. Ma tegin temaga tutvust juba päris teenistuse alguses kui vana ühel ennelõunal pataljoni kihutas ja põgusa kõrvalepõikena meie peakoka meistritöö esimese pilgu ja lusikatäie põhjal "hautatud sitaks" kvalifitseeris. Krt, see oli tatrapuder ja üldse kõige parem asi, mida meil suurtes kateldes keeta mõisteti! Ma veel mõtlesin endamisi, et küll polkovnik on ikka elus imelikke asju söönud kui ta nii täpseid maitsenüansse välja oskab tuua. Noh aga vanuse poolest sõjajärgse aja laps ja võib-olla tõesti. Hukka mõista on kerge, palju raskem on vähemalt proovida mõista
Pataljonile jagati kompensatsiooniks klooritatud tatrapudru eest lõunaks kuivtoidu norm välja ja reakoosseisu seisukohast oli see tunduvalt parem valik kui katlalobi. Igaühele lihakonserv - seda juhtus muidu ainult suurte õppuste puhul.

Teine äss oli uudismaapataljoni polkovnikust komandör kes oli sinna kukkunud Sovetskis asunud (vist) 40. tankidiviisi staabist. Ma olin ise uudismaapataljoni staabis ja legendid kombatist jõudsid kohale juba enne kui ta ise. Nii olla ükskord polügoonilt tulnud tankid sõitnud üle Kaliningradist Moskvasse viiva maantee ja selle koledal kombel ära reostanud. Sündmuskohale saabunud polkovnik andis kõigepealt ja kõigile suuremahulise pizdulei, siis käsutas sõdurid magama ja ohvitserid labidate ning luudadega teed rookima. Tavapärase klausliga, et "tulen kahe tunni pärast ja imestan, et kui puhas siin kõik on". Tööjaotuse mõte seisis selles, et egas need tsusmekid päris omapead puhastamata roomikutega üle tee ei sõitnud. Keegi pidi selleks komando andma.
Juttu kinnitas üldjoontes sellesama polkovniku autojuht. Eestlane.
Uudismaal olid tal ka mõned omapärased otsused. Ükskord sai ühes pärapõrgus asunud roodus leib otsa. Vahemaad olis seal pikad - 40-50 km oli "naaberkülas käimine". Meil oli täielik isemajandamine Kaliningradist kaasa toodud produktide baasil koos oma tarbeks leiva küpsetamisega sest ega uudismaad - Nõukogudemaa viljaaita - ei saanud ju oma sealviibimisega paljaks süüa. Peaks natuke mälus soprama... minumeelest sai tüli alguse sellest, et toidulaost jäid mingid leivaküpsetamiseks vajalikud komponendid välja kirjutamata.
Ma siis toksisin kirjutusmasinal ühe näpuga päevakäsku kirjutada ja kombat mõtles jooksvalt süüdlastele õiglast karistust välja. Neljanäputehnikat ei vallanud ma isegi mitte ladina tähestikuga kirjutusmasinal, saati siis slaavi omal ja kombatil oli aega mõelda. Lõpuks jõudis järeldusele, et toidulao ülem (kapten) ja üks väiksem vennike ( kuskil prappori tasemel) peavad sõitma nälga jäänud roodu ja toituma toorest jahust kuni äramuutva korralduse saabumiseni. Teed lubati ka peale juua et paremini alla läheks.
Nojah - kui selline käsk anti. Kirjutasin valmis, võtsin allkirja ja pitsati alla ning viisin laomeestele. Eiminatea mismoodi nad oma saabumisest seal ette kandsid... "lubage asuda jahu sööma ja teevett paluks ka kui tüli ei tee" ??

No nende käskude ja käskkirjadea oli nii nagu oli , loeti läbi ja võeti teadmiseks aga lasti ikkagi samamoodi edasi