www.militaar.net

andrus kirjutas: Keegi võiks vaadata, pikaks ajaks 1944.a. saksamaal strateegiliste metallide varusid jätkus, need andmed on kindlasti avaldatud ja kui mu mälu mind ei peta, siis 1945.a. maikuuni vedasid varud välja küll.

Speeri ettekande järgi Hitlerile 11.nov.1943.a oli kõige kriitilisem seis kroomi ja molübdeeniga. Nende varusid jätkus vastavalt 5,6 ja 7,8 kuuks. http://lib.ru/MEMUARY/GERM/shpeer.txt Kroomi suhtes ma tean, et seda suudeti Jugoslaavia territooriumil toota minimaalselt vajalikul hulgal sõja lõpuni. Aga molübdeeni kohta ei oska täpsustada.

Molübdeeni puudumise kohta TigerII soomuses saab lugeda siit:
http://armor.kiev.ua/Tanks/WWII/PzVIB/blin.php

...При лабораторном исследовании брони танка "Тигр-Б", проведенном в ЦНИИ-48 было, отмечено, что "заметно постепенное снижение количества молибдена (М) на немецких танках T-VI и T-V и полное отсутствие в T-VIБ ... причину замены одного элемента (М) другим (V - ванадием) надо, очевидно, искать в истощении имевшихся запасов и потерь баз, снабжавших Германию молибденом.

hugo1 kirjutas:andrus

Samuti pole mõtet võrrelda saksa soomuse millimeetrit nõuk.soomuse millimeetriga, need on erinevad ühikud.

Kas saaks keegi seda väidet lähemalt kommenteerida, miks nii.
Kas Saksa teras oli parem, või on asi mõõtmises(mõõteühikus).

http://gva.freeweb.hu/ väga väga palju informatsiooni soomuse tugevuse ja relvade läbistusvõimete kohta

Tänud

denis23 kirjutas:see lugu kuidas valiti mida IS-ile panna kas 100-mm unitaarmürsuga kahuri või olemasoleva 122 kahuri eraldi laadimisega on vist internetist igal pool jooksnud. Lõpude lõpuks otsustati 122 mm kasuks kuna tõenäolisus kokku saada saksa rasketankidega oli väga väike, samal ajal kui statsionaarsete objektide vastu (majad, tulepesad, suurtükid jne) 122 mm effektiivsus oli palju suurem. IS 2 peamine relv oli HE mitte AP mürsk.

No käime veel korra selle asja läbi. Teades sinu ja veel mõne teise eelarvamusi svirini suhtes, kasutame täna sellist raamatut nagu "Kodumaised soomusmasinad, 20.sajand, 2.köide", autorid kollased polkovnikud ja soljankin.

niisiis:

1943.a. alguses plaaniti luua 2 tanki: üks, relvastatud 76.2mm kahuriga, teine 122mm haubitsaga U-11. Oldi astumas teist korda sama reha otsa nagu KV tankiga: osa rasketanke plaaniti relvastada sama kahuriga nagu keskmised tankid, osa piiratud kasutusvõimalustega haubitsaga. Siin on see sinu fortifikatsioonivastane relv . Nüüd 1943.a. mais võttis Riiklik Kaitsekomitee tiigri katsetuste mõjul vastu otsuse tankide relvastuse tugevdamisest. Need 2 viidatud dokumenti pärinevad just sellest ajast. Vahepeal toimus ka Kurski lahing, peale seda kirjutas rotmistrov zukovile, et nõukogude tankid on kaotanud oma eelised saksa tankidele:
http://www.volk59.narod.ru/Rotmistrov.htm
(rotmistrovi teksti võib muidugi vaidlustada, kuna ta oli just ebaõnnestunult sõdinud ja seda kirja võib vaadelda ka kui katsena ennast õigustada)

ja mis juhtub edasi ? is-1 saab relvastuseks 85mm kahuri ja ilmub lavale 122mm kahuriga is-2. Kuhu jäi siis esialgne is-2 fortifikatsioonivastase haubitsaga (ja sobiva HE mürsuga)? viidatud raamatus märgitakse lakooniliselt: "antud relval polnud perpektiivi - alates distantsist 1000m oli täpsus ebapiisav ja soomuse läbistamisvõime nõrk". 122mm kahuril lubasid sõjaväelased ka suudmepiduri kasutamist, millele nad seni olid vastu olnud. Küsin, mille nimel ? kas fortifikatsioonidega võitlemiseks on vaja kahurit, mille soomustläbistava mürsu algkiirus on peaaegu 800 m/s ? Lõpetuseks jälle svirin: et tema jutt ülaltooduga vastuolus pole, ei näe ma ka põhjust, miks seda juttu mitte usaldada: polnud 100mm kahurit sobiva lahingumoonaga kuskilt võtta ja seetõttu sattus relvaks 122mm kahur. Omalt poolt lisan: kui mõeldi ainult fortifikatsioonide hävitamisest, milleks see jama siis uue 122mm kahuriga? U-11 oleks olnud hea küll.

Svirin on selles osas on autoriteet aga mitte ebajumal ning nii palju kui mina mäletan see sama kuulsa arutelu VIF2NE foorumis siis ikka kõige peamine põhjus oli unitaari pikkus ning 122mm suurem HE mõju. Umbes samal ajal või natukene hiljem lasti tootmisse SU-100. Eks see otsus muidugi oli tingitud ka muude põhjustega aga siiski mina arvan et need on kaks peamist. Siiski, nagu mina väitsin, kasutati IS-e seal kus mingil põhjusel ei saanud T-34-85 edukalt hakkama ning see on eelkõige arenenud kaitsesüsteem. Kogu Ida rinnel muu hulgas oli kokku 1944 aasta suvel midagi 200 Tiigri ning Königtiigri ning sellega ma arvan Punaarmeel olnud küll piisavalt vahendeid nendega diilimiseks.

andrus kirjutas: Kuhu jäi siis esialgne is-2 fortifikatsioonivastase haubitsaga (ja sobiva HE mürsuga)? viidatud raamatus märgitakse lakooniliselt: "antud relval polnud perpektiivi - alates distantsist 1000m oli täpsus ebapiisav ja soomuse läbistamisvõime nõrk".

Tervist!

Vastuse küsimusele, et kuhu jäi esialgne IS-2 (objekt 234), mis oli relvastatud haubitsaga U-11, leiab raamatust "Tanki IS". Seal kirjeldatakse erinevate tanki- ja tankitõrjekahurite katsetuste tulemusi, mis viidi läbi 25 kuni 30 aprillini 1943. Selgus, et haubitsa U-11 tabamistäpsus oli ääretult madal - jaanuaris Leningradi all trofeeks saadud Tiigri pihta tulistatud 15 lasust ei tabanud mitte ükski.
Kuid nimelt seda haubitsat oli juhtkonna poolt silmas peetud, et uutele Tiigritele koht kätte näidata. Aluseks oli fakt, et selle haubitsa jaoks projekteeritud kumulatiivne mürsk suutis läbistada kuni 150 mm soomust. Kuid nüüd oldi lõhkise küna ees...

Urmas.

Troll kirjutas:Speeri ettekande järgi Hitlerile 11.nov.1943.a oli kõige kriitilisem seis kroomi ja molübdeeniga. Nende varusid jätkus vastavalt 5,6 ja 7,8 kuuks. http://lib.ru/MEMUARY/GERM/shpeer.txt Kroomi suhtes ma tean, et seda suudeti Jugoslaavia territooriumil toota minimaalselt vajalikul hulgal sõja lõpuni. Aga molübdeeni kohta ei oska täpsustada.

raamatu "Die deutsche Industrie im Kriege 1939-1945" venekeelne tõlge väidab, et:

tabel 70 (kirjas ekslikult 73) leheküljel 157:

kroomi 1943.a. lõpus 21,0 tuhat tonni, 1944.a. lõpus 33,8 tuhat tonni
molübdeeni 1943.a. lõpus 488 tonni, 1944.a. lõpus 392 tonni.

lisaks on seal küll hoiatus, et andmed võivad olla natuke valed ja pole teada, palju sakslaste käulatuses oli, aga minu meelest olukord midagi katastroofilist küll ei ole ? Samas, võibolla rakendus tõesti kokkuhoiureziim ja soomusterase valmistamiseks enam ei eraldatud molübdeeni ? või töötati välja muudel komponentidel põhinev soomus ?

ps.
raamat ise siin:
http://www.publ.lib.ru/ARCHIVES/_NIT_EKO/

andrus kirjutas: ps.
raamat ise siin:
http://www.publ.lib.ru/ARCHIVES/_NIT_EKO/

Tänan, Andrus, selle lingi eest, leidsin sealt palju muudki huvitavat!

Veidike temaatilist pildimaterjali: (ärge laske end ENSV vapil ärritada- seegi muuseumieksponaat) http://savok.name/201-tanki.html

Juba teise maailmasõja ajal oli usa shermani puhul meeskonna evakuatsioonile mõeldud.
Kui t34 väljumine võttis kuni minuti, siis shermanist sai meeskond mõne sekundiga põgeneda, mis tegi sellest ka teise maailmasõja turvalisema tanki.
https://youtu.be/q6xvg5iJ4Zk oh my god, the tank is on fire.

Kui t34 väljumine võttis kuni minuti, siis shermanist sai meeskond mõne sekundiga põgeneda, mis tegi sellest ka teise maailmasõja turvalisema tanki.

Sherman võiks muidugi hea olla, aga see T-34 minut on lihtsalt vähese harjutamise küsimus.
Kaks meest ühe luugi kaudu minut?
Juht ja radist saavad välja esiluugist, ülejäänud 3 meest kahest torniluugist. Shermani paremus on lihtsalt selles, et esimestel meestel on kummalgi oma luuk, samas makstakse see kinni kõrgemate ja püstisemate soomusseintega, mis lihtsustab tabamist.

Soovitaksin proovida Leopard 2A6 juhi kohalt väljumist, kui meeskonnaruum põleb ja kahur on ette suunatud. Olen üritanud

Shermani puhul on muidugi vee see "aga", et erinevalt diiselküttel T-34-st on Shermanid bensiiniküttel ja halva õnne korral lõhkeb see kui pomm.
Ma maal kasutan diislit ahju hakatuseks, tänase temperatuuriga on tegu, et see tikust süttiks. Ses mõttes oli nõuka tankiehitus ikka kõvasti ajast ees, sest lääne tankidele ilmusid diislid alles 1950ndatel. V12 diiselmootor, nagu T-34l, sai hiljem valdavaks tankimootori tüübiks.

Hukatus kirjutas:Juba teise maailmasõja ajal oli usa shermani puhul meeskonna evakuatsioonile mõeldud.
Kui t34 väljumine võttis kuni minuti, siis shermanist sai meeskond mõne sekundiga põgeneda, mis tegi sellest ka teise maailmasõja turvalisema tanki.
https://youtu.be/q6xvg5iJ4Zk oh my god, the tank is on fire.

Nicholas Moran'i "Oh my god, the tank is on fire" on meelelahutuslikus võtmest küll väga tore test, kuid ei anna vist kuigi head pilti sellest, kuidas päriselt see tankist evakueerumine tabamuse korral välja nägi.

Et lingitud videos oli esimesena kõne all Panther, siis vast üks kuulsamaid filmilindile võetud tabamusi,
millelt näha, kui kiirelt sealt tegelikult välja saadi:
https://www.youtube.com/watch?v=l_ZDBin ... l=levvuori

Edit: Lisan siia ka kaader-kaadrihaaval analüüsi sellest videost,
mille põhjal võiks ehk väita, et viiesest meskonnast väljus põlevast pantrist mõne sekundiga 3-4 võitlejat
http://www.3ad.com/history/wwll/feature ... e.0001.htm

Hukatus kirjutas:Juba teise maailmasõja ajal oli usa shermani puhul meeskonna evakuatsioonile mõeldud.
Kui t34 väljumine võttis kuni minuti, siis shermanist sai meeskond mõne sekundiga põgeneda, mis tegi sellest ka teise maailmasõja turvalisema tanki.
https://youtu.be/q6xvg5iJ4Zk oh my god, the tank is on fire.

Sellest "II m.s. turvalisemast tankist" on tehtud mõningaid dokumentaale, mis asja nii roosiliselt ei näita. Ei leidnud küll terviklikku sinutorust, aga see peaks lõik ühest neist olema;
https://www.youtube.com/watch?v=Ns6l7sCoWX4
Modern Marvels SE.10 E.23. "Tank Grews". kajastab ameerika meeskondade kogemusi. Mul on see olemas. Põhiliselt 3. tankidiviis. Diviis jõudis enne Normandias maabumist mitu aastat harjutada ja kokku sulada. Üsna pea tekkis olukord kus väljaõppinud tankistid otsa said ja meeskondi komplekteeriti jalaväest võetud suvaliste tüüpidega, kellel oli see esimene kokkupuude tankidega ja võis jääda suure tõenäosusega viimaseks. Kehtis reegel, et üle kahe väljaõppinud tankisti ühte meeskonda ei määratud. Pihtasaanud masinad remonditi kiiresti ära, aga meestega läks kitsaks. Meenutab ka remondiosakonnas teeninud mees kuidas oma sõpru ja tuttavaid masinatest heal juhul ühes tükis, halvemal puhul tükkidena välja võttis. Oma esimesel lahingupäeval kaotas diviis üle 30-ne tanki+ sadu mehi, umbes 230-nest tankist.
Greatest Tank Battles, osa Tank Battle of Korea. Kirjeldab samuti Sherman tanki mannetust T34-85 vastu oma standartse lühikeseraudse 76,2 mm kahuriga. Saksa tankiste päästis paks soomus sõja lõpupoole tankides. Kui tuli läbistav tabamus oli jama ikkagi ja eluga pääsemine õnnemäng!

Shermani puhul on muidugi vee see "aga", et erinevalt diiselküttel T-34-st on Shermanid bensiiniküttel ja halva õnne korral lõhkeb see kui pomm.

Shermane toodeti mitmete erinevate mootoritega, sealhulgas ka diiselmootoriga. Ei saa niimoodi üldistada.

Ses mõttes oli nõuka tankiehitus ikka kõvasti ajast ees, sest lääne tankidele ilmusid diislid alles 1950ndatel.

Diiselmootorid ilmusid enne II maailmasõda prantsuse tankidele;
https://en.wikipedia.org/wiki/FCM_36
Või olen Prantsuse Nõukogude Vabariigi maha maganud?