Põhja-Eesti regionaalhaigla intensiivravikeskuse juhi Kristo Eriksoni sõnul tuleks riigis kehtestada seisak, sest praegu liigume kevadel Itaalias nähtud katastroofi suunas, kus abivajajaid oli haiglakoridorides nii palju, et neid ei suudetud enam aidata.
Kui tõsine on praegu olukord haiglates?
Nii Covidi-osakonnad kui intensiivraviosakonnad on oma täitumuses jõudmas maksimumini.
Viimaste uudiste järgi on haiglad hüppeliselt täitunud noorte inimestega, 40–50-aastastega, kel on ulatuslikud kopsukahjustused, kes ei saa enam ise hingamisega hakkama. Mis toimub?
Tõepoolest, ka meie intensiivraviosakondades on keskmine vanus alla tulnud. Kui veel kolm nädalat tagasi oli keskmine vanus veel 70 juures, siis nüüd on juba kümme astet madalam. Meil on päris paljud patsiendid neljakümnendates eluaastates ja tõepoolest väga raske haiguspildiga. Nad ei saa hakkama lihtsalt hapniku andmisega ninavuntside kaudu, nad vajavad juba tugevamaid abivahendeid kuni intensiivini välja. Põhja regioonis on absoluutselt kõik haiglad teise astme intensiivikohtade arvu suurendanud ja sealt edasi on see kolmas aste, mille ressurss on veel rohkem piiratud. Meie intensiivravikeskuses on näiteks 41-aastane patsient, kelle kopsud ei tööta absoluutselt. Varasemalt kaasuvate haigusteta, terve inimene ja hetkel teeb aparaat tema eest kopsude tööd.
Kas sealt saab veel ka tervena välja tulla?
Ikka saab ja see on ju ka ravi eesmärk, et saame tänu aparaadile üle sellest kõige kriitilisemast olukorrast, kus kopsud absoluutselt enam tööga ise hakkama ei saa. Taastumine ja normaalse elu juurde pöördumine võtab aega ja kui aus olla, siis teatud juhtudel võib see lõppeda uute kopsude siirdamisega.
Millele viitab nooremate inimeste raskem haigestumine?
See viitab sellele, et haigestumine on läinud nii massiliseks, et leidub ka neid nooremaid inimesi, kes vajavad intensiivravi, ja tõenäoliselt see arv järjest suureneb ja tulevad ka järjest nooremad patsiendid. Teine põhjus võib olla väga hästi ka see, et meil on hakanud levima Briti tüvi ja ka Lõuna-Aafrika Vabariigi tüve mutatsioonid.
Kaja Kallas ütles eile, et kõigist positiivsetest testidest Eestis kannavad umbes 13 protsenti Briti muteerunud tüve. Kui palju nakkavam see on?
Helsingi piirkonnas sai kümnest protsendist kahe nädalaga 75 protsenti ja see on ka põhjus, miks nad räägivad juba komandanditunnist või seismapanekust, sest see on tõsine probleem.
Kas meie peaksime ka praegu rääkima komandanditunnist?
Ma ei julgeks seda öelda, selle jaoks on meil olemas terviseamet ja riiklikud institutsioonid, kes peaksid neid asju tõsiselt mõtlema. Aga korraks kevadisele lockdown’i tasemele minek ei teeks arvatavasti halba. Praeguse stsenaariumi järgi tuleb meil suve algus üliraske.
Kas võib juhtuda nii, et meil on siin Eestis varsti keskealistest koosnev invaliidide armee?
Jah, tõepoolest, see on täiesti reaalne stsenaarium. Pikaaegsetest kõrvaltoimetest või sümptomitest, mis jäävad, saame praegu rääkida umbes aasta kohta, sest siis see haigus hakkas laiemalt levima. Individuaalsel tasemel on see väga raske, kui kahekümnendates inimesel haistmismeel või maitsmismeel ei taastugi ja see segab teda elu lõpuni, rääkimata siis ka juba raskematest probleemidest, nagu südameprobleemid, kroonilised kopsuprobleemid, mis jäävad, ja selline üldine lihasnõrkus, mis võib-olla ei kaogi.
Kui paljudel haiglaravile jõudnutest jäävad tüsistused väga pikaks ajaks?
Võib-olla nendest intensiivravipatsientidest kolmandikule jäävad üsna tõsised probleemid edaspidiseks. Aga laiemalt kõikide läbipõdenute kohta on praegu väga raske öelda. Kopsude kahjustused võivad tähendada seda, et hingamisfunktsioon ei taastugi kunagi, võib-olla halvimal juhul peab kasutama hapniku abi ka kodus. Üldine lihasnõrkus, lihasjõudlus ei taastu väga pikka aega.
Kuidas need uued tüved lastele mõjuvad?
Seesama Briti mutatsioon võib olla ka laste nakatumisel tunduvalt agressiivsem kui see esmane versioon, mis meil ringi liikus. Õnneks enamik lastest põeb seda suhteliselt kergelt, aga jällegi, kui see haigestunute hulk läheb suureks, siis leidub kindlasti ka neid lapsi, kes põevad seda raskemalt ja võivad põdeda ka väga raskelt. Peale selle on palju kirjeldatud koroona põdemise järgset sündroomi, ehk siis paari nädala jooksul pärast terveks saamist võib tekkida põletikuline reaktsioon lapse organismis, mis viib organsüsteemide ülesütlemiseni. Rootsis oli kevadise laine järgselt umbes 400 intensiivravi vajavat last. Kindlasti me näeme seda nüüd ka Eestis.
Kas Eestis on olnud ühtegi last, kellel selline reaktsioon on olnud?
Minu viimase teabe järgi on olnud Tallinna Lastehaiglas sees kaks last selle sündroomiga. Intensiivravi nad otseselt ei vajanud ning sümptomaatilise ja toetava raviga nad õnneks paranesid.
Kui suur on praegu oht, et me triivime kevadise Itaalia katastroofi suunas, kus abivajajad heitsid hinge ravile pääsemata?
Kui nakatumiskordaja R alla ei hakka minema, on meil väga suur oht tõusta Euroopa esimeseks nii nakatumiselt kui ka suremuselt. Praegusel hetkel me ikkagi liigume selle stsenaariumi suunas. Kui meie meetmed ei hakka mõjuma ja jätkame oma musta stsenaariumi teed, võib see tähendada, et ka meil võib vabalt iga päev olla EMOdes kümneid inimesi, kes vajaksid kohe intensiivravi ja mitte ühegi maailma riigi meditsiinisüsteem ei suuda seda pakkuda.
See ei ole ainult meditsiiniline kriis või meditsiinisüsteemi kriis, see on kogu sotsiaalse ühiskonna kriis ja siin peavad andma võrdse panuse absoluutselt kõik.
Kui kaugel me praegu sellest kriisist oleme?
Minu isiklik kartus on, et me oleme sellele kriisile üsna lähedal. See läheb paari järgmise nädala jooksul niimoodi, et meie haiglad on täidetud ainult Covidi-patsientidega, mis tähendab seda, et me ei suuda enam aegkriitilist ravi pakkuda, plaanilisest ravist ma enam ei räägikski. Me ei suuda patsiente vastu võtta. Kui kuskil on suuremad avariid või kui maja läheb põlema, on rohkem ohvreid, siis ei suuda me neid tegelikult vastu võtta või siis ühel hetkel on neid patsiente nii palju, et nad ongi kõik koos.
Aga kui see olukord päriselt kätte jõuab, mis siis saab?
Selline situatsioon võib tekkida, nagu Youtube’ist nägime – ja mis paistis nii kaugel olevat, Itaalias või Hiinas –, kus abivajajaid oli haiglakoridorides nii palju, et kõiki neid lihtsalt ei suudetud aidata.
Kui te kuulsite uutest valitsuse kehtestatud piirangutest, kas see tekitas teis rahu, et riik on aru saanud, mis olukord on ja asi on kontrolli all?
Sellise leviku juures, nagu meil praegu on, arvan ma, et need (piirangud – toim) jäävad ebapiisavaks. Järgmise kahe nädala jooksul näeme, mis see kaasa toob. Ma pigem ikkagi pooldaks, et kõikides kohtades oleks täielikult väike seisak.
Eile suri Covidisse kümme inimest. Kas praegu sureb teie intensiivravikeskuses iga päev keegi?
Õnneks iga päev ei sure ja intensiivravi ongi ju mõeldud selle jaoks, et saaks sellest kõige hullemast situatsioonist üle ja patsient saaks edasi paraneda juba osakonnas.
Kes ja kuidas tegelevad lähedaste informeerimisega olukorras, kus patsient on intensiivravis, aga vaatamas teda käia ei saa?
Informatsioonivahetus on igapäevane ja enamasti telefoni teel. Kui patsient suudab vestelda, siis pakume videosilla võimalust. Kriitilisematel juhtudel, kui me ei tea, kas patsient sellest haigusest välja tuleb, on meil käinud ka sugulased haige juures.
Kui inimene põeb seda haigust kodus ja tal on väga halb olla, samas ta teab, et haiglad on ülekoormatud, siis mis on see viimane hetk, mil kiirabisse helistada?
Põhiline märk on ikkagi see, et kui jõuetus süveneb, kui hingamine muutub järjest raskemaks, õhupuudus ja hingetus on tõsine märk, ja kui palavikku ei saa enam oma vahenditega alla. Praegu suudab kiirabi käia neid patsiente kontrollimas, aga sellest hoolimata oleme näinud ka neid juhtumeid, kus inimene liiga hilja võtab kiirabiga ühendust ja jõuab meile otse intensiivravi osakonda. Või siis veel hullem, et on olnud letaalseid juhtumeid, kus jõuamegi liiga hilja kohale.