First and foremost, millega EKV jääb venelastele alla, on raskerelvastuse äärmine nappus. Meediasse on jõudnud ka vihjeid selle kohta, et selle juurdeostmist on lausa saboteeritud kõrgemalt poolt.
Araabia missioonide vaieldamatult postiivsete külgedega käib muide kaasas ka üks tont. Tondi nimi on raskerelvastuse tähtsuse alahindamine. Olen päris mitme pagunikandja käest (sh ka araabia rindel käinud) kuulnud üleolevat ütlemist, ah mis selles vanarauast siia ikka tassida (...et paneme kustiga kildu, sõidame pasiga kohale ja jookseme söösta-kata edasi nagu Helmandis). Sellele lisandub ka kindlasti tubli osa usku surematusse AK-4 võimesse kõike ja kõikjal peatada.
Põhivahe on muidugi selles, et meie vastane siin ei ole Talibani kaltsakate kari, kes suudab sihikulist tuld anda maksimaalselt 81mm MP-st. Seal ei istu üksused Gradi, 122 ja 152 mm mürskude rahes ja puudub vajadus neid maha suruda. Pole näinud, järelikult pole vaja. Neid mehi, kes NSVL polügoonidel nägid, mis juhtub puitmuldkindlustustega peale veerandtunnist suurtükidivisjoni tulelööki, jääb järjest vähemaks, lähevad pensionile. Suurtükiväe tegevus araabia rindel on nähtavalt paras komejant võrreldes intensiivse sõjaga, seal oleks soomlaste 105 mm-sed kindlasti üle provintsi tegijad, saab Chinhookiga vedada ja puha.
Mind paneb täiesti imestama, mis otstarve on veoautodel kergjalaväepataljonidel operatiivstruktuuris, kui nende suurim tuletoetusrelv on senini 120 mm MP efektiivse laskekaugusega mõned kilomeetrid ja mida on ainult üks näkane patarei terve pataljoni peale. Valmistada ette odavalt x arv mehi tapale saatmiseks? Mismoodi selle ja 81 mm-ga kaudtuletoetust antakse, kas eesmärgiks on 1939. unenägude stiilis "sümboolne vastupanu"? Sellise pataljoni võitlusvõime on iseloomustav sõnaga "mõningat vastupanu avaldav kahuriliha". Sellise üksuse pihta antakse peale lokaliseerimist päevake suurtüki ja reaktiivmiinipilduja tuld ning sõidetakse tankidega üle. Sest
fire surpressioni pole teha millegagi.
Pealegi on EKV logistikas suutükivägi ette nähtud üksnes brigaadi juurde, aga brigaade on üksainus. Mismoodi neid D-30'd kasutatakse, on taas suht udu.
Jalavägi on primaarne löögijõud üksnes väheintensiivsetes sõdades. Intensiivsetes sõdades on primaarne löögijõud raskerelvastus, kelle poolt segitambitud vastase territooriumi siis jalavägi hõivab ja oma käes hoiab.
Kõige parema krooni/tulejõu suhtega raskerelvastus meie mänguarmees on järelveetavad keskmise kaliibriga haubitsad. Nad on piisavalt odavad ja lihtsad, et neid saaks kasutada ajateenijad/reservistid, kuid samas piisavalt suure tulejõuga mistahes tehnikaga vastase hävitamiseks.
Miks meil neid niivähe on, on arusaamatu. Isegi võttes aluseks kehtiva opstruktuuri 16 000 ja olemasolevad reaalselt lahinguvõimelised suurtükid (FH70 ja D30), siis isegi praegu on balanss selgelt jalaväe kasuks vildakas ja opstruktuuri suuremaks ajamisega suureneb veelgi. Vähemalt avalikult kättesaadavates dokumentides ei mainita küll suutükiväe üksuste arvu kasvatamist.
Ehk siis jättes suurtükiväe arvukuse endiseks, aga suurendades struktuuri 25 000 meheni tähendab, et lahinguvõime ei kasva 25/16 korda, vaid hulga vähem, sest raskerelvastuseta üksused ei ole lahinguvõimelised.
Ütleme nii, et haubitsaid vajatakse EKV-s märksa rohkem kui tanke, soomukeid ja muid relvasüsteeme. Isegi õhutõrje pole nii karjuv, sest vastase õhujõudude efekti leevendamiseks on teatud võimalusi (tegutseda öösel, halva nähtavusega, metsades jne). Paraku vastase suurtükitule (ja sellele järgneva otsetule tankide ja soomukite kahuritest) eest ei päästa ka mets. Metsa pugenud üksus pekstakse koos metsaga väga hästi puruks järsu lennujoonega haubitsamürskudega. Ei hakka seal metsas keegi tankidega ukerdama.
Me võime siin unistada, et venelased kahurist lasta ei oska ja meie oskame. OK, teatud maani on tõsi. Aga selle teeb tagasi näiteks tõsiasi, et venelastel on enamvähem iga sellises sõjas osalev suurtükiväeosa liikurhaubitsatega (mis on märksa immuunsemad vastutulele) ja neid on palju. Vastane paneb ühe FH-70 vastu kümme 152 mm liikurhaubitsat vastu ja uputab sind puhtalt ülekaaluga ära. On venelaste tõde, et kvantiteedil on oma kvaliteet.
Teine ohtlik eeldus, mis ka siin liigub, on arvamine, et vene ohvitserid on idioodid. See arvamus võib kalliks maksma minna. Millega siis seletada seda, et 888 sõjas edenes venelane samasuure arvu kaitsjate vastu päris kiire tempoga, kandmata erilisi kaotusi. Vahest on hoopis idioodid ameeriklaste koolitatud arengumaade pagunikandjad, kes on valmistunud elu missiooniks araabiamaades ja kes vene tankide vastu ei suuda midagi teha? Pole mõtet pimesi uskuda, et seal hakkavad nälginud duhhid mässama ja deede ning ohvitsere tapma. Me võime näpuga näidata ja argumenteerida oma juttu "tööõnnetustega" 888 sõjas, kuid mis oli tulemus? Olid kaks samas arvukuses vastast, venelased liikusid kiiresti edasi, kandsid tühiseid kaotusi, grusiinid põgenesid paanikas, jättes maha tehnikat? Kes siis idioot seal sõjas oli?
Ja mille poolest meie armee ikkagi parem on? Grusiinidel oli raud ja viletsad sõdurid, meil on hirmhead sõdurid, aga rauda pole? Kumb siis parem on?
:
). Igatahes ohvitser kommenteeris, et muretseks sellise üksuse vastu sõdides pigem oma rahakoti, kui elu pärast.