Venemaa ootamatu rünnak

[Leo]

Kapitali tegelikku omanikku on tänapäeval lihtne varjata ja Soome näiteks on kergelt hädas sellega, et olulised ettevõtted võivad minna vene kapitali kontrolli alla. Näiteks ei lubatud ühel laevaehitusfirmal Soome MV laevade kapitaalremondis ja uute laevade ehitamise konkursil, sest see oleks tähendanud ka laevade kõikide andmete sattumist venelaste kätte.

Kohalike Vene kodanike lojaalsena hoidmiseks on suurim mõju ikkagi sellel, et pensionid oleksid õigeaegselt makstud ja keskmise Balti venelase palk kõrgem ning elu ilusam kui Venemaal. Noorem põlvkond ei ole enam täiesti ajupestud, lisaks RTRile loetakse palju eesti- ja inglisekeelseid materjale, sest need keeled on selgeks õpitud. Seega nende lojaalsuse võtmeks on see, kui EU elanikena või EV kodanikena on neil paremad võimalused head elu elada kui Venemaa koosseisus. Materjaalsed valikud on väga olulised, sest see on see, mis inimest tegelikult morjendab, propaganda võib hetkeks pimestada, kuid kui kõht tühjaks läheb, siis valitakse ikkagi leivapäts. Ida-Viru ääremaastumine on muidugi tuntav ja EV valitsus on asjal lasknud suhteliselt isevoolu teed minna, nagu ka näiteks Kagu-Eestis. Erinevalt Kagu-Eestist, kus on palju keskmisi ja väikeseid ettevõtteid, ei ole 1 tööandja edu või häving nii kriitiline, sest tööd saab mujalt ka. Narva naistele oli näiteks Kreenholmi sulgemine sotsiaalne katastroof, kui mingil põhjusel veel kaevandused ja elektrijaamad ka kokku kukuksid, siis oleks seal Donbassile sarnanev olukord valmis. Siiani on väga küsitav, mida EV valitsus tahab ja suudab teha nimetatud ohtude neutraliseerimiseks? Mõne riigiasutuse deporteerimine Ida-Virusse, mis tähendab tuntava osa töötajate lahkumist või pendeldamist kodu ja töö vahet, ei anna kohalike tööhõivele ja integreerumisele eriti midagi.

Airsoft on küll hea võimalus väikeüksuse taktikat turvaliselt drillida, kuid suur osa nendest harrastajatest, kes ei ole KJiga otseselt seotud, kipuvad olema sellised wannabe rangerid, kui vaadata nende tegutsemist maastikul, siis on ilmne, et reaalses lahingus oleksid kaotused kohutavad. Teine asi on motivatsioon, kui palju oleksid nõus Putini impeeriumi nimel oma elu ja tervisega riskima, isegi siis, kui neile korralikult maksta? Kolmandaks, suurema hulga võitlejate organiseerimine tähendab kindlasti väga suurt ohtu, et kapo saab haisu ninna, olen 100% veendunud, et neil on informaatorid enamikes laskespordi- ja airsoftiklubides. Löögiüksused ja näitetrupid tulevad ikka väljastpoolt, ainult nii on võimalik konspiratsiooni säilitada, kohalikud kaasajooksikud värvatakse käigu pealt teisejärgulisi ülesandeid täitma.

[Kapten Trumm]

Teine asi on motivatsioon, kui palju oleksid nõus Putini impeeriumi nimel oma elu ja tervisega riskima, isegi siis, kui neile korralikult maksta? Kolmandaks, suurema hulga võitlejate organiseerimine tähendab kindlasti väga suurt ohtu, et kapo saab haisu ninna, olen 100% veendunud, et neil on informaatorid enamikes laskespordi- ja airsoftiklubides

Ärge mehed tehke seda viga, et panete enda mõtted vastase pähe.
Ida-Ukrainas on sellist seltskonda ju leitud, Ukraina pole neid alasid tagasi vallutada ka suutnud. Järelikult mott on.
Küllap taolisi riskijaid leiab, ka Eestist.

[Fucs]

kui palju oleksid nõus Putini impeeriumi nimel oma elu ja tervisega riskima, isegi siis, kui neile korralikult maksta?

Siinsed vatnikud ei lähe mitte Putini eest ega nimel oma elu ja tervisega riskima, vaid lähevad eestlastele kätte maksma ja neid lõpuks ometi paika panema. Sest eestlased on neid nende kindla veendumuse kohaselt 25+ aastat rõhunud, alaväärsena (mitte härrasrahvana) kohelnud, nende kõige suurema rahvusliku uhkuse - võit IIMS - jalgealla tallunud, ajalugu ümberkirjutanud, kus neid peetakse anastajateks-vallutajateks-okupantideks, nende sümboleid alavääristanud jne jne...ja üleüldse on eestlased jätkuvalt paadunud fašistid ja natsistid... ja see suur viha algab juba 90-ndate algusest, kui NA ja selle järglased siit välja löödi. Jah, selliseid inimesi ja seltskondi siin meil on, kes nii arvavad ja kättemaksu ihkavad. Nad ei taha mingit raha, nad on ideelised. Nad on nende NA sõjaväelaste järeltulijad, sõbrad ja tuttavad või lausa need endised NA sõjaväelased/kaasteenijad ise, kellede ühe viimaste seas lahkuva veoki kasti tagaluugil rippus juba 1994 suur plagu kirjaga "Мы еще вернёмся!".... juba siis ihkasid nad kättemaksu !

Ses suhtes ma ei suuda kuidagi seda optimismi jagada ega sellega kaasa minna

[Kriku]

Ida-Ukrainas on sellist seltskonda ju leitud, Ukraina pole neid alasid tagasi vallutada ka suutnud.

VF regulaaride ja luure käest.

Akf Fucsil on muidugi õigus, sellist seltskonda on.

[Martin Peeter]

See pronksiöö oli selline segane sündmus - ei usu, et FSB oli selle taga ( nagu ei usu ka KAPO seda ) rohkem kohalikud aktivistid ( kes lootsid Moskvast raha saada ) ning pööblist kaasajooksikud, ning venemaa poolne ässitamine. Alati ei maksa igal pool näha FSB karvast kätt.

Nüüdseks teadaolevate andmete kohaselt olevat Dressen meelitanud KAPO vastuluure osakonna toonase juhataja Alo Lepiku nende rahutuste alguses jooma, mistõttu mõlemad olid autis. Sealt algas ka Dresseni karjääri allakäik, mis lõppes ta tabamisega. Kas FSB oleks niisama kergelt riskinud sellise assetiga?
Aga kohalikud koloraadod on ikka väiksem oht. Vaadates ka seda Rootsi otsust ajateenistuste taastamiseks ja maailmas laiemalt toimuvat: kõige ohtlikum on Vene regulaarvägede ootamatu rünnak. Tõenäoliselt mingi "õppuse" ülekasvamine rünnakuks. See on NATO ja artikkel 5. küsimus, kuid pole sugugi välistatud, et neid tahetaksegi proovida. Sest küsigem - mis on ebaõnnestumise hind? Suurt ei midagi.

[kaugeltuuriv]

Ka Prantsusmaale sissetungi alguseks,olid sakslased vusserdanud ettevõtetega.Lihtsalt märkuseks.
Aga äkksõja üheks tingimuseks peab minu arvates olema piisavalt suur kogus vägesid,et koheselt vastasest üle ruulida.Nagu Saksamaa tegi näiteks Hollandi või Taaniga.
Meie okupeerimist 1939 aastal ei saa äkksõjaks ehk blitzkrigiks pidada.
Siin oli suurem osa ka meie poliitikute teha tollal,olen ma senini veendunud ja seemne selleks andis Pätsi riigipõõre ja vaikiv ajastu.
Tänapäeva tulles aga tuleb väga tähelepanelikult vaadata neid õppusi ja kasvõi sellel ajal,kui need toimuvad teha õppekogunemisi ja omapoolseid liigutusi "õppuste" sildi läbi.
Ja kindlasti siin on oma osa meie Kaitsepolitseil ja Teabeametil,vastavalt siis siseluurel ja välistegevusel.
Ühe õppetunni sai maailm ja Kreml Krimmist ja Donbassist kindlasti.
Kremli jaoks on õppetund see,et nad alahindasid vastase,isegi väikese grupi vastupanu.Mindi hurraaga peale,hõivati piirkond ja jäädi mõnulema.
Kui Venemaa oleks sealt edasi pressinud,oleks Janukovitš tagasi võimul Vene tääkide toel.Krimm ilusasti lepinguliselt üle antud Venemaale ja asi jokk.
Nüüd maksavad nad hinda,mis meenutab sood.
Seda viga nad kindlasti enam ei tee enam ja kui laks antakse siis korraga kolmele Balti riigile.Nõrgaks punktiks meie jaoks on Läti,mille kaudu saab liikuda Lõuna Eestisse,meie rannakaitse võimekus võimalike diversooniüksuste ja dessantide vastu ja Läti äralõikamise korral uue varustustee turvalisus via Rootsi.Usun,et tahtmise korral suudaks Nato panna Kaliningradi baasi merelt lukku aga see on juba suure sõja küsimus.

[Kriku]

Tegin Pronksiöö teema uuesti lahti - ajaloolises kontekstis.

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 30#p504530

[aj1972]

Väga huvitav artikkel, adminnid võivad tõsta kuhu vaja. Ootamatu rünnak võib meid Venemaalt tabada ka sealse segaduse ajal.

Möödunud sajandi algul ennustati Venemaale suurt tulevikku maailmaareenil poliitilise ja majandusliku superriigina. Revolutsioon hävitas need väljavaated. Järgnenud saja aasta eksperimendid on muutnud Venemaa naftatilguti all lebavaks Euraasia haigeks meheks, kirjutab politoloog Vassili Žarkov.

«Võime korrata!» Euroopas teavad paljud seda Venemaa uusimate hurraa-patriootide huligaanset loosungit, millega nad on ähvardanud sõita Berliini sakslannade järele. Euroopas kutsuvad niisugused ähvardused esile õigustatud vastuseisu, aga Venemaal suhtuvad paljud sellesse tubli irooniaga.

Kas Berliini jõutakse või mitte, sõltub praegu rohkem sellest, kas noil suurtel venekeelsetel patriootidel jagub ikka raha äratrööbatud BMWdele Saksa varuosade hankimiseks. Rubla praeguse kursi juures pole sugugi kindel, et jagub. Paljude venelaste elujärg on viimasel kolmel aastal läinud aina halvemaks ning nad on sõna otseses mõttes maksnud kinni oma valitsejate neoimperialistlikud taotlused ja omaenda diivanipatriotismi, mis puhkeb eriti lopsakalt õitsele õhtuse Kisseljovi-TV vaatamise ajal.

Siinkohal omandab reibas «Võime korrata!» juba sootuks teise tähenduse: see ei hirmuta mitte nii palju Euroopa naabreid, kuivõrd Venemaad ennast ja eriti selle asendamatuid valitsejaid. Ees on 2017. aasta, mõnele suure, mõnele kohutava Vene revolutsiooni juubel. Ümmargune tähtpäev virgutab paljude kujutlusvõimet.

Riiklik propaganda on nähtavasti suutnud muuta enamiku venemaalastest agressiivseks ja tumedaks jõuks, mis on millal tahes valmis milleks tahes. Aga mis siis, kui Uljanov-Lenini pärandit au sees pidavad venelased, kes ei ole saavutanud kuigi suurt edu hübriidsõjas läänega, pööravad veel kord täägiotsa ringi ja muudavad «imperialistliku sõja kodusõjaks»?

Täpselt nii juhtus ju saja aasta eest, kui 1914. aasta totaalne hüsteeriline patriotism ja sakslastevastased pogrommid asendusid kolm aastat hiljem massilise deserteerimise ja rahvarahutustega. Vaevalt jõudsid Petrogradis tavapärase vene uimerdamise tõttu tekkida katkestused leivaga varustamises, kui punapõsksed gümnasistid vahetasid valitseja portreed punalippude vastu, arvukas lumpen aga tõttas viinaladusid rüüstama.

See ei ole hüperbool: terve hulk juba niigi purjakil ja aina edasi kaaninud rahvast hukkus kõigis kubermangudes 1917. aasta sügisel, kui kõikjal korraldati pogromme riiklikesse viinaladudesse. Vabrikuid ja tehaseid ei saanud rahvas enda valdusse ei toona ega ka hiljem, aga vaat seda kõige kallimat jätkus nii palju, et sellesse võis sõna otseses mõttes ära uppuda.

Kas Vene revolutsioon võib korduda või mitte? Seda enam, et tänapäeva Venemaa on väga paljus sajanditaguse iseenda sarnane nagu kaks tilka vett. Riigis on võimul valitseja, keda ei ole küll kroonitud, aga keda kõik, eriti tema lähedased, kutsuvad tsaariks. Ta on kõigi poolt jumaldatud ja austatud ning samal ajal salaja vihatud ja põlatud: mõistusega seda seletada ei saa, aga selline kord juba on sajandite vältel selgelt välja kujunenud õigusteta alamate ja absoluutse võimu vahekord.

Lenin liigitas Tsaari-Venemaa sõjalis-feodaalse imperialismi alla ja just sõjalis-feodaalseks võib pidada ka tänapäeva Venemaa riiklikku struktuuri. Väheke on sellele lisatud ehk postmodernismi hõngu. Iga ametnik, iga oligarh teab, et kõik, mis tal on, kuulub talle tinglikult, teenistuse järgi, ja iga hetk võidakse see talt ära võtta. Teenistushierarhia tipus seisavad pagunikandjad, nõndanimetatud jõumehed ehk jõuametkondade esindajad, ikka seesama kolmas osakond, mis Venemaa pika 20. sajandi jooksul on kandnud mitut nime, aga pole kuidagi vabanenud sandarmlikust olemusest ning on iga võimuvahetusega ainult tugevnenud.



Venemaa linnade tänavatel liiguvad taas kasakad, kes jälgivad, et tudengid, eradotsendid, doktorid ja kõik need muud kole targad linlased, kes teadagi on lähedastes suhetes igasuguste Rockefellerite ja Rothschildide, vabamüürlaste, riigidepartemangu ja muude maailma niiditõmbajatega, ei hauks mingisugust eriti jäledat reetmist. Karistamatult pekstakse segi näitusi, segatakse avalikke üritusi, mida korraldavad valitsusest sõltumatud organisatsioonid, tungitakse kallale kodanikuliikumise aktivistidele, igati ülbitsetakse ja hirmutatakse inimesi, kes ei ole veel lahti ütelnud vabale inimesele tavapärasest kombest iseseisvalt mõelda ja tegutseda.

Rjassakandjad on taas jõudnud kooliseinte vahele, Moskvas ehitatakse kirikuid kiiremini kui lasteaedu ja uusi metrooliine. Asi on jõudnud isegi selleni, et ühe koosoleku, mis oli pühendatud revolutsiooni juubelile, avas üks kõrgemaid kirikujuhte, kes selgitas kohalviibijatele, et kõik Venemaad vaevavad hädad on pärit läänest ja Jean Jacques Rousseau filosoofiast. Selline tume õhkkond oleks vaieldamatult olnud meeltmööda mustasajalistele ja kõikvõimalikele muudele sajanditaguse mineviku kirglikele kaitsjatele.

Mida ütleksid kõike seda nähes need, kes saja aasta eest revolutsiooni korraldasid? Kõik nad – nii kadetid, esseerid kui ka mõistagi enamlased – pulbitsesid toona otsatust optimismist, uskusid, et nende maad ja tervet inimkonda ootab ees parim helge tulevik. Võib vaid ette kujutada, kui pettunud, kui masendatud ja löödud oleksid kõik need, kes tookord panustasid revolutsioonile, kui nad satuksid kas või tunniks ajaks siia, oma lapselapselaste maale!

Tüdimus, pettumus ja apaatia on kolm märksõna, mis võtavad kõige paremini kokku Venemaa seisundi sada aastat pärast teda vapustanud revolutsiooni. Toona võimule tulnud noored, euroopaliku haridusega, ülevoolavalt entusiastlikud ja ennastohverdavad poliitilised juhid süüvisid ise ning tõmbasid kaasa kogu maa ja vaat et veel poole tollasest maailmastki üleüldisse ümberkorraldusse vabaduse ja õigluse nimel. Nad tahtsid vormida uue inimese, vabastada ta madalate kirgede küüsist, mis on seotud mammona- ja võimuihaga, ning samal ajal teha igaveseks lõpu ebavõrdsusele, vägivallale ja sõdadele. Ent just need kirglikud kangelased ja rahvajuhid paiskasid miljonid inimesed seninägematusse surma, hirmu, usaldamatuse ja vihkamise hakklihamasinasse.

Terror, nälg ja sõda olid õigupoolest veel mitukümmend aastat pärast 1917. aastat kogu Venemaa põhisaatus. Rahvarühmad põrkusid eri aegadel ja mitut moodi ikka ühe ja samaga. Mõni lasti maha 1918. aastal, võib-olla ainult sellepärast, et oli linna kõige rikkam kaupmees, mõni aga mitu aastat hiljem osalemise eest valgete liikumises. Kadettidele järgnesid vähemlased ja esseerid, enamlaste partei enda sisemise opositsiooni kätte jõudis kord juba tükk aega hiljem, nõndanimetatud suurte protsesside ajajärgul.

Talupojad, kes olid toetanud enamlasi neile lubatud mõisamaa eest, hävitati 1930. aastate algul nii sotsiaalse klassina kui ka puhtfüüsiliselt – mõnel hinnangul ulatus kollektiviseerimise ja külades tekitatud massilise näljahäda ohvrite hulk lausa kümnetesse miljonitesse.

Peagi jõudis järg valede rahvaste, kõigi nende kätte, kes kuulusid maailma ainsa tööliste ja talupoegade riigiga piirnevate riikide titulaarrahvaste sekka, soomlastest ja poolakatest türklaste ja korealasteni. Sotsialismileer hakkas peagi laienema, hõlvates naaberalasid. Nii täitus Siber Eesti ja teiste Nõukogude impeeriumile allutatud maade elanikega – vähemalt nendega, kel oli õnn teel pealesunnitud pagenduse paika ellu jääda.



Surma kõle käsi küündis varem või hiljem ka nendeni, kes ise panid istuma, piinasid, maha lasksid, võõraid kortereid ja muud vara endale kahmasid – ja see tabas neid neissamades keldrites sellesama üheksa grammiga kuklasse ja sellesama hukatava surmaeelse hüüdega: «Elagu suur Stalin!»

Ajaloolased võivad eristada eri sihtrühmadele suunatud repressioonide laineid ja lainetusi, kuid terror kui poliitika, ühiskondliku valiku meetod, üldine taust ja igapäevaelu norm püsis vähemalt 1917. aastast 1954. aastani, tšekaa esimestest ohvritest Beria hukkamiseni ehk pool aega kõigest 74 aastat kestnud kommunistide võimutsemisest Venemaal.

Asjatu töö ja vaev ning kaotatud võimalused on kõik, mis on jäänud järele Venemaa viimasest aastasajast pärast seda, kui punase propaganda valede eesriie viimaks langes ning ilmsiks tuli kõik, mida propaganda ja keeldudega nii visalt oli üritatud varjata.

Möödunud sajandi algul oli Venemaa paistnud pulbitsevat nooruslikust tarmust ja jõust, seal olid sündinud ja tegutsenud tulevased Nobeli preemia laureaadid, talupoegkonnast ja ääremaa rahvuskeskkonnast oli võrsunud suuri talente igas valdkonnas kunstist ja kirjandusest täppis- ja inseneriteaduseni. Maal olid suutnud ilmavalgust näha ja edukalt välja areneda tänapäeva vaba ühiskonna organisatsioonid ja struktuurid – erakonnad, liikumised ja koalitsioonid –, samuti olid tegutsenud sõltumatud kohtud ja hakanud välja kujunema parlamentaarne tava. Arvukad sõltumatud ühiskondlikud organisatsioonid, ametiühingud ja kooperatiivid olid hõlmanud üha suuremat osa ühiskonnast.

Maailmas ennustati Venemaa tulevikku toona üsna ühtmoodi: saja aasta pärast on tegu juhtiva jõuga, mida iseloomustab õitsev majandus ja kus elab oma pool miljardit inimest. Vene revolutsioon purustas kõik need väljavaated ja eraldas riigi moodsast maailmast. Niigi tempos maha jääma kippunud areng külmutati terveks sajandiks.

Eks leidu ju neid, kes peavad seda liialduseks – tõepoolest, revolutsioonist sündis ka üht-teist kasulikku ja edumeelset. Näiteks üleüldine kirjaoskus või linnastumine. Teised on aga väga selgelt näidanud, et Venemaa oleks ka ilma revolutsioonita, rahulikult arenedes, saavutanud samasuguseid tulemusi hariduse vallas, võib-olla isegi sama ajaga.

Mis aga puudutab Nõukogude linnastamist, siis see ei piirdunud Venemaa külaelu traditsiooniliste omavalitsuslike struktuuride hävitamisega. Endisi talupoegi tehaste juurde barakkidesse elama sundides purustasid enamlased ühtlasi tavapärase linnamiljöö, muutes maa töölisarmee barakkide ketiks, milles elasid riigi pärisorjad, kel oli, tõsi, sõjalis-bürokraatlikus süsteemis mõnevõrra teistsugune staatus ja seeläbi ka teistsugune varustatus eluks vajalike kaupadega.

Erinevalt Euroopa suurtest revolutsioonidest ei loonud Vene revolutsioon uusaja ühiskonda, mille aluseks oleks olnud õiguse ülimus, isikuvabaduse puutumatus, esindusdemokraatia ja ettevõtlusvabadus. Vastupidi, enamlaste võit konserveeris imekaunitest uue maailma lubadustest hoolimata hoopis õõvastava ülitsentraliseeritud absolutistliku riigi, milles kehtis valitseja despootlik võim. See trotslik ja kurnav jooks ühe koha peal nõudis kümneid miljoneid süütuid ohvreid.

Nähtavasti peitub Vene revolutsiooni ainus kasulik tahk selles, et see halb kogemus oli õpetlik – aga mitte niivõrd Venemaale endale, kuivõrd ülejäänud maailmale. Venemaa revolutsioonilist katastroofi jälgides üritasid lääne tugevad ja järjekindlad demokraatiad täiustada oma senist ühiskondlikku struktuuri, et välistada kommunismioht kodumaal. Nii juhtuski, et ajal, mil hirmust ja õudusest allaheitlikud Venemaa töölised ja talupojad ägasid partei ja valitsuse plaanide ikke all, saavutas Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika töölisklass tõelised sotsiaalsed garantiid: austuse, võrdsuse, ühise asja ajamise tunde üleüldist heaolu tõotavas riigis.

Aga Venemaal? Tormilise ühiskondlike eksperimentide sajandi järel sarnaneb Venemaa hiiglasliku invaliidiga, Euraasia haige mehega, kelle on võim muutnud peaaegu liikumatuks, et ei korduks mõttetu ja halastamatu Vene mäss, mis podiseb ka naftadollaritega täidetud tilguti alla paigutatud ihus. Invaliidi keres veri siiski veel mingil moel voolab, haige jäsemed on mõnikord suutelised isegi liikuma, aga vaat aju töötab aina kehvemini. Kolme aasta eest kukkus haige lausa voodistki välja, kui küünitas naabruses asuva poolsaare järele.

Raske on isegi ette kujutada, mis juhtub siis, kui naftatilguti kord tühjaks saab! Küllap impeerium laguneb taas. Igatahes pole maal praegu kedagi, kes oskaks vastata. Seal ei sünni enam Nobeli preemia laureaate ning kõige haritumad ja edukamad inimesed püüavad vähimagi võimaluse tekkides riigist lahkuda, et jõuda kuhugi, kus pole kunagi saadud tunda Vene revolutsiooni. Väsinud, ise ennast ära vaevanud maa lebab pooleldi meelemärkuseta Euroopa ja Hiina vahele jäävas aina tühjenevas jäiselt külmas palatis. Ja tundub, et keegi isegi ei looda enam, et seal võiks kunagi tõepoolest midagi eriti paremaks muutuda.

[metroo]

Lõbusat vahelugemist nädalavahetuseks. 2022. aasta 9.mail seisab Putin mausoleumitribüünil ja tunneb uhkust edukalt läbi viidud operatsiooni üle - 150 eraldusmärkideta spetsnazi võitlejat hõivas Narva Linnavalitsuse ja kuulutas välja "Narva Rahvavabariigi".

Earlier that week, a group of 150 Russian special forces — bearing no insignia and disguised like the “little green men” who had occupied the Crimean peninsula eight years prior — had slipped into the tiny neighboring Baltic state of Estonia. Seizing a government building in Narva, a city on the border with an ethnic Russian majority, they planted a Russian flag on the roof and promptly declared the “Narva People’s Republic.”

Kuna Trump on eelnevalt USA väed Eestist ja Euroopast välja viinud, on NATO jõuetu. Eesti abistamise poolt hääletavad vaid Balti naabrid ja Poola. "Peterburi eeslinna" kaitsma ei hakata.
Lugu on pikem. Kirjeldab NATO ja EU lagunemist, LePeni võitu, Merkeli hävingut jne jne.
https://foreignpolicy.com/2017/03/06/th ... st-europe/

Lugu saadaval ka idanaabri keeles, kes saab ilmselt moraalse rahulduse.
http://inosmi.ru/politic/20170309/238847432.html

[Fucs]

Riiklik propaganda on nähtavasti suutnud muuta enamiku venemaalastest agressiivseks ja tumedaks jõuks, mis on millal tahes valmis milleks tahes.

Enam paremini kokku võtta ei saaks.

Selle otsa sobik üks vanem artikkel Andrei Piontkovski sulest

Kuid enne kui kuulutada uskmatute läänlaste vastu välja meie õigeusklik džihaad, ei teeks paha huvi tunda, kui palju on diviise Rooma paavstil, see tähendab siis, Vene Maailma vaimsel juhil. Ei lähe ju ükski riik, ükski režiim sõtta kindlas veendumuses, et ta selle kaotab. Juhil ja tema kindralstaabil peab mõttes mõlkuma mingi strateegiline plaan, mille realiseerimine nende ettekujutuses võiks võidule viia. Püüame sellesse plaani siis selgust tuua.

Eskalatsiooni esimene tasand. Majandussõda. Anglosaksi ülbikute ja nende Euroopa kannupoiste masendav ülekaal. Selle kõrguse jätame vahele.

Teine tasand. Konventsionaalne sõda. Lääne märkimisväärne, otsustav ülekaal. Jätame vahele.

Kolmas tasand. Tuumasõda. Putini Venemaa tõsine psühholoogiline ülekaal. Olen sellest ülekaalust juba korduvalt rääkinud. Kuid mind pole tähelepanelikult kuulatud. Seetõttu veel kord lähemalt ja üksipulgi....

....Oma kuulsusrikkas Krimmi- (Sudeedi-) kõnes realiseeris Putin Venemaa “eliidi” hägused kollektiivsed geopoliitilised fantasmid selgepiirilisteks mõisteteks: lõhestatud rahvus, põliste maade kokkukogumine, Vene Maailm. Sellega sõnastati Neljanda maailmasõja päevakord. Ja see pole status quo säilitamise programm. “Vene maade kokkukogumise” auahne idee isegi kõige tagasihoidlikum praktiline teostus nõuab vähemalt kahe NATO riigi, Läti ja Eesti piiride muutmist.....

http://www.vikerkaar.ee/archives/1113

[Svejk]

Tänan aj1972, väga hea lugemine...

....Oma kuulsusrikkas Krimmi- (Sudeedi-) kõnes realiseeris Putin Venemaa “eliidi” hägused kollektiivsed geopoliitilised fantasmid selgepiirilisteks mõisteteks: lõhestatud rahvus, põliste maade kokkukogumine, Vene Maailm. Sellega sõnastati Neljanda maailmasõja päevakord. Ja see pole status quo säilitamise programm. “Vene maade kokkukogumise” auahne idee isegi kõige tagasihoidlikum praktiline teostus nõuab vähemalt kahe NATO riigi, Läti ja Eesti piiride muutmist.....

Paralleelid 2. MS algusega on mõnes mõttes nagu olemas, aga praeguseks enam mitteniiväga.
Krimm - okei. Aga Sudeedimaale järgnes kogu Tshehhoslovakkia kiire okupeerimine - võrdluses Donbassi ja Ukrainaga seda ei ole ega tule.
"Poola jagamine" jääb kaa ära, sest ei ole sellist mõnusat semu, kellega diilitada. Olukord ei ole võrreldav. Kas loodedi trumpist diilitajat... Jäi ära

Praegune olukord on tekkinud (tekitatud) juba tegelikult palju varem ja agressorit on poputatud ja kussutatud vähemalt Lõuna-Osseetiast saati.
Siin on küll paralleel olemas. Isegi pärast Poola jagamist istuti tegelikult edasi.

Venelane on väga väheste eranditega teinud alati kambakat ja/või tulnud siis, kui mujal mingi suurem jama käib parasjagu.
Nõus kaugeltuurivaga, et kui meile külla tullakse, siis Läti kaudu ( Daugava paremkallast pidi mereni, ma pakun) Eestit on vallutatud ikka kõhualt ...aga see ei juhtu niisama tühja koha pealt - praegu ma seda ei näe. Pigem kardaksin Lukashenka asemel

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Nõus kaugeltuurivaga, et kui meile külla tullakse, siis Läti kaudu ( Daugava paremkallast pidi mereni, ma pakun) Eestit on vallutatud ikka kõhualt..

Täna ei pruugi see Läti kaudu "kõhualt-jutt" enam pädeda - seoses totaalselt muutunud demograafilise olukorraga Kirde-Eestis..

Sest muutunud demograafia võib muuta ka operatiivtaktikat..

[Kriku]

Ja EW ajal oli piir ka meie jaoks palju soodsamas kohas.

[Leo]

Eks igasugune äkkrünnak üritatakse ikka nii korraldada, et viimase hetkeni ei saa aru, mis on toimumas ja ajaloost on teada kordasid, kus väike eriüksus on suuremat väeosa tuuseldanud ning ka selliseid, kus kindlameelne valvemeeskond on vägeva rünnaku pikaks ajaks seisma pannud. EKJ üksustest on tänase seisuga enam-vähem väljaõpetatud üksuseid võtta kevadel, muul ajal on tegemist suhteliselt lootusetu olukorraga, kus väljaõpetamata ajateenijaid koos juhuslikult kohalolnud kaadriga tapale saadetakse. EKJ võiks soomlasi veel niipalju järgi ahvida, et ajateenijaid hakatakse võtma 3-4x aastas ja selle arvestusega, et igast pataljonist oleks häire korral 1 kompanii väljaõppe viimases faasis olevaid võitlejaid välja saata. See oleks siis reaalne kiirreageerimine, mitte ainult valverühma tugevdamine või väeosa häiregrupp.

[Veiko Palm]

Ma tegelikult ei pea otseselt vastama, aga näpud sügelevad

Leo, võin Sulle kinnitada, et meie kaitsevägi on nõus ahvima kasvõi vanakuradit ennast selleks, et paremaks saada. Soome "ahvimine" on kõige lihtsam. Kuid tuletan Sulle meelde, et asi ei ole sugugi nii trööstitu. Meil on olemas Scoutspataljon, kohe-kohe on lahingvalmis liitlaste pataljon, siis lisaks veel Kaitseliidu üksused ja muud Kaitseliidu vabatahtlikud. Rääkimata oma eriüksustest. Alati võiks parem olla, aga, kasutades klassikute sõnu, siis ka praegune olukord pole paha.

Palm

PS. Julgen siiski kinnitada, et soomlased ei võta 3-4 korda aastas ajateenijaid sisse, ning millegipärast tundub ka, et enne peaks natuke ootama (Sa ju ise alles paar postitust tagasi Soome teemal kirjutasid, et soomlased alles plaanivad ajateenistuse põhjal kiirreageerimissüsteemi rakendada), et noh näha, kuidas neil läheb.