www.militaar.net

Ma natuke vaidleks vastu saksa V-2 raketi osas, et see oli mõtetu raha raiskamine. Tappis ta tõesti vähe inimesi võrreldes teiste relvaliikidega ja materjaalsed kahjud polnud ka teab mis suured. Olulisem asi oli aga psühholoogiline effekt.

wambambola kirjutas:...Olulisem asi oli aga psühholoogiline effekt.

Mis oli vastupidine soovitule.

Minu jaoks on kummaline see olnud, et miks natsid Vausid keemia või bioloogilise relvana ei kasutanud. Tabamistäpsus poleks kohe enam oluline. Londonile oleks ikka pihta saanud. Väidetav ülimetsik reziim ju ja 45. aastal meeleheites. Kuna seda ei tehtud siis tundub natuke umbluu ka see, et kui Hitleril tuumarelv oleks olnud, et ta siis seda ka kasutanud oleks.

Inglismaa ju kartis II ms ajal, et Saksamaa kasutab keemiarelva. I ms mälestused ju veel meeles ja kuskil Inglismaal megakogus erinevaid gaase. Probleem gaasi panekuga raketi sisse on selle korralik jõudmine sihtkohta.

Mh. No mis erilist probleemi seal olla sai. V2 suutis kuni tonni kraami kohale lennutada. Sariini oli juba I Ilmasõja ajal kasutatud. Ja kindlasti oleks suudetud ka rõugeid, siberi katku või mingit muud vastikut kraami aretada. Löö konteinerisse ja potsatab koos rakettiga vastu maad. Võibolla oli asi Vaude väheses töökindluses ja kogu lõbu võis suure tõenäosusega omale kaela tulla.

Tegelikult oli naabrite tuumapommitamisega peale tuumapommi puudumise veel see probleem, et kui sakslased oleks selle valmis ka saanud mingi ime läbi, siis puudusid ikkagi tõsiseltvõetavad kandurid selle usaldatavaks kohaletoimetamiseks. Tuumarelv teadupärast koosneb tuumalõhkepeast ja kandurist. Kui V2 tõstis lendu 1 tonni, siis tuumatehnoloogias kaugelt edukama USA esimene transporditav ja kasutatav tuumapomm kaalus 4.4 tonni. Et radarivõrguga kaetud ja 1944 tuhandete hävituslennukite koduks olevale Inglismaale oleks selle kohale toonud vähesed sellist koormat tõsta suutvad saksa pommitajad, ei ole eriti tõsiseltvõetav.

Keemia- ja biorelv - jah, kuid arusaadavalt hoidusid osapooled seda tarvitamast (eks sakslased mõistsid, et Londoni gaasitamisele järgneb mõne saksa suurlinna gaasitamine ja selleks oli liitlastel kaugelt suuremaid võimalusi).

EOD kirjutas:III Riigi raketiprogramm jäi väheefektiivseks, kuna rakettidel kasutati konventsionaalseid lõhkepäid. Kui oleks valmis saadud neile rakettidele sobiv tuumalõhkepea, oleks olukord olnud teine. Sõja lõpuni oli ju jutt, et kohe-kohe on valmis saamas imerelv, mis sõja käiku muudab. Palju selles oli propagandat ja palju tõtt?

Tilk tõtt oli ju HortenIX ehk Go229, millega jõuti reaalsete lennukatsetusteni. Hiljuti käis siit läbi NG dokfilm, kus NASA spetsid uurisid seda samas kohas, kus nad USA radarikindlaid lennukeid katsetasid ja avastasid, et inglaste radarisüsteem avastanuks need vahtraseemned alles loetud minutid enne kohalejõudmist, erinevalt teistest saksa lennukitest, mida vahiti juba õhkutõusust alates.

Selle aja kohta olnuks see ikka liitlastele väga valus üllatus: radar õigel ajal ei leia, millegagi kätte ei saa (kiirus üle 900km/h) ja igaühel tonn pomme kaasas. Sellised eskadrillid pommitanuks ikka kaunis süüdimatult inglise lennuvälju ja tehaseid.

See saksa lennukite vaatlemine õhkutõusust alates oli 1940ndate tehniliste võimaluste juures suht....liialdus.
Isegei 1960ndatel oli NSVL (mis kõvasti ponnistas radaritehnoloogias, et oma suurt territooriumi kontrollida saaks) õhuruumis kõrgus 1 km allapoole suht tume maa.
Madalal kõrgusel lendavate objektide usaldusväärse avastamise (ja tabamise) tehnoloogia tegi vastava hüppe alles peale 1965. aastat, peaasjalikult Vietnami kogemustest.

Nagu militaartehnika areng on täis meeletusi siis pilvedest kõrgemal toimuvad üritused ei jää sugugi maha. Sageli panevad kukalt kratsima, ehk muigamagi kuid vaieldamatult äratab ka lugupidamist ja imetlust paljude inimeste pürgimine sõna otseses mõttes tähtede poole.
Väike looke siis inimkonna esimesest planeedivallutusüritusest. Vennalike rahvaste kogukond võttis selle asja tõsiselt ette ja saatis meie naaberplaneedile päris palju uurimisaparaate. Kuna praegu on fookuses ameerikamaalaste tegemised Marsil siis tuletame natuke meelde, mida NSVL Veenusele saatnud on. Toon ära vaid need apastraadid, millede start ka õnnestus.


Venera 1

Startis meie naabri poole 12.veebruaril 1961 ning sai sellega endale esimese teise planeedi poole saadetud kosmoselaevukese staatuse. Paraku pandi arvutuslükatitel midagi natuke nihu sest siis kui kolme kuu pärast pidi ees Veenus olema, jäi see häbematu 100 000 kilomeetrit kõrvale. Aparaat muutus lihtsalt Päikese tehiskaaslaseks. Raadioside katkes Maast 3 miljoni kilomeetri kaugusel, kui pardaseadmed üles ütlesid. Siiski täideti põhilised ülesanded: planeetidevaheline lend ja ülikauge raadioside abil jaama juhtimine.
Jaam on silindrikujuline, otsast kupliga, 2 meetri pikkune ja kaalub 643,5 kg. Külge oli talle krutitud kaks päikesepaneeli ja suur antenn raadiosideks Maaga, spektomeeter ja radiatsiooni mõõtja. Nina kattvale kupplile oli suurelt joonistatud "sirp ja vasar", mis pidi Veenuse oletatavasse ookeani laskudes lainetel hulpima jääma, et vastikud imperialistid teleskoobist nõukogude saavutuste üle kadedad saaksid olla


Venera-3

Seekord olid arvutustes kõik numbrid ja komad õigetel kohtadel ning 16.novembril 1965 startinud aparaat sai kenasti Veenusele pihta. Paraku oli mingid möödalaskmised tehtud parteilises kasvatuses sest 1966 aasta märtsikuul atmosfääri sisenenuna keeldus aparaat kategooriliselt suure kodumaaga suhtlemast. Saavutus: 0,9 meetrise läbimõõduga sfäärist sai inimkonna esimene jälg teisel planeedil.


Venera-4

1967. aastal startinud Venera-4 täitis talle pandud ootuseid...osaliselt. Sooritati sujuv laskumine ja esimene planeetidevaheline raadioseanss, mis kestis 93 minutit. Veenusele jõudis kaks termomeetrit, baromeeter, raadio-kõrgusmõõtja, gaasianalüsaator ja kaks raadiojaama. Raadio teel võeti vastu aparatuuri näite. Paraku sai see lõbu 24,96 km kõrgusel otsa, kuna jaam purunes atmosfäärirõhu toimel.


Venera-5,6

Need olid Venera-4 koopiad.
Aparaatidele ei pandud enam pinnalejõudmisootusi. Sooviti tungida sügavamale Veenuse atmosfääri, et saada täpsemaid andmeid atmosfääri keemilisest koostisest erinevatel kõrgustel. Ka oli korpuseid tugevdatud. 1969 startinud Venera-5 suutis laskuda 19 km kõrguseni. Saavutus: langevarjuga laskumiskapsli katsetus. Pidas vastu 53 minutit misjärel lömastati atmosfäärirõhu poolt. 10.jaanuaril 1961 startinud Venera-6´e saatus oli praktiliselt identne.


Venera-7

Veenuseni jõudis detsembris 1970. Laskumismoodul omas täiesti uut konstruktsiooni. Ja saavutati edu! Aparaat mitte ainult ei pidanud kogu laskumisprotsessi Maaga sidet, vaid suutis seda teha ka 23 minuti jooksul peale pinnale jõudmist. Maale jõudsid esimest korda andmed Veenuse atmosfääri koostisest erinevatel kõrgustel, samuti rõhunäidud. Numbrid olid pehmelt öeldes karmid. Rõhk kuni 90 atmosfääri, temperatuur 500 kraadi Celsiust. Kogu planeeti kattev pilvkate sisaldab suures kontsentartsioonis süsinikdioksiidi: 96,5 proset. Hapnikuga on lood päris kehvasti. Vaid 0,1 protsenti. Pilvede põhjakiht koosneb väävelhappest. Edastati ka esimesed andmed pinnasemõõtmistest (mis iganes need siis ka polnud).


Venera-8

Startis 27.märts 1972. 495 kg kaaluv Venera-8 oli uue põlvkonna automaatjaam. Maandumiskapsel oli varustatud täiuslikuma aparatuuriga. Peale atmosfääri rõhu, tiheduse ja temperatuuri edastati andmeid ka optiliste parameetrite kohta (vahemikus 35-30 km täheldati hämarat tsooni), mõõdeti tuule kiirusi erinevatel kõrgustel. Gamma-spektomeetriga uuriti pinnase koostist. 60 km kõrgusel avati laskumiseks 2 meetrise läbimõõduga langevari. Laskuti 55 minutit. Esmakordselt täideti kogu programm täielikult.


Venera-9 ,10

Stardid: 08. ja 14.juuni 1975. Veel rohkem oli täiustatud jaamade laskumiskapsleid. Eriti pöörati rõhku termoisolatsioonile ja rõhule vastupidavuses. Uutest seadmetest oli lisatud telekaamera, akud. Sisemist temperatuuri hoidis automaatika. Aparatuuri mahutav kaitstud ruum oli 2,4 meetrise läbimõõduga sfäärikujuline ruum. Mõlemast jaamast said peale laskumiskapslite eraldumist Veenuse esimesed tehiskaaslased. Esmakordselt sooritati sujuvad laskumised Veenuse Päiksepoolsel küljel. Esmakordselt edastati maale panoraampildid teiselt planeedilt. Telepilti edastasid ka orbiidile jäänud jaamad. Üldiselt olid need juba tõsised teaduslikud kompleksid, mitte "Hurraa-hüüete" tootjad. Kõiki sooritatud mõõtmisi erinevates valdkondades välja tuua läheks kuivaks ja pikaks. Mõlemad aparaadid kaalusid üle pooleteise tonni. Laskumispaikade vahe oli 2200 km. Kuigi eeldati sarnaseid pilte, edastasid kaamerad täiesti erinevaid vaateid. Pinnavormide kujutisi uurides jõuti veendumusele Veenuse tektoonilisest aktiivsusest.


Venera-11,12

Tuleb neid Venerasid nagu saekaatrist laudu Stardid vastavalt 9. ja 14. september 1978. Nende põhiülesanne oli Veenuse alumiste atmosfäärikihtide koostise analüüsimine. Mõõdeti ka Veenuse magnetvälja, mis osutus väga nõrgaks: vaid 5-10 protsenti Maa magnetvälja tugevusest. Samuti said laskumismoodulid äikest tunda. Venera 11 jäi 15 minutit kestnud tormi kätte ning registreeris "vaid" 25 välgutabamust SEKUNDIS!!! Kokku loeti laskumisel Venera 12 puhul üle 1000 tabamuse ja apastraadid toimisid edasi!!!


Venera-13,14





Startisid: 31.oktoober 1981 ja 04.november 1981. Neid kahte loetakse kõige keerulisemaks kunagi Veenusel tegutsenud automaatjaamadest. Edastati esimesed värvilised pildid, sooritati pinnasepuurimisi (ärme unustame rõhku ja temperatuuri!). Saadud pinnas transporditi pneumotorusid mööda sisemisse laborisse. Sooritati seismiline eksperiment. Veenuse atmosfääri isotoopanalüüs näitas, et seal on palju reliktisotoope ehk nad on seal Veenuse atmosfääri moodustumise algusest saadik.


Venera-15,16

Stardid vastavalt 2. ja 7. juuni 1983. Jaamade ülesandeks oli orbiidilt Veenuse põhjapoolkera raadiolokatoorne kaardistamine. Suudeti eristada 1-2 km objekte. Ühesõnaga, koostati Veenuse atlast.


Venerasid saigi jube palju, olgu siis lõppu Vega´d Vega 1 ja 2.

Startisid 15. ja 21. detsember 1984. Mõlemad jaamad olid identsed teisega. Programmis oli peale Veenuse uurimist ette nähtud ka kohtumine Halley komeediga. Vega-1 maandumismoodulist eraldus 11.juunil 1985 aerostaat. 3,4 meetrise läbimõõduga heeliumiga täidetud aerostaat suutis atmosfääris dreiffida 46 tundi 50 km kõrgusel ! Gondlis oli aparatuur eriti "sõbraliku" väävelhappe pilvestiku uurimiseks. Aerostaadi asukohta jälgiti kahe ööpäeva jooksul Maalt 17 eri riigi raadioteleskoobiga, et asja mitte "silmist" kaotada. 13.juunil kordas seda kõike Vega-2. Kumbki aerostaat läbis ca 9000 km teekonna. Planeedi Päiksepoolses küljes kuumenesid nad üle ja läksid lõhki. Esimene PLAKS teisel planeedil No ja muidugi tegid pinna peal maandumismoodulid omi mõõtmisi ja puurimisi.


Selline siis oli lugu NSV Liidu saadetud automaatjaamadest meie kaugelt kauni ja ligidalt koleda naaberplaneedi juurde. Väärib imetlust visadus ja ressurside kulutamine praktiliselt puhtasse teadusse. Ah et mida kurjad kapitalistid ka teinud on? Nasa saatis 4.mail 1989 Veenusele orbitaaljaama Magellan, mis kaardistas Veenuse suutes eristada 100-200 meetriseid detaile. Siis veel ameerikamaalaste Mariner sari, millest mainin vaid ainulaadset Venera-4 ja Mariner-5 teadusgruppide ühismissiooni. USA jaoks peaks eraldi artikkli tegema lihtsalt. Silmailuks NASA kavandatud Veenuse rallikas



Magellan


Pioneer Venus Orbiter..


..ja tema tehtud Veenuse kaart. Krundid on veel müümata

Enne lõppu natuke müstikamaitselist kah USA teadlased jõudsid ajakirjas "Astrobiology" avaldatud artiklis järeldusele, et Veenusel võib leiduda elu. Mikroobid võivad elada ja paljuneda Veenuse õhukeses pilvekihis, mida kaitsevad päikesekiirguse eest selles leiduvad väävliühendid. Mõni aasta tagasi avastati meie planeedil bakter, mis on võimeline elama ja paljunema pilvedes. Samasugune evolutsioon võis toimuda ka Veenusel ning kui pinnas muutus seal elamiseks liiga kuumaks, võis pilvedest saada sealse elu ainus pelgupaik...

Kes haigutamata läbi suutis lugeda võib endale papist medali joonistada

Teenisin medali ausalt välja

Huvitav, kas seal Veenusel on ka Kuusalu kolhoosi elektroonikatöökoja toodangut, kes oli pikki aastaid NSVL kosmoseprogrammi osaline (seejuures kiidetud)?
Kuna mehitatud lende polnud, siis Põltsamaa ja Kalev vaevalt osalesid.

VGT toodangut oli kindalsti. Võru Gaasianalüsaatorite tehas tarnis kõik NL kosmoseprogrammi gaasianalüsaatorid.
Tegelikult kahju, et huvitav tootmine omadega puusse läks.

thnx, huvitav lugemine. Mõneti veider on vaadata visadust, millega vene teadlased inimese jaoks suht perspektiivitut planeeti tahtsid uurida, ja seda aastakümneid!

Võib-olla on siin juba olnud, aga üks huvitav video:
http://www.youtube.com/watch?v=rlPJRQu8n9k

http://forte.delfi.ee/news/teadus/vene- ... d=65613568

Rakett olevat Ukraina-USA koostöö, selle mootorid Venemaalt

Starti olevat häirinud tugev lainetus?

http://www.lenta.ru/news/2013/02/01/zenith1/