www.militaar.net

Panen siia ühe vene keelest tõlgitud kirjatüki, mis peaks selle teema all samuti huvitav lugeda olema. Läheb igatahes teemasse. Annab mõtteid edasiseks aruteluks.
Eriti soovitan ma tähelepanu pöörata osadele, kus räägitakse väljaõppest. Sellest kirjeldusest lähtudes on mul hea meel tõdeda, et tegelikult täiesti omal käel oleme me IDF-ga samale järeldusele jõudnud mõningates väljaõppealastes nüanssides. Kasutame näiteks veenipunkteerimise õpetamisel suuresti sama metoodikat. Ja, tuleb öelda, et tulemusrikkalt.
Ja veel. Kõik need ATLS-id jne. on EKV-s kah täiesti ametlikult tunnustatud põhimõtted ja leiavad sarnaselt ka väljaõppes rakendust.

http://ru-voenmed.livejournal.com/30864.html

Sõjaväemeditsiin Israelis

Lubage esitleda teile lõiku Tovi Baevski raamatust „Uusrepatriendi märkmed, ehk endise nõukogude arsti sisseelamine Iisraelis“.
Meditsiiniteenistuse väljaõppebaasis, kus ma läbisin ohvitserikursusi, voolavad vereojad tegelikkuses. See on ajateenijate veri, kes õpivad selles keskuses „hoveš“-iteks, sõjaväevelskriteks. Et tabada nõelaga kindlalt haavatu veeni, treenitakse üksteisel ja sellega võib öelda, et nad saavad 4-5X nädalas i/v süsteid. Tõsi ta on, et sama arv kordi saavad nad ka kedagi teist torkida. Seega peale paari nädalat väljaõpet on nende veenid nagu vanadel narkomaanidel. See-eest aga suudavad nad haavatul tabada veeni ka täielikus pimeduses, masinas sõidu ajal või helikopteris selle lennul. Seega suudavad nad päästa ükskõik kelle elu ükskõik millistel tingimustel. Kursus kestab 3,5 kuud ja selle ajal nad õpivad meditsiini aluseid ning esmaabi andmist haavatule, sealhulgas ka reanimatsiooni. Tegelikult ei vasta termin „sõjaväevelsker“ täielikult ivriidi sõnale „hoveš“. Hoveš – see on midagi sanitari ja velskri vahepealset, kuid need poisid teavad meditsiinist nii palju, et neid vaid sanitariks nimetada ei paindu keel mitte. Nende armee-elu pole kerge, nad teevad kõike seda sama, nagu teisedki sõdurid – teenivad tankistidena, jalaväelastena jne. – kuid nende sõdurivarustus on lisavarustuse tõttu mõni kilo raskem. See on sidumismaterjal, tilgutisüsteemid ja plastikkotid füsioloogilise lahusega i/v-ks manustamiseks. Peale väsitavaid rännakuid siirduvad kõik teised puhkama, aga nemad jäävad oma jalavaevustega kamraadide jalgu siduma. Neid võidakse äratada ka keskööl – kui mõnel sõduril on palavik, või mitte lasta linnaloale, kui üksuses on haigeid. Mingeid eriprivileege neile nende staatus ei anna, peale kaaslaste austuse ja oma vajalikkuse erilise tunnetamise. Selge see, et kaaslaste silmis on nende autoriteet kõrge – võimalik, et hoveš saab nende päästjaks, kui kedagi neist peaks haavatama. Kusjuures see pole mitte ülepingutatud väljaütlemine – Iisraeli sõdade ajalugu on täis juhtumusi, kus just hoveš päästis oma tegevuse tulemusena elusid. Näiteks üks neist sai Iisraeli Kangelaseks (armee kõrgem autasu, võrdväärne NL Kangelase aunimetusega) selle eest, et vastase tule all lahinguväljal tegi kannatanule trahheotoomia – hingamisteede avamine kõrikõhrete kaudu, kuna haavatu ei saanud näohaava tõttu hingata. Sellistel juhtudel toimub otsustamine mõne minutiga, kuna haavatu oleks arsti oodates kindlasti surnud, ja hoveš viis selle protseduuri läbi iseseisvalt, kuigi ametikoha kohaselt ei peaks ta seda tegema. Seda enam, et tegelikult tal ei peakski olema selleks instrumente. Ta avas trahhea taskunoaga ja hingamistoruks kasutas ta UZI-püstolkuulipildujalt mahavõetud rauda. Selle tulemusena jäi haavatu elama ja hovešit sai autasu, milliseid Iisraelis just kergekäeliselt ei jagata – sõjaliste kangelastegude eest on seda saanud kõigest 7-8 inimest.
Vaatamata oma raskusele, loetakse seda kursust väga prestiižseks, sellele teostatakse ranget valikut ja soovijate puudust ei tunta. Kuigi mitmed lähevad sellele kursusele sooviga oma teenistust kergendada, sest see on siiski lahinguüksuse noorsõduri väljaõppeprogrammist kergem, ahvatleb poisse ja tüdrukuid sellel osalema romantika ning soov saada elus sageli vajaminevaid elustamisoskusi, ehk lühidalt, soov päästa. Ma näen nende seltskonna palju sõdureid, kes suhtuvad asjasse väga tõsiselt. Mitmed neist olid kuni teenistusse tulekuni vabatahtlikena kiirabis, sõitsid väljakutsetele, osalesid elustamistel. Kursuse läbinud tunnevad end hovešina ka armeeteenistusest lahkumise järgselt – olen kohanud mitut inimest, kes juba ammu tsiviileriala töötades ikka oma autos elustamisvahendeid kaasas kannavad ja osutavad alati professionaalset abi autoavariides, kui seda peaks vaja olema.
Üldiselt võib öelda, et Iisraeli Armees on suhtumine sõdurite elusse ja tervisesse oluliselt erinev, kui see oli NA-s. Arstid on peaaegu igas pataljonis, sõdur saab vajadusel suunamise suvalise eriarsti juurde, hambaravi – väga kallis ettevõtmine – armee kulul, sama kehtib prillide tellimise kohta. Arst saab vajadusel kutsuda haavatu juurde välja reanimatsioonibrigaadiga helikopteril, mis võib tulla abi andma suvalisse kohta suvalisel ajal. Kusjuures sõjaväearstidele antakse järgmine instruktsioon: „Teil on meditsiinilisi juhtude analüüsivale komisjonile kergem selgitada, et miks te ilma piisava põhjuseta helikopteri välja kutsusite, kui et miks te selle ilmse vajaduse korral kutsumata jätsite.“ Armee nõustub isegi helikopteri küsitava kasutamisega, et vaid mitte
mitte maha magada haavatu tõesti eluohtlikku olukorda. Olemas on psühholoogilise abi teenistus, kus töötavad psühhiaatrid ja sotsiaaltöötajad – psühholoogid, psühhoterapeudid jne, ning sõduril pole mingeid takistusi nende poole pöördumisel. Muideks, huvitav on ära märkida, et ivriidis nimetatakse taolist spetsialisti sõnaga „kaban“ (vene k.- metssiga) – termini „hingelise tervise ohvitser“ esitähed ivriidis. Seepärast kõlab kaunis eksootiliselt, kui sõdur pöördub teie poole ja soovib suunamist kaban´i juurde.
Haavatasaamise ja trauma korral on arst kohustatud andma esmaabi, kaasa arvatud elustamine, intubatsioon ja kunstlik hingamine. Õhkrinna korral peab ta panema pleuradrenaaži (toru pleuraõõnest õhu eemaldamiseks) ja vajadusel tegema trahheotoomia (vaba hingamistee tagamiseks hingetorusse avause tegemine), kusjuures mitte ainult, kui ta kirurg või reanimatoloog on, vaid, et seda peab oskama iga arst, olgu ta siis kas või silma- või nahaarst. Selge see , et neid asju peab oskama teha. Vaat, selleks ongi vajalik arstidele ette nähtud ohvitserikursus, kuhu mina sattusin. Selle kursuse aluseks on USA-s kehtiv multitraumade ravi metoodika, mida nimetatakse ATLS-is – Advance Life Support. Selle metoodika töötas välja ameerika arst, kelle naine ja laps sattusid autoavariisse ja kellel oli võimalus haigla vastuvõtuosakonna tööd kõrvalt jälgida. Ta oli vapustatud kogu raviprotseduuri süsteemitusest ja sellest tulenevalt hakkas taoliste haigete-kannatanute meditsiiniabi algetappe spetsiaalselt analüüsima.
Osutus, et kui erinevate vigastustega haavatu-kannatanu – teadvuseta, peatraumaga, luumurdudega, haavadega – saabus vastuvõttu, siis arstid – ortopeedid sööstsid automaatselt jalamurdude kallale, kirurgid hakkasid ravima kõhtu, kuid lõppkokkuvõtteks kannatanu sureb hingamishäirete tõttu, sest mitte keegi ei pööranud neile tähelepanu. Oma vaatlustel baseeruva analüüsi tulemusena lõi see arst süsteemi, mis annab väga selge algoritmi, mis lähtub hulgitrauma probleemide tähtsuse järjekorrast. Osutus, et kõige sagedamini surevad kannatanud hingamisprobleemide tõttu ja seepärast on esmatähtis tagada kannatanule vabad hingamisteed ja kopsude töö, jättes lahtised murrud, põletused ja verejooksud esialgu tagaplaanile. Seejärel võetakse käsile kopsude ventileerimine – kontrollitakse, et ehk on vajadus pleuraõõne dreneerimiseks (õhkrinna korral), kunstlikuks hingamiseks ning seejärel võetakse käsile vereringe küsimus – luuakse veenitee vedelike ülekandeks jne. Igale järgmisele ravietapile saab üle minna alles peale eelmise lõpetamist. Selliselt on tagatud tegelemine kõige eluohtlikumate probleemidega, minnes järk-järgult üle vähemohtlike küsimuste lahendamisele. Selliselt on garanteeritud, et kannatanu ei huku abistava arsti tegevuse tulemusena, kus see tegeleb kõigepealt vähemoluliste vigastustega jättes eluohtlikumad tagaplaanile. Süsteem on oma olemuselt universaalne ja kõlbab kõikvõimalike haavade ja vigastuste korral.
Pisitasa sai see süsteem USA-s täieliku tunnustuse. Tänaseks päevaks ei ole ühelgi USA arstil õigust töötada vastuvõtuosakonnas ilma läbitud ATLS kursuseta.
Umbes 80-ndatel aastatel võttis selle süsteemi oma relvastusse ka Iisraeli Armee ja see on oma efektiivsust juba paljukordselt tõestanud. selgus, et see on kasutatav mitte ainult haiglas, vaid ka lahinguväljal. Täna läbivad selle 4-päevase kursuse kõik ohvitseride kursusel olevad arstid ja teevad sellejärgselt ka vastava eksami ning see on ka hovše´de kursuse aluseks. Oma põhiolemuselt on see kursus mittetraumatoloogile nagu kark lonkurile. Seega, kui naha- või sisearst, kes on selle kursuse läbinud, satub raskete haavatutega seotud situatsiooni, siis ta ei satu segadusse või siis vähemalt teab millest alustada ning mida teha seejärel jne. Enesestmõistetavalt saab ta nende või teiste kirurgiliste protseduuridega hakkama spetsialistist kehvemini, kuid ta vähemalt teab haavatu ravi süsteemi ja on suuteline teda elusalt vähemalt haiglani toimetama – ja see on peamine. Jutuajamistelt arstidega, kes olid töötanud veel enne ATLS kasutuselevõttu, selgus, et praegu on haavatute ravi oluliselt paremaks muutunud. Kui helikopteritega tuuakse vastuvõtuosakonda meie võitlejaid lahingutegevusepiirkondadest, on nad tavaliselt juba intubeeritud, kõigi vajalike drenaažide ja kateetritega ja neile on tehtud vajadusel ka vedelike ülekanne.
Peale ohvitseri- ja ATLS-kursuse lõpetamist saime me leitnandi auastme ning me läksime laiali oma kodudesse. Iseenda kohta saan ma nüüd öelda, et ma olen „kahekordne leitnant“ – NA ja Iisraeli Armee oma.
Ca. pool aastat peale ohvitserikursust võeti mind arstina esimest korda kuuajalisele õppekogunemisele. Piirivalvevägede baas, kuhu ma sattusin, asus 15 minutilise sõidu kaugusel Surnumere lõunatipust. Seda kõrbepiirkonda kutsutakse Jordaania tasandikuks. Sellel kulgeb Jordani jõgi – sama mis Piiblitekstide kohaselt suubub Surnumerre. Suviti kuivab see pea-aegu nireks ja talvel, vihmade aegu, paisub jõe mõõtudesse. Jõekest ennast on liivade ja küngaste vahel vaevalt näha ja tema olemasolust annab tunnistust vaid kaldal kasvav roheliste põõsaste rida. Baasi vastas mõne kilomeetri kaugusel läänes asub linn, Jerichon – sama, mille müürid kunagi jeeriku pasunate helidest varisesid. praeguseks on see Palestiina Autonoomia pealinnaks. Üle kogu tasandiku on laiali pillutatud araabia külad, palestiina põgenikelaagrid ja üksikud juudi asundused – okastraataia taga asuvad ilusad eramud.
Juhtus see suvel. Oli kohutav kuumus ja õhtuti puhusid tugevad tuuled. Meie – mina ja minu hovši – elasime konditsioneeriga 4-kohalises majakeses. Peale selle, et meie ülesandeks oli baasi isikkoosseisu meditsiiniline tagamine, vastutasime me ka kogu rajooni eest. Kuna tsiviiltervishoid on rajoonis kaunis nõrgalt esindatud, siis võtab armeemeditsiin enda peale ka raskete meditsiiniliste juhtude käsitlemise, kaasa arvatud autoavariid, haavamised, südamehaigused jne. Seepärast anti meile tavaliselt kord 3-4 päeva jooksul öine häire, ning me sööstsime armeesanitaarautol andma abi järjekordsele autoavariile, kus auto oli kurvist üle katuse keeranud, või abistama maohammustusega poissi või siis aitama südamekaebustega elanikku asunduses. Kord me passisime terve öö Surnumere ääres, kus turistide grupp oli ära eksinud ja üks neist seejuures kaljulõhesse kukkus. Teda prooviti sealt välja tõsta kaljulõhe kohale tulnud helikopteriga, kuid raskete tingimuste tõttu polnud ettevõtmise edu põrmugi garanteeritud. Sellisel juhul oleksime pidanud vahetult kohapeale sõitma. Õnneks väljatõstmine aga 5.-nda korraga õnnestus ja me saime baasi tagasi minna.
Teisel korral kutsuti meid suuravariile, kus araabia elanikke täis buss oli end puruks sõitnud. Oli mitmeid raskestivigastatuid ja kuni me nendega tegelesime, kaitses meie politsei meie seljatagust, et nende kannatanute naaberkülast pärit sugulased meile nuga selga ei lööks. Peale seda kui kannatanud olid mööda haiglaid laiali veetud – kergemaid araabia omadesse, raskemaid – meie omasse, kadusid araablased ilma ühegi tänusõnata, vaikides ja morninäoliselt pimedusse. Vaat, sellised on need suhtumised.
Ma ei taha öelda, et nad oleksid meile kaela pidanud langema – pole neil meid millegi eest eriti armastada, kuid elementaarse tänu olime me omaarust oma ravitegevuse eest siiski ära teeninud. Seda enam, et erinevate traumade korral pöördusid araablased alati meie poole ja mitte kunagi ei jäänud nad abita.
Igal nädalal sõitsime me sanitaarautoga läbi kõik meie väikesed kindlustatud tugipunktid, tõime ravimeid ja ravisime haigeid. Eriti kannatasid need, kes asusid Jordani lähedal, sest seal hõljusid õhus tohutud sääseparved, kes hammustasid kuni villide tekkimiseni. Käisin ka Allenbi sillal, mis on peamiseks piiriületuspunktiks piirijõel Jordaaniaga. Sillake hämmastas mind – pisike, kipakas, nagu mingi külapurre ojal. Sõites meie eelpostideni, läbisime me mõned korrad Jericho linna. Räägitakse, et enne ususõdade algust oli seal täiesti ohutu, meie sõduritele meeldis istuda turuäärses araabia restoranis. Praegu on parem, kui juut ennast seal ei näita – lihtsalt lüüakse maha. Meil sõjaväeautol, relvastatult, probleeme ei tekkinud, kuid ülearu sageli me sellesse linna minna kah ei tahtnud – võidakse kas või kividega pilduda.

Osanud seda kuhugi mujale panna...siin vast meedikuid ja sellest huvitunuid kõige rohkem käimas.

http://www.mercyflight.org/content/pages/medevac

Võetud sellest blogist, kus ka Robinsonide medevaci võimekust, mida muus maailmas kasutatakse, vähe lähemalt näidatud.

http://taevavalvur.blogspot.com/2011_08_01_archive.html

Lugesin ka hillarti mammutartikli läbi. Isegi ma ei suuda niipalju kirjutada

Üldiselt tulebki asjadega nõusse jääda. Mul on nagu paljudest riigikaiste asjadest oma pinnapealne visioon kujundatud ja lugedes avastasin, et antud tekst praktiliselt kattubki minu omaga.

Oleksid sellised märked asja juurde.

1) Meditsiinistruktuur oleks tõesti väga loogiline, et pataljonis on MedR, brigaadis/KRK-s MedKo, riigi peale MedP. MedP alluvuses just need allasutused, millest juttu oli. Vb oleks asjakohane, kui kogu logistika korraldamiseks oleks üldse logistikarügement, mis koonseks u samade nimedega pataljonidest, kui Br logistikapatalonis kompaniid. See väeosa tegeleks kõrgema taseme igapäevase reaallogistikaga kogu kaitseväes RA ja SA.

2) Mulle ei imponeeri üldse igasugu "keskused" jne allüksuste nimetustena väeosades-ringkondades. Äkki võiks need ümber nimetada ja struktueerida allüksusenimelisteks allüksusteks? Ringkonna struktuur peaks saama praktiliselt sarnane brigaadiga ja seal olekski konkreetselt RA struktuuriüksus "meditsiinikompanii", mitte "laatsaret" või "medpunkt" vms. Eesmärk oleks esialgu, et see tädide punt ka vajadusel kas-või kord aastas samasse linnaku haljasalale välitetegevuseks nädalaks ajaks kogu kompotiga ümber kolitaks ning seal vähemalt samade ülesannetega hakkama saaks. Tulevikus ehk veelgi midagi. Siis hakataks äkki mõtlema, et vot kuidas, kes, mis, kus ja kuidas. Seni, kuni antud lüket pole tehtud, on kogu personalile mingi SA värk täiesti teisejärguline teema. RA medpunkt on mingi oma idüll iseeneses ja SA tegevus kummaline kõrvaline lisaülesanne. Need tuleks võimalikult integreerida, sest meil pole väheseid ressursse arvestades mõtet täies mahus ka topetasju pidada.

3) Olen seda maininud, et parameedikute koolitusega tuleks tulevikus kindlasti katsuda jõuda sinnamaale, et NAEK pikkus pressida 7 nädala sisse. Ainult sel juhul on võimalik hakata koolitama ka meditsiinile aspirante, mis võiks olla tulevikuks süsteemile positiivne arenguväljavaade. Lisaks RRÜBKA-le KVLK-s siis RRÜEKA MedVÕK-is. Kindel ei ole, aga kui see süsteem juba praegu toimiks, siis ehk ei oleks tuldud sellise lolluse peale KVTS-is, st päästame tulevased meedikud ajateenistusest. Saan aru, et parameediku põhjalik haridus on oluline ja väeosades enam täiendõpet ei tehta, kuid ehk jõuakski tulevikus koos meditsiinipunktide meditsiinirühmadeks-kompaniideks ümberkujundamsiega sinnamaale...

4) Üksustes tekitavad küsimusi veel meditsiini NAEK täiendavad füüsilised vastuvõtunõuded, mis on pm rangemad, kui jalaväes ja luures... Väeosas aga märkimisväärseid vastuvõtunõudeid NABK-i või NAEK-i ei saa kehtestada, sest eelkutsesse (autojuht vs seersant) valib kutsealused ju KRA, mitte väeosa. Loomulikult arusaadav, et rühmaparameedik peab olema igati tegija teiste seas. Küsimus on ülejäänud kv allohvitserierialade (eelkutsega ajateenistuse süsteemi totrustest tingitud!) sundseisus ja ka teatud üldsõjalistes prioriteetides...


Ja siis ma lugesin natuke aega tagasi uudist, et tehakse KV kiirabi. See tegelikult mind siin süna võtma ahendaski ja äkki hillart oskaks täpsustada antud ettevõtmise sujuvust.

Kui asi oli juriidiline, siis on niiviisi igati aktsepteeritav. Võiks öelda, et isegi loogiline.

Mäletan, et meil oli aastaid tagasi pidevalt meditsiini valveautojuht. Enam pole - et kutsume kiirabi. Isegi valveõde ei ole tööpäevavälisel ajal. Kui midagi peaks hilisel ajal juhtuma, siis meditsiinipunkti polegi mõtet abi otsima minna, sest seal on ainult loiulõustalised pidžaamades haiged ja kõik. Oleks seal vähemalt mõni parameedikki valves, elksole. Huvitav, kas kiirabiteenuse osutamise õigus võiks anda ettekäände KV meditsiiniteenistuse igapäevase operatiivvõime/lahinguvalmiduse kergitamiseks?

Mina näeks asja nii, et laatsas on lisaks valveõele pidevalt olemas laatsareti korrapidaja-allohvitser, kes on üks rühmaparameedikutest. Samuti võiks olla määratud valveautojuht, kes vajadusel UNIMOGi või GD-ga sõita võiks.
Lisaks võiks seoses kiirabilitsentsi olemasoluga olla piirkondlikel 112 häirekeskustel otsesidevõime KV meditsiiniteenistusega + samas KV meditsiiniteenistusel omavahel. Ilmselt oleks parim lahendus KV riiklik ORS (GSM vms, millesarnast kasutab ka Päästeamet) med-op-võrk, kuhu kuuluksid väeosade meditsiinipunktid ja piirkondlikud häirekeskused.
Tsiviilsektorile tõuseks praktiline kasu, kui näiteks on mingi järekordne Monica või jaanuaritormi tüüpi lugu. Kui vaja kedagi kiirelt kusagilt tsiviilkiirabiautodele juurdepääsmatust kohast kiirabisse viia või kannatanuid on sattunud korraga palju, oleks kaitseväelastel tagasihoidliku pingutuse tulemusena hea võimalus sõjaväemeditsiiniteenistust ja riigikaitset tervikuna avalikkuses feimida. Tuleks teha vaid ministeeriumide vahel vastavad koostöölepped ja määrata kaasamistingimused.
Koostöö poleks mingi igapäevane case, mis teenistust segaks (ja eelarve ära sööks), aga kui juba mõned korrad aastas käiku läheks, oleks tase küll. Usun, et see võiks pisut põhjustada/tõsta/hoida ka KV meditsiini vastavat pädevust ja autoriteeti. Et mitte ainult nö perearstiteenistus.

Kusjuures mäletan, et Pärnus oligi kunagi süsteem umbes nii korraldatud. Pati med-teenistus oli kuidagi tsiviilkiirabiga ühte võrku pandud ja eks nad oleks siis oma 404 UNIMOGiga kohale võristanud, kui oleks vaja olnud. Kas reaalselt abis käidi, ei tea, aga side toimis. Kuulsin isiklikult.

http://www.mil.ee/?id=3602

No vist ikka ei saadetud ära? Õnnitlused!

Erik kirjutas:Õnnitlused ka minupoolt. Kuid kas kol-ltn Johanson eemaldub täielikult kaitseväe süsteemist?

http://www.tarbija24.ee/665852/perhi-ja ... -johanson/
Õnnitlused ka siitpoolt.

Kuid kas kol-ltn Johanson eemaldub täielikult kaitseväe süsteemist?

Jah, nii see on.

ka minu õnnitlused!

Imelik põhjendus see piirvanus. Major Tint on sama vana kui kol-ltn Johanson (vastavalt mil.ee ja tarbija24.ee andmed)?

Ega muud kui edu! Sinu postitusi lugedes tundub, et tööd peaks jätkuma rohkem, kui üheks aastaks, seega tuleb sul teha mitme aasta töö ühe aastaga ! Aga võimeka ja tahtejõulise inimesena suudad sa seda kindlasti - Ants ju kah lõpetas omal ajal kaks keskkooli klassi ühe aastaga ! Veelkord, edu!

Ühe kamina tegelase käest oli kuulda, et see uus KVTS pidi tooma riigikaitsesse uue hingamise.
Eks ministeeriumilaua tagant vaadates tunduvad kõik elu probleemid elementaarsed, paari käskkirjaga lahendatavad (olen isegi sedasi kunagi arvanud).