www.militaar.net

23.01.1919. a. vaatab kesktäitevkomitee läbi selle ettepaneku, kuid lükkab selle taagsi.
Kuid hoolimata eeltoodust nakatab teema Moskva värskeid punavõime ning 24.02.1919. a. arutab Moskva Nõukogu Presiidium seda sama küsimust ning otsustab kuulutada Punaarmee aastapäevaks e. "Punase kingituse päevaks" (с днём Красного подарка) nüüd ja edaspidi 17. veebruari. Kuivõrd aga sellel aastal sattus 17. veebruar olema esmaspäevane päev, siis lükati päeva tähistamine edasi 23. veebruarile.

Samal päeval avaldab 28. jaanuari-17. veebruari-23. veebruari segase päeva teate ja kuulutuse 1912. aastal asutatud ning selleks päevaks riigi tähtsaima ajalehe staatuse saanud vene sotsiaaldemokraatliku töölispartei häälekandja "Pravda".

Pravda kirjutab muuhulgas: "Punase kingituse päeva ülevenemaaline tähistamine on üle viidud 23. veebruarile. Sellel päeval organiseeritakse linnades ja rinnetel Punaarmee aastapäeva tähistamine, milline täitus 28. jaanuaril."

Peale 1919. aastat aga see tähtpäev mitmeks aastaks vajus unustuse hõlma kuni ta taasavastati 1922. aastal.
1922. aasta 27. jaanuaril avaldati Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee Presiidiumi määrus Punaarmee 4. aastapäeva kohta, kus öeldi järgmist.

"Vastavuses Ülevenemaalise IX nõukogude kongressi määrusega Punaarmee kohta, pöörab Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee Presiidum kohalike täitevkomiteede tähelepanu asjaolule, et saabumas on Punaarmee loomise aastapäev (23. veebruaril)."

Nii ta siis paika sai, kuid "söödav" ning poliitiliselt põhjendatud ning korrektne põhjendus sellele päevale puudus endiselt.

Möödunud sajandi 30. aastatel, eriti selle aastakümne teisel poolel süvendati müütilist mõtet, et Punaarmee aastapäeva sünd oli seotud sellel päeval toimunud väljapaistvate lahingutega sakslaste vastu Pihkva ja Narva all. Räägiti isegi nende linnade vabastamisest Punaarmee poolt.

Tänapäevaks on teada, et tegemist on tõeliste müütidega, sest sellel päeval asusid saksa väed Pihkvast 55 km kaugusel ja Narvast 170 km kaugusel.
Ja seostada seda või järgnevaid päevi punaarmeelaste kangelaslikkusega - selleks on vaja fantaasiat rohkem kui seda keskmisel inimesel leiduda võiks.

Dõbenko karjääri häbiplekiks oli tema tegevus Narva all Saksa regulaararmee vastu. Madruste polku juhtiv Dõbenko läks 23. veebruaril 1918 Narva alla Saksa armee edasitungi seisma panema. Õudusega märkas ta aga, et peab seal alluma nüüd punaseid väekoondisi kamandava tsaariaegsele kindral Parskile. Ta ütles kindralihärrale, et “sakslastega me õiendame arved ise” ja andis läbimõtlematu käsu väga stiihiliseks rünnakuks. Sakslased aga ründasid vastu strateegilise plaani alusel, eri üksustes kooskõlastatult. Hüüete saatel “Palundra!” alustasid venelased oma amokijooksu tagala poole. Narva kindlus jäeti maha.

Ja kuigi just seda hetke loetakse Punaarmee sünni alguseks, arreteeriti Dõbenko ise peaaegu lahinguväljal ja anti revolutsioonitribunali alla. Teda ähvardati maha laskmisega. Kollontai käis ta eest palumas Lenini ja Trotski juures, lõpetades mõlemad audientsid ähvardusega, et kui Dõbenko nüüd maha lastakse, siis “ei ole teada, mis teistki saab”.

Balti mere madrused saatsid Kremlisse telegrammi: “Kui Pavel Jefimovit i 48 tunni jooksul ei vabastata, siis võtame tule alla Kremli ja alustame vägivalda erinevate isikute vastu.” See on, Lenini ja Trotski vastu. Ja kui Dõbenkot ikka veel lahti ei lastud, siis sündiski maailma esimene kommunistlik abielu. Kollontai kuulutas ajalehtedes, et on Dõbenkoga seaduslikku abiellu astunud.

Kriku kirjutas:Ee, milles siin viimases jutus võltsimine seisneb...?

Kriku kirjutas:Seda küll, Narva vallutasid sakslased alles 4.03. Ebatäpsus autori poolt, tõepoolest jääb mulje nagu oleks Dõbenko kangelaslik etteaste juba 23.02 toimunud.

Dr.Sci kirjutas:Minu teada (koolis õpetati) loeti Punaarmee alguseks 23.02.18 toimunud Keila lahingut.

Mis puudutab müüti kangelaslikest võitlustest ning võitudest Pihkva ja Narva all kui Punaarmee sünnilahingutesse, siis need olevat välja mõelnud Stalin 1938. aastal.

Esmakordselt mainitakse neid "võite" 16. veebruaril 1938. aastal ajalehes "Izvestija", kus ilmus kirjutis pealkirja all "Tööliste talupoegade punaarmee ning sõjalaevastiku 20-ks aastapäevaks. Teesid propagandistidele", kus vastavalt kõlas järgmine tees.

"Narva ja Pihkva all anti saksa okupantidele otsustav vastulöök. Nende liikumine revolutsioonilise Petrogradi peale sai peatatud. Päev, millal löödi tagasi saksa imperialistlikud väed, sai noore Punaarmee juubelipäevaks"

Sama aasta septembris avaldati ajalehes "Pravda" alapealkirja all "VK(b)P lühike ajalookursus" sündmusele selline "poliitkorrektne" selgitus: "Saksa imperialistide relvastatud interventsioon kutsus riigis esile võimsa revolutsioonilise puhangu. Vastuseks Partei ning Nõukogude valitsuse poolt esitatud üleskutsele "Sotsialistlik isamaa on hädaohus", vastas töölisklass Punaarmee väeosade kiirendatud loomisega. Uue armee noored rühmad - revolutsioonilise rahva armee omad - kangelaslikult lõid tagasi hambuni relvastatud saksa kiskja. Narva ja Pihkva all anti saksa okupantidele otsustav vastulöök. Nende edasitung Petrogradi peale sai peatatud. Päev, millal saksa imperialism sai tagasilöögi - 23. veebruar - sai noore Punaarmee sünni päevaks.

Veelgi otsustavama selgituse toimunule (mütoloogilises plaanis) andis Stalini päevakäsk 23.02.1942. a.:

"Punaarmee noored rühmad, astudes esmakordselt sõtta, lõid pilbasteks saksa sissetungijad Pihkva ja Narva all 23. veebruaril 1918. aastal. Just selle pärast kuulutati see päev Punaarmee sünnipäevaks."

23. veebruaril saabusid eesti töörahvale ja tema punakaardiväelastele appi V. I. Lenini ja J. V. Stalini poolt saadetud noore Punaarmee väeosad, kes veristes lahingutes Rakvere ja Narva vahel ning Pskovi all andsid saksa imperialistide vägedele otsustava vastulöögi ja panid seisma nende pealetungi revolutsioonilisele Petrogradile. 23. veebruar 1918, päev, millal Punaarmee lõi puruks saksa imperialismi sõjaväed Pskovi ja Narva all, kuulutati Punaarmee sünnipäevaks.

Olles tunda saanud noore Punaarmee võitlusvõimet ja tema valmisolekut oma kodumaa kaitseks imperialistlike röövvallutajate vastu, nõustusid saksa imperialistid rahu sõlmima. 3. märtsil 1918 kirjutas Nõukogude delegatsioon Brestis rahulepingule Saksamaaga alla.

23. veebruaril toimus lahing Keila jaama juures. Pealetungivate Saksa vägede suurtele jõududele astusid vastu punakaardiväelased. Enamik punakaartlasi astus esmakordselt lahingusse. Nad olid puudulikult relvastatud ja sõjaliselt nõrgalt ette valmistatud. Sellest hoolimata võitlesid nad vapralt ning andsid hambuni relvastatud Saksa vägedele esimese vastulöögi. Ebavõrdne võitlus kestis mitu tundi ja alles õhtu eel läks Saksa regulaarväeosadel korda kaitsest läbi murda.

Punakaartlaste visa vastupanu pidrudas okupantide edasitungi. Kandes lahingus kaotusi, ei julgenud intervendid jätkata edasitungi enne oma kahurväe järelejõudmist. Keila lahing aga otsustas Tallinna saatuse. Lahinguväljale jäi surnute ja haavatutena maha ligi 50 punakaartlast. [...]

Samal päeval toimus lahing ka Pihkva all, kus revolutsioonilised sõdurid ja punakaartlased saavutasid edu.

23. veebruari, päeva, mil toimusid lahingud Pihkva ja Keila all - esimesi suuremaid lahinguid sotsialistliku isamaa vabaduse ja iseseisvuse eest - tähistatakse meie maal Nõukogude relvastatud jõudude päevana.

Nõuk. relvajõud said alguse Oktoobrirev-i ettevalmistamise ajal, kui bolševike partei algatusel moodustati Punakaardi ning madruste ja soldatite salku (1918. aasta algul u. 150 000 meest). Neil oli otsustav osa Oktoobriülestõusus ning võitluses kontrrev-ga nov-st 1917 jaan-ni 1918, kuid nad polnud küllalt tugevad, et kaitsta riiki välisvaenlase vastu. 28. (15.) I 1918 kirjutas V. I. Lenin alla Tööliste ja Talupoegade Punaarmee ja 11. veebr. (29. jaan.) Tööliste ja Talupoegade Punalaevastiku asutamise dekreedile. Mõlemad moodustati vabatahtlikest, neisse astus ka suur osa seniseid punakaartlasi. 23. veebr. andsid Punaarmee väeosad Saksa vägedele esimesi edukaid vastulööke ning algas hulgaline astumine Punaarmeesse (seda päeva pühitsetakse Nõuk. armee ja sõjalaevastiku päevana).

15(28) января 1918 Совнарком принял декрет о создании Рабоче-Крестьянской Красной Армии (РККА), а 29 января (11 февраля) — декрет о создании Рабоче-Крестьянского Красного Флота (РККФ) на добровольных началах. Непосредственное руководство формированием Красной Армии осуществлялось Всероссийской коллегией, учрежденной СНК 15(28) января 1918 при Наркомате по военным делам. В связи с нарушением Германией перемирия и переходом её войск в наступление Советское правительство 22 февраля обратилось к народу с написанным Лениным декретом-воззванием «Социалистическое отечество в опасности!». Этим декретом было положено начало массовой записи добровольцев в Красную Армию и формирования многих её частей. В ознаменование всеобщей мобилизации революционных сил на защиту социалистического Отечества, а также мужественного сопротивления отрядов Красной Армии захватчикам 23 февраля ежегодно отмечается в СССР как всенародный праздник — День Советской Армии и Военно-Морского Флота.

Voronežis sama tähtpäeva raames Läti ära märgitud.

Dmitri Teperik: Kreml on alustanud võitlust ajaloomälu asendamiseks

Poola süüdistamine teise maailmasõja vallapäästmises on vaid üks osa Venemaa suurest mälusõja plaanist.


Nagu iga autokraatlik võim, teab Kreml väga hästi, kuidas kasutada võimsaid kollektiivseid mälestusi nii rahvusliku identiteedi rajamiseks kui ka lõhestavate eelarvamuste loomiseks. Need aitavad luua kütkestavaid illusioone omaenda inimestele ja külvata kaost rahvusvahelisel tasandil. Teise maailmasõja lõpu 75. aastapäeva lähenedes näeme Kremli järjekordset küünilist katset luua tühjalt kohalt uusi ajaloolisi narratiive.
Praegu pole tegemist väikeste taktikaliste kohenduste, vaid strateegiliste sammudega, mida toetavad poliitiline eliit, akadeemiline kogukond, arvamusliidrid, ajakirjanikud ja kokkuvõttes ka rahvas tervikuna.

Esiteks tugineb Kremli põhinarratiiv oletatavatele mälestustele, mida ühise ajaloomälu väljavahetamiseks hoolikalt luuakse. Tegelikke mälestusi pole võimalik võltsida, küll aga saab neid asendada mõne ideoloogilise konstruktsiooniga, mis tundub järgmistele põlvkondadele ahvatlev.
Venemaal pole enam järel palju neid, kes saaksid täpselt meenutada ja tõendada, mis ja miks 80 aastat tagasi sündis. Pealegi kipuvad vanad mälestused ununema ja inimaju taastab neid väga valikuliselt. See loob viljaka pinnase, kus libaajaloolased saavad ajaloosündmustest „seni avaldamata” (või üldse mitteeksisteerivate) dokumentide alusel luua ametlikult heaks kiidetud versioone. Vähemalt annab see aluse, mille põhjal teiste versioone eitada – just selle, mida on eduka hübriidsõja pidamiseks vaja.

Teiseks, kuna ajalooliste faktide toores ümberkirjutamine pole enam kuigi efektiivne, püüab Kreml nihutada fookuse ebameeldivatest faktidest kõrvale. Võiduka Punaarmee kohta väljamõeldud müütide levitamine võib tuua hoopis mainekahju, sest ajaloolisi lausvalesid on järjest lihtsam paljastada.
Üks uue narratiivi nurgakivi on seetõttu teise maailmasõja ajaraamistiku laiendamine. Kreml nõuab, et võetaks aluseks versioon, nagu alanuks sõda 1937. aastal, kui Jaapan tungis Hiinasse, mitte 1939. aastal Poolas, nagu väidavad „eurotsentrilised” ajaloolased. Nüüd saab sõja alustamise süü veeretada „imperialistlikule Jaapanile” ja muuta üldpildi nii kirjuks, et Nõukogude Liidu enda Poola ja Balti riikide vastased kuriteod jäävad peaaegu tähelepanuta.

Kolmandaks otsib Kreml uusi ideoloogilisi liitlasi, kes oleksid talle teise maailmasõja alternatiivse versiooni loomisel toeks. Selliseks liitlaseks võib kujuneda Hiina. Kreml võib meelitada Pekingit: viidata Punaarmee rollile Hiina vabastamisel ja pakkuda Hiina rolli suuremat heroiseerimist fašismivastases võitluses. Samuti pingutab Kreml Hispaanias ja Kreekas, tuginedes nende riikide kodusõdade kibedale pärandile ja võrdlemisi tugevatele vasakpoolsetele liikumistele.
Peale selle hoogustab Kreml propagandadialooge Saksamaa, Prantsusmaa ja USA akadeemiliste ja poliitiliste ringkondadega, et „põhjalikes ja ausates” vaidlustes sünniks ühine teise maailmasõja ajaloo narratiiv. Oleks naiivne alahinnata neid, kes nois riikides Kremli vastu poolehoidu tunnevad. Kirsiks tordil suutis Kreml meisterlikult võita enda poolele ka Iisraeli kui ühe peamise ideoloogilise liitlase.

Neljandaks püüab Kreml hoida holokausti üleilmses infoväljas võimalikult sageli ja kaua. Nõnda tabatakse kaks kärbest ühe hoobiga. Kõigepealt tugevdatakse Venemaa kuvandit natsirežiimi purustamise (ja seega paljude Ida-Euroopa juutide elu päästmise) „vaieldamatu” osalisena. Samal ajal on võimalik juhtida tähelepanu kollaboratsioonijuhtumitele natside okupatsiooni alla jäänud aladel, neid vajaduse korral võimendades ja ühendades. Selle kaudu saab terveid rahvaid ja riike süüdistada holokaustile kaasa aitamises.
Holokausti informatsiooniline väärkasutamine lubab Kremlil mitte üksnes võrdsustada mineviku ohvreid, vaid ka panna ühte patta tänapäeva antisemitism ja „russofoobia”. Riikidest, kes viitavad Punaarmee julmustele ja loendamatutele kuritegudele, saavad automaatselt natside toetajad, holokaustile kaasaaitajad ja venevastased provokaatorid. Kreml edendab arusaama, et ainult natsism tähendas täielikku kurjust, aga Nõukogude riik oli märksa leebem ja humaansem ning püüdles alati rahu poole. Ühtlasi juhib Kreml maailma tähelepanu sõdadevaheliste autokraatlike režiimide tegudele Poolas, Rumeenias ja Balti riikides.

Mida siis oodata? Mälusõda
Kõigepealt korraldatakse muljet avaldavad kampaaniad, millega püütakse usurpeerida ÜRO asutamise 75. aastapäeva. See võimaldab näidata Nõukogude Liitu kui inimõiguste ülddeklaratsiooni koostajat ja üldse peamist rahu edendajat, kelle eesmärk oli õiglasem maailmakord kui see, mis loodi Versailles’ rahulepinguga.
ÜRO kampaania seotakse Helsingi leppe lõppsätete 45. aastapäevaga, mida samuti saab kasutada selleks, et näidata Moskva valmisolekut koostööks ja rahvusvaheliseks dialoogiks. Selle kõige taustal portreteerib Venemaa end riigina, kes on jätnud seljataha kommunismi, ent seisab ikkagi suurema sotsiaalse võrdsuse eest ja annab moodsa sotsiaaldemokraatia allikana eeskuju teistelegi.
Juba Nõukogude režiim oli teise maailmasõja mälupildi muutes väga edukas. 1960-ndatel ja 1970-ndatel nihutati narratiivi kese sõjalt võidule. Avalikkuse tähelepanu juhiti kannatustelt ja ohvritelt kõrvale, see asendati „suure võidu” ja riiklike pidustustega. Üle 80% venemaalasi seostab nüüd teist maailmasõda eranditult 9. mai pidustuste, mitte maailma 75–80 aastat tagasi tabanud katastroofiliste sündmustega. Kremli mäluversioonis pole kohta inimlikul kurbusel ega vaiksel kollektiivsel leinal. Selle asemel on kõrvulukustavad paraadid, võltskostüümid ja kunstlik uhkus.
Kreml peab võitu täielikuks õigustuseks, mis lubab teistelegi dikteerida, kuidas teise maailmasõja põhjuseid, arengut ja tagajärgi tõlgendada. Kuna see on nii tugev ülevõimu sümbol, valvab ta oma võidumonopoli kiivalt. Kreml teab, et 70% venemaalasi jagab tema arusaama, et võit kuulub eranditult neile ja mitte teistele riikidele. Kuna inimese mälu on vägagi selektiivne ja manipuleeritav, puhub Kreml võitu kunstlikult suureks, rakendades selleks lausa tööstusliku ulatusega rituaale. Kõike seda toetab hariduse, igapäevakultuuri ja sümbolite militariseerimine ning agressiivne suhtlus, milles 1941.–1942. aasta lüüasaamiste kurbi mälestusi lihtsalt ignoreeritakse. Seetõttu ei peeta Vene ühiskonnas avalikku diskussiooni võidu tegeliku hinna üle ja vaikitakse liitlaste abi täiesti maha. Lääne juhtmotiiv on „mitte kunagi enam”, aga Venemaal „me suudame seda korrata”.

Kuidas vastu astuda?
Esmalt peavad lääne poliitikud ja arvamusliidrid tunnistama, et mälusõjad ägenevad. Kremli strateegiliste eesmärkide puhul ei maksa harrastada soovmõtlemist. Kremli eesmärk pole üle saada lähiajaloo konfliktsetest teemadest, vaid kasutada oma narratiive relvana tänapäeva poliitikas ja rahvusvahelistes suhetes.
Veel on kasulik mõista, et möödas on aeg, mil Kreml taotles meeleheitlikult lääne tähelepanu ja austust oma ajaloo vastu. 9. mai pidustustel osalemist või mitteosalemist ei maksa üle tähtsustada. Ehkki tegemist on väga sümboolse sündmusega, on see siiski vaid üks nähtav lüli paljude strateegiliselt planeeritud ja avalikult või varjatult korraldatavate sammude seas.
Ohtlikult väär on hellitada vähimatki illusiooni, nagu oleks Venemaas võimalik tekitada mingitki süütunnet. Mälu ideoloogiliseks asendamiseks läheb vaja tohutuid pingutusi ja informatsioonilist jõupositsiooni. Praegu läänel seda pole ja pole ka näha, et lähitulevikus võiks midagi muutuda. Lähtudes suurest nostalgiast Nõukogude aja järele, usub 70% venemaalasi seniajani, et nende riik on maailma supervõim. Selline uhkustunne ei jäta mingit ruumi kahtlusteks, kahetsuseks ega ammugi mitte moraalseks alistumiseks.
Mälusõdasid ei võideta majandussanktsioonide ega sõjalise heidutusega. Ainuke toimiv lahendus on investeerida intellektuaalsesse võimu ja oskuslikku diplomaatiasse. Ajaloomälu pärast peetavates lahingutes pole kohta kannatamatute poliitikute ega oskamatute ekspertide juhuslikel amatöörlikel sammudel. Kremlile saab vastu hakata üksnes mõistes, mis eesmärkidel ta uut rahvuslikku mälu rajab. Alles siis saab kavandada, mida tulevikus ette võtta.