Cosmos kirjutas:Riigikaitseõpetuse sisseviimine gümnaasiumisse on hästi äraunustatud sõjaline algõpetus 70-80-ndate keskkoolis. Kaks tundi nädalas nii poistele kui tüdrukutele. Tol ajal vene keeles ja konspekteerimisega. Natuke rividrilli, laskmist, esmaabi jms. Xkl suvel oli ainult poistele mõnes väeosas paari nädalane laager, mille tunnid läksid kohustusliku ÜKT arvesse. Muidugi veel iga kevadine ,,Kotkapoeg,,
Praeguseks pole küll midagi olulist meeles sellest perioodist peale kohutava kolbaarmiga kapten Kulli ja sõjaväelaagris jalgpalli mängimisest koos kohustusliku kaklemisega.
Või käib jutt pigem teema,, Kas NL-s oli midagi head,, alla?
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 29#p503429
No see käib siin niimitme teema alla (ja on tulnud jutuks, ning ka arutatud), et ega enam ühte head ja pädevat kohta ei leiagi, kus seda teemat võiks vahetevahel (edasi)arendada.
Nt. siin:
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 25#p448625
Martin Herem kirjutas:- see on tänuväärne töö ja õilis eesmärk. Kuid riigikaitse õpetuse ja KVÜÕAsse astumise vahel ei ole me ka selget seost leidnud.
Näiteks ei ole me leidnud seost eluktseliseks hakkamise ja riigikaitse õpetuse vahel:
Otsus astuda KVÜÕA-sse tekkis ligikaudu 40%-l vastanutest enne ajateenistust – gümnaasiumis 30% või peale gümnaasiumi 10%. Ajateenistuses / peale ajateenistust tekkis kooli tulemise otsus veidi üle 30%-l kandidaatidest, see osakaal on viimasel kolmel aastal olnud suhteliselt stabiilne. Ka nende kandidaatide hulk, kelle otsus sünnib vahetult enne sisseastumist, on viimasel kolmel aastal olnud ligikaudu 5% ankeedi täitnutest.
Muude vastustena kommenteeriti valdavalt, et mõte Kõrgemasse Sõjakooli astuda on olnud juba pikemat aega (nt Mõttena on alati eksisteerinud; põhikoolis; Mõte tuikas peas aastaid, aga elamine välismaal raskendab). Kõige sagedamini märgiti „muu“ alla „tegevteenistuse ajal“.
Kandideerijatest ja riigikaitse kursusest.
Riigikaitsekursuse läbinute osakaal on ankeedile vastanute hulgas 57%, riigikaitselaagris osalenute ja Kaitseliidu tegevuses osalenute osakaal on eelnevate aastatega võrreldes üsna samasugune – vastavalt 35% ja 25%. Varem on tegevteenistuses olnud 16% vastanutest.
Või siin:
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 47#p388147
A4 kirjutas:Tänase riigikaitseõpetuse peamiseid eesmärke polegi olnud (ega ilmselt hakka seda olema ka tulevikus) kitsalt noorte ettevalmistamine ajateenistuseks – sellest ilmselt ka tunne, et praktilisi oskusi ajateenistusse tulevad noormehed sellest tunnist eriti pole saanud. Ja minu arvates on see ka mõistlik, sest esiteks on riigikaitseõpetuse eesmärk hoopis teine; ja isegi kui ei oleks, siis ajateenistuseks ettevalmistuse andjana oleks see riigikaitseõpetus praeguse mahu juures (kui ka tegelikult siis, kui mahtu tunduvalt suurendada) suhteliselt ebaefektiivne.
Esiteks riigikaitseõpetuse eesmärkidest. Tänase riigikaitseõpetuse peamiseks eesmärgiks on algusest peale olnud (loe nt riigikaitseõpetuse õpikut, siis näed, kuhu ja milleks aeg kulub) olnud noortele laiema pildi andmine sellest, misasi see riigikaitse üldse tervikuna on, millistest erinevatest valdkondadest see koosneb, millised on nende valdkondade omavahelised seosed, miks meil üldse riigikaitset vaja on, milline on noore kodaniku roll selles kõiges. Ehk neid aspekte, millest noortele rääkida, on rohkem kui küll, ning kui keskenduda vaid „sõjalisele algõppele“, siis nendeks muudeks asjadeks ruumi ei jäägi eriti. Ehk minu arvates ei peakski riigikaitseõpetus eelkõige „praktiline“ õpetus riviõppe alustest, automaadi kokku-lahti-võtmisest, vormikandmise heast tavast, liikumisviisidest jne, vaid riigikaitseõpetus peaks õpilastele anda eelkõige teadmise sellest, et miks üldse on meil vaja oma riiki kaitsta ja milleks üldse on meil oma kaitsevägi ja ajateenistust. St. noorele inimesele peaks esmalt üldse selgeks tegema, miks ta aega peaks minema teenima, mitte aga tappa tema motivatsiooni ja arusaama riigikaitsest sellega, kuidas saapapaelu tuleb siduda, st. asjaga, mida ta saab reaalselt väeossa saabudes niikuinii söögi alla ja peale.
Noja mina korrutan seda, et vaja on teha riigikaitseõpetus koolides kohustuslikuks peamiselt igas teemas kus aga saab....

..seega linke ei pane
Cosmos kirjutas:Või käib jutt pigem teema,, Kas NL-s oli midagi head,, alla?
Seda, et nõuka ajal oli sõjaline õpetus kui selline, ei saa liigitada üheselt "heaks" ega "halvaks".
See, et noortele tehti sõjalist algõpet ja üritati kasvatada riigile ustavaid patrioote, oli IMHO HEA.
See, et see riik oli NSVL, seda viis läbi okupatsioonivõim ja õppematerjal sisaldas muuhulgas toonast ideoloogilist propat, ning kogu õppematerjal oli okupatsioonivõimude armeekeskne oli IMHO HALB. ....jne
Oma osa ja mõju sellele, kas suudeti kasvatada riigile lojaalseid patriootilisi noori, jättis peamiselt just see, et tegemist ei olnud Eesti Vabariigi, kui oma suveräänse riigi keskse kasvatustööga.
Natuke ajaloost.
Keskkoolides võeti "Sõjaline algõpetus" tunniplaani 1968 ja kutsekoolides 1969 sügisel.
Kuna aga polnud kohe võtta kõikidesse koolidesse pädevaid õpetajaid, siis rakendus "Sõjaline algõpe" reaalselt umbes ajavahemikul 1968-1973 (1971/72 õppeaastal nt. lisandus 54 keskkooli jne).
Vahemärkusena näide ka kõrgkoolidest: Nt.
Tallinna Pedagoogiline Instituut sai endale sõjalise algõpetuse läbiviimiseks spetsiaalsed ruumid alles 1980.
10 ja 11 klassidele oli sõjaline algõpe kaks tundi nädalas + iga õppeaasta lõpus 5 päevane õppelaager ("Õppekogunemine", kus m.h. tehti lahinglaskmist automaatrelvadest - teatavasti koolides, kus oli omal lasketiir, või sai kasutada mõnda muud lasketiiru, toimus laskmise alane väljaõpe sportpüssidega. AK automaati sai koolis ainult laiali kiskuda ja kokku panna).
Lisaks "Kotkapojale" oli veel koolinoortele sõjalissportlik võistlus "Põuavälk".
Nõukogude õpetaja 12.09.1970 kirjutas:
1983a välja antud venekeelne õpik sisaldas järgmisi õppematerjale:
(PTK=peatükk)
ptk.1 "Üldteadmised Nõukogude armeest"
ptk.2 "Taktikaline väljaõpe"
ptk.3 "Laske- ja relvaõpe"
ptk.4 "NA "Ustav" elik "armeeteenistuse eeskirjad ja alused""
ptk.5 "Riviõpe"
ptk.6 "Sõjaline topograafia"
ptk.7 "Tsiviilkaitse"
AGA
see "sõjaline algõpetus" või "Riigikaitseõpetus" ei sündinud meil siin Eestis mitte nõuka okupatsiooni ajal.
Iga riik on sunnitud võitlema oma olemasolu eest vaimselt, majanduslikult ja poliitiliselt. Selles võitluses viimaseks ja otsustavaks abinõuks on rahva vastupanu relvastatud jõuga. Seepärast kõik praegusaja riigid peavad korraldama riigikaitset.
See tsitaat pärineb 1933. aastal välja antud õpikust „Riigi kaitse õpetuse käsiraamat kesk- ja kutsekoolidele”.
Rahva riigikaitselise ettevalmistamise tõhustamise ühe viisina nähti tollal (1927) sõjalise õpetuse sisseseadmist koolides, aga ka noorsoo-organisatsioonides. Riigikaitseõpetust mõeldi eelkõige „kohustusliku kutse-eelse ettevalmistusena” – eesmärgiks oli anda gümnaasiumis ettevalmistus, mis vastaks noorsõduri kahekuulisele õppekavale. Sõjalist õpetust koolides reguleeris 1927. aasta jaanuarist kehtima hakanud kaitseväeteenistuse seadus, mis nägi ette, et kõik riigi, omavalitsuse ja eraõppeasutuste kooliõpilased peavad enne ajateenistust läbima sõjalise kasvatuse ja õpetuse. See puudutas ainult kesk- ja kutsekoolide õpilasi.
Neile, kelle haridustee piirdus algkooliga, nähti ette moraalne õpetus isamaalisuse süvendamiseks. Võimlemistundidesse taheti tuua sõjaväelisi elemente, ajalootundides pöörata suuremat tähelepanu sõjaajaloole, keemiatundides gaasiasjanduse ja pürotehnika õpetamisele ning füüsikatundides ballistikale jne. Täiel määral seda põhimõtet rakendada ei suudetud.
Sõjalise kasvatuse ja õpetuse tundidega alustati gümnaasiumites 1927. aasta oktoobris. Esimestel aastatel seisti silmitsi majandusraskustega, sest tuli soetada kogu õpetamiseks vajalik inventar. Rootsist hangiti 100 õhupüssi ja Belgiast 60 väikesekaliibrilist vintpüssi koos vajaliku laskemoonaga. Rivi- ja lahingharjutusteks vajalikud 2000 vintpüssi eraldati kaitseväe varudest. Kui koolidel oli peamiseks probleemiks õppuseks sobilike ruumide leidmine ja relvade paigutamine kindlatesse hoiukohtadesse, siis õpilaste suur mure oli talviseks väliõppuseks sobilike rõivaste ja jalanõude puudumine.
Sõjalise kasvatuse ja õpetuse tundideks eraldati esialgu üks tund nädalas ja kuni kaheksa päeva laagriõppusi suvisel koolivaheajal. Õpetust viisid läbi instruktorid, kelleks olid peamiselt tegevteenistuses olevad ohvitserid või kooliõpetajatest reservohvitserid. 1930. aastal nimetati sõjaline kasvatus ja õpetus ümber riigikaitseliseks kasvatuseks ja õpetuseks ning 1934. aasta sügisest laienes riigikaitseline ettevalmistus keskkooli esimese kahe klassini, samuti suurendati õppetöö mahtu ühelt tunnilt nädalas kahele, suviste õppuste aega pikendati kaheksalt päevalt kümnele. Haridusministeeriumis loodi ohvitseriga mehitatud riigikaitselise kasvatuse ja õpetuse nõuniku ametikoht. Pidevalt täiendati vajalikke määrusi ja juhendeid, töötati välja õppekavad ning 1933. aastal valmis ülaltsiteeritud õpik. Esialgu kutse-eelse ettevalmistusena plaanitud õpetusest kujunes pigem võimekate noormeeste selekteerimine tulevasteks ohvitserideks ja allohvitserideks nii tegev- kui ka reservväelastena.
/Õpetajate Leht, nr. 32, 16 oktoober 2015/
http://opleht.ee/2015/10/pilk-riigikait ... -ajalukku/
- Riigikaitseõpetust õpetati Eesti koolides juba enne Teist maailmasõda: esimesed sõjalise kasvatuse ja õpetuse tunnid toimusid 1927. aasta oktoobris.
- Erinevalt tänasest oli õppe eesmärk anda riigikaitseõpetuse läbinutele noorsõduri ettevalmistus. Praegu kehtiva riigikaitseõpetuse ainekava ülesanne on kõigile kodanikele riigikaitselise hariduse andmine, mitte ajateenistuseks ettevalmistumine või sõjaväeline väljaõpe. Seega on riigikaitseõpetuse olemus aja jooksul muutunud.
- Pärast Nõukogude okupatsiooni hakkas riigikaitseõpetus koolidesse tagasi jõudma 1990. aastal paljuski tänu entusiastidest õpetajatele.
http://www.kaitseministeerium.ee/et/ees ... itseopetus
*
Cosmos kirjutas:
Praeguseks pole küll midagi olulist meeles sellest perioodist peale kohutava kolbaarmiga kapten Kulli ja sõjaväelaagris jalgpalli mängimisest koos kohustusliku kaklemisega.
See, et paljudele toonastele õppuritele pole sellest õppest meeles mittemidagi on normaalne.
Esiteks on möödas niivõrd palju aastaid sellest ja teiseks, et õpitu püsiks meeles, selleks oli ENSV-s ette nähtud "järelharimisesüsteem". Kes läksid peale kooli aega teenima, nendel oli jätkuks seesama armeeteenistus ja kordusõppused. Kes ei läinud sõjaväkke, need said nt. tsiviilkaitselist "järelõpet" töökohtades ja koolides (tsiviilkaitse õppused/kursused jms). Lisaks oli nt. autobaasides üldjuhul nn. "sõjaväestatud kolonnid", mis said omale üleliidulise numbri ja mille töötajad pidid käima süsteemselt pidevalt näiteks lasketiirus laskmas, või "kolonni õppekogunemistel", täiendkursustel jne. Üleliidulise tähtsusega tehastes toimusid sõjalised ja tsiviilkaitselised täiendkursused jms. Selliste meetmete lõppemisel lõppesid ka ajapikku mäletamised õpitust.
*
Peamiselt IMHO taandubki esmatasandil kõik sellele, et MIDA selle sõjalise algõppe või riigikaitseõpetuse raames õpetatakse ja millised on eesmärgid. Seda, kui tulemuslik see õpe on ja millist "produkti" me selle õppe tulemusel saame, ongi kinni just selles. Õpetame jalarätte siduma ja kirsasid pädevalt kandma, saame jälarättide- ja kirsadeteaduste teadmistest pakatava noore inimese. Õpetame relva käsitsema, sihtima ja sihikulist tuld andma, saame noore, kes oskab püssi lasta.
Aga meie hinnangud riigikaitse õpetusele, kas seda on vaja ja kas sellest kasu on, ei ole pädevad, kui me hakkame hinnangute andmisel hindama jalarättide teaduses välja õpetatud noore laskmisoskust, või relvaõppe läbinud noore teadmisi kirsavoidest. Nii võib kergelt tulla järeldus, et see õppeaine on mõttetu.