www.militaar.net

teenisin 1974-76 Kaliningradi külje all.konserve oli küll igasuguseid.Tusonka,see oli kõige tavalisem.neid oli 3 variandis.suuruseid ei mäleta.aga kõige suuremad purgid olid päris pirakad,võib olla oma 5 kilo.kalakonserve sõime iga kevade.peamiselt tomatis.suuremalt jaolt eesti omad.Kui käisime suurtel monõõvritel Valgevenes,siis anti suhoi pajokid.seal sees oli kas liha või maksa pasteet,2 pudru purki.suuruselt nagu minta oli(oli selline kalakonserv,vist Kaug-Ida oma)aga kui katelokki valasid,hakkas paisuma.nii,et pool katelokki täis sai.siis oli 3 kuivikut,nii kõvad,et süüa sai,kui olid teist leotanud.oli veel seal sees lahustav tee.väikesed pakid,1 tass.seda oli küllaga.veel oli seal sool ja suhkur.suhkrut oli ka kuhjaga.need samad,mida rongides anti(doroznõje vist).mingid moosi või marmeladi topsid olid ka.kõik see paiknes pappkarpis.karp meenutas praegu kaupluses olvaid maisipulga karpe.ja veel soola pekki.tervete plokkidena.seda anti igale poole kaasa,kui kuhugi läksid.

Mina teenisin üheksakümnendade esimesel poolel Jägalas Kalevi pataljonis. Meie rühm (side) asus selles vanemas kasarmus, mis maanteelt terves pikkuses näha. Sama hoone keldrisse oli meie rühma kutil sisse seatud midagi lao laadset. Tegu oli vist mingi veneaegse kunstnike ruumiga, kuhu meie mees oli pea aasta jooksul õppustest üle jäänud konserve ja muud padajanni kogunud. Kui demblisse läks, pärisin selle salakambri võtme mina. Miskipärast läks meite pataljoni toidueelarve aeg-ajalt lõhki ning vahel pidime terve nädala jutti ainult erivariatsioonides kapsast sööma. Siis oli isiklik sahver igati asja eest. Kogusin minagi sinna agaralt konserve juurde, pärast andsin võtme järgmisele õnnelikule pidulikult üle. Konservidest on meelde jäänud ainult kaks- vägagi söödav hautatud sealiha ning kanaliha. Viimane oli eriline jälkus: vaene munejalind oli ilmselt koos sulgedega massinas ää hekseldatud, igatahes luutükke oli konservis ohtralt. Need rändasid alati otsejoones keldrisse, kust seljakotti laadisin siga. Ahjaa- olid veel superhead kanamaksa pasteedid, need jäid igas olukorras ületamatuteks.

Aga tegelikult meie rühmas söögimuret polnud, kuna sama kasarmu kolmandal korrusel pesitses teeninduskompanii. Nendega oli diil lihtne: kui öösel köögist tulete, toote meiele meelehead, muidu sisse ei saa ja asi vask. Mu tumbotškas oli pidevalt latt hääd suitsuvorsti, keedetud munad, veidi juustu ja purk mingit moosilaadset löga. Konservikogumine oli pigem selline traditsioon. Minust jäi see ladu sinna; tea, kas see kunagi juhtkonna poolt ka avastati?

gnadenlose kirjutas:Konservidest on meelde jäänud ainult kaks- vägagi söödav hautatud sealiha ning kanaliha. Viimane oli eriline jälkus: vaene munejalind oli ilmselt koos sulgedega massinas ää hekseldatud, igatahes luutükke oli konservis ohtralt.

Ja-jah, selle konservi täisnimetus oli vist "Kanaliha riisiga". Ükskord olla meie staabikompaniid ähvardatud, et kes jooksus viimaseks jääb, peab ära sööma terve kasti sedasama kraami.

Aga üldiselt oli minu ajal Kalevi pataljonis (2000/2001) toitlustamine korralik. Nälg oli millegipärast siiski peaaegu kogu aeg ja seetõttu sai hiljem, peale noorteaega kapi taga hoitud ka šokolaadi. Mäletan, et ükskord panin ühe päevaga nahka kaks 300-grammist šokolaadi.
Kaitseväkke minnes kaalusin umbes 75-76 kg, tulles aga 85 kg, nii et söödud sai siiski liiga palju

Veel meenub, et talvehakul (novembris-detsembris) toimus sööklas remont (seati sisse ka nõudepesumasin - enne pidid nõudepesutöö ära tegema ajateenijad), mille jooksul pidime söömas käima katelokkidega ja pärast neid õues asuvas vannis pesema (kasarmus ei tohtinud pesta, kuna makaronid jms. oleks kanalisatsiooni ära ummistanud). Häda oli aga selles, et kui mitukümmend võitlejat olid vannis oma katelokki juba nühkinud, siis kippus seal ujuma kogu sööklamenüü alustades peedist ja lõpetades mannapudruga. Ja kui juhtus, et sooja vett voolikust ei tulnud, siis pidi leppima lihtsalt rasva laialihõõrumisega ja hiljem üritama kasarmus siiski vähe korralikum pesu teha.

Olin aastatel 86-87 Kingissepa taga Kotlõs kokaks ja üritaks ka siis midagi köögis toimunust meenutada.

Kord toodi laost lõunasöögiks toiduaineid ja muuhulgas ka liha, mis oli veiseliha ainult rohelist värvi.
Meie kaks ja alles pool aastat tagasi kokakoolist väljalastud 3kategooria
sõjaväe kokka ei osanud sellega eriti midagi peale hakata kuid meil
käis köögis abiks ühe prappori naine kes peale pooletunnist jumala appi
kutsumist võttis äädikat ja pesi sellega liha üle.
Peale seda oli see liha juba normaalsema välimusega, kuigi ise seda ei proovinud ja ka teistele kes meiega hossvoodis olid süüa ei soovitanud.

Hiljem kuulsime ka selle liha ajaloost veidi, nimelt oli sööklast umbes 100 meetri kaugusel sigala kus kasvatati peale sigade ka lehmasid ja isegi üks
hobune oli seal millega sööklast jäätmeid sigadele viidi.
Ühel lehmal sündis vasikas mis millegipärast nädalapärast suri, kaks vene poissi kes seal töötasid matsid selle vasika siis vaikselt maha.
Peale paaripäevast laagerdamist kuulis sellest juhtumist väeosa komandör
kes käskis selle korjuse välja kaevata ja lattu saata, kust see järgmisel
päeval siis sööklasse sattus.
Iga päev enne polgu sööma tulemist käis kohal mingi tegelase santsastist
kes pidi oma allkirjaga kinnitama et söök on kõlbulik, sel päeval juhtisime
ta tähelepanu rohelisele lihale ja ta allkirja ei julgenud anda kuid see
oli vist ainult vormitäiteks kuna lõunasöök möödus nagu tavaliselt.

nämm-nämm

head isu

ja ka vaglakesed roomasid...

Lihast veel nii palju, ladudest toodi väeosadele jaotamiseks loomaliha, millel ilutses kandiline tempel ladustamise kuupäevaga. Enamus poisse oli samal aastal sündinud. 1962, sööma asuti aastal 1981. Peale selle liikus lambaliha nimetuse all Mongooliast toodud kitseliha, mis isegi nädalase keetmise järel ei olnud pehmeks läinud.

1988 a. toideti mind esimese 6 kuu jooksul
hommikusöök: mingi kollane puder, mittesöödav, teed meenutav vedelik
lõuna: mingi arusaamatu roosaka varjundiga puder + 10 sealiha tükki+ 1 sai, ehk siis mootoriõli maitsega puder seajäänustega
õhtu: teed meenutav vedelik + mittesöödav puder
Vahel sai kartuleid ja nagu ikka, pühapäeval oli 1 muna.

Nõud olid ligased, sest pärdikud ei viitsinud neid kunagi pesta ja et tüüfust ei saaks, tuli kõik ise üle nühkida.
Toiduratsiooni said valged inimesed kätte tavaliselt oma raha kulutades puhvetis, pärdikud elasid ei tea millest sest neil raha polnud.
Ja kõik see toimus Lätis.

Peale seda 6 kuud söön ma kõike, mis ei ole loomulikku surma tõttu lauale sattunud.

kollane puder oli ilmselt see mida kutsuti phseno (hirss)

tee oli broomiga segatud ollus millel teega midagi ühist polnud

see mootoriõli moodi õli oli nimetusega komizir eks ilmselt mingi keemiatööstuse toode

väga jälk ja tekitas kõrvetisi

roosaka varjundiga putru ei mäletagi

kartulid olid tavaliselt lastud pudruks ja pudru veega pooleks ilma mingi maitseaine või asjata,väga rõve

ilmselt anti teile ikka ka saepuru meenutavat leiba ,ökki isegi võirattakesi igal hommikul

Mehed, jätke oma broomi jm. jura. See on lihtlabane linnalegend, ei enamat. A tee...........tjahhhhh. Vahel kui mingid sitapead narjaadist vm olid näit. tee ää pännanud siis sai veele tee värvi anda väga lihtsalt-kõrveta suhkus mustaks ja viruta potti-ja tsai missugune, eriti kui on ka peotäis päris teepuru selle 300l vee kohta lisada. Mis veel võis muuta tee maitset? Vastan ise-hebee!!!!. Või kuis iganes seda igapäevarõivast nimetada. Seda said narjaadis olevad demblid näit VÄRVIDA!!!! Imelihtne meetod-viruta teekatlasse ja las liguneb-keeb-ja värv missugune! Ja oligi demblikurtka valmis. Meie ullukesed nimelt demblivormi tegid mitte paradkast a just tavavormist-sealt karvane rind ja triibuline maika paremini välja paistis.

Raskel ajal aitas ka margantsovka teed tumedamaks teha...

seda hb värvimist ma mäletan küll

osad keetsid seal ka nahkrihma ja ohvitseride saapaid,vot ei tea millekks muidugi

ühesõnaga igasugu sodi sinna tsai sisse aeti

põhiline et ikka pruunim oleks

kuidas olid lood keedetud hiirte-rottidega

asi kisub järjest rohkem delikatesside poole

igaljuhul oli selline vedelik

Kõige huvitavamad päevad olid riiklikud pühad, siis tuli valmistada prasnitsnõi obed.
Tavaliselt seisnes see süldi tegemises ja paar korda tegime ka mannaputru ja kartulisalatit.
Sült jäi tavaliselt vedelaks kuna selle tegemiseks oli aega vähe, siis toodi laost zelatiini et seda süldiga segada ja paksemaks ajada.
Jätsime alati veidi zelatiini järgi ja segasime järgmine päev seda kisselliga siis sai järgmisel päeval tarretist süüa

Eriti pidulikel puhkudel toodi ka komme, küpsiseid ja limonaadi mida pidime laudadele jagama kuid tavaliselt eriti hästi toodud kogus ei jagunud ja kilo komme , küpsiseid kippus ikka üle jääma.

Ühel vanaaasta õhtul andsime kohalikele katlakütjatele paar purki dusonkat ja saime vastu purgitäie punast kalamarja, siis tegime hossvoodi lauale ka võileivad punase kalamarjaga

Ühesõnaga, vapraid CCCP kaitsjaid toideti samamoodi nagu saksa koonduslaagris. Ja mida mina sellest õppisin?
Õppisin: ma ei ela selleks et süüa, ma söön selleks et elada.

See kollane puder ei olnud ptshonka , see oli hall , kollane oli maisitangudest tehtud .