Manurhin kirjutas:jackpuuk kirjutas:
Saage sellest ükskord aru, et enesekaitserelv on selleks, kui tõmbad välja, siis lased kindlapeale.
Rohkem variante pole tsiviilisiku jaoks!
Eks ta vist enamjaolt nii ole jah. Kuigi tean ka natuke teisiti lõppenud varianti. Kunagi kümmekond aastat tagasi ühes maakohas tulnud kamp kohalikke kaake ühe täiesti juhusliku võõra mehega külapoe nurga taga niisama heast peast ülbama. Ülbasid ja ülbasid, togisid juba natuke rusikagagi, pressisid kambaga oma üksikut ohvrit järjest rohkem võsa poole ja sattusid oma tegevusega järjest rohkem hoogu. Ju neil oli plaan ennast alguses ülbitsemisega lõbustada ja seejärel mehele korralik keretäis anda ja ta parematest asjadest välja tõsta. Ohver muudkui taganes ees, kaagid muutusid järjest ülbemaks, kuni lõpuks ohver leidis, et aitab nüüd naljast ja tõmbas põuest TT välja... Kõik muutus äkitselt väga-väga vaikseks ja need, kes veel mõni sekund tagasi olid nii härga täis, et anna olla, muutusid näost väga valgeks. Pauku polnudki vaja teha ja mõned minutid hiljem kadusid täis tehtud pükstega pahad minema nii kuis jalad võtsid, olles enne ära kuulanud lühikese loengu teemal: "miks nii pole ilus teha ja millega see järgmisel korral lõpeb". Kõige karmim kaak olevat veel esimesena nii vedela kui ka natuke vähem vedela kraami oma kehast väljutanud
.
kahe otsaga asi. niimoodi võib juhtuda, kuid võib ka mitte. kõik sõltub kamba eelhäälestatusest ja kurat üksi teab, millest veel.
minul on olnud elus kaks juhtumit, kus oleks vist pidanud pauku tegema ja paugust jäi puudu vaid vitukarvajagu, aga
miski hoidis selle siiski ära.
mõlemad lood juhtusid üheksakümendate esimesel poolel. ilmselt 1993 või 1994. omasin toona kahte relva - isiklikku FN 1922 ja KL'ist antud teenistusrelva PM. käisin kord ühe, kord teisega vabadel päevadel ja suviti erinevaid KL'i või KL'iga lepingu sõlminud asutuste objekte valvamas. KL'i objektidel käisin nõuetekohaselt PM'iga, "eraotstel" eelistasin FN'i.
esimene juhtum: KL objektile minnes või sealt tulles käisin mõnikord klassivenna juurest läbi. ükskord ta aga hoiatas mind, et mingid kohalikud kaagid olid haisu ninna saanud, et sealkandis keegi "päris püstoliga" kondab ning plaanisid selle rekvireerimist. õli lisas tulle asjaolu, et olin toona 16-aastane (
jajah, tollal olid mingid teised ajad, kombed ja olud ja KL'ist võis saada nii relvaloa kui teenistusrelva juba selles eas ametkondlike teenete ja usaldusväärsuse eest (esimese loa sain muideks juba 15-aastaselt)) ning need mõnevõrra vanemad, õrnades kahekümnendates kaagid uskusid, ilmselt, et selline noor naga ei julge niikuinii ennast ega oma relva adekvaatselt kaitsta. igatahes panin teabe kõrva taha ja asutasin end kodu poole minema. võin küll eksida, aga minu mäletamist mööda tollal sellist seadust ei olnud, mis oleks keelanud püstolil padruni rauas hoidmist. seepärast tegin hetk pärast uksest väljumist trepikojast salamisi kaenla all lõka-lõka ja lasin kuke eesmisse asendisse. mõtlesin, et kui olen sellest kišlakist väljas, panen ka kaitseriivi peale.
oli see nüüd juhus või oli selles loos tegelikult mängus rohkem nüansse, aga kohe trepikoja välisukse taga sain välkuudisena teada, et eelmainitud kaagid olid seal mind ootamas. võtsid ilusasti ukse ette poolkaarde ja hakkasid muudkui peale pressima. tekkis olukord, mida ma tegelikult juba ette kartsin: ehkki ma olin juba tollal keskmise täismehe gabariitides, olin juba ammu avastanud, et PM'il on tobe komme mitte eriti kindlalt pihus püsida - eriti sellises olukorras, kus asjasse on kaasatud ka kolmas osapool, kes püstoli peos mittepüsimisest kohe eriliselt huvitatud on (saladus peitub PM'i veidi ebaloogiliselt lapikuks kujundatud käepidemes). lühidalt, ehkki mul õnnestus kibekähku trepikotta taganeda ning relv haarata ja kukk vinnastada, võttis see siiski omajagu aega ja vastastel õnnestus minuga vahepeal vahetu kontakt saavutada. selle käigus tundsin juba esimestel sekunditel, et see kuradi telliskivi tahab lausa iseenesest omanikku vahetada. taolistel hetkedel liigub aeg su silme ees oluliselt aeglasemalt ja sul on justkui aega mõtelda igasugu asjadele. nii käis ka minul peast läbi mõte lihtsalt päästikut tirima hakata - momente, kus üks rebijatest toru ette oleks jäänud, oli mitmeid. samas aga hoidis mind tagasi mingi teadmine, et mu enda elu ju otseselt ohus pole. lisaks jõudis peast läbi käis idee, et isegi kui kaakidel õnnestuks püstol kätte saada, oleks nad hiljemalt 30 minuti pärast kõik pollarile teada sest nende isikud polnud mulle ju ometi mingiks saladuseks. kas sel, teisel, kolmandal või hoopis mingil neljandal põhjusel ma ses olukorras paugutama ei hakanud. kuidagi suutsin teha mingi nabanöörinõksu, vabastada püstoliga käe ja hakata püstolipäraga ette ja taha lakse jagama. siinkohal rohkemat polegi - sellega asi lahenes ja kaagid lasid jalga. mingil, mulle praegu veidike raskesti mõistetaval põhjusel ma juhtunu kohta avaldusi vorpima ei hakanud.
teine juhtum: valvealuse objekti iseärasuste tõttu olin sinnapoole teel suhteliselt hilja ja pimedas. objekt ise asus suht kriminogeenses ja stabiilselt keskmiselt kolmepromillise joobega rajoonis. ühest tee äärde jäävast ühikast möödudest tekkis ühepoolne konflikt (s.t. olukord, kus majesteetlikus joobes isik leiab sinupoolseid solvanguid isegi sellest, et sa temalt luba küsimata temaga sama õhku hingata julged ja igasugustele temapoolsetele diplomaatiliste suhete loomise püüetele reageerimata jätad - selle joobe üheks teiseks iseloomulikuks ja ohtlikuks tunnuseks on see, et joobnu ise pruugi tegelikult üldse mingit olulist promilli omada - tema diktsioon, koordinatsioon ja kõik muu peale mõistuse võivad olla üsna pädevas konditsioonis) kahe põõsaaluse kuningriigi valitsejaga. millise rahvusvahelise seaduse alusel see konflikt sündis, polnud mul isegi tollal aimu. igatahes ei olnud joobarite ignoreerimisest tolku ja kuna tee oli kitsas, ei saanud ma ka kuskile kõrvale pöörata. nii nad mõlemad mulle külje alla ujusid - oksad laiali, üks ühelt, teine teiselt poolt, mõülemad täis otsustavust mulle nende suhtes ülesnäitamata aupaklikkuse eest tappa anda. ei jäänud seegi kord muud üle kui püstol (sedapuhku siis FN - siinkohal siis see point, miks ma kumbagi marki otse mainin: FN 1922 on võrreldes PM'iga võrreldamatult parema ergonoomikaga - istub mõnusalt pihus, nagu omaenda till ja naljalt seda sealt välja ei vääna) välja võtta ja lootma jääda, et see ründajaiad kuigivõrd heidutab. ei heidutanud. ei tea, miks, aga oletan, et vastus peitub viinas. üks tuli tagant, teine eest. eest tulija asus südikalt püstolit käest väänama, endal niisugune nägu peas, nagu poleks ta kogu elu muud teinudki kui teistelt inimestelt püstoleid käest väänanud. kuigi olin jõundud ka padruni rauda lükata, ei tulnud ka seekord pauku, ehkki enamuse selles väänamispäraktika käigus oli relv väänajale makku suunatud ja mul sõrm päästikul (rääkimata FN 1922 suht tundlikust päästikust). kuidagi lahenes olukord ka seekord, ehkki erinevalt eelmisest juhtumist toimus see väänamise käigus aset leidnud diplomaatia abil.
______________
oih, jõle pikad jutud tulid, aga nende moraal on see, et mitte alati ei heiduta paljastatud relv kallaletungijat ning mitte alati ei tule sellistel hetkedel päästikut näppida, ehkki muidugi - kindlat retsepti käitumiseks kahjuks pole.
muide, ehkki ma ei tea, mis hoidis mind ühel või teisel juhul paugutamast, aga arvan, et oma rolli mängis tõsiasi, et kuna tollal olid sellised ajad, et KL'i rakendati tihti igasugustel politseioperatsioonidel (veidi sarnaselt praeguste abipolitseinikena) ja ma ka ise noorusliku entusiastina neil vahest osalesin, siis ehk oli oma osa sellel, et meid peaaegu iga kord instrueerinud tundmatu politseiametnik rõhutas alati:
"teil võib küll tulla ette olukord, kus otsustamiseks, relva haaramiseks, vinnastamiseks, sihtimiseks ja tulistamiseks on heal juhul kaks sekundit aega, aga teadke, et pärast seda astub mängu totakas paberimäärijast eluvõõras uurija, kellel on kolm kuud aega välja mõtelda kolmkümmend põhjust, kuidas te oleks saanud olukorra ikkagi kuidagi teisiti lahendada."
see viimane lause ongi tegelikult kõik, millele ma ääretu kurbusega tähelepanu juhtida tahaks.
.
