www.militaar.net

See on selge, et otseselt oli vastutav Päts. Kui me aga räägime teguritest, siis ilma vapside olemasoluta oleks küll väga raske olnud "12. märtsini" välja jõuda.

Ei valitud kindlalt poolt, sest ei oldud ei üks ega teine.

Oli valida kaks poolt: Nõukogude Liit või Saksamaa.

Nõukogude Liidu poolt ei olnud mõtet valida, sest Nõukogue Liit oli huvitatud vaid sellest, et sind lõpuks alla neelata. Saksamaa pool ju tegelikult valiti, ehkki salaja. Sellest polnud kasu, sest Saksamaale oli sellist sorti liitlasi vaja vaid nii kaua, kuni oli kasulik nad Moskva mõjusfääri üle anda. Eesti lihtsalt polnud tegur, mis suurt poliitikat oluliselt mõjutanuks.

Miks valiti pool salaja? Ilmselt kuna laiad massid poleks veel olnud selliseks asjaks valmis. Teiseks tuleks märkida, et pole oluline, kas valitakse kellegi pool avalikult või salaja. Oluline on see, mida see sinu huvi objekt kõigest sellest asjast arvab. Tegelikult on see üpris huvitav küsimus - milline oli Saksamaa juhtkonna Eesti-poliitika? Kas nad tegid ettepaneku näiteks liidulepinguks? Kas nad ootasid seda Eestilt? Kas nad oleksid valmis olnud sellist liitu sõlmima?

Vähemalt oleksime saanud siis ühe korraliku autoritaarrežiimi, mis oleks võibolla muutnud edasist ajalugu siinkandis.

Muidugi oleks võinud muuta. Ainult et sedasorti muutus minevikusündmustes kui eesmärk iseeneses on mõttetus. See muutus oleks tähtis näiteks siis, kui viiks kvalitatiivselt parema tulemuseni võrreldes reaalselt ajaloos sündinuga. Seni pole ma veel kohanud mingeid veenvaid sellealaseid spekulatsioone (alternatiivajaloo konstruktsioone), mis arvestaksid reaalset olukorda Euroopas.

Samasuguses oleksoloogilises teemas kirjutasin kõik südamelt ära ja enam kordama ei hakka. Pealegi pole see oleksoloogia teema. Aga olen endiselt seisukohal, et Päts "solkis ajalugu" ja tekitas jõnksu. Vapside autoritaarne kord (kui selline oleks tekkinud) oleks olnud selle ajastu kontekstis tõeline, Pätsi oma oli pseudo. Tegelikult olekski veenev (Saksamaa jaoks) orjenteerumine Saksamaale saanud toimuda vaid autoritaarrežiimi tingimustes, demokraatia puhul on seda raske ette kujutada. Kui talumeestele oleks kohale jõudnud, et mõisamaid tagasi ei anta (Saksamaa leppinuks sellega), aga muidu on Saksamaaga head majanduslikud suhted ja tugi NL vastu, leppinuks nad Saksamaaga sõbrustamisega küll. Ilmjärv kirjutab vist, kuidas Saksamaa 1938.a. paiku (mis oli ajaliselt ka viimane aeg) tahtis kangesti kallutada Eestit sisulisemalt poolt valima, aga meie kavalpead ei võtt vedu. Hiljem oli juba hilja mis hilja.
Demokraatia säilimise puhul - iseseisvuse kaotus 1940.a. paiku oleks võinud toimuda veidi teisiti kui toimus, mis jätnuks edaspidiseks paremaid väljavaateid. Sorry, oleksoloogia, enam ei tee...

Aga olen endiselt seisukohal, et Päts "solkis ajalugu" ja tekitas jõnksu.

See on vist mingi kõrgema astme filosoofia. On olemas "solkimata" ajaloo vool ja siis ka "solkimine"... Jaaa...

Ilmjärv kirjutab vist, kuidas Saksamaa 1938.a. paiku (mis oli ajaliselt ka viimane aeg) tahtis kangesti kallutada Eestit sisulisemalt poolt valima, aga meie kavalpead ei võtt vedu.

Kus ta sellest kirjutab? Mina ei leidnud...

Tegelikult olekski veenev (Saksamaa jaoks) orjenteerumine Saksamaale saanud toimuda vaid autoritaarrežiimi tingimustes,

Probleem pole mitte mingisuguses veenvuses, vaid selles, kas Saksamaal oli vaja sellist liitlast (liitlast juriidilises mõttes)? Sest realistlikult võttes oleks vaid Eesti-Saksa avalik liiduleping olnud tegur, mis Saksa välispoliitikat Eesti suhtes võinuks mõjutada nii, et MRP poleks olnud päris selline, nagu ta tegelikult oli.

Ilmjärv kirjutab küll lk 434. "Nõukogude Liit ja ka Saksamaa vaatles 1930. aastatel Balti riike kui kokkuleppeobjekti Euroopa üldpoliitiliste küsimuste lahendamisel".

Pool Ilmjärve raamatust kirjeldab aga seda, kuidas Eesti oli 1930. aastate teisel poolel orienteerunud Saksamaale. Sõjaliselt ja välispoliitiliselt.

Solgitud ajaloo näiteid on hulgaliselt, näit. Mongoolia feodalismist sotsialismi aitamine jne. Vaevalt see neid õnnelikumaks tegi.
1938.a. kohta oli Ilmjärvel midagi sellist, et saksa lehtedes ilmusid meie juhtide pildid ja üldse üritati häid suhteid välja näidata. Veenvuse all pidasin silmas seda, et Saksamaale oleks muidugi olnud vaja ametlikku liidulepingut või konkreetset sõjalis-poliitilist koostööd vähemalt. 1938.a. oldi sellest veel huvitatud. Meie omad salajas küll orienteerusid, aga avalikult jätkasid oma tavapärast neutraliteedijuttu ja see ei olnud Saksamaa jaoks veenev, isegi kui meie mehed arvasid, et sest kasu on. Liiga vähe orienteerusid. Sisu piisavalt Saksamaa jaoks ei olnud, et Eestit oma poole joont arvata - läks vahetusrahaks 1939.a..
Kui nüüd teema juurde tulla, siis viga oli ikka Pätsi rikutuses. Ei saa öelda nii, et poleks vapse olnud, poleks vaikivat ajastut tulnud. See on sama, et ise olid hooletu, et varga ligi meelitasid. Küll Päts põhjenduse oleks leidnud. Sama moodi käitus Ulmanis, seal läks peamine löök hoopis sotsiaaldemokraatide pihta, kuigi süüdistati ka parempoolseid jutu jätkuks.

Solgitud ajaloo näiteid on hulgaliselt, näit. Mongoolia feodalismist sotsialismi aitamine jne. Vaevalt see neid õnnelikumaks tegi.

Nagu ütlesin - ilmselt kõrgem filosoofia aste. Miks see on just "ajaloo" solkimine, aga mitte näiteks poliitika solkimine või Mongoolia solkimine? Ja miks võrdsustada Eesti näidet Mongoolia omaga? Et demokraatiast "korralikku autoritaarkorda" hüppamine ei ole millegipärast "ajaloo solkimine", aga mittekorralikku autoritaarkorda hüppamine on? Ja "korralik autoritaarkord" oleks meid õnnelikumaks teinud kui mittekorralik? Kuidas sellised järeldused on tuletatud? Hm...

1938.a. kohta oli Ilmjärvel midagi sellist, et saksa lehtedes ilmusid meie juhtide pildid ja üldse üritati häid suhteid välja näidata.

Mida see peaks siis nüüd tõestama (kui see "miski selline" üldse tõsi on)?

Veenvuse all pidasin silmas seda, et Saksamaale oleks muidugi olnud vaja ametlikku liidulepingut või konkreetset sõjalis-poliitilist koostööd vähemalt. 1938.a. oldi sellest veel huvitatud.

Meie omad salajas küll orienteerusid, aga avalikult jätkasid oma tavapärast neutraliteedijuttu ja see ei olnud Saksamaa jaoks veenev, isegi kui meie mehed arvasid, et sest kasu on. Liiga vähe orienteerusid. Sisu piisavalt Saksamaa jaoks ei olnud, et Eestit oma poole joont arvata - läks vahetusrahaks 1939.a..

Tundub, et inimene imes pöidlast välja ühe fantaasia ja nüüd korrutab seda nagu fakti. Päris hämmastav.

Noh, vaata, see sai juba tükk aega tagasi selgeks, mida sa asjast ette kujutad. Aga nüüd paluksime ka tõestust, et Saksamaa oli reaalselt huvitatud rohkemast kui Eesti oli valmis pakkuma.

Kui nüüd teema juurde tulla, siis viga oli ikka Pätsi rikutuses. Ei saa öelda nii, et poleks vapse olnud, poleks vaikivat ajastut tulnud. See on sama, et ise olid hooletu, et varga ligi meelitasid. Küll Päts põhjenduse oleks leidnud. Sama moodi käitus Ulmanis, seal läks peamine löök hoopis sotsiaaldemokraatide pihta, kuigi süüdistati ka parempoolseid jutu jätkuks.

Ei noh, muidugi võib öelda, et ilma vapsideta oleks võinud mõne teise põhjenduse leida riigipöördeks. Aga tekib kohe küsimus, et millise? Ja kes seda riigipööret oleks toetanud? Miks oleks toetanud? Olgem ausad - 12. märtsil oli suure osa elanikkonna toetus, sealhulgas demokraatlike poliitikute. Alles mõni aeg hiljem hakkas see toetus osaliselt kaduma kui nähti, et Päts ei kavatse võimu loovutada.

Muidugi võib välja mõelda lõputul hulgal vähetõenäolisi stsenaariume. Näiteks, et Suur Tõll oleks tagasi tulnud ja kõik Pätsi vastased rattaga laiali pesknud jne.

Niisiis, kuidas oleks vaikiva ajastu kehtestamise mehhanism välja näinud kui vapse poleks olnud? Ei näe mingit erilist tõenäolist varianti. Päts võis igasuguseid asju unistada, aga vahendid, eeldused ja ettekäänded teostamiseks puudunuks. Lätis olid oma "vapsid" täiesti olemas, kes õhutasid rahulolematust senise süsteemiga. Selle artikli põhjal, millele viitasin, oligi Lätis süsteemiga asi tunduvalt hullem kui Eestis. Üle 20 erakonna parlamendis ja nii edasi. Vapside olemasolu Eestis oli eelduseks poliitilisele hüsteeriale (piltlikult öeldes), mis lõi eeldused Pätsi võimuhaaramiseks.

Rõhutan - ma ei väida, et vastutus vaikiva ajastu eest oli vapsidel. Küll aga olid objektiivselt nad üks suur hammasratas masinas, mis vaikiva ajastu valmis tootis.

Marandi kirjutab vapside ja Pätsi läbirääkimistest (kes oli ise algataja), et presidendikandidaadi läbirääkimised nurjusid sisulistel põhjustel. Nimelt esitas Päts vastuvõetamatuid tingimusi ning tal "olla ka juba mitmed ministrid ette määratud meie valitsusse ja meil ei jää muud üle kui siis tema laualt oodata palukesi"(Sirk). Samuti olnud teada, et vabadussõjalased saanuks ainult ühe ministrikoha Pätsi valitsuses. (Must-valge lipu all, lk. 378)

Ilmselt tegeles Päts lihtsalt hämamise ja vastaste kompimisega, sest sotside juhile K.Astile oli Päts juba enne (rahvahääletuse ajal) kinnitanud, et kavatseb mingite "üleminekuaja kitsendustega" vabadussõjalastele "päitsed pähe panna" ja neile "õige koht kätte näidata". (Ibidem)

Sellise ülbe suhtumisega ja plaaniga vabadussõjalastele nii või teisiti ära teha ei saanudki kokkulepet sündida. Ilmselgest arusaamisest, et saab valimistel ise pähe, sündis hoopis Pätsi riigipööre ja vaikiv ajastu. Väide, et vapsid selles masinas hammastatas olnud, mis vaikiva ajastu tootis, on laest võetud. Täpselt nagu neile esitatud süüdistused. Vapsid olid Pätsile lihtsalt ettekääne mingite "üleminekuaja kitsenduste" sisseseadmiseks.

Väide, et vapsid selles masinas hammastatas olnud, mis vaikiva ajastu tootis, on laest võetud.
...
Vapsid olid Pätsile lihtsalt ettekääne mingite "üleminekuaja kitsenduste" sisseseadmiseks.

Täpselt sellele ma ju osutasin - vapsid olid ettekääne või vahend võimuhaaramiseks. Nad olid tegur (hammasratas masinas). Oluline hammasratas, ilma milleta masin poleks vaikivat ajastut arvatavasti valmis saanud. Teisisõnu: igal asjal on põhjused ja eeldused. Selleks, et Päts võimu saanuks haarata, oli vaja eeldusi. Vapsid olid eelduste loojateks (ehkki oli ka teisi tegureid).

Mina seega väidan, et väide, et laest on võetud väide, et vapsid selles masinas hammasratas olnud, on laest võetud.

Teemat jälgides olen mitmel korral tahtnud küsimust vahele poetada, kuid pole tihanud ...

Nüüd siis ehk :
Milline oli "kaitseseisukorra väljakuulutamise", "sõjalise riigipöörde" või kuidas iganes seda ei nimetata mõju riigikaitsele tervikuna ?

terv
o

Tundub, et selle küsimusega pole eriti tegeletud. Vähemalt pole uurimistulemusi avaldatud.

Otseselt seoses pöördega toimus väidetavalt kaadrialaseid ümberkorraldusi. Vapside pooldajaid lasti sõjaväest erru või tõsteti ümber teisele kohale. Aga kas sellel oli mingit olulist mõju riigikaitsele tervikuna? Ühest küljest võidi ju niiviisi erru saata mõni muidu väga tubli mees, teisest küljest parandas poliitiline "ühtlustamine" vast mingil määral armee sisekliimat. (?)

Teine ja suurem teema on see, milline oli autoritaarkorra mõju.

Mis aga veel ilmselt ühe tegurina Pätsile suurt mõju avaldas oli vabadussõjalaste poolt soorotatud põhjalik uurimus ja paljastused tema ja Laidoneri majandusliku tegevuse kohta. Riigi laenu andmised nende osalusega firmadele, pankrottiminekud kus riik jäi antud rahadest ilma, isiklike võlgade kustutamised riigi rahadega jne.

Laidoneri kohta avaldati materjalid 20.02 34 Võitlejas ning need lõid suuri laineid Eesti ajakirjanduses ja isegi piiride taga. Laidoner andis asja küll käraga kohtusse, kuid suutmata väiteid ümber lükata, lõpetati asi ära.

Pätsil oli teada, et vabadussõjalastel on olemas ka teda kompromiteerivad materjalid ja varem või hiljem need avaldatakse. H. Mäe sõnul oli kavas avaldada need vahetult enne valimisi. (Marandi lk 385)

Ka see võis olla üheks teguriks, mis kiirendas Pätsi otsust riigipöörde korraldamiseks, sest materjalide avaldamine oleks nii tema poliitiku- kui ka ärimehekarjäärile kahtlemata halvasti, kui mitte ruineerivalt, mõjunud. Ei pruugu vist mainida, et nimetatud Pätsi paljastavad materjalid toimunu käigus kenasti kaduma läksid.

Nagu näha, sa räägid järjekindlalt selle kasuks, et vapsid olid hammasratas - nad avaldasid väidetavalt Pätsile suurt mõju oma ähvardavate paljastustega. Väga tore, et me milleski ikka ühel nõul oleme.

See, et need paljastused suurt mõju avaldasid, on vist siiski vapside liialdus. Asi on selles, et põhimõtteliselt oli see kõik juba ammu teada. Ja mingi kohus ei Pätsi ega Laidoneri selle pärast ei ähvardanud. Vapsid ainult tõstsid asja valimispropaganda raames teravalt ja kontsentreeritult esile. Teiseks on seni läbi uurimata, mil määral vapside süüdistused detailides tõele vastasid.

Kui hammasratas tähendab sama mis ajend või ettekääne, siis räägime tõesti samast asjast.

Laidoner andis enda kohta käiva "laimu ja jämeda vale" (Eesti Panga protokollid, maksuameti deklaratsioonid, Pikalaenu panga paberid jne) kohtusse, kuid artiklist leiti vaid üks väike faktiline viga ja protsess lõpetati. Seega olid süüdistused siiski detailides täpsed.

Ei ole põhjust arvata, et Pätsu kohta käivad materjalid vähem tõele vastavad olid. Rõhutas ju Mäe oma mälestustes, et jättis kõik vähegi kahtlased ja sellised dokumendid, mida oma silmaga originaalis lugeda ei saanud, kõrvale.

Laidoner andis enda kohta käiva "laimu ja jämeda vale" (Eesti Panga protokollid, maksuameti deklaratsioonid, Pikalaenu panga paberid jne) kohtusse, kuid artiklist leiti vaid üks väike faktiline viga ja protsess lõpetati. Seega olid süüdistused siiski detailides täpsed.

Praegu on see kõik kuulujutu tasemel. Nagu ütlesin - põhjalikult pole seda asja veel uuritud.

Allpool üks lõik sahtlis olevast tekstist. Rõhutan, et ma ei üritanudki seda küsimust põhjalikumalt uurida. Võtsin kokku, mis seni teada ja mis juhuslikult silma hakkas.

1920.-te aastate esimesel poolel oli Laidoner Eesti Panga nõukogu üheks liikmeks ning seega ka üks vastutajaist panga laenupoliitika osas. Eesti Panga laenud ettevõtjaile, mis põhinesid Tartu rahu tulemusena Nõukogude Venemaalt saadud kullal ning kasumil enamlaste kulla vahendamisest läände, pidid majandust elavdama. Kuid väljastatud laenude tingimused rikkusid tegelikult panga põhikirja ja laenude suurus ületas mõnikord krediidiseaduses ettenähtut. Peale selle oli laenusaajate seas eelistatud vaid teatud äritegelaste ringkond, nende seas Laidoner ise. 1923. a lõpuks jõuti aga olukorrani, kus Eesti Pank oli rahast tühjaks laenatud, ent raha tagasisaamiseks võlgnikelt oli vähe lootust, sest sellega oldi finantseeritud valdavalt ettevõtteid, sealhulgas ühtlasi Laidoneriga seotuid, mis osutusid ebaõnnestunuiks. Tekkinud oli majanduskriis. Samas viis Laidoneri erakonnakaaslase K. Pätsi (kes ka ise oli laenudega seotud) juhitud valitsus läbi inflatsionistlikku majanduspoliitikat, mis ähvardas riigi viia hüperinflatsioonini ning veelgi tõsisematesse majanduslikesse raskustesse. Samas oli ka selge, et raha väärtuse suure langusega oleks laenude tagasimaksmine Eesti Pangale selle võlgnikel tunduvalt kergendatud olnud. Eesti majandus stabiliseerus ajaloolane Jaak Valge hinnangul vaid tänu Pätsi valitsuse langemisele ning sellele järgnenud Otto Strandmani valitsuse uuele majanduspoliitilisele kursile 1924. aastal. Mis puutub ebaõnnestunud laenudesse, siis pidi Eesti Pank neist suure osa maha kandma kui lootusetud. Maha kanti ka üks osa Laidoneri võlgadest.* Puudutades siinjuures konkreetselt Laidoneri tegevust, kerkib muidugi üles küsimus, kas toetades inflatsionistlikku majanduspoliitikat mõistis ta selle ohte või pidi raha väärtuse langus olema Laidoneri kui võlgniku jaoks lihtsalt nimetatud poliitikaga kaasas käiv positiivne asjaolu. Esimese variandi puhul peab järeldama, et Eesti riiklikud huvid olid tema jaoks hetkel siiski jäänud selgelt teisejärguliseks, teisel juhul aga tuleb leida, et Laidoner polnud kuigi ettenägelik ja tugev majanduspoliitik. Vabadussõjalane William Tomingas arvas, et Laidoneril polnud majandusasjadest täit aimu, mistõttu tõmmati nõuandjate poolt viletsatesse ettevõtmistesse.** Laidoneri äritegevus 1920-il aastail vajab veel täpsemat uurimist. Avalikkuses väitis ta ise, et Eesti Pank kustutas konkreetselt tema võlgu vaid niipalju, kui ta oli käendanud Karl Partsi ja R. G. Borgelini võlgu. Viimaste kustutamisega oli ka Laidoner vabanenud käenduse tagajärjel tekkinud vastutusest. Ta õigustas ühtlasi Vabadussõja väejuhtide, sealhulgas ka enda võlgade kustutamist nende suurte sõjaliste teenetega (“kolonel Parts on Eesti rahvale palju rohkem varandust kätte võitnud ja kätte toonud, kui need 3 miljonit senti”) ning enda puhul rõhutas veel tegevust Eesti sõjavõla vähendamisel.*** Tõepoolest, 1925. a oli Laidoner Londonis Briti valitsuse esindajatega läbi rääkinud Eesti Vabadussõjast pärineva võla üle, mille tulemusena ümmarguselt 1,11 miljoni naela suurust summat vähendati 815 000 naela peale, kusjuures võlale anti üpris soodsad tagasimaksetingimused.**** Laidoneri isiku roll neis läbirääkimistes, mida talle sõbralikud käsitlused peavad väga oluliseks, nõuaks siiski ilmselt veel täpsemat uurimist.

*Vt Valge, J. Lahtirakendamine. Eesti Vabariigi majanduse stabiliseerimine 1918–1924. Tallinn, 2003, lk 195–360.
**Tomingas, W. Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis. Tallinn, 1992, lk 362.
*** Laidoner Riigikogus 25.03.1929: III Riigikogu. VIII istungjärk. Protokoll nr 237, vg 1641. Sisuliselt sama väitis ka Laidoneri Riigivanemaks valimise propaganda. (Vt Laimu vastu, lk 13.)
**** Kirotar, E. Briti sõjavõla korraldaja. // Johan Laidoner. Kindralleitnant. Kaitsevägede Ülemjuhataja Vabadussõjas. Mälestusi kaasaeglasilt. Tallinn, 1934, lk 340–344.

Igatahes oli Laidoneril ka 1934. aastal just 20. aastate majandustegevusest pärit võlgu, mis tähendab, et riik kõiki tema võlgu ei kustutanud. Samuti ei olnud see eriline saladus, et Laidoneril on võlad.

Hilisem parandus: Otto Strandman ei olnud 1924. aastal siiski valitsusjuht, vaid rahaminister. Ent uus majanduspoliitika oli ikkagi eelkõige tema töö.

corvus kirjutas:Krizz kullake. Ära aja segi autoritaarset reziimi Eestis mõne Ladina-Ameerika või mingil määral ka idanaabri diktatuuriga. Siine autoritaarsus kandis vägagi selgeid kollektiivseid ilminguid (mitte duaalset ja isegi mtte triolist iseloomu vaid just nimelt kollektiivset). Isegi kui väga me oma märgades unenägudes ka ei tahaks kõiges ja ainult süüdistada Pätsu ainuisikuliselt ("a la Päts mängis oma rahvaga vene ruletti" jmt), siis kahjuks ei saa me seda teha..

Detailidesse laskumata saame ju kundlalt väita, et meil oli autoritaarne reziim. Et see ei oleks saanudki olla selline, nagu Ladina-Ameerikas või Venemaal, selle kahjuks räägib eestlaste suht suur haridustase, leplikus, põhjamaine temperament, riigi väiksus jne. Just kaine pea hoidis ka vapse verevalamisest. Vennavere valamise plaanid on iseenesest Pätsi umbluu jutt.

Mis oli tegemist kollektiivsusel Pätsi dekreedtsemisel? Päts oli ikkagi otsustaja. Näiteks Laidoner tahtis välikohtuid moodustada 8.okt "mässu" ajal. Vististi ka juba 12. märtsi sündmuste ajal. Päts oli aga sellele vastu. Päts koostas uue Põhiseaduse.

Me räägime Hitleri-Saksamaast, Stalini-Venemaast, Pätsi-Eestist jne. Olgu detailidega kuidas on, kõik (need) autoritaarsed reziimid põhinevad vertikaalsel valitsemisskeemil. Diktaatoreid on vaid üks, kes dikteerib.

Päts on teenimatult liiga leebet kohtlemist saanud. Nüüd, kus oleme taas vabad ja ei vaja "helget Pätsu aega" Eesti vabaduspüüete innustamiseks, võime ausalt ajaloole vaadata.

Ise olen Pätsu vaid faktidele tuginedes negatiivselt hinnanud, mitte nagu mõned, kes vapse halvustavad, kuid faktide toomisel jäävad jänni, ise samal ajal arvates, et esindavad oma kõhutundele rajanevate väidetega objektiivset ajaloo nägemust.
Ma ei esinda akadeemilist lähenemist ja minu stiil ongi vaba sellest, kuid enamus mu kirjutatust on rajatud faktidele (mida pole keegi ümbere lükanudki). Kellele säärane stiil ei meeldi - ärgu maohaavu saagu. Järgigu oma erudeeritud, head nime säilitavat stiili (stiil ei tõesta iseenesest veel midagi!). Oleks mu hinnang Pätsile puhtalt emotsioonidele ja subjektiivsele hinnangule rajatud, näitaks see ebaadekvaatsust ja oleks sellist hinnangut tõesti väärt:
Reigo:

Teed teema lahti ja, näe, järjekordselt on ta siia oma ajaloolis-poliitilist fantaasiat määrinud.

Kirjuta siis stiilipuhtalt ja säilita oma kvaliteeti ja head nime, kuid ilma faktideta on su vabadussõjalaste vastane hoiak puhtalt "kõhutundele" rajatud. Nii ja teisi halvustades ei tõestata midagi ega saavutata oma väidetele tunnustust. Kuid ega ma seda pahaks panna kah saa - universaalset inimest ei ole siiski olemas.

Lihtsalt ootan jätkuvalt midagigi tõsiseltvõetavat vapside kriminaalse tegevuse kohta, mis õigustanuks kaitseseisukorra kehtestamist!

Kes härrastest näitaks oma kompetentsi?

www.militaar.net

Eesti Vabadussõjalaste Liit ja Pätsi Vaikiv ajastu