Missugune oli Rebane11 teenistus

[Rebane11]

Garnisoni valvamas tähendab, et käisime kord kuus karauulis Gorki garnisoni staapi valvamas.

[Rebane11]

Fucs viitas naistele meie väeosas.
Me vahetuses magasime öösel 4 tundi keldris, mitme päevases vahetuses päeval veel - 4-5 tundi. Mehed naised läbisegi. Siis tuli verinoor naisradist, habras, pisike nukuke. Jutt meil jooksis. Ja siis kell 11 esimene vahetus tuttu. Ma olin vahetuse vanema abi, keerasin siis sammud keldri poole. Tavaliselt oli uksel trügimine, seekord vaikus - kedagi ei tulnud. Lõpuks tuli TEMA, aga eelistasin teeselda, et magan.

[Rebane11]

Raadiobüroos oli poisse nii vähe, et köögi narjaadi ja eriti karauuli (mõlemal juhul 4 meest) maa all vahetusi ei tehtud. Kasarmus igavles siis ainult leedukast n- seeru, kõik teised olid rakkes. Ja karauuliga oli vees see asi, et kes morset ei jaganud, selle pea ei pidanud kinni ka tunnimehe kohustusi. Aga Gorki garnisoni staabis võis iga hetk kellelegi pähe karata vajadus neid kontrollida.
Tavaline päev vahetustes käiatel oli - hommikul vahetusest, paar tundi politruki juttu klassis, siis voodisse ja õhtul narjäädi. Järgmine õhtu siis vaba ja hommikul uuesti vahetusse. Paar korda väänati mulle narjääd väljaspool järjekorda ( mingi auandmise jama ja korra vist jalutasin lahtiste nööpidega staabist mööda), siis tuli otsida üles oma ülemused ja viidi erakorraliselt punkrisse maapakku, kuni maa peal kired jahtusid. Üks ukrainlane istus meil üle poole aasta jutti maa all, käis ainult kempsus maa peal paar korda päevas.

[Fucs]

[Rebane11]

Täpselt.

[Rebane11]

Nagu ma siin mainisin, siis esimesel päeval uude väeossa saabunult läksin kohe kasarmust seda teist Rebast otsima. Leidsingi raadio remonditöökojast. Kunagi sai teda mainitud kui TPI 3 kursuse tudengit, aga hiljem meenus, et ta oli minust täpselt 5 aastat ja 1 päev noorem, seega TPI 1985. aastal väkke võetud tudeng. Aga pea jagas tal elektroonikat nagu kohviveski, ülemustel ja mitte ainult meie väeosa omadel oli kodus igasugust nodi - telekaid ja audiosüsteeme mida tuli ikka ja jälle putitada. Ja lisaks maa alune tehnika. Igatahes oli tehtud mees - alaline liikumisluba taskus. Sealt siis ka muu massi vihkamine tema suhtes - ei suutnud lihtne vene hing leppida tõsiasjaga, et talle antud privileegid pole lambist antud vaid seotud millegiga, mida sinul pole. Meil kogunes eestlasi juurde ja töökojast sai kooskäimise koht kus vahetasime kirjandust, tegime kohvi ja lobisesime mõnusalt. Kodunt pakki lasingi panna ainult 3 asja - ajalehed ajakirjad raamatud, kohv ja kreem jalaseene profülaktikaks. Teised tegid sama. Kui demblisse läksime, siis andsime raamatud väeosa raamatukokku. Üle poole meetri sai neid kokku.

[Rebane11]

Sellest teisest tekkis käegakatsutavat kulu ka. Kui jälle mõne kõrge ülemuse pill hüüdma hakkas siis küsiti ikka, millega sulle pojake tasuda? Puhkusele? Ah et kaks korda juba käidud, siis jah, ei saa. Aga mis, sul nimekaim, kes pole käinud aga võiks? Pole probleemi. Esimene katse 1987 aasta varakevadel läks aia taha. 2023 sett, Moskva. Sõbralikud kaasteenijad lükkasid mind ööpäevaks sinna. Kell 3 keerati kella suveajale, magasin selle maha ja tulistasin iga tunni tagant antava radiogrammi vale kellaajaga. Ädjöö puhkus. Augusti keskel teine katse, ja jälle 24 tundi 2023 setis. Seekord ei eksinud. Kodus ei osanudki midagi erilist teha, lõpuks pakkisin telgi, pruta ja muud matkatarbed autosse ja läksin Lõuna - Eestit avastama. Tagasi väeossa jõudsin septembri alguses, öösel. Ja kuigi teadsin, et teenida on max 2-3 kuud ja olen juba dembli seisuses, siis äratust oodates ajas ikka iiveldama.

[Rebane11]

Ma võib olla liiga kergelt jõudnud sinna finaali eelsele sirgele. Et mõned asjad enne sirgeks rääkida, kui rinnaga linti lõigata.
Mult on paljud venelased küsinud, et kust ma tean paljusid asju. Ma olen 1962 aastal sündinud. Meil oli külas esimene korralik telekas ja saatesarja "Täna 25 aastat tagasi" käis kogu küla vaatamas. Tehti väike tou ja kommenteeriti. Kõik vanematest meestest olid sõjas käinud, aga teisel poolel. Laua all või kusagil nurgas - nii need terad kogunesid. Valgas 1941 mingit tõsisemat moppi ei jõutudki vist välja kuulutada ja need vähesed kes tulid jooksid relvadega laiali?
Nendest vanameestest Raudristi II järk ja Lähivõitluse hõbepannal on tõestust leidnud. Aeg sai enne otsa, kui kõik jõudsid rääkida. Palju oli neidki, kes tegid oma toimetusi ja ei suhelnud praktiliselt kellegagi. Vana Jaan oli erand, aga ta elas päris tükk aega uues, vabas Eestis. Elu aeg tuntud kidakeelse erakuna istus hommikuti mu privaatse piimapuki otsas ja ootas kuni ma kuulajana koha sisse võtan. Selline mälestus toob siiani sooja tunde.
Ja tema nägu, kui ta seletas kuidas 1944 aastal tuldi teda kui väejooksikut otsima. Üks otsijatest olevat olnud tuttav Valga poiss. Tema siis tagakambri aknast metsa poole punuma ja kuulid käinud puu latva laks ja laks. Ma küsisin siis, et Jaan, miks latva? Ja siis Jaani nägu muutus. Kuule, poja nad siis ei tahtnudki mulle pihta saada? Õpeta nii vana rindehunti nägema. Minu elus üks eredamaid mälestusi, kuidas keegi saab oma vanast vimmast lahti.

[Rebane11]

Kui puhkuselt tagasi jõudsin, siis hakkas kõik kolinal allamäge veerema. Esmalt pidin 2 päeva tegema klassis kuiva trenni, kuni mind uuesti vahetusse lubati. Umbes samal ajal ilmus ka kauaoodatud Prikaas. Me demblitena pidime ostma 10 pakki sigarette, mis poetati lahtiselt suurde karpi raadiosaatja taha ja kust kõik võisid võtta, aga ainult niipalju, kui pilotka serva vahele mahtus. Või ja munad andsime ka noortele. Me eestlaste punt läksime kaugemale, ajasime ennast kiilaks. Sellest tekkis väeosas muidugi suur segadus, isegi pahandus - kiilakaks ajamine olevat mingi karistuse liik, ja nüüd mingi seltskond ajab ise....
Septembri alguses komplekteeriti mingi grupp kolhoosi kartuleid võtma. Läksin vabatahtlikuna ja käsi südamel - ei viilinud. Tuttav töö, aeg läks kiiremini. Elasime välilaagris telkides, toit väliköögis - jälle üks kogemus. Ühel õhtul käisime ka kolhoosiklubis tantsulkal, aga sellest ma ei taipand mõhkugi, mis seal toimus. Pime saal, ühes nurgas hängivad sõdurid, teises külaneiud. Kusagil on veel grupp kohalikke noorukeid, aga nendel ka neidude vastu huvi puudus.
Sünnipäev anti mulle vabaks. Aga mida sa hing teed kusagil pärapõrgus? Sai siis longitud ringi ja ühes põlluservas nähtu oli küll elamus. Metsa ääres 2 noorte puude sisse kasvanud atra ja kultivaator üksteise taga. Küllap oli kolhoosi viimane põld ja peale hooajatööde lõppu haagiti traktori tagant ja sinna unustati.
Kole elamus ka sealt kartulipõllult. Mingi Siguli ja veoauto põrkasid kokku. Me olime vast 200 meetrit kaugemal. Spurtisime kohale, aga päästa sõiduautost kedagi ei õnnestunud. Käsi, mis tõmbas neli triipu tahmuvale autoaknale jääb elu lõpuni meelde. Tuli oli liiga suur, et aidata.

[Rebane11]

Teadmine et kogu N armee on mäda ei tekkinud üleöö. Juba utsebkas kooserdas mingi kontrolliv kindral kasarmu taha ja lõi oma lakk kingaga pilbasteks kasti, milles oli üüratu suur juhtpult. No nii 5-6 meetrit pikk ja tumblereid (lüliti) sama palju kui siilil okkaid. Kõrval käis ehitus, polnud probleemi, õhtuks oli uus kast valmis klopsitud. Et räästa all - no kuhu teda mujale paigutada?
Väeosas , suures punkris oli meil suur saal, vist mingi 45 radisti töökohta. Reaalselt töötas 6, mis olid igapäevaselt käigus. Teistel kohtadel olid lihtsalt tühjad kestad, kust kõik väärtuslik ammu välja õngitsetud. Kui häire ajal kästi mõni uinuv sett avada, siis miks mitte, lülitame kuhu vaja, teeme mõne törtsu morset ja elu läheb edasi. Oli tunne, et see kõik pole reaalis, kusagil on veel keegi.
Rust vist oli lõplik tundmine. Sellest on palju räägitud, teooriaid mitmeid, nägin neid lennujooni plansetil. Aga see on ainult emotsioon, tänapäeval teab iga huviline kordades rohkem kui mina tol ajal. Ma ise arvan, et versioonil- tegu oli jõustruktuuride kemplemise ja vajadusega saada lahti suurest hulgast kasututest kindralitest, on piisavalt loogikat et tõsi olla. Aga see vaid väiksese jefreitori arvamus.
Meile reaalselt muutus see, et suitsule minnes vorm pidid olema korrektne ja punkri uksed olid vaid 10 minutit tunnis lahti. Ja kui uuesti linnaloale saime, pidime vanainimese surnuks ehmatama. Tuli medalite kõlinal meile seletama, et tema 41 aastal oli tankist ja ei lasknud fritse Moskvasse, aga meie... Üks poiss oli mõned sammud tagapool ja küsis eesti keeles, et mida vana tahab.....

[Väino]

Eestikeelse jutu peale läks tankistil vist nuuskpiiritust vaja.

[Rebane11]

Minema ta tuigerdas, aga teadmisega et fritsud on juba Gorkis ja NA mundris.

[Rebane11]

Mõned põnevad seigad juhtusid veel viimasel kuul, aga vahepeal mõni pala muid mälestusi tollest ajast.
Vene hing. See võib olla ikka väga erinev. Mulle tuli pruta nädalaks külla. Riiavenelasest leitu ja pruta sõkkusid terve Gorki majutusasutused läbi - kohti netu. Major õhtul siis ütles, et kui kella 22. öömaja ei leia, siis tuleb mul kasarmus magada. Prutale lubas oma korteri külaliste toas diivanil aseme leida. Leedukast moosekandist n seeru oli naisemees ja sama probleemi küüsis vaevelnud, andis ühe aadressi. Kohe väeosa taga. Läksime paber näpus ja mingi värava peal noored ajavad juttu. Ja oligi õige koht. Pool maja - 2 tuba ja köök. Pere - mees, naine, 2 põngerjat ja kellegi ämm (eks kellegi ema siis vastavalt). Ämm koliti nädalaks kööki asumisele, ülejäänud pere pisikesse magamistuppa. Meie prutaga laiutasime suures elutoas. Kurat, omal poleks vist küll nii palju südamesoojust olnud võõrast rahvusest solbani vastu, eriti kui tingimused niigi napid.
Igal hommikul pidin sileda lõuaga ilmuma majori ette kes siis kirjutas linnaloa järgmiseks 24 tunniks.

[Rebane11]

Isand Fucs lubas igal sobival ja sobimatul ajal pildimaterjalidega toetada.....

[Rebane11]

Allakäik aga kiirenes. Septembri lõpus olin 13. korda Gorki garnisoni staabis karauulis - nagu alati, post Nr2, peavärav. Tegelikult siis kõrvalistele nähtamatu koht. Aga hakkas pihta pill - tarvis 5 arestanti viia välja territooriumi koristama. Lühikese, aga mitte võiduka lahingu ma kaotasin, tuli minna. Rehadega varustatud 5 arestanti ja mina karabiiniga relvastatult läksime siis uulitsale. Seal võtsin karabiini jalale, lasin suitsupaki ringi käia ja hakkasin küsima - kes kust pärit ja mille eest karts. Vastuseid ei saanudki, sest pisike luftaken löödi lahti ja sealt karjus kindral, et püssiga mehele 5 päeva kubu, teistele lisan 10. Vot lops. Kogu see suhtlus oli toimunud garnisoni ülema akna all. Päeva lõpuks omad ülemused olid nii palju asja klaarinud, et kubu seestpoolt ei näinud. Ikkagi 12 korda kiitusega karauulis oldud. Aga viimaseks see kohtumine selle kindraliga ei jäänud ja oma kombeid ta ka teisel korral muutnud polnud.