Krd hea artikkel minu arust - ja õkva kümnesse
VENE MEEDIA PÄEVIK | ETV+ kinnistab venelaste vaimset pagendust
Ukrainas saab ka venemeelse telejaama puhul aru, et tegu on ikkagi kohaliku, ukraina jaamaga. ETV+ meenutab pigem Vene kanalite paroodiat.
OLEG SAMORODNI
ajakirjanik
Ma isegi ei mäleta enam, mis põhjusel laususin üks kord Eesti vene arhiivi koostajale ning säilitajale Aleksandr Dormidontovile, et tema ei ole õige venelane. „Miks?" imestas Dormidontov. „Sest tõelisel venelasel ei ole vaja tõestada, et ta on venelane," vastasin. Tundub, et Aleksandr tookord nõustus minuga.
Võiks arvata, et suurem osa Eesti venekeelsetest elanikes pole samuti mitte päris venelased. Kuidagi liiga innukalt tõestavad nad mõnikord teistele ja endale, et nad on venelased. Aga kes nad siis on? Sellesse teemasse võivad aidata tuua selgust läbinägeliku inglise kirjaniku Julian Barnes'i immigrante ning pagulasi puudutavad tähelepanekud.
Ei liha, ei kala
Nõnda siis. Minu meelest pole kohalikud venekeelsed mite immigrandid, sest see eeldaks soovi saada omadeks, alluda oma uue kodumaa tavadele. Antud juhul siis Eesti omadele. Seda enam, et raske on kasutada väljendit „immigrant" Eestis sündinud ning üles kasvanud venekeelsete inimese koha. Pealegi eelistavad paljud neist elada eraldatuna, kõrvalejäänuna ning isegi võõrdununa Eesti ühiskonnast. Nad püüavad kogu jõust luua enda, üsnagi suletud kääbuslikku venekeelset kogukonda.
Kohalikud venekeelsed pole ka mitte pagulased, kuna see eeldaks, et on olemas riik, kuhu nad vähemalt tahaksid naasta. Aga naasta või suunduda Venemaale kohalikud „mitteehtsad" venelased ei taha, ehkki keegi neid selles ei takista ning Vene võimud võimaluste piires koguni aitavad. Aga need, kes satuvad Venemaale, hakkavad end tundma tõepoolest pagulasena, kuna peagu tekib tugev igatsus Eesti järele. Mõned ning võimalik et paljud naasevadki.
Unistus muinasjutumaast
Võiks arvata, et paljud Eesti venekeelsed elavad mõnes mõttes vaimses paguluses. Vene telekanalitest aastaid voogava võimsa propaganda all on nende teadvuses, aga ennekõike alateadvuses moodustunud muinasjutuline pilt tõotatud Venemaast võlur-valitsejaga eesotsas. Arusaadavalt pole sel pildil Venemaa tegelikkusega mingit pistmist. Kuid sellele vaatamata on niisugustes magusates illusioonides psühholoogiliselt mõnus ekselda.
Niisugusest vaimsest pagendusest on paljudel vägagi raske välja tulla. Ta justkui pärandub vanematelt lastele, kes hakkavad samuti igatsema Venemaa idealiseeritud kuvandi järele.
Paroodia eranditega
Ilmselt just sellega ongi võimalik selgitada asjaolu, et kohalik venekeelne telekanal ETV+ meenutab Vene föderaalkanalite matkimist, et mitte öelda paroodiat. Muidugi on erandeid. Näiteks „vene" AK tegutseb tihedas seoses eestikeelse „Aktuaalse kaameraga". Või siis näiteks „Insight" ning „Nädala intervjuu", mida võib nimetada Dmitri Pastuhovi autorisaadeteks. Narva stuudios toimuvad huvipakkuvad arutelud. Aga see on ka kõik...
Muidugi on siin tegemist minu subjektiivse ettekujutusega. Kuid ETV+ reiting püsib stabiilselt madalal. Aeg-ajalt leiavad küll aset hüpped vaatajate tähelepanus, näiteks suurte spordivõistluste ajal või siis nüüd ka koroonaviiruse perioodil. Ent siis naaseb kõik jälle vanasse sängi.
Toetab senist olekut
Tahaksin väga eksida, kuid mulle tundub, et telekanal ETV+ oma praeguses olekus ja vormis toetab pigem venelaste vaimset eraldatust kui tegeleb nende integreerimisega eesti konteksti. Vaid suurte mööndusega võib ETV+ nimetada eesti kanaliks. Küsimus pole siin mõistagi mitte eetrikeeles. Vaatan regulaarselt erinevaid ukraina telekanaleid, mis võivad meeldida või siis ka mitte. Kuid seal on keelest sõltumata kohe näha ja mõista - vene keel kõlab neis ju sageli - et tegemist pole mitte vene, vaid just ukraina kanalitega. Kusjuures see kehtib samavõrra ka nende kanalite kohta, mida peetakse venemeelseteks.
Aga ETV+ puhul ei teki vaatamata mitmetele eetris olevatele „eesti mõtteruumis" olevatele saadetele tunnet, et tegemist on vene keeles leviva eesti kanaliga. Mul on raske ette kujutada, mida sellega ette võtta.
Müstika normaalsete kanalite asemel
Iseenesest on rahvusvaheline venekeelne eeter üsnagi mitmekesine. On iseseisvad kanalid nagu näiteks Nastojaštšeje vremja, Dožd, RTVi, mis esitavad Venemaa positsioonist maailmas adekvaatset ning objektiivset infot. Kuid neid kanaleid tavalistes Eesti kaabli- või satelliitlevi pakettides pole. Mitte nii nagu Leedus. Vaatasin neid kanaleid lisatasuta ka näiteks Istanbuli hotellis, kus peatusin. Ehk siis Türgis on nad miskipärast vabalt saadaval, aga Eestis mitte.
Eesti operaatorite ükskõiksus ülalnimetatud kanalite vastu on seletatav nende vähese vaatajate arvuga. Seetõttu eelistavad nad pigem kanaleid, mis propageerivad müstikat või üldse täielikku jama. Kuid samast loogikast lähtudes - kas ei jää ka ETV+ vaatajate hulk selgelt paranormaalsete nähtuste valda? Kas see on see, mida venekeelsed vaatajad igatsevad?
Märkimisväärselt on peaaegu kõik ETV+ käivitamisega seotud ERR-i juhtivtöötajad läinud üle teistele projektidele. Kohe pärast ETV+ eetrisse laskmist sõnas tollane ERR-i juhatuse liige Ainar Ruussaar intervjuus Deutsche Welle venekeelsele toimetusele: „Kanali eesmärk on jõuda selleni, et ka venekeelne elanikkond oleks esindatud avalikus ruumis ning lülituks kohalikku ellu."
Iga sõltumatu vaatleja nõustub, et viimase viie aasta jooksul on ETV+ mõju nii venekeelsete rollile avalikus sfääris kui nende lülitamisele kohalikku ellu jäänud minimaalseks.
"Vene meedia päevik" on ajakirjanik Oleg Samorodni autorirubriik, kus ta hoiab silma peal venekeelsel inforuumil.
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.