Kriku kirjutas: ↑31 Juul, 2024 8:19Likudi parlamendisaadikud laskusid vaenlasega samale moraalsele tasemele. Õnneks on kaitseministril rohkem aru peas.
Siin peab konteksti lisama.
Tegelikult Iisraelis keegi (vähemalt mitte keegi oluline) ei arva, et sõjavange võib piinata. Emotsionaalsetele vaidlushetkedel võidakse ühte-koma teist öelda, aga päriselt nii ei arvata. Ka ülaltoodud artiklis viidatud, kui teada tervet konteksti, mida nad ütlesid enne ja pärast, siis võeti oma sõnad tagasi.
Antud juhul keesid emotsioonid üle ja eskaleeris konflikti see, kuidas need Iisraeli reservistid - siiani ju ainult kahtlusalused - kinni peeti. Seda tehti suure meediakära saatel, eriüksuslased keset päeva tormasid kodudesse, kaamerate ees murti maha, lohistati välja jne. Kriitikud ütlevad, et seda kõike oleks saanud teha viisakalt, sest tegu polnud relvastatud gängsteritega ja et kui sa oled sõjas ja sa sõltud reservistidest, siis on vaja et sa reserviste kohtled väärikalt. Mis ei tähenda, et kui kahtlustad reserviste kuriteo toimepanemises, siis ei pea seda uurima, aga et seda võiks teha normaalselt, mitte showna.
Selle taga on muidugi suurem pinge Iisraeli ühiskonnas. Et sõda peetakse mitmel rindel. Nii maa peal kui ka meediarindel. Kusjuures meediarindeid on kolm erinevat: Iisraeli kodurinne, Lääne riikide rinne ja Araabia naabrite rinne. Kusjuures Lääneriikide meediarinne ja Araabia meediarinne on erinevad. Läänele tuleb näidata kuidas Iisrael poeb nahast välja, et igasuguseid Gaza kahjusid vähendada. Araabia meediarindel vastupidi, nt Iisraeli meedias on kirjutatud, et Araabia keelsetes pressiklippides ja pressifotodel, Iisraeli kaitsevägi photoshopib Gaza plahvatusi ja kahjustusi suuremaks kui tegelikult, sest Araabia avalikkus mõistab ainult jõu keelt.
Ja see pinge erinevate eesmärkide vahel on tegelikult palju sügavam ja sisukam. Näiteks on Iisraelis pikemat aega kestnud üks debatt või isegi sisetüli Oktoober 7 põhjuste üle. Üks konkreetne teema on see, kuidas Iisraeli kaitsevägi valvas seda piiri ja piiritara. IDF on alates tara ehitamise hetkest tahtnud kehtestada piiritara juurde nö turvaperimeetrit, et on keeld teatud kaugusele tarast tulla ja kes läheneb, see lastakse maha. Igasugused rahvusvahelised organisatsioonid ja MTÜ-d ja vasakpoolsed Iisraeli intellektuaalid on kogu aeg selle vastu võidelnud, ka Iisraeli kohtusüsteemi kaustades. Ja Iisraeli valitsused, sh Netanyahu omad on pidevalt ka sellele survele paindunud, sest neile on olulisem kuidas asi rahvusvaheliselt välja paistab kui see mis on tähtis Iisraeli turvalisusele. Ja nüüd 7.Oktoobri kontekstis kriitikud süüdistavad, et näe kuhu see meeldimise püüd viib.
Näiteid võiks tuua veel palju, aga see on see kontekst. Mõte pole mitte selles, et Iisraelis oleks mingu laiaulatuslik meelsus, et sõjavange võiks piinata, vaid see et Iisraeli ühiskonnas on pinge kuidas meeldida rahvusvahelisele üldsusele vs kuidas asi paistab siseriiklikult. Siseriiklikult paistis paljudele asi nii, et võtame kahtlusalused suure käraga kinni, lohistame neid kaamerate ees oma kodusest välja ja äkki ÜRO-s või Haagis meid kiidetakse seetõttu. Vastureaktsioonina kees see pinge nende protestide näol üle ärra.
PS - Delfi viitab selle käsitluse puhul Haaretzile, aga kuigi Haaretzil on kuulsusrikas ajalugu ja kõrge kvaliteediga inglise keelne portaal - seepärast on Haaretz rahvusvahelises meedias nii populaarne allikas Iisraelist - aga Iisraeli enda ühiskonnas on Haaretz aja jooksul muutunud nishiväljandeks. Vasakpoolsete või väga vasakpoolsete intellektuaalide kogunemiskohaks. Haaretziz kirjutai abil Iisraeli ühiskonna tõlgendamine on samaväärne kui keegi prooviks Eesti ühiskonnast aru saada selle läbi, et loeks ainult Müürilehte.