www.militaar.net

Ja ka praegu on veel elus mõned nõuka aegsed pommivarjendid. Kasutamiskorras elus. Mina tean hetkel küll ühte.

Mina tean paari juhust, kus reisilennuki allakukkunud rusudega on 6000-7000 meetri kõrguselt langevarjuta alla tuldud ja ellu jäädud. Hakkame nüüd kinnitama, et nii saabki ja kõik lennuohutusse pandud raha on mõttetu raiskamine? Palju neid korralikke töökorras varjendeid ENSV lõpuajal meil oligi? ja ärge hakakem seda vana mantrat jälle käiama, et üksikud ja needki olid vaid nomenklatuurile, see kelbas peaks olema juba ammu siinsamas teemas ära lahatud.

Palju sooja õhku on siin teemas liigutatud, mitte fakte esitatud ega asjalikku arutelu.

Palju siis oli neid varjendikohte Tallinnas? Ja mis kategooria varjendeis? Kasutasin otsingut, aga numbreid ei leidnud.

Leidsin kaks vihjet. Ühes räägitakse umbmääraselt 60 000 varjendikohast

Kapten Trumm kirjutas:Seega "tulemus" on 60 000 kohta Tallinnas 80ndate lõpus (90 000 varjendikohta kogu Eestis) vs nullilähedane kohtade arv täna.

viewtopic.php?p=360647#p360647

Jüri Luik kirjutas:Tallinnas on kokku 72 varjendit, mis põhiliselt on ehitatud 1970. aastatel. Suurem osa neist on põhimõtteliselt varjendina kasutamiseks kõlblikud, kuigi praegu kasutatakse neid muul otstarbel, näiteks laona, nõupidamiste ruumina ja mõnda isegi baarina. Need varjendid, eelkõige nende filtrid, vajaksid remonti, et seal inimeste pikemaaegsel viibimisel oleks tagatud õhuvahetus. Korralikke tänapäevaseid filtreid on kahjuks praegu väga vähe, neid on ainult lennujaama, postikeskuse ja Tallinna sadama juures.

viewtopic.php?p=743839#p743839

Luik vastas arupärimisele aastal 2001. Ehk äkki oli siis tegu selle aja seisuga, mitte 1991. a omaga.

Nomenklatuur oli muidugi pisut väiksem kui 60K või 20K, aga Eesti ENSV elanikkond oli sel ajal 1,5 miljomit. Suures järgus...

Tuletaks nüüd vahelduseks meelde, et mis ajast need programmid toimivad. Avalikke pommivarjendeid hakati nii Rootsis kui Soomes rajama juba enna 2. ms. Maailmasõja ajal ehitati neid palju juurde ning kohandati ka keldreid jms ajutisteks varjendeiks. Peale 2. ms loodi seadusega kohustus teatud ehitise suuruse juures sinna rajada ka varjend.

Tänased, minimaalselt 1 kg/cm2 vastupidavust nõudvad normid tehtivad siiski 60ndatest.
Ka Tallinna vanades linnajagudes on hulgaliselt varjendeid, mille ehitusaeg on 1930-1950, enamasti on need vastupidavuselt klass V (kõige nõrgem võimalik, vastupidavusega 0,5 kg/cm2. Seda võib kergesti märgata, kui sirvida siitki läbi käinud varjendite nimekirja 1994. aastast.
WII eel ja ajal ning toonaste arusaamadega ehitatud varjendid on tänases kontekstis ebapiisavad.
Helsinki avalike varjendite kaart on sealse PA kodukal väljas - seal hulgas on üksikuid objekte, mis pärinevad WWII eelsest või sõja ajast.
Ühte tean kindlasti - see on grantiitmäe sees asuv tunnelvarjend, kus toimuvad varjendite eest vastutavate koolitused.
Miks neid täna pole? Sest 1900-ndate algupoole hoonestuse keldrit on üsna keeruline (ja 1kg/cm2 kontekstis ka võimatu) varjendiks kohandada.

Ehk siis programmi kestus mõlemis riigis on ca 90 aastat.

Jätame selle jama hetkeks kõrvale (ülalpool seletasin, et tänapäevased nõuded kehtivad seal 60ndatest) ja vaatame meid. Taasiseseisvumisest on augustis täis 32 aastat. See on umbes 1/3 ajast 90 aastat ja umbes pool ajast 70 aastat.

Selle aja jooksul on ehitatud sadu tuhandeid ruutmeetreid suuremaid avaliku kasutusega ehitisi ja korteralamud. Jätame eramajad kõrvale, ka Soomes pole eramajal varjendinõuet. Kõik need sajad tuhanded ruutmeetrid tähendasid või tähendanuks ka sadu tuhandeid ruutmeetreid keldreid või solklikorruseid, mida õigel ajal nõudeid kehtestades võinuks kõik ehitada mitte kehvemini kui Soomes. Kuna varjendi üldpinna ruuminõue on 0,75 m3 inimese kohta (Soomes ka), siis iga 100 000 m2 tähendab ruumi 133 000 inimesele. See on rohkem kui ENSV-s oli.

See kõik on tegemata ja poliit/ametnikuvorstidel jääb õigust ülegi. "Riigile pole see jõukohane". Misasi pole jõukohane? Palgata Päästeametisse kümmekond inimest kontrollima, koostada ehitusnormid vastavalt (vajadusel Soome omad eesti keelde tõlkides) ja kehtestada see seaduse jõuga.
Päästeametnikud ja sisemin ajab tänaseni seda lolli kelbast, et "eelarves pole varjenditele raha". Soomes on ka seda raha väga vähe. Nii vähe, et sunnitakse kinnisvaraarendajd ehitama ja elanikud läbi natuke kallima kinnisvara hinna (ajalooline ehitushinna kallinemine seeläbi on Soomes 7%) seda ostma....

30 aastaga võinuks ju 1/3 ikka tehtud saada? Näide: Mustamäel endise Kadaka turu (seal asub Mustika keskus) ümbruse kortermajades varjendeid pole (pole kunagi olnud). Mustamäel olid üksikud ametkondlikud varjendid ainult. Kui 1990ndate lõpus rajati Mustika keskus, siis seal on maa-alune parkla.
Selle kõik saanuks ju teha 5000 inimest mahutavaks suurvarjendiks, kui normid kehtinuks õigel ajal.

Aga Mart Laari valitsus võttis omal ajal vastu otsuse, et riik varjenditega ei tegele. Ilmselt ei teadnud siis ei Laar ega tema ametnikud, et riik peabki vaid kontrollima.

Kui nüüd kehtestada nõue teatud ehitise suuruse juures tuleb sinna rajada ka pommivarjend, siis selle tegelik mõju ilmneb alles aastakümnete pärast ning praegust olukorda kuidagi ei paranda.

Aga viga ongi "NÜÜD kehtestada" (ega see praegu ka hea meelega ei tule....), siis oleme 32 aastat juba kaotanud. Mil võinuks tegutseda.
Loomulikult 90 või 70 aastat on tohutu edumaa ajas - aga see on pooltõde ilma arusaamata, et meil on 32 aastat raisatud aega.
Soomes muide ei lõpetatud varjendiehitust 1990ndatel ära - mitmed suurvarjendid, näiteks Soome suurim Forum-Kamppi varjendid (vist 15 000 elanikku) valmis 1990ndate teisel poolel.

Ja neid meie tegematajätmisi ei ole vaja siin eduraporteerida. See on vale ja selle eest tegelikult peaks keegi ka vastutama.

toomas tyrk kirjutas: ↑01 Juul, 2023 20:47

Jüri Luik kirjutas:Tallinnas on kokku 72 varjendit, mis põhiliselt on ehitatud 1970. aastatel. Suurem osa neist on põhimõtteliselt varjendina kasutamiseks kõlblikud, kuigi praegu kasutatakse neid muul otstarbel, näiteks laona, nõupidamiste ruumina ja mõnda isegi baarina. Need varjendid, eelkõige nende filtrid, vajaksid remonti, et seal inimeste pikemaaegsel viibimisel oleks tagatud õhuvahetus. Korralikke tänapäevaseid filtreid on kahjuks praegu väga vähe, neid on ainult lennujaama, postikeskuse ja Tallinna sadama juures.

viewtopic.php?p=743839#p743839

Luik vastas arupärimisele aastal 2001. Ehk äkki oli siis tegu selle aja seisuga, mitte 1991. a omaga.
Nomenklatuur oli muidugi pisut väiksem kui 60K või 20K, aga Eesti ENSV elanikkond oli sel ajal 1,5 miljomit. Suures järgus...

2000ndate aastate alguseks oli neidst "72 varjendist" enamasti järgi vaid vett täis betoonkonstruktsioon, kust kõik metall oli ära varastatud. Aga see selleks.

Küsimus on ka selles, kus need varjendid asusid. Need asusid (erandiks on siinkohal Pätsu ja Stalini aegsed väikevarjendid Kristiines, Kesklinnas, Vana-Lasnamäel (ehitatud enne tuumapommi) üldjuhul elutähtsate objektide (enamasti tehased) juures ja olid mõeldud nende personalile, mitte laiemale elanikkonnale. Näiteks Haaberstis, kus elab mitukümmend tuhad inimest, oli vaid üksainus varjend - tehase Teras hoovil Rannamõisa teel (vist 300 kohta). Mis sellest kasu olnuks?

Mis tähendab, et laiem elanikkond (ja kohad, kus täna rahvas liigub) olid üldse varjumisvõimaluseta. See oli igale asjatundjale ilmne probleem ning selle pidanuks hakkama juba 1990ndatest tegelema ja kõik need lõputud ärikeskused, kaubanduskeskused, riigigümnaasiumid, ärimajad jne pidanuks varjendiga ehitama.

Oleks mina olnud nii tark eile nagu minu ämm järgmisel hommikul oleks ma juba ammu miljonär.

Mart Laari valitsus võttis (ühel Kose varjendis toimunud väljasõiduistungil 1992 või oli see 1993) vastu otsuse, et riik ei peaks selle varjenditeemaga enam tegelema. Pole aktuaalne ja raha läheb palju.

Seda otsust pole ükski järgmine valitsus pidanud vajalikuks ümber vaadata.

Ja - BTW - Rootsi valitsus tegi analoogse otsuse ca 10 aastat tagasi. Pole ka veel pidanud vajalikuks muuta, hoolimata Ukraina sõjast ja NATOga liitumisest.

Hetkel minu teada Soome ongi meie regioonis ainus riik, kus need varjendinõuded veel kehtivad ja ka uute hoonete juurde rajatakse varjendeid.

Seda ma ütlengi, on ülim aeg süveneda Päästeameti ja Siseminni ametnike tööreiside statistikasse - aastate jooksul on käinud Soomes "kogemusi vahetamas" sadu kordi.

Kui seal voorinud kümned ametnikud sadadel reisidel ei suutnud aru saada lihtsast tõsiasjast, et Soome on piisavalt vaene maa, et seda üüratut varjendimajandust kõike ise kinni maksta (ja seepärast teevad seda kinnisvaraarendajad ja maksavad kinnisvara ostjad-üürnikud) - ja mingeid tohutuid investeeringuid (Mart Laari valitsuse mugavuspõhjendus) riigi poolt polegi tarvis. Tegelikult polnuks tarvis ja olemasolevate varjendite kohta, kui erastamise käigus oleks neile pandud seaduslik kohustus varjend töökorras hoida. Seda õigel ajal ei tehtud ja tagantjärele seda peale suruda enam ei saa.

On raske uskuda, et meil on senini puudunud teadmine sellest, et 95% varjendite ehituskuludest kannavad Skandinaavias kinnisvara arendajad/omanikud. See teadmine pidi neist sadadest Soome komandeeringutest kindlasti tulema.

Aga loll jauramine "riik ei jõua maksta" käis veel mõni aeg enne UKR sõda.

See kuidas soomlased on suutnud vähehaaval tegutsedes, ehitada ühe maailma ulatuslikuma tsiviilkaitsesüsteemi, on lausa eeskuju võtmist väärt. Meie ametnikud näed käisid, imestasid ja jõid soomlastega koos õlut, aga seda arusaama, et meil võinuks ka teha varjendid kinnisvarasektori kohustuseks, ei ole tänaseni tekkinud. Juba see arusaam on hapukurk, et "riik peab varjendeid ehitam". Riigi rahaline roll selles on väga väike ja puudutab peamiselt riigi enda ehitatavaid kinnisvaraobjekte.

Oleks mina olnud nii tark eile nagu minu ämm järgmisel hommikul oleks ma juba ammu miljonär.

Sellega on kahjuks selline lugu, et moodne juhtimisteooria räägib nii, et muudatuste algatamiseks (millegi teistmoodi tegemiseks) peab organisatsioon kõige pealt endale tunnistama, et midagi on valesti. Kui see etapp vahele jäetakse (meie riigisektoris asendab seda eduraportöörlus), siis pole ka toimivaid muutusi põhjust loota. Seepärast tuleb seda vähemalt iseendale (aga ka laiemalt, et teised näeksid, et te tahate muutuda paremaks) tunnistada. Kuna aga ei sisemin ega PA sinnani jõudnud tänaseks pole, siis olen ma ka muutuste suhtes skeptiline.

Tallinna linnavalitsus annab varjendid rendile.



https://www.osta.ee/antakse-uurile-rann ... 51316.html
https://www.osta.ee/antakse-uurile-pikk ... 49496.html

Siia pandud piltidel objekt on ENSV tsiviilkaitse staabi linnasisene juhtimispunkt+parteivarjend enne Kose objekti valmimist, klass IV (1 bar). Kuna pole üldotstarbeline, siis umbes 340 m2 pinna juures on seal 130 kohta.
Teine on samuti klass IV, kuid üldotstarbeline, 300 kohta.

See bastioni sisene juhtimispunkti varjend tundub olevat rajatud varem, kuid NSVL ajal on seda täiendatud. Näiteks üks tüüpne ventilatsioonikorsten+varuväljapääs asus sellel suunaga Balti jaama poole, seal kus autoga üle trammiteede sõideti. See Paksu Margareta kõrval olev "bunker" tundub olevat rajatud NSVL ajal, kuid pigem 50ndatel, sest nii nõrga vastupidavusega varjendeid hiljem ei lubatud ehitada (valdavalt pidid olema klass III või tugevamad).

Teine selline, NSVL ajal tuunitud bastionivarjend asub KL peastaabi hoone vastas, vist Komandandi teel. Kui selle asukoht on "Harjumäe 1" (muud taolist objekti ei leia), siis see meie mastaabis suurvarjend, 1100 inimest, kuid sees puudus vajalik sisseseade (filtervent, genekas). On samuti klass IV (1,0 bar).

Ukrainas Kiievis ehitas(arvatavalt renoveeris) kohalik ise tsiviilkaitse varjendi(varjupaiga). Maksma läks ca 20 000 dollarit, mis maksis vähem, kui mehel olev maastur. Mahutab 15 inimest ja on 5m sügavusel.
"That's what we need more than any other thing -- more than a good car, more than repairing the house -- because it's safety. If you're dead, you need nothing (any) more."

The cost of constructing the shelter was around $20,000, the 43-year-old immigration lawyer says -- less than his SUV.

Refuge from attack is available to everyone who can fit inside the bunker -- as many as 15 people.

The shelter is a good five metres (16 feet) underground, which the owner says is enough to avoid "99 percent" of possible strikes.
https://www.rfi.fr/en/international-new ... ade-bunker

Eks eelarve sõltub algmaterjalist. 20 000 dollarit võib olla isegi reaalne, kui rajatis pole uppunud ja seda pole spetsiifilisest varjendivarustusest tühjaks varastatud, plahvatuskindlaid uksi pole metallikokkuostu viidud jne. Varjendite seadmeid toodetakse muidu Venemaal, kas ka Ukrainas, ei tea. Soomes toodetu on kahtlemata kvaliteetne, kuid ka krõbeda hinnaga.

Ja üks asi veel, mida UKR-s tajutakse meist ehk teravamalt. Üha lähemale tuleb päev, kui Kremlis jäädakse dilemma ette - kas tunnistada kaotust või vajutada tuumanuppu. Oleme ka meie eduraportite udus "tuumaähvardust keegi tõsiselt ei võta". Kuid kes garanteerib, et kui sügiseks on rindel olukord muutunud niipalju, et laual pole järgmise valikuna tuumarelv?

Kapten Trumm kirjutas: ↑10 Juul, 2023 12:42
See bastioni sisene juhtimispunkti varjend tundub olevat rajatud varem, kuid NSVL ajal on seda täiendatud.

Skoone bastioni sisene varjendi ehitust alustati EV ajal. See pidi olema Sõjaministeeriumi varjend sõjaolukorras. Ehitati edasi N Liidu ajal aga tegelikult võeti kasutusse Saksa okupatsiooni ajal. N Liidu ajal tegelikult vist kasutuskõlbmatu.

Teine varjend, mis jääb sinna Rannavärava torni kõrvale ja oli tsiviilkaitse staabi linnasisene varjend (plaanide järgi) oli 1980-ndail aastail tsiviilkaitse propaganda objekt. Ise seal käinud "klassiekskursioonil" ja kuulnud juttu. Ei olnud 0-päeval kasutuskõlvulik.

Sa trumm võiks ikka täpsustada, mis varjendist sa räägid. Väga segane jutt...

Jutt kehtib tegelikult mõlema kohta, nii sellele KL peastaabi kõrval Kaarli pst ääres (Skoone?) (selle kõrval on see legendaarne Savisaare kohvik) olevale bastionile kui ka Rannavärava omale on varuväljapääs+ventkorstnad ehitatud selgelt NSVL perioodil, sest see on mingi tüüp-projekt, mida kasutati paljudes kohtades. Selline umbes 1,5 m kõrge, umbes 1 m laiuste külgedega, betoonist valatud kuubik, külgedel aknad, mida katavad seestpoolt avatavad vinkelrauast võred. See korsten ulatub umbes 2 meetrit maa alla, üles ronimiseks on sees metallist redeli laadsed astmed, umbes 2 m sügavuses läheb üle horisontaalseks betoonist tunneliks, mis läheb varjendisse. Varjendisse pääsu suleb enamasti plahvatuskindel uks.

Tegu on primaarselt otstarbelt ventkorstnaga, mis ehitati varingutest kaugemale ja mille kaudu mahtus inimene välja roomama juhul, kui väljapääs blokeeritud oli. Taolist korstent olen näinud ka Volta hoovis, mis tundus olevat keldris asunud varjendi jaoks.

Millal nende bastionite kohandamine varjenditeks algas, täpselt ei tea, kuid väliste tundemärkide järgi lõppes nende kohandamine NSVL perioodil, ka metalluksed paistavad olevat siiski NSVL aegne toodang.

See Kaarli puiestee äärne oli kasutusel üldotstarbelise varjendina ja eksisteeris nimekirjas veel 1994.

Kapten Trumm kirjutas: ↑18 Juul, 2023 11:12 Jutt kehtib tegelikult mõlema kohta, nii sellele KL peastaabi kõrval Kaarli pst ääres (Skoone?)

Falgi tee ääres on Rootsi bastion. Skoone bastion on teisel pool vanalinna ja teisel pool teed Rannavärava mäest. Kutsutakse ka Rannamäeks.
https://et.wikipedia.org/wiki/Tallinna_ ... B6%C3%B6nd

Leidsin guugeldades sellise lehe, mis ilmselt linnamuuseumi jaoks tehtud aga nemad pole kasutusele võtnud.
http://linnamuuseum.wiseman.ee/bastioni ... century=13

Seal on lühike ülevaade neist bastionikäikude varjendeist 1930-ndaist alates ja 1990-ndateni välja. Tuleb ainult kerida ja klikkida.

Skoone bastioni varjendist seal juttu pole, sest see ei olnud avalik varjend. Ehitati sõjaministeeriumile.

Rannaväravamäe varjend on juba nõukaaegne ehitis.

Selle Rootsi bastioni ja Skoone bastion (Rannavärava mägi) on nõuka varjendite nimekirjas olemas. Muid bastione seal ei fikseerinud.
Varjendite rõhutaluvuse jutus on seal ühe nulliga eksitud, nõuka varjendid olid 0,5 kg/cm2 kuni 5 kg/cm2, see teeb 5000-50 000 kg ruutmeetrile.

Paber kannatab kõike.

Ingeri bastioni kohta ei räägi, aga Rootsi bastioni varjend sai nõuka ajal oma silmaga vähemasti ühest otsast üle vaadatud.

Praegu enam täpset aastat mälu järgi ei taasta, aga oli ilmselt mingi 1978 +/- 1 aasta. Olin veel põhikoolis, mitte keskkoolis. Ja oli mingi jutt Toompea alustest käikudest, kusjuurres jutt (minu tänaseid teadmisi arvestades) oli ikka kõvasti liialdatud.

Igatahes oli teema langenud viljakale pinnasele ja koos kahe sõbraga otsustasime vaatama minna. Taskulambid kaasa ja rongiga linna. Seal omakorda siis neid bastione uurima. Läksime Rootsi bastioni poolt (Lindamägi tänapäeval). Toompuieste poolne sissepääs oli kinni. Läksime mööda bastioni nõlva edasi ja jõudsime bastionikäigu teise otsa juurde ja seal oli uks irvakil.

Oli talvine aeg, ukse ümbruses oli päris suur veelomp, aga jääs. Pugesime uksest sisse ja seal oli selline pisut avaram ruum, mitte kohe käigud. Ruumis olid raudvoodid. Ja vesi (jäätunud) oli praktiliselt voodi põhjani. Mingi 40-50 cm. Vesi oli väga puhas ja jää läbipaistev. Igatahes tekkis selline tunne, et eriti edasi ei lähe. Samas ruumis vaatasime lampidega veidi ringi ja siis tõmbasime uttu. Ise muidugi lubasime, et tuleme veel tagasi aga vähemasti mina sinna rohkem küll ei läinud.

Ingeri bastioni käikusid pole uurinud. Ei tea, mis olukord oli. Aga Rootsi bastioni varjendid ei olnud kasutatavad 0-päeva kontekstis.

Ja, BTW - see rauduks ei olnud midagi erilist. Tavaline.

Tuumavarjendite uksi olen näinud...