Vastab gulagu.net eestvedaja Vladimir Ossetškin. Pikk ja väga huvitav intervjuu, soovitan tingimata osta & lugeda ka tsiteerimata osa.
Lubage üks improviseeritud küsimus: kas on võimalik, et kogu see Venemaa laagrite süsteem on mingil moel seotud püüdega motiveerida vange osalema agressiivses sõjas – et nad eelistaksid minna rindele Ukraina inimesi tapma? Kas olete sellist seost näinud või ma eksin?
Ütlen ausalt, ma jälgin teie tööd ja olen Delfi kanali tellija just seetõttu, et teil on analüütiline mõtlemine. Sõnastasite siin mõne minutiga selle kvintessentsi, milleni mina isiklikult jõudsin kümne aastaga. Juba aastaid mõistsime, et tegemist on sihiliku vangide piinamisega, aga me ei saanud aru, miks selline julmus. Aga nüüd, kui vaadata lihtsalt kuupäevi: juba 2014. a – ehk isegi varem, 2012. või 2013. a – langetas Putin otsuse Krimm vallutada ja Ida-Ukrainasse tungida. Järgnes täiemahuline sõda, mille jaoks oli eriteenistused juba aastaid eeltööd teinud. Üle viie aasta töötati okupeeritud aladel, lavastati ukrainlaste „rahutusi“, „ülestõuse“ jne.
Erinevalt meist, kes ei pääsenud ligi Stalini arhiividele ega sõjaväe dokumentidele, olid Putinil ja tema asutustel – mis on ju Nõukogude totalitaarsete julgeolekuteenistuste ja Gulagi vanglasüsteemi otsesed järeltulijad – kõik need andmed olemas. Nad teadsid suurepäraselt, et Teises maailmasõjas ehk Suures Isamaasõjas, nagu Venemaal öeldakse, kasutas Punaarmee ohtralt vange – eesliinil „null tagasiteed“, kus tõenäosus surma saada oli kõige suurem. Meile, tavalistele inimestele, kes ei ole neid arhiive näinud, jäeti mulje, et kuskil oli üks vangide karistuspataljon, mida filmides näidati, ja kõik. Koolis meile ei räägitud, et kogu rinde ulatuses võitlesid Vene süsteemis tuhanded vangid. Putin teadis seda saladust. Ta teadis, kui tõhusalt vangid sõdisid. Jah, inimelude selline kasutamine on ebainimlik, amoraalne ja täielikult vastuolus NATO standarditega. Kuid Putin, kes on pärit KGB süsteemist, ei näinud selles midagi taunimisväärset. Talle on see praegu täiesti normaalne.
Mainisite, et Stalini ajal saadeti rindele sadu tuhandeid vange. Kas teil on hinnangut või mingit arvestust selle kohta, kui palju on Putini ajal vange rindele saadetud ja kui palju nende laipu on rindelt juba kottides tagasi toodud?
Räägime enamast kui 100 000-st vangist, kellel oli kriminaalkaristus ja kes saadeti sõtta. Esimene laine oli 50 000 meest, kes saadeti nn erasõjafirmasse Wagner – tegelikult ei ole Wagner mingi eraettevõte, vaid Vene luureteenistuste ja GRU otsene variüksus. Pärast Wagnerit loodi samasugused uued süsteemid: Štorm Z, Štorm V, Rood V ja Rood Z – need on üksused, mis eksisteerivad peaaegu igas Vene armee diviisis. See tähendab, et vange kasutatakse lahingus üllatava massina.
Aga lõpetan oma mõtte vangide sõduriteks ettevalmistamisest . Alates u 2013.–2014. aastast – just siis, kui Putin hakkas valmistuma suureks sõjaks – hakkasid Vene nn kohtud, mis pole tegelikult kohtud, vaid kohtunike talaaris FSB agentuur, süstemaatiliselt määrama väga pikki vanglakaristusi. Kui varem mõisteti narko eest kaks-kolm aastat, siis sellest ajast hakati andma 10, 15, 20 aastat, enamasti karmi režiimiga vanglates.
Kas piinamine keerati meelega sadistlikumaks sellest hetkest, kui Putini peas sündis plaan Ukrainasse tungida?
Jah, täpselt nii. 2012. a, pärast Medvedevi valitsusaega, naasis Putin Kremlisse ja tõi endaga kaasa uue laine julgeolekutegelasi, sealhulgas pandi kindral Gennadi Kornijenko juhtima vanglasüsteemi. Siseministeeriumist tõrjuti välja tsiviilametnikud ja nende asemele tulid FSB taustaga inimesed. Sellest ajast hakkas FSB võtma vanglate üle täielikku kontrolli ja kujundama sinna piinamistaristut.
Kes arvab, et piinamiseks piisab mõnest üksikust sadistist ja valvurist, eksib rängalt. Terve süsteem oli teadlikult piinamisele üles ehitatud. FSB lõi Vene vanglateenistuse ümber justkui sarkofaagi, et mitte midagi ei lekiks meediasse. Nad värbasid endale lojaalseid „riigi inimõiguslasi“, muutsid kompromiteeriva jälitusinfo abil prokurörid kuulekaks ning sulgesid ukse sõltumatule ja normaalsele järelevalvele. Selle tulemusel piinati vange süsteemselt, varjatult ja karistamatult.
Sellepärast olid meie paljastused FSB-le nii valusad: nad olid aastaid üles ehitanud süsteemi, värvanud nii vangide kui ka vangivalvurite seast inimesi, kelle jaoks piinamine oli normaalsus. Loodi üle kümne spetsiaalse piinamiskeskuse, vanglad täideti noorte meestega – kes ei oleks üldse pidanud vanglas olema. Sisuliselt heideti üle 100 000, tegelikult kokku üle 500 000 inimese tohutusse katlasse. Puid alla, kaas peale. Siis tuli Jevgeni Prigožin ja tegi sellesse katlasse augu, kust rõhu tõttu hakkas inimesi koos auruga rinde poole lendama.
Oli teile juba ette selge, et Prigožin „laseb auru välja“ ja meelitab need vangid Ukrainasse sõdima? Ja teine küsimus: nägin Saksa kanalist ZDF, et teil õnnestus läände toimetada Vitali Primak, vanglasüsteemi major. (Major Primak keeldus piinamast Ukrainast Vene vanglasse toodud eraisikuid – toim). Kas major andis või annab tunnistusi? Viibib ta vabaduses? Milliseid tõendeid teil on, mida saaks kasutada rahvusvaheline kriminaalkohtus?
Vastuse esimene pool viib meid 2022. a suve algusse. Just siis teatasid meie allikad, et Vene eriteenistused ja armee on hakanud rindele vange värbama. Meie olime esimesed, kes selle info avalikustasid. Kohe võttis minuga ühendust CNN-i ajakirjanik Nick Walsh. Mäletan hästi, ta ütles telefonis: „Vladimir, kas sa ajad praegu mu elu suurimat jama? Ei usu, et täna saadetakse vange sõtta – see kõlab nagu Stalini aeg, seda ei saa olla!“
Niisiis see polnud üllatus ainult läänele, vaid isegi teile?
Ütlen ausalt: kui keegi oleks mulle 2021. a öelnud, et vangid jt inimesed, keda kaitseme ja kelle õiguste eest võitleme, lähevad, relv käes, Ukraina pinnale süütuid inimesi tapma… ma poleks uskunud. See oli meile väga valus. Ometi olime sunnitud info avalikustama. CNN-i faktikontrollitiim töötas meiega koos mitu nädalat.
Andsime neile täielikud tõendid, kuidas vange värvati. Kuidas Prigožin saabus helikopteriga „tsooni“, see oli tõeline etendus. Vanglate kohal on keelatud lennata! Vangid nägid „Putini kokka“ esimest korda helikopteril laskumas: vangla väravad avatakse ja sisse astub jumaluse moodi mees. Miljardär Prigožin käitus nagu tsaar: rääkis, et tal on Moskvas 3000 kullerit, ta on Putini sõber, tal on oma armee, lennukid ja sõjalaevad. Ta saatis „kolme tähe peale“ vanglaülema, kellel seni oli absoluutne võim vangide elu ja saatuse üle. Nüüd tuli keegi, kel rinnas Venemaa, LNR-i ja DNR-i kangelase kuldtähed, kes näis võimsam kui Vene riik ise. Vangidel vajus suu lahti, kui lubati, et nende karistus kustutatakse, nad saavad armu, palju raha ja medaleid – paljudele oli see nagu „sotsiaalne lift“. Paraku viis see lift otse mustadesse kottidesse ja tsinkkirstudesse. See oli riigil teadlikult korraldatud operatsioon – selle taga olid kaitseministeerium, FSB ja vanglaamet. Aga esimese poole aasta jooksul oli Prigožin justkui piksevarras, sest kõik negatiivne koondati tema peale. Putin ei tahtnud vangide armees kasutamist kohe ametlikult tunnistada. Ta valmistas rahva teadvust ette, et nüüd tulevad tagasi Stalini meetodid. Esmalt n-ö eraarmees.
Meie avalikustamised olid Prigožinile erakordselt valusad. Kuhu ta ka ei lennanud, seal oli meil ulatuslik allikavõrgustik ja mõne tunni pärast avaldasime andmeid: sellest kolooniast viidi ära 169 vangi, teisest 218, kolmandast 150. Prigožinile ei meeldinud, et tema tegevus avalikustati. Pole ime, et ta rajas isegi projekti GulaguDa, et vastanduda meie projektile Gulagu.net. Ta kuulutas mind oma vaenlaseks ning mind plaaniti röövida ja tappa, tõenäoliselt sepavasaraga pähe virutada (Vasaraga tappis Wagner end reetnud inimesi – toim).
Vene keeles öeldakse: „Kui midagi pole, siis pole ka põhjust kohut mõista.“ Aga teie projekti nimi on Gulagu.net – kas teie tõendid jõuavad kohtusse? Mida olete saavutanud? Ja palun vastake, kuidas leidsite ja tõite siseministeeriumi süsteemist ära major Vitali Primakovi, kellest ka ZDF filmis räägiti?
Vastuse teise poole juurde minnes – mind üllatas väga, et pärast sõja puhkemist, alates 2022. a märtsist hakkasid minuga ühendust võtma saidi Gulagu.net jälgijad, kes töötasid toona veel aktiivselt Vene vanglaametis – mõni keskvalitsuses, mõni eriüksustes, mõned teistes osades. Neid oli üsna palju. Nad olid toimuvast šokis ja paljud tunnistasid, et enne sõda pidasid mind lihtsalt ärritajaks, isegi süsteemi vaenlaseks. Nende silmis olin ma see tüüp, kes pidevalt tegi lärmi, et inimesi ei tohi peksta, aga nende kogemus kinnitas vastupidist: vanglas on ju vägistajad, mõrtsukad, röövlid – nendega saabki rääkida ainult jõu abil.
Teadsime, et mõned süsteemi töötajad olid 2020.–2021. aastal meie vastu vaenulikult meelestatud. Nad kirjutasid vihaseid kommentaare, üritasid meid mustata ja Vene vanglateenistust õigustada, öeldes, et meie inimõiguslastena näeme ainult ühte poolt, aga igal mündil on ju teine külg.
Tõstatame nüüd selle tähtsa küsimuse – kuidas toimetasite läände väärt tunnistaja Putini süsteemi faktide kohta, major Vitali Primaki? Kuidas õnnestus veenda teda ütlusi andma või kohtus tunnistama?
Major Primak töötas eriüksuses Taifun, see on vanglaameti eriüksus Peterburi ja Leningradi oblasti alluvuses. Ta oli üks neist, kes sõja alguses meiega ühendust võttis. Tema ja veel üks mees samast oblastist ütlesid otse: „Me ei kavatse olla fašistid.“ Nad ei jaganud kõiki vaateid, mida mina õiguste kaitsjana esindan, ja nad uskusid, et spetsnazi ülesanne vanglates ongi vajadusel jõuga ohjeldada kurjategijaid.
Olime enne sõda eri pooltel. Aga kui algas sõda, sai Primakile, kel muide on Ukraina juured, ja paljudele teistele selgeks, et süsteemi tuuakse juurde sõjavange ja tsiviilisikuid, keda hoitakse teadmata kohtades, ilma süüdistuseta, ilma kohtuta. Saime esimesed dokumendid, kus neid nimetati „sõjalise erioperatsiooni“ elluviimist takistanud isikuteks. Ukrainas hakati inimesi kinni nabima hulganisti, ilma igasuguse aluseta. Okupeeritud Ukraina aladelt viidi nad üle piiri Vene vanglatesse busside, lennukite, trellitatud uste-akendega rongidega.
2022. a märtsist-aprillist loodi sõjaväe kontrolli all olevaid koonduslaagreid. Vene julgeolekuteenistused said ise aru, et see on rahvusvahelise õiguse järgi inimsusvastane kuritegu. Et jälgi varjata, töötasid nad välja keerulise süsteemi, et vangid ei teaks, kes neid piinasid ja peksid. Eri regioonidest saabusid maskides eriüksuslased, kuuks ajaks korraga, piinasid ja alandasid vange, murdsid nende tahte, hävitasid inimväärikuse, surusid neid alla, dresseerides neid nagu loomi kuni täieliku allumiseni ja sundisid neid kirjutama alla kõigele.
Vitali Primak oli üks neist, kes keeldus nendes kuritegudes osalemast. Ta mõistis, mis toimub, ja soovis selle süsteemi paljastada. Kui ta meiega ühendust võttis, olime juba hakanud avalikustama infot sõjavangide piinamise ja vangide rindele värbamise kohta. Selleks ajaks olid meiega ühendust võtnud Ukraina uurijad, prokurörid, samuti rahvusvahelise kriminaalkohtu esindajad ja veel mitu rahvusvahelist organisatsiooni. Alguses oli muidugi usaldamatust, ega nemad ju teadnud, kas nad saavad usaldada mind kui venelast, isegi kui ma olen Putini ja piinamiste vastu. Nad kontrollisid mind. Ajapikku tekkis vastastikune usaldus. Kui oli selge, et seisame tõe ja õiguse poolel, osalesime paljude võtmetunnistajate evakueerimises.
Major Vitali Primak ja teised tunnistajad, kelle olete aidanud Venemaalt välja või kellega veel töötate – mil määral annavad nad tõendeid, kust tulevad Kremli kuritegelikud käsud? Kas käsuliin ulatub FSB-sse, siseministeeriumisse või kõrgemale Moskvasse?
See on väga oluline küsimus ja püüan vastata nii, et mitte astuda üle piiri, kus algab rahvusvahelise juurdluse konfidentsiaalsus. Jah, on olemas avalikult teadaolevad vahistamismäärused, millest meedia kirjutab, kuid on ka salajasi otsuseid ja tagaotsimisi, millest ei räägita, aga mis kehtivad ja mida täidetakse.
Küsimuse tuumale vastates: jah, tõendid hakkavadki kogunema nende inimeste ütluste põhjal, kes olid süsteemi sees – kes töötasid FSB-s, vanglateenistuses või teistes riikliku vägivalla institutsioonides, sealhulgas nende keskaparaadis. On ka palju neid, kes pole veel Venemaalt lahkunud, kuid mõistavad väga selgelt: praegu toimuv on fašism, genotsiid ja inimkonnavastane kuritegu. Mõned neist andsid meile ligipääsu Venemaa elektroonilise dokumendihalduse süsteemidele.
Meie meeskond pole kunagi midagi häkkinud – me ei tunginud süsteemidesse ebaseaduslikult. Kuid meil oli mitmel korral legaalne juurdepääs vanglaameti ja teiste asutuste dokumentidele. Oleme saanud kätte väga suure hulga andmeid. Ja see on alles algus.
