Esmalt meie logistilisest võimekusest. Ma ei tea, mismoodi suurõppusel brigaadi poolt allüksused toetatud said, kuid meile ei olnud isegi vajalikke polte pakkuda. Kui aga tõesti näiteks hoitaksegi Kevadtormi ajaks oma romulat, et seal kahjurõõmsalt võõra eelarve raha eest parandada lasta, on samuti tegemist jamaga, mis näitab, et sellisena remondisüsteem ei ole administratiivselt efektiivne. Reaalsituatsioonis üritaksid samuti kõik kõigile ära riputada ehk valitseks kaos, mis lõpeks samuti, kui Gruusias (tehnika jääb taandudes lõpuks teedele ja garaažidesse vedelema).
Uuest tehnikast. Jah - uut asja on tore teenindada. Hea, mugav, digikaardid tablood jne. Lihtne on täpselt selle hetkeni, kui asi jõuab kõrgema taseme hoolduseni või ühel hetkel lihtsalt üles ütleb. Meil on raskusi küll ka madalamate tasemete süstemaatilise hooldustega. Vanema tehnika peal keerab mehhaanikuharidusega juht koos meeskonnaülemaga seadme kaane lahti ja teeb juba üht-teist kindlaks. Siis läheb küsib varuosa või tööriista ja teeb korda. Uuema tehnikaga ei ole muud, kui elektoonik või mehhaanik kohale tellida, kes esmalt viga otsima hakkab. Meeskonnal käed üleval ja masin ei toimi. Kõik. Endal on see asi ära nähtud - M109 vs PzH2000. PzH jaoks oli koosseisus 2x enam tehnilist personali vaja, sealhulgas isegi patareisse oli uues koosseisus oma tehnika-elektroonikatiim tekitatud, mis on ikka karm reaalsus. Väljaõppe ajal lakkas 2000-l üks (õnneks tühine, saime ka ilma läbi) funktsioon töötamast ja keegi ei olnud võimeline kohapeal üldiselt midagi ette võtma. Hiljem kogu relvasüsteem tuli sõidutada remonditöökotta ja ma ei tea, mis tast edasi sai. M109 -id hakati patareis peale mõnenädalast talvekülmas (-5...0) seismist käivitama. Esialgu saadi vist vaid paarile elu sisse peale mitmeminutilist käiamist (kõvad akud). Päeva-paari pärast oli kõigile parklas
sheissede saatel ja tööriistade kaasabil aga omal jõul elu sisse puhutud. Ainult 1 tuli lõpuks remonditöökotta pukseerida, aga see oli vist juba varem ka kohvi. Samal ajal need vennad ei olnud seal tehniliselt ka liiga andekad minu arvates. 2000-ndetega poleks olnud muud, kui evak-tank ja töökotta uurimisele.
Uued masinad on võib-olla jah lihtsamad teha, kui on olemas kõrgharitud, kvalifitseeritud ja kogenud remondipersonal. Kaitseväes on meil sellist haritud ja head tehnokoosseisu hetkel väga napilt. Tehnilist personali on meil üldse kaitseväes väga napilt ja enamus olemasolevatest ei ole näiteks suutelised kahjuks heal pedagoogilis-metoodilisel tasemel tehnilist väljaõpet läbi viima. Asi peaks algama sellest, et iga rühmavanem ja jaoülem peaksid põhjalikult tundma oma allüksuse sõidukeid ja ise oskama neid hooldada. Sõidukitele ega tehnilisele ettevalmistusele ei pöörata ajateenijate-allohvitseride ega kaadriallohvitseride ettevalmistuses võrreldes teiste õppeainetega (relvaõpe, lahinguõpe) praktiliselt mitte mingit tähelepanu. Suhteliselt ebaühtlase ettevalmistuse saavad ka autojuhid.
Tehnika remondi tingimused pole ka täna kaitseväes kiita. Korralikud töökojad on vist ainult logistikal. Pataljonides-väeosades on olukord üsna vilets. Saksamaal oli ühe pataljoni töökoda samas suurusjärgus, kui meie Logistikakeskuse ringkonna töökoda.
6-7 masinat ja tehnilist vahendit peaks ikka pataljoni töökotta korraga sisse mahtuma. Peaks olema kanalid ja vähemalt 10 t (soomustehnika remondihallis aga vähemalt 25 t) tõstejõuga delfer. Hallis peaks töötama pataljonis ette nähtud remondirühm kaadri juhtimisel. Mida pole, seda pole.
Eelnimetatud põhjustel ma soovitaks alustada rahulikumalt, kuid vähemalt alustada. Seda enam, et RAHA moodsate mitmemiljoniste tankide ostuks keegi nagunii lähiajal ei anna. Leo 1 saaks aga esialgu näiteks praktiliselt tasuta kasutada ma arvan ja hiljem juba ühiksondki aktsepteerib enam kallimate ja uuemate masinate ostu.
Minu arvates võiks hankida täna näiteks 12 masinat Leo 1, lisaks Leo 1 baasil 2 evakueerimistanki "BergePz 2", 2 õppesõidutanki ja 1 pioneeritanki "Dachs" ja 1 sillaka "Biber". Varuosadena kaasa küsida veel mõned komplektsed masinad. Lisaks paarkümmend ühikut remondimasinaid, kraanasid jms. Kokku teeks ühe väiksema praamitäie, ehk 20 ühikut roomiktehnikat ja samapalju ratastel abitehnikat. Sobivaid treilasid meil on kaitseväes käputäis olemas. Seda kõike poleks palju. Ka rahaliselt. Kokkuvõttes võiks tulla see kõik odavam välja, kui D-30A hange Soomest.
Ma arvan, et siin kannataks isegi ausa rahvusvahelise hanke välja kuulutada Euroopas ja niiviisi komplekti hinda minimeerida. Veel oleks kavalam variant siduda Leo 1 hange hilisema Leo 2 hankega 5 aasta jooksul. Näiteks 20 masinat Leo 1 liisitakse ja selle võrra odavamalt saadakse hiljem samast kätte 45 tanki Leo2A4. Osa süsteeme, mis on Leo1A5 sees, on ka üle võetud Leo 2A4 -le. Üleminek oleks kindlasti üsna sujuv võrreldes uue tehnika kohese kasutusele võtuga. Leo 1 kätte saamise järel ilmneb kindlalt tosin (esmapilgul ületamatut) kasutamist takistavat ränka probleemi, mida saaks skandaali- ja pingevabalt otsast lahendama hakata. Samuti ollakse juba targemad järgmistele masinatele üleminekul sobivaid lepingutingimusi tehes. Miljonid tuleb suunata otstarbekalt. See kõik on peen ja kogemusi nõudev värk. Meil igasugused kogemused täna aga puuduvad täielikult.
Loomulikult juhul kui Afganistaani sõda kestab järgnevad 10+ aastat (loodame et see nii on ja Hiina KP ikka endiselt USA võlakirju ostab) ja ehk PASIde allesjäänud ressurss saab ammendatud isegi tänu Talibani mõningale aktiivsemale tegutsemisele. 
