www.militaar.net

2. brigaadi suurust ja Võru maakonna elanike arvu vaadates on selge, et valdav osa brigaadi reserviste tuleb väljaspool Võrut, ka väljaspoolt maakonda. Võru ise on üks väga pisike linnake. Tartust, Viljandist, aga ka Tallinnast. Vabatahtlikele üle on läbi aja Kup olnud popp koht. Seepärast pole ka mõtet udutada, et formeerimiskeskuse asukoht Võrus kuidagi kiirendaks formeerimist. Küll aga suurendab sellise keskuse asumine vaevalt 30 km piirist võimalust, et vastane hõivab selle varem või tulistab formeerimise protsessis oma brigaadi tulevahendite abil sodiks. Lihtsam ja kiirem on see paarsada ühikut kaadrit sõidutada organiseeritult nt Luunjasse kui oodata reservistide tilkumist Võrru. Tartu on märksa suurem transpordisõlm, sinna on palju lihtsam jõuda (bussid käivad iga tund), rongid käivad ja Tartus elab juba ca 100 tuhat inimest ka (kust tuleb ka reserviste omajagu).

Viimase äkkõppusega oli ju lugu selline. Kutse avaldati hommikul. Õhtuses AK-s kell 21.00 ütles KV juhataja, et kohal oli 15 meest (siis 12 tunniga). Valdav osa seltskonnast tuligi järgmisel päeval.
Seega inimeste kokku saamiseks üksi läks 24+ tundi ja teine 24 tundi tehti nendest seal linnakus pataljoni. Anti välja varustust, laeti autosid, pandi paika allüksuste koosseise jne. Seega ei olnud 24 tundi, vaid 48+.

Kui viimati Pihkvast kolinal Tallinna tuldi, siis olid nad Tallinnas vastupanu puudumise tingimustes siiski vähem kui 24 tunniga piiri ületamisest. Seda aeglasekäiguliste roomikmasinatega. BTR-idega on sõit juba poole kiirem.

nimetu kirjutas:

Pihkvas baseeruval väel on mõned tunnid teed Eesti piirini, teist samapalju Võruni. Kaua antakse reservväerlasel aega kohale jõudmiseks? (Tallinnast, Pärnust, Hiiumaalt); ning kohalejõudnuna - kaua võtab aega tema valmis seadmine lahingukõlbulikuks ja seejärel lahingupositsioonile viimine? Ehk siis mitu tundi/päeva/nädalat enne Vene vägede liikumist me peaks reservi kogumisega peale algama?

Hiljutiste välkõppuste põhjal võiks eeldada, et reservi mobiliseerimine võtab 24h või vähem. Tõenäoliselt esmalt formeeritakse mõne tunniga kohalikud KL üksused ja alles siis kui on selge vajadus, asutakse täielikult mobiliseerima.

Olukorras kus on tuvastatud et "sõbraliku naaberriigi" rasketehnika piiri suunas liigub on piiriäärsetesse kogunemise kohtadesse mobiliseerumine mõttetus ruudus. Reservistid ei jõua. Esimene asi - istub reservist laua taga ja sööb õhtust (tegelikult juba magab, sõjad algavad varahommikul ja ründajad pannakse teele öösel). Telefon on vibra või hääletu, raadiot ei kuula, nutiseadmes ei istu. Hommikul leiab et tegelikult peaks juba nüüdseks 16 tunniga olema Võrus. Kuidas? Bussid ei liigu sest sõda (ja kui sõda pole siis vaja osta pilet, konsulterida sõiduplaaniga ning küsimus pole ju üksikindiviidis vaid väeosas, buss hetkega täis?), autot ka ei ole, sõja korral suurem meedia küberrünnakutega maha võetud, info ei liigu... wtf - on selliseks juhuks varuplaan või peab reservist võtma jalad selga ja jalutama esimese pähe tulnud baasi suunas et mõni ohvitser ta oma tiiva alla võtaks?
Tuletage meelde II MS Taani, Norra, Belgia kampaaniaid - ega nende riikide juhid ei terinud ka midagi valesti, lihtsalt mobiilne üllatusrtünnak võttis koheselt üle nii Belgia kui Taani, Norras pidasid vähe aega vastu kaugemad piirkonnad...seniks kuniks..., ja Rootsi jäi vallutamata kuna selle kampaania kulud võrreldes neutraalsest Rootsist saadavate kaupadega (eelkõige rauamaak) ei tasunud ära.

See viimane oli s_taks karm post muuseas..
Ja teema ise sõidab ka s_taks pealkirja alt välja - ikka sinna "üllatusrünnaku" manu..

Aga ma ütleks selle pääle väga lihtsalt:
- ei ole(gi) niiväga tähtis, kuda me sõdima hakkame(-ehkki Trumm seda küset niiiväga armastab)..
- tähtis on, kuda me sõda jätkame..

Vot tak

Täiesti nõus Borjaga.

Tuletage meelde II MS Taani

Tegelikult asusid Taani sõdurid kohe vastutegevusele kui said signaali, et sakslased on piiril. Taani luurele oli juba ette teada, et rünnak tuleb 8. või 9. aprillil. Probleem oli lihtsalt selles, et poliitikud eelistasid esmalt hoiatusi ignoreerida ja teiseks, Taani valitsus otsustas juba mõne tunni jooksul alistuda.
Hoolimata oluliselt viletsamast varustusest (nt sõdurid liikusid peamiselt jalgratastel) ja valitsuse peata olekust, suutsid taani sõdurid sakslastele võrdväärset kahju tekitada.
https://en.wikipedia.org/wiki/German_in ... ark_(1940)

Kapten Trumm kirjutas:2. brigaadi suurust ja Võru maakonna elanike arvu vaadates on selge, et valdav osa brigaadi reserviste tuleb väljaspool Võrut, ka väljaspoolt maakonda. Võru ise on üks väga pisike linnake. Tartust, Viljandist, aga ka Tallinnast. Vabatahtlikele üle on läbi aja Kup olnud popp koht. Seepärast pole ka mõtet udutada, et formeerimiskeskuse asukoht Võrus kuidagi kiirendaks formeerimist. Küll aga suurendab sellise keskuse asumine vaevalt 30 km piirist võimalust, et vastane hõivab selle varem või tulistab formeerimise protsessis oma brigaadi tulevahendite abil sodiks. Lihtsam ja kiirem on see paarsada ühikut kaadrit sõidutada organiseeritult nt Luunjasse kui oodata reservistide tilkumist Võrru. Tartu on märksa suurem transpordisõlm, sinna on palju lihtsam jõuda (bussid käivad iga tund), rongid käivad ja Tartus elab juba ca 100 tuhat inimest ka (kust tuleb ka reserviste omajagu).

Viimase äkkõppusega oli ju lugu selline. Kutse avaldati hommikul. Õhtuses AK-s kell 21.00 ütles KV juhataja, et kohal oli 15 meest (siis 12 tunniga). Valdav osa seltskonnast tuligi järgmisel päeval.
Seega inimeste kokku saamiseks üksi läks 24+ tundi ja teine 24 tundi tehti nendest seal linnakus pataljoni. Anti välja varustust, laeti autosid, pandi paika allüksuste koosseise jne. Seega ei olnud 24 tundi, vaid 48+.

Kui viimati Pihkvast kolinal Tallinna tuldi, siis olid nad Tallinnas vastupanu puudumise tingimustes siiski vähem kui 24 tunniga piiri ületamisest. Seda aeglasekäiguliste roomikmasinatega. BTR-idega on sõit juba poole kiirem.

Esiteks, viimasest välkõppusest. Ilmselt pead tegelikult silmas üle-eelmist Viru jalaväepataljoni lisaõppekogunemist, sest viimane oli tegelikult kevadel Siili ajal. Selle Viru pati LÕK-iga oli tegelikult niimoodi, et valitsus tegi otsuse ära 6. detsembri hommikul, väeosa oli valmis reservväelasi vastu võtma koheselt, aga välja kommunikeeriti tookord (tagantjärele tarkusega) mõneti läbimõtlematult, et õppus kestab alates 7. detsembrist ja reservväelased peavad Jõhvis olema hiljemalt 7. detsembri hommikul kell 09.00. Mida praktikas reservväelased tõlgendasidki (põhjusega) niimoodi, et enne järgmise päeva hommikut pole vaja kohale minna. Tagantjärele on hinnatud (ja ka õppusel osalenud reservväelased ise on seda kinnitanud), et kui oleks sõnaselgelt kästud kohal olla näiteks 6. detsembri õhtuks või hilisõhtuks, siis oleks enamus selleks ajaks ka kohale tulnud – mis oleks kasvõi ühistranspordi graafikuid vaadates ka tunduvalt lihtsam olnud. Õppetund edasiseks – aga selleks rahu ajal õppuseid tehaksegi, et selliseid vigu tuvastada. Aga põhimõtteliselt võib järeldada (aga vajab veel praktikas kinnitamist), et reservväelased jõuaksid normaalse info liikumise korral kohale ka 12 tunniga.

Kaua võttis aega kohaletulnud reservväelastest pataljoni formeerimine ja linnakust lahkumibne, seda ma ei mäleta ja pole ka kindel, kas see on avalik info. Aga vist oli ikka tunduvalt lühem aeg kui 24 tundi. Selle formeerimise juures ei ole lihtsalt midagi nii kaua teha olukorras, kus allüksused allüksused olid alles suht hiljuti ajateenistusest lahkunud, formeerimine toimus ühel suht piiratud maa-alal ja formeerijatel oli alates valitsuse otsusest 24 tundi aega ettevalmistusi teha.


Aga nüüd selle sinu stsenaariumi juurde, mis, mulle tundub, on eelkõige konstrueeritud selliselt, et kinnitada sinu väidet ladude ja formeerimispunktide kriitilise kauguse kohta piirist.

Kui vastane suudab hakkama saada mingi sellise võttega, või meie enda luure või otsustajad magavad asja maha niimoodi, et esimeseks signaaliks on alles Vene üksuste tulek üle piiri või heal juhul liikumahakkamine Pihkvast, siis on asi minu arvates suhteliselt mokas olenemata sellest, kas formeerimine toimuks piirist 27 või 207 kilomeetri kaugusel.

Kui vastane tõesti suudab saavutada sellise täiesti olematu eelhoiatuse (mis ilmselgelt on iga operatiivplaneerija märg unenägu), siis on loogiline eeldada, et ta üritab seda täielikku üllatust maksimaalselt ära kasutada, et sisuliselt muuta võimatuks meie reservarmee mobiliseerimine ja sellega ka igasugune organiseeritud sõjaline vastupanu. Mis kuradi pärast peaks ta sellise üllatuse olukorras piirduma vaid sellega, et hõivata (või purustada (reaktiiv)suurtükiväega) vaid piiriäärsed linnad ja formeerimispunktid – ja siis justkui andma Eesti riigile rahulikult 24-48 tundi aega selleks, et tema kätte jäänud territooriumil ja reservväelastega mobilisatsioon nendes „Tartu-Jõgeva joonest Lääne pool asuvates“ piirkondades läbi viia?

Ei, kui mina vastase asemel suudaks mingil põhjusel saavutada sellise üllatuse ja eelhoiatuse puudumise, siis mina ei piirduks esimesel sõjapäeval vaid piiriäärsete aladega, vaid annaks samaaegselt ka õhulöögid või Iskanderi löögid kõikide teadaolevate mobilisatsiooniladude ja formeerimispunktide pihta – sest kuna reservarmee on kodus, siis mingit õhutõrjet samahästi kui ka ei ole. Või siis kihutaks lihtsalt maismaad pidi tulevate soomuskolonnidega otsejoones nende ladudeni välja – sest vastupanu ju praktiliselt puudub. Või siis maandaks nende juurde õhu- või kopteridessandid, mis on maismaakolonnist veelgi kiirem. Või kui ned variandid sinu stsenaariumisse ei sobi, siis jumala pärast – viin esimese 6 tunniga kasvõi oma reaktiivsuurtükiväeüksused nii sügavale Eesti territooriumile, et ulataks tabama ka neid ladusid, mis on piirist kaugemal kui 27 kilomeetrit. Ühesõnaga – kasutaks kõiki võimalusi et vastase mobilisatsiooni läbiviimine võimatuks muuta, mitte ei laseks neil pärast piiri ületamist rahulikult jõudu koguda.

Ühesõnaga – kui olukord peaks kujunema selliseks, et elhoiatusega mingil põhjusel enam ei eksisteeri meie jaoks, siis ei minu arvates elupäästvaks lahenduseks ladude ja formeerimispunktide planeerimine kuskile Tartu-Jõgeva joonest lääne poole vms. Vaid siis tuleks alaliselt kas osa või vajadusel ka tervet reservstruktuuri alaliselt püssi all ja maastikule hajutatuna hoida, pikendada selleks järsult ajateenistuse või reservteenistuse pikkust ja roteerida üksuseid väikeste juppide kaupa uute ajateenijatega. Ning hoida suuremat osa ladusid alaliselt metsa alla hajutatuna, või ühest asukohast teise liikumas. See on tehtav, kuid kohutavalt kallis ja koormav ühiskonnale. Aga tänasel hetkel minu arvates ka täiesti tarbetu.

Trumm mitte ei armasta seda küsimust, vaid saab selgelt aru, et meie võimalused asjast edukalt välja tulla määrabki suures osas, mida me esimestel tundidel korda suudame saata.

Sellest ka minu armastus piirivalve vastu.

Ja kui moskoviidid oma simmi-võrgustiku kaudu sellest selgelt aru saavad, et me suudame palju, siis tõuseb see heidutuslatt jällegi mitmeid meetreid kõrgemale. Olukorras, kus vastane korraldab mitu korda aastas suuri valmisolekuõppusi, on Soome 1980ndate süsteem vaikselt aeguv (vähemalt soomlased on sellest ka ise aru saanud ja võtavad ette asju olukorra järele aitamiseks).

Kui vastane suudab hakkama saada mingi sellise võttega, või meie enda luure või otsustajad magavad asja maha niimoodi, et esimeseks signaaliks on alles Vene üksuste tulek üle piiri või heal juhul liikumahakkamine Pihkvast, siis on asi minu arvates suhteliselt mokas olenemata sellest, kas formeerimine toimuks piirist 27 või 207 kilomeetri

Siin ongi põhimõtteline vahe. Kui vastane suudab ootamatult tegutsema hakata, peab hakkama toimima läbimõeldud plaan B, mitte pole "mokas". Sest riigikaitse pole just palju väärt, kui ta ei suuda tulla toime asjade ebasoodsa arenguga.

Ajaloos selliseid näiteid kahjuks on, kus vastane on suutnud eelhoiatust vältida, üks tuntumaid on 1973. a oktoobrisõda Iisraelis, kus (venelaste abistatud) Süüria ja Egiptus peale piiril 3-aastast "konna keetmist" kavaldasidki eelhoiatuse üle ja tulid ootamatult. Vaadates venelaste 100-tuhandelisi ootamatuid valmisolekuõppusi, tundub kahtlaselt tuttav seis.

Ja on küll vahet, kas 27 või 207. Kui araablased suutsid puhvertsoonidest suure osa hõivata, siis Iisraeli mobilisatsioonipunktid asusid emamaal ja sinna araabia lennuväge ei lastud. Ja 24 tunniga mobiliseeriti (viivituse katte all) ca 500 tuhat meest.

Võtmesõnad näikse olevat "positiivne doominoefekt" ja "kaitstud formeerimine".

Aga nüüd selle sinu stsenaariumi juurde, mis, mulle tundub, on eelkõige konstrueeritud selliselt, et kinnitada sinu väidet ladude ja formeerimispunktide kriitilise kauguse kohta piirist.

On selge, et kui õnnestub üllatada, siis poole tunni autosõidu kaugusel asuva infra kallale jõuab vastane varem. 200 km kaugusele mitte enam nii vara. Ma tegelikult tõin selle näite selles (on võetud päris praktikast, Gruusiast 2008, kus esimesel või teisel sõjapäeval langes venelaste kätte grusiinide tankipark vist Goris ca 40 tankiga, mida ei jõutud isegi põlema panna), et ärgitada inimesi mõtlema kaugemale mantrast "Soome valmisolek 80ndatel" (kust meie süsteem kopeeritud ju on) ja "olemasolev on alati õige".
Lisaks samas Soomes ma ei fikseerinud ühtegi brigaad keskust alla 70 km piirist ja minuteada on nende mobilisatsioon hajutatud, mitte ei toimu seal keskustes. Näiteks soomusbrigaadi keskus asub piirist ikka päris kaugel juba.

Iisraeli mobilisatsioonipunktid asusid emamaal ja sinna araabia lennuväge ei lastud

Praegu ei ole meil midagi, mis Vene lennuväge 200 või ka 300 km sügavusse ei laseks.

Kapten Trumm kirjutas:Trumm mitte ei armasta seda küsimust, vaid saab selgelt aru, et meie võimalused asjast edukalt välja tulla määrabki suures osas, mida me esimestel tundidel korda suudame saata.
Sellest ka minu armastus piirivalve vastu.
...

Kui rääkida ootamatusest, siis kergelt relvastatud piirivalve ei tee midagi ootamatult üle piiri marssivate soomusüksuste vastu. Selline paari tunnine pidurdamine oleks võimalik ehk siis, kui kõikides võimalikes piiriületuse punktides oleks alaliselt vähemalt rühma jagu tugevas relvis mehi kaevunud (koos TT relvadega). Milline ressurss oleks vaja (24/7 valve)? 2-3 silda ei omaks enam suurt tähtsust.
PS. Sillad on vajalikud siis, kui teine osapool tahab varjata oma osalust ja seda eelkõige "küla-poe-kaubaga vabatahtlike" pidurdamiseks.

Kapten Trumm kirjutas:

Kui vastane suudab hakkama saada mingi sellise võttega, või meie enda luure või otsustajad magavad asja maha niimoodi, et esimeseks signaaliks on alles Vene üksuste tulek üle piiri või heal juhul liikumahakkamine Pihkvast, siis on asi minu arvates suhteliselt mokas olenemata sellest, kas formeerimine toimuks piirist 27 või 207 kilomeetri

Siin ongi põhimõtteline vahe. Kui vastane suudab ootamatult tegutsema hakata, peab hakkama toimima läbimõeldud plaan B, mitte pole "mokas". Sest riigikaitse pole just palju väärt, kui ta ei suuda tulla toime asjade ebasoodsa arenguga.

Ajaloos selliseid näiteid kahjuks on, kus vastane on suutnud eelhoiatust vältida, üks tuntumaid on 1973. a oktoobrisõda Iisraelis, kus (venelaste abistatud) Süüria ja Egiptus peale piiril 3-aastast "konna keetmist" kavaldasidki eelhoiatuse üle ja tulid ootamatult. Vaadates venelaste 100-tuhandelisi ootamatuid valmisolekuõppusi, tundub kahtlaselt tuttav seis.

Ja on küll vahet, kas 27 või 207. Kui araablased suutsid puhvertsoonidest suure osa hõivata, siis Iisraeli mobilisatsioonipunktid asusid emamaal ja sinna araabia lennuväge ei lastud. Ja 24 tunniga mobiliseeriti (viivituse katte all) ca 500 tuhat meest.

Võtmesõnad näikse olevat "positiivne doominoefekt" ja "kaitstud formeerimine".

Aga nüüd selle sinu stsenaariumi juurde, mis, mulle tundub, on eelkõige konstrueeritud selliselt, et kinnitada sinu väidet ladude ja formeerimispunktide kriitilise kauguse kohta piirist.

On selge, et kui õnnestub üllatada, siis poole tunni autosõidu kaugusel asuva infra kallale jõuab vastane varem. 200 km kaugusele mitte enam nii vara. Ma tegelikult tõin selle näite selles (on võetud päris praktikast, Gruusiast 2008, kus esimesel või teisel sõjapäeval langes venelaste kätte grusiinide tankipark vist Goris ca 40 tankiga, mida ei jõutud isegi põlema panna), et ärgitada inimesi mõtlema kaugemale mantrast "Soome valmisolek 80ndatel" (kust meie süsteem kopeeritud ju on) ja "olemasolev on alati õige".
Lisaks samas Soomes ma ei fikseerinud ühtegi brigaad keskust alla 70 km piirist ja minuteada on nende mobilisatsioon hajutatud, mitte ei toimu seal keskustes. Näiteks soomusbrigaadi keskus asub piirist ikka päris kaugel juba.

Mõni sõna nendest ajaloolistest paralleelidest ja „Soome 1980. aastate süsteemist“.

Iisraeli-Araabia 1973. aasta näide on vast tõesti kõige adekvaatsem. Eelhoiatus kukkus seal tõesti tervel real põhjustel läbi – juudid ise eeldasid, et eelhoiatust on vähemalt 48 tundi. Tõele au andes – nii palju eelhoiatust siiski oli, et mobilisatsioon käivitati loetud tunnid ENNE sõja algust, mitte selle peale, kui Egiptuse väed Suessi kanalit hakkasid forsseerima. Kas ja kui palju Egiptus ja Süüria toona üldse tegid katset õhuväega Iisraeli enda territooriumil asuvad mobilisatsiooni ja ladusid häirida, ei oska ma täpselt öelda. Iisraeli enda õhujõudude suhteline võimsus mängis kindlasti rolli, aga eelkõige päästis Iisraeli see, et ega ka nemad ja nende armee ei elanud sügavas või rahulikus rahuajas, vaid Iisraeli üksused olid reaalselt pidevalt piiril ja alustasid vastutegevust koheselt. Selle paralleeli pealt pakuks, et kui ka meiega hakatakse ühel hetkel konna keetmist mängima, siis küll saame ka meie vajadusel hakata alalist valmidust tõstma, mingeid tõkkeüksusi pidevalt piiritsoonis hoidma, mingit hulka reservüksusi pidevalt püssi all hoidma jne.

Gruusia 2008 ja Goris hõivatud tankid. Ei süttinud see sõda ilma eelhoiatuseta või grusiinide tohutuks üllatuseks ja ootamatuseks. Pinged eskaleerusid seal juba mitme eelneva kuu jooksul ning tipnesid tõsiste tulevahetuste jm intsidentidega nädala aja jooksul enne sõja ametlikku algust 8. augustil. St kõik said aru, et asi hakkab jamaks minema, küll aga eksiti venelaste reaktsiooni ägeduse ja kiiruse suunas. Esimesed „suuremad“ sammud tegid grusiinid ise, kui 8. augustil kahe kutselise brigaadiga Osseetiasse sisenesid. Aga Gorisse jõudsid venelased välja mitte sõja esimesel või teisel päeval, vaid 13. augustil, ehk sõja viiendal päeval. See, et nad hõivasid Goris suure koguse trofeetehnikat ja laskemoona, ei ole mitte märk eelhoiatuse puudumisest või Gori ladude liigsest lähedusest piirile, vaid grusiinide enda bardakist ja igasuguse mobilisatsioonisüsteemi puudumisest. Mis vahet seal on, kui kaugel on see ladu piirist, kui ka sõja viiendaks päevaks ei olnud sinna laekunud ühtegi reservväelast, kes nendele tankidele siis hääled sisse ajaks ja minema sõidaks, või vähemalt tulegi otse pistaks? Tuletan meelde, et sõja esimesel või teisel päeval kuulutasid grusiinid isegi välja üldmobilisatsiooni. Tuhanded reservväelased ja vabatahtlikud tormasid väeosade ja komissariaatide juurde – aga seal ei osanud keegi nendega midagi peale hakata, sest mingit süsteemi selleks loodud ei olnud.

(Veel üks Gruusia sõja nähtus – Gorist evakueerus esimese kahe sõjapäeva jooksul 50 000 inimest ehk 80% Gori sõja-eelsest elanikkonnast – ja seda siis Gruusia mitte ülemäära tiheda või heas korras teedevõrgu juures. Ja vean kihla, et selle taga ei olnud grusiinidel mingit plaanipärast või läbiharjutatud tegevust. Meie puhul aga peetakse samasuguseid asju justkui väga raskelt teostatavaks).

Sellest, et me kopeerime Soome aegunud, 1980. aastate süsteemi. Ma taaskord päris detailselt ei tea, milline see Soome 30+ aasta vanune süsteem on, või mida sa selle all täpselt silmas pead. Üldiselt olen aru saanud, ja Palm on siin samas foorumis vist viidanud, et nende toonane mõtlemine ja süsteem oli kokkuvõttes järgmine. Võimalikku sõda Nõukogude Liiduga nähti eelkõige osana võimalikust laiemast Ida-Lääne konfliktist. Sellise konflikti tekkimise eelhoiatust mõõdeti toona kuudes, mitte nädalates või päevades. Kindlasti oli mingi osa Soome SA-üksustest üsna kiiresti mobiliseeritavad, kuid kogu 500 või 700 000 mehelise struktuuri formeermine oleks tähendanud tööstuse ümberseadmist nendele puuduoleva varustuse jms tootmiseks ja põllumajandustraktorite massilist rekvireerimist, mis loomulikult ei võta nädalaid, aga Soome vahemaid arvestades ei teostunuks ilmselt ka ühe või kahe ööpäevaga.

Kust otsast meil täna siis see Soome 1980. aastate süsteem on? Me ei mõõda võimalikku eelhoiatusaega enam ammu mitte kuudes, vaid järsult lühemas ajaperspektiivis – miks me muidu üritame LÕK-idel läbi mängida aina lühema ajaga formeerimist? Me ei valmista enam ammu ette mingeid paberi peal eksisteerivaid üksuseid, mille osas arvame, et kriisi tekkides on meil kuid aega neile välismaalt varustust ja moona hakata ostma jne. Me ei panusta sõidukite osas enam isegi eriti tsiviilsektorist rekviseeritavale, sest see protsess võib aega võtta mõned päevad liiga palju. Vaid eeldame ikkagi, et kui pasun kutsub, siis saab iga ettenähtud üksus kogu oma kraami kohe loast ja üksusepõhiselt komplekteerituna loetud tundide jooksul kätte. Kas see võimalus korraldada lisaõppegogunemisi/varjatud mobilisatsiooni tekkis meie süsteemi ammu enne soomlasi – nemad õpivad neid asju nüüd meie pealt. Alalises valmiduses on meil Eesti territooriumil kaks elukutselist mehhaniseeritud pataljoni (ScP ja liitlaste lahingugrupp), mida on umbes samas suurusjärgus, kuhu soomlased nüüd ise on oma igas linnakus loodud ajateenijatest moodustatud kiirreageerimisüksustega jõudnud. Jne. Selles mõttes ei kopeeri me enam suurt midagi sellest Soome 1980. aasta süsteemist, vaid vastupidi – nemad õpivad mingeid asju juba meilt.

A4 postitust lugedes tekkis selline mõte. Kui Venemaa hakkab õppusi korraldama nii nagu seda kirjeldatakse raamatus 2023, siis on valitsus ja KV suure dilemma ees. Kas iga õppuse peale ajada mehed kokku või mitte? Ja milline kord on päris kord? Eesmärk siis on koormata mobilisatsioonisüsteemi ja uinutada valvsust. Sellisel juhul võiks vastata hästi väikeste üksustega (kas kaitseliitlased, ajateenijad või LÕK) võtmekohtades, kuhu siis pannakse kõik miinid ja muud tõkked üles. Vastavad kohad saab kuulutada tsiviilidele keelatud tsoonideks. Nende üksuste eesmärk ei ole vastast kinni hoida vaid osta natukene rohkem aega juhul kui peaks olema päris kord ja kuna üldnumbris on neid vähe, siis on see ka palju kuluefektiivsem kui mobilisatsiooni teha.

Meie puhul aga peetakse samasuguseid asju justkui väga raskelt teostatavaks). 

Ongi väga raskelt teostatav. Sest "maavanaemad" kui klass on suuresti väljasurnud nähtus ja päris kuuse alla elama ning männikäbidest toituma pole inimesi väga realistlik panna. Palju meil riigireservis neid toiduaineid per nase nüüd oligi?

Viskan ka ühe sortsu bensiini telgiahjule. Teemades NSVL päritolu sõjaraua kasutamisest on üks lõpliku tõena kuulutatud vastuargument - selline tehnika võimaldab konflikti siin etendada kodusõjana, vene armee BTR-idele maalitakse sinimustvalged embleemid peale ja RT pasunadab üle ilma, et nendega sõidavad fashistliku huntaga mitte nõustuvad Eesti kodanikud nüüd

Arendaks teemat edasi. Keskööl 22. juuni paiku x ületab meie kaitsevõimeta piiri 500 ühikut Wagneri grupi sõjakarastusega palgasõdurit "vojentorgist ostetud" Kamazidel. Sõidavad pool tundi ja ongi Kupi värava ees. Väiksearvuline KL taatidest valve võetakse kiirelt maha, kasarmud vähese asustusega samuti - ja siis avaneb Narva rahvaarmeele tõeline Eldoraado - pool brigaadi varustusest, Eesti vormid, relvad, EKV numbritega sõidukid jne jne, mis võimaldavad väga veenvalt etendada "sõda mis on Eesti sisene kodusõda või EKV riigipööre".

Huvitav oleks lugeda tommy kommentaare, kes oli üks sellise lõpliku tõe kuulutajaid.

Sellest, et me kopeerime Soome aegunud, 1980. aastate süsteemi.

Jutt on sellest, et Soome süsteem, mis on loodud selleks, et väikeriigi rahakotiga oleks võimalik välja panna suur SA armee, eeldab tõhusaks sõtta astumiseks teatud eelhoiatust. See on lihtsalt paratamatu- näiteks üks kokkuhoiu koht (mille arvelt suurendatakse koosseisu SA oludes) on see, et ajateenistuses olijatel puudub tõsiseltvõetav sõjaline rakendatavus - selle saavutamiseks aga tuleks pikendada tunduvalt teenistusaega mis maksab raha. Täpselt seesama asi meil ju ongi. Lihtsalt nii siin kui ka Soomes on hakatud astuma samme selle asja kiirendamiseks, kuna see võib jääda ajale jalgu.

Gruusia sõda ise on väga hea näide, kui kiiresti venelased reageerida suudavad ja kuidas suur sõda ilma eelhoiatuseta algab.