Võtan heaks kopeerida siia Anneli Sihvarti tõlgitud ülevaate sõjalisest abist Ukrainale. Tekst originaalina saadaval tema FB lehel.
Ukraina kaitseministri nõuniku Oleksi Kopõtko analüütiline ja konstruktiivne hinnang Ramstein-4 (Ukraina kaitsetoetuse kontaktrühm) tulemustele.
Otsustasin korralikult tõlkida, sest see tundus oluline. Säilitasin teksti stiili (himarsid jmt)
(Hakkasin kirjutama kolm päeva tagasi, aga nüüd on elul selline rütm, et õnnestub kirjutada ainult hooti, kuid teema nõuab väga pikka teksti)
Sellises sündmuste kaleidoskoobis on uskumatult raske rääkida süsteemsetest asjadest. Eriti kui Venemaa tapab Harkivis lapsi. Sellegipoolest peaks kõigil olema selge pilt: see õudusunenägu on võimalik lõpetada ja sissetungijad meie territooriumidelt välja tõrjuda just tänu pisut varju jäävatele protsessidele, mille osaks on ka Ramstein.
Kontekst on selline (kirjelduses on palju kordusi ja viiteid ametlikule teabele, kuid need on olulised asja olemuse tabamiseks).
1. Veebruaris-märtsis olime kõige keerulisemas olukorras. Kõik, kes teadsid, milline on Ukraina ja Venemaa kaitsepotentsiaalide suhe, mõistsid, et vaatamata Ukraina rahva kangelaslikkusele ja vastupidavusele saab Ukraina armee jõud otsa.
Saab lihtsalt tehniliselt otsa. Armee kaotab võime osutada organiseeritud vastupanu vaenlase regulaarvägedele. Selleks piisab 1,5-2 kuud kestvast suure intensiivsusega konfliktist.
Venemaa teadis hästi, millised jõud ja vahendid on meie käsutuses pärast meie arsenalide hävitamist eelnevatel aastatel. Ilmselt kujutasid nad ka ette, millist ressurssi nõukogudeaegsete relvade näol me teoreetiliselt võiksime leida (osta ladudest, saada tegevarmeedelt, tellida kiirkorras tootmise).
Põhjapiirkondadest taganemine oli nende jaoks ebameeldiv, kuid ratsionaalne otsus. Lühikese ja keskmise perioodi vältel säilis neil totaalne ülekaal.
2. Vaatamata olemasolevale inertsile, mis viis meid sellesse ummikusse (paljud nii Ukrainas kui ka välismaal nõudsid eranditult nõukogudeaegsete relvade kasutamist ja tõrjusid sedasama 155-millimeetrise kaliibrit), andis kaitseministeerium endast parima veenmiseks, et me vajame kiiret üleminekut lääne tüüpi raskerelvadele. Oli vääääääga raske veenda.
Praegu on kõigile selge, et niisugune lähenemine oli ainuõige. Aga umbes 4 kuud tagasi ei teadnud keegi, mis sellest välja tuleb. Oli vastupanu ja rõhuti vajadusele rohkemate selliste relvade järele, millest Ukraina armee juba oskab tulistada.
Täna on meil ohtralt eri tüüpi 155-mm suurtükiväe eksperte. Ja kõikvõimalike himarsite eksperte. Aga kerige oma ajajoont märtsi alguseni ja vaadake, mis siis toimus.
Tingimuslik pöördepunkt oli kaitseminister Oleksi Reznikovi Londoni visiidi ajal/vahetult pärast visiiti. Meie minister on juba märkinud, et britid mängisid olulist rolli selle võimaluste akna avamisel, meie partnerite mõttemaailmas muutuse tagamisel. Kui kõlab tänu Ben Wallace'ile, siis need pole rituaalsed fraasid. See on asja eest.
3. Täna me teame, et mais oli olukord dramaatiline. Nõukogude stiilis mürskude tarned langesid kriitilise tasemeni ja välismaiste relvade voog alles kogus hoogu. Kirjutasin siis, et tinglikud 30 kriitilist päeva on alanud.
Meie sõdurite massiline kangelaslikkus lubas meil selle aja võita. Mariupoli, Izjumi, Popasna ja teiste linnade kaitsjad ostsid meile kõigile selle võimaluse kalli hinnaga.
Jääda ellu maikuuni ja elada ka see kuu tehnilises mõttes üle oli võimalik tänu sellele, et kaitseministeerium ostis nii võimalikke kui võimatuid variante kasutades ära kõik mürsud ja varustuse, milleni käed vähegi ulatusid. See protsess on üldiselt jäänud kaadri taha. Mis on kommunikatsiooni vaatepunktist halb – inimesed ei mõista, millega need kaitseministeeriumi loodrid tegelevad. Hea on see aga tulemuse vaatepunktist. Järelikult peab nii olema.
See tähendab, et venelaste arvutuste kohaselt oleks kõik pidanud juba otsa saama, aga ei saanud. Oli ebapiisavalt – aga oli.
Märtsi lõpus algas protsess, tänu millele täna Hersonis sild ragiseb. Õnnestus endistest rööbastest välja keerata. Venelased seda kindlasti ei oodanud. Seetõttu hüsteeritsevadki.
4. Kuid selleks, et süsteemne üleminek toimiks, oli vaja püsivalt tegutsevat süsteemset tugimehhanismi. Ja siin ilmutas end täies ulatuses Ameerika Ühendriikide liidriroll. Nad organiseerisid riikide klubi, mille aluseks oli valmisolek tegutseda.
Minister Oleksi Reznikov märkis 19. juulil Atlantic Councili platvormil, et Ramstein on de facto niisuguse uue mehhanismi prototüüp, mille abil vaba maailm väljakutsetele reageerib.
Vanad mehhanismid (ÜRO, OSCE…) kas murdusid (ÜRO hirm viidata avalduses sellele, kes Odessat pommitas, on ülimalt kõnekas) või ei suuda reaalses olukorras probleemi lahendada (NATO).
Seetõttu on vale tajuda Ramsteini vaid igakuise kohtumisena, kus riigid annetavad Ukrainale relvi ja muud kasulikku. See on nähtav osa suuremast protsessist, mis kas õnnestub või mitte. Esialgu on seda raske hinnata. Kuid sellise ilmingu tekkimise fakt on iseenesest juba tohutu võit.
Jällegi. Kui me täname Ameerika Ühendriike ja Lloyd Austinit isiklikult liidrirolli eest, ei ole need rituaalsed fraasid. Me võiksime praegu täiesti arutada oma probleeme üksnes ÜROs ja NATO eri tasanditel. Ja saada kinnitusi murelikkusest ning igakülgsest toetusest.
Lisaks toetuda laiale valikule kahepoolsetele kontaktidele, mille puhul võimalus saada Saksa-Hollandi liikursuurtükkide komplekti või mitmekülgset komplekti „harpuunidega“ tulistamiseks on palju väiksem. Ja lühikese tähtaja jooksul üldse null. Õnneks praegu nii ei ole. Kuna toimib Ramsteini rütm.
5. Selleks, et süsteemne mehhanism toimiks, ei piisa ainult palvete mahu suurendamisest. Peab olema mingisugune liikumise hindamise kriteerium.
Seetõttu lähtus kaitseministeerium oma ettepanekutes isearenevast loogikast, mis on seotud sellega, mida sõjavägi nimetab võimeteks (capabilities). Oleme sellel teel juba neli sammu astunud.
Esimene samm – küsisime „platvorme“, varustusühikuid. Veendes, et me vajame üht või teist tüüpi relvastust ja et selle võib meile usaldada. Muide, mõne relvastuseliigi spetsialistide väljaõpe algas enne, kui olid vastu võetud poliitilised otsused.
Teine samm – tegime ettepaneku korrigeerida abi formaati, jagada kõik programmid lühi-, keskmise- ja pikaajalisteks ning kaaluda ka võimalust minna üle abi andmisele mitte platvormide, vaid organic unit‘ite vormis.
See tähendab, et kui me räägime suurtükiväest, siis pole see ainult 18 suurtükki. Vaid divisjon, kuhu kuuluvad juhtimisüksused, tugiüksused, droonid, suurtükiväevastased radarid jne.
Ja selline lähenemine on juba mitu korda realiseerunud.
Nüanss seisneb siin selles, et tinglike Caesarite divisjonil on kaadristruktuur, mis ei ühti meil tavaks saanuga. Ma juba kirjutasin, et kaadristruktuuri muutmine sõjaväes on nagu Mendelejevi perioodilisustabeli muutmine. See toob kaasa šoki kogu käsuliini ulatuses.
Aga selline üleminek on käimas. Mis kustutab piirid meie armee ja NATO juhtivate armeede vahel. Meie struktuurid muutuvad kohanemisvõimelisemaks. Ja mõnede meie üksuste puhul on juba praegu ilma igasuguse pingutuseta võimalik nende rakendamine NATO väekoondises.
Proovige arvata, kui paljud meie väeosadest on juba sellesse üleminekusse kaasa haaratud. Ideaalist on kõik veel lõpmata kaugel, aga enam pole tegemist juhuslike muutuste, vaid süsteemiga.
Kolmas samm – me tegime ettepaneku Ukraina toetusprogrammide struktureerimiseks mission oriented approach lähenemisviisi alusel.
Sadamate deblokeerimine on missioon, mis hõlmab tervet rida komponente. Alustades luurest ja lõpetades ründerelvadega. Missiooni lõpuleviimiseks on vajalikud just needsamad capabilities. Neid on lihtne mõõta, sõjaväelased mõistavad seda loogikat ja see on ka poliitikute jaoks läbipaistev.
Meie vajadusi on lihtsam põhjendada, sest kaitseks on vaja ühte vahendite komplekti, pealetungiks aga teist.
Neljas samm (tegelikult oligi Ramstein-4 sellele pühendatud) on mission oriented approach‘i laiendamine ja süvendamine ning samuti – mis on väga oluline – üleminek tehnika remondi ja hoolduse süsteemsele alusele.
Meil on juba sadu ühikuid raskerelvastust eri riikidest. Kaugeltki kõigil Euroopa armeedel pole niisugust arsenali, mille me oleme juba saanud. Et ei tekiks savijalgadega kolossi, mis ühel hetkel varuosade, õli ja koolitatud tehnikute puudumise tõttu kokku kukub, tuleb need protsessid kooskõlastada.
Selle teema tõstatasime ka varem, eeskätt seoses varuraudadega. Nüüd jõuab see uuele tasemele.
Remont on esimene samm kaitsetööstuse süsteemse kaasamise poole.
Seega muutub Ramstein de facto mehhanismiks, mis loob meile teist tüüpi armee. Me ehitame praegu otsekui põlevat autot käigu peal ümber. Seda ei ole võimalik teha üksnes tahtejõuga.
See on struktureeriv protsess. Mida tulebki hinnata just protsessina, mitte üksikute tegude kogumina. Kui kõik laguneb üksikuteks tegudeks, leiame end ikkagi ummikteelt, ehkki veidi hiljem.
Ramsteinil kõlanud avaldusi ei tule vaadelda kõigest ülejäänust lahus. Sest põhitöö käib just „ramsteinide“ vahel. Ja seda tehakse eri tasanditel.
Kordan uuesti. Kui kaitseminister Oleksi Reznikov rõhutab, et edusammud kaitseabi saamisel on kollektiivse töö tulemus, mille raames oma tasanditel töötavad Ukraina president, peaminister, presidendi kantselei juht, välisminister ja diplomaadid, sellega on seotud Ülemraada esimees ja teised isikud, siis see ei ole poliitiline reveranss. Asi toimibki nii. Meeldigu see kellelegi või mitte.
On poliitilise otsustamise tasand, on poliitilise otsuse kujundamise tasandid poliitiliste ja sõjaliste argumentidega ning on elluviimise tasandid. Sõda saab võita vaid organiseeritusega kõigil tasanditel.
6. Kuidas hinnata Ramstein-4 tulemusi.
Kuulda on 4 himarsist, + droonidest, + mitmest caesarist, + mitukümmend suurtükiväe ühikut 155 ja 105 Suurbritanniast, + mürsud, + raketid, + väljaõpe jne. Tuleb arvestada, et kõike ei öelda välja.
Kuna hiljuti demonstreerisid himarsid mitmeid ilmseid edusamme, oli hädakisa „läbi kukkunud“ Ramsteini kohta vähem kui eelmisel korral.
Loomulikult me tahame kõike rohkem ja kiiremini. Kuid olukorra mõistmiseks võib lähemalt uurida protsessi liidri – USA – poolt avalikult väljendatu loogikat.
Natuke üle kuu aja tagasi teatati, et meile antakse esimesed 4 himarsit. Algasid kollektiivsed minestusse langemised teemal „miks nii vähe“, mille tõttu paljud ei kuulnudki kindral Milley lauset: „Himarsite jaoks on välja koolitatud 60 inimest.“ Me vihjasime juba siis eriti raskete minestushoogude all kannatavatele isikutele, et 60 meeskonnaliiget 4 himarsi jaoks on õige pisut liiga palju.
Nüüd teavad juba kõik, et 12 M142 on üle antud, veel 4 on garanteeritud (kokku 16), arvestamata M270 ja analooge. Lisaks teatas kindral Milley taas, et 200 meeskonnaliiget on välja koolitatud...
Ma ei ole valmis ütlema, milline saab olema dünaamika himarsite osas, saan vaid kirjeldada tegureid.
Kui terved trobikonnad kõikvõimalikke tegelasi meie riigis pakuvad välja Belgorodi kohest kõrvetamist, siis sellest ei ole abi. Vastupidi.
Ameeriklased mõistavad suurepäraselt, et meil on küllaga motiive, kündmaks üles näiteks Mozõri naftatöötlemistehast või Klintsõ baasi või tervet hulka muud infrastruktuuri. Aga me lubasime seda mitte teha. Ja me peame lubadust.
Oleme näidanud, et suudame himarsitest hästi tulistada ka 155 mm-ga. Kõige tähtsam (sellele, nagu alati, ei pööratud tähelepanu): partnerid märkisid, et lisaks sellele, et me tulistame hästi, me oleme nende kuude jooksul lahingutes kaotanud üksnes tähtsusetu koguse lääne tehnikat. Me oleme säästlikud ja tõhusad.
Kaitseminister Reznikov tõi himarsite näitel välja, et kaitseks vajame 50, vasturünnakuks 100+. Siin aga kerkib küsimus rakettidest, millest kindral Milley rääkis. Neil on vaja tuhandeid, need maksavad raha. Nüüd ameeriklased näevad, et me kasutame rakette mõistlikult, mitte ei tulista juhuslikult. Ja me õpime tundlikumaid suurtükke kiiresti õigesti kasutama.
Kõik see tervikuna näitab meie partneritele, et me oleme vastutustundlikud ja tegutseme adekvaatselt. On argumente arvu ja keerukuse suurendamiseks.
Ütleme, meile antakse esmakordselt ülitäpsed mürsud, mida varem polnud. Aga just see annab võimaluse purustada vaenlasi ilma meie linnu ja külasid hävitamata. Venemaa taktika meile ei sobi. Me oleme huvitatud kõige keerukamatest süsteemidest. Mis tähendab maksimaalset vastutust.
Ma ei väsi kordamast: igas riigis on oma poliitiline õhkkond. Värske näide on Itaalia. Meil on sügisel juba tulemas valimised USA-s, Itaalias, valitsuse vahetus Suurbritannias. Ja veel paar üllatust, mis praegu küpsevad. On hea, kui riigis on Ukrainat pooldav konsensus – nagu Eestis. Seal on meie sõbrad. Kuid igal pool pole kaugeltki nii.
Praegu on meie prioriteediks ressursside kasutamise ülim tõhusus. Sõda hävitab meie majandust. Piiramatut abivoogu ei tule. Nendes tingimustes ei pea me mitte ainult ellu jääma, vaid moodustama ka reserve.
See tähendab, et Ramstein-4 andis õige loogika raames mitmeid rakenduslikke tulemusi. See ei ole eufooria, kuid on positiivne.
Eufooriat pole seetõttu, et augustis on ette näha langust. Oluline sündmus saab olema Kopenhaagenis toimuv doonorikonverents. Kuid üldiselt on see puhkuste kuu, mis juba mõjutab dünaamikat.
Kokkuvõtteks. Aktsepteerige, et on edusamme. Keegi ei ütle avalikult, milles täpselt. Kõik hinnangud saavad olema üksnes nähtava suhtes, aga see on nagu elevandi üle otsustamine tema londi järgi. Vältige kategoorilisi hinnanguid mis tahes suunas. Me ei saa kaugeltki kõike, mida tahame. Aga me saame väga palju.
On mitmeid prioriteete, mille osas käib filigraanne töö. Õhutõrje / raketitõrje, tankid, lennundus, pikamaarelvastus ja mitmed teised.
Niipea, kui poliitiliselt muutub kättesaadavaks uus relvastuse tüüp, laienevad võimalused. Ma soovitaksin seda jälgida.
Siis kui / juhul kui meile siiski tarnitakse Iris-T ja NASAMSid, saab see olema järjekordne samm ning uus eksam tõhususe ja adekvaatsuse osas. Ja nende taustal on uued capabilities.
Nii me elamegi."