PAK-FA/Su-57 Vene 5. põlvkonna hävitaja

[Lemet]

Kolmas prototüüp sooritas eile Amuuril asuvas Komsomolskis esmalennu.

http://www.ng.ru/nvo/news/2011/11/22/1321963695.html

[Lemet]

Hindude HAL on avalikult välja pannud PAK FA baasilt aretatava India viienda põlvkonna masina tehnilised andmed. Ja paistab, et mootoriteks pole sedapuhku teps mitte venelaste AL-41F1, vaid hindude sõnul "...midagi võimsamat". Mootor on välja valitud, tüüpi ega tootjat pole avalikustatud. Mingi segadus sellega on, sest augustis andis India õhujõudude juhtkond teada, et...

... командование ВВС Индии выбрало двигатели для перспективного истребителя, однако какие именно не уточнялось. Сообщалось только, что силовые установки для FGFA будут мощнее АЛ-41Ф1 ("Изделие 117"), предназначенных для перспективного истребителя Т-50.

kuid HALi kodulehel on mootorite võimsuseks antud vaid 2X1400 kgf , mis on venelaste АЛ-41Ф1 aga vähem
http://www.hal-india.com/futureproducts/products.asp

[Optimist]

Kuna mainitud on, et tehakse kodumaise komponendibaasi peal, siis huvitav, mis tasemel vene elektroonikatööstus üldse. Ehk siis millise pakkimistihedusega protsessoreid suudetakse üldse toota? Kuna laiatarbe poolel on vist täielik tühjus siis ei või vist ka militaarpoolelt suurt midagi oodata?

Päris nullseis ikka pole, näiteks ostetakse vanu lääne tootmisliine. 2006 läks AMD Dresdeni 130nm väravaga transistoride liin Venemaale ja mõni 90-nm liin võiks ka praeguseks töös olla. Modernsemate tootmisliinide jaoks pole riiklikult finantseeritaval Rusnanol hetkel ilmselt raha (loe nafta maailmaturu hind liiga madal). Lisaks Elbrus jms firmad oskavad mingisuguseid mikroprotsessoreid jms disainida küll.
Mis üldse AESA radarite arendamist puudutab, siis USA tegi ära palju musta tööd. Analüüsiti palju erinevaid meetodeid ja lahendusi ning parim läks tootmisse. Venelastel on suures osas kopeerimise rõõm.
Sarnaselt Eurofighterile ja F-35'le on PAK FA'l IRIST peal, erinevalt F-22'st. Arvestades et turule on tekkimas QWIP (Quantum well infrared photodetector) elemendid, siis infrapuna andurid hakkavad tulevikus veel suuremat tähtsust omama.
PAK FA L-sagedusel (1 to 2 GHz) toimivad radarid on huvitav lähenemine. Ühest küljest nagu varem siin teemas välja toodud peegeldavad sellised elemendid ise vastase radarikiiri aga radarile nähtamatud kattematerialid peaks olema optimeeritud X-sageduse (8 to 12 GHz) vastu. Päris X-sageduse radarist loobuda ei saa, L-sagedusel peaks täpsus tuntavalt kannatama. Toimiv L-sagedusel radar võiks PAK FA'le anda võimaluse palju paremini F-35/F-22/J-20 suguseid lennumasinaid avastada.
Mitmes mõttes on tegu tõesti unikaalse lennukiga, LERX (Leading edge root extensions) liikuvad pinnad, taha suunatud radar jms aga unikaalne ei samastu omadusega parem. Näha on, et pole isegi mitte üritatud F-22'le sarnast nähtamatust saavutada aga F-35 jaoks võib PAK FA tulevikus probleeme tekitada.
Indiadefence foorumi postitus, võrreldakse F-22ga: http://www.indiandefence.com/forums/f7/ ... #post66851

[Tiam]

Kuna mainitud on, et tehakse kodumaise komponendibaasi peal, siis huvitav, mis tasemel vene elektroonikatööstus üldse. Ehk siis millise pakkimistihedusega protsessoreid suudetakse üldse toota? Kuna laiatarbe poolel on vist täielik tühjus siis ei või vist ka militaarpoolelt suurt midagi oodata?

Päris nullseis ikka pole, näiteks ostetakse vanu lääne tootmisliine. 2006 läks AMD Dresdeni 130nm väravaga transistoride liin Venemaale ja mõni 90-nm liin võiks ka praeguseks töös olla. Modernsemate tootmisliinide jaoks pole riiklikult finantseeritaval Rusnanol hetkel ilmselt raha (loe nafta maailmaturu hind liiga madal). Lisaks Elbrus jms firmad oskavad mingisuguseid mikroprotsessoreid jms disainida küll.
Mis üldse AESA radarite arendamist puudutab, siis USA tegi ära palju musta tööd. Analüüsiti palju erinevaid meetodeid ja lahendusi ning parim läks tootmisse. Venelastel on suures osas kopeerimise rõõm.
Sarnaselt Eurofighterile ja F-35'le on PAK FA'l IRIST peal, erinevalt F-22'st. Arvestades et turule on tekkimas QWIP (Quantum well infrared photodetector) elemendid, siis infrapuna andurid hakkavad tulevikus veel suuremat tähtsust omama.
PAK FA L-sagedusel (1 to 2 GHz) toimivad radarid on huvitav lähenemine. Ühest küljest nagu varem siin teemas välja toodud peegeldavad sellised elemendid ise vastase radarikiiri aga radarile nähtamatud kattematerialid peaks olema optimeeritud X-sageduse (8 to 12 GHz) vastu. Päris X-sageduse radarist loobuda ei saa, L-sagedusel peaks täpsus tuntavalt kannatama. Toimiv L-sagedusel radar võiks PAK FA'le anda võimaluse palju paremini F-35/F-22/J-20 suguseid lennumasinaid avastada.
Mitmes mõttes on tegu tõesti unikaalse lennukiga, LERX (Leading edge root extensions) liikuvad pinnad, taha suunatud radar jms aga unikaalne ei samastu omadusega parem. Näha on, et pole isegi mitte üritatud F-22'le sarnast nähtamatust saavutada aga F-35 jaoks võib PAK FA tulevikus probleeme tekitada.
Indiadefence foorumi postitus, võrreldakse F-22ga: http://www.indiandefence.com/forums/f7/ ... #post66851

Väga asjakohane postitus. Ausalt, müts maha!

Samas see, et PAK FA kere geomeetrilised vormid on vähem stealth kui F-22 omad ei pruugi enam kaua rolli mängida, sest uute stealth kattematerjalide osas on päris suur läbimurre saavutatud: Nano Paint Could Make Airplanes Invisible to Radar

Lühidalt uued süsiniku nanotorudel baseeruvad kattematejalid peaksid suutma lennuki signatuuri vähendada väga laias spektraalses ruumis- seega vähenevad nii lennuki IR, elektrooptilise kui radarikiirguse signatuuri näitajad. See aga võib tähendada, et BVR lahingud ei pruugi tulevastes konfliktides enam nii domineerivad olla ja lahinguid tuleb ka lühemalt distantsilt pidada, mis muudab oluliseks lennuki manööverdusvõime- seda ma ei tea kummal see parem on, kas PAK FA või F-22. USA kiidab oma ja venelased loomulikult oma.

[Lemet]

ja lahinguid tuleb ka lühemalt distantsilt pidada, mis muudab oluliseks lennuki manööverdusvõime- seda ma ei tea kummal see parem on, kas PAK FA või F-22. USA kiidab oma ja venelased loomulikult oma.

Ja see omakorda muudab väga oluliseks väljaõppe ja sellise triviaalse asja nagu lennutundide arvu. Et masina võimeid sellessamas lähilahingus täielikumalt ära kasutada. Hetkel peaks USA pilootide aastane lennutundide arv vist vene omade omast kordi suurem olema. Viimased numbrid, mis mulle ette juhtusid, olid 2009 aasta omad, kus vene pilootide aasta keskmiseks väideti 60 tundi.

[Optimist]

Väga asjakohane postitus. Ausalt, müts maha!

Aitäh, oli mu esimene postitus üldse siia foorumisse. Tundub, et õnnestus hästi.

Samas see, et PAK FA kere geomeetrilised vormid on vähem stealth kui F-22 omad ei pruugi enam kaua rolli mängida, sest uute stealth kattematerjalide osas on päris suur läbimurre saavutatud: Nano Paint Could Make Airplanes Invisible to Radar
Lühidalt uued süsiniku nanotorudel baseeruvad kattematejalid peaksid suutma lennuki signatuuri vähendada väga laias spektraalses ruumis- seega vähenevad nii lennuki IR, elektrooptilise kui radarikiirguse signatuuri näitajad.

Asi pole ainult kere geomeetrias. PAK FA on mitmest aspektist panustanud manööverdusvõimele radarisignatuuri arvelt. Ümmargused düüsid võimaldavad küll 3D veojõu suunamist aga radarisignatuur on neil märgatavalt suurem kui Raptori nurgelistel düüsidel. Nii kuumasi komponente on süsiniktorudest värviga päris keeruline katta. Sama käib ka kokpiti kohta, kui sealt on soov midagi välja näha. Osad võibolla on tähele pannud F-22'l on mingi imelikult läikiva ainega kokpiti pinnad üle käidud. Olen aru saanud, et värvipõhised radarisignatuuri vähendavad lahendused nõuvad omajagu hoolt. Toimub märgatav kulumine, eriti kui ilmastikuolud kipuvad kehvad olema. F-35 kasutab mingeid imelikke pinna pealseid kiudaineid, mis olevat lausa kandestruktuuri osa. Nii loodetakse hoolduskulusid F-22ga võrreldes märgatavalt vähendada, asi kestab vähemalt teoreetiliselt kordades kauem. PAK FA kattematerialide või F-22 stiilis lennuki enda automaatselt kattematerialide korrasoleku kontrollmehhanismi kohta pole infot saanud aga ei usu, et sealt midagi väga revolutsioonilist sünnib. On näha, et sellele lihtsalt ei panda nii suurt rõhku kui USAs.

See aga võib tähendada, et BVR lahingud ei pruugi tulevastes konfliktides enam nii domineerivad olla ja lahinguid tuleb ka lühemalt distantsilt pidada, mis muudab oluliseks lennuki manööverdusvõime- seda ma ei tea kummal see parem on, kas PAK FA või F-22. USA kiidab oma ja venelased loomulikult oma.

PAK FA radarisignatuur on enamus nurkade alt kordades suurem kui F-22. BVR situatsioonis on eelis seega kindlasti F-22'l. BVR ei kao kusagile päris ära. Carlo Kopp on välja toonud, et isegi PAK FA IRST võiks F-22 mootoreid näha ~25km pealt. WVR ... sellest kirjutan siia homme

[Tiam]

Olen aru saanud, et värvipõhised radarisignatuuri vähendavad lahendused nõuvad omajagu hoolt. Toimub märgatav kulumine, eriti kui ilmastikuolud kipuvad kehvad olema.

See kattematerjalide kulumise probleem peaks saama just selle uue CNT tehnoloogial põhineva stealth kattematerjalidega lahendatud. F-22 ja F-35 ei kausta seda tehnoloogiat veel ning nende probleemid kattematerjalide stealthina hoidmisel on suures osas praeguste materjalide ette seatud piirangud, mille CNT põhised kattematerjalide kasutusse võtt lahendab.

Asi pole ainult kere geomeetrias. PAK FA on mitmest aspektist panustanud manööverdusvõimele radarisignatuuri arvelt. Ümmargused düüsid võimaldavad küll 3D veojõu suunamist aga radarisignatuur on neil märgatavalt suurem kui Raptori nurgelistel düüsidel. Nii kuumasi komponente on süsiniktorudest värviga päris keeruline katta.

Ma ei ta kui suurel temperatuuril need mootori väljalaske düüsid Al-41 puhul opereerivad, aga CNT elektriliste ja strukturaalsete omaduste ülemine piir peaks seal 2800-3200C juures jooksma.


Need teadlased kes selle välja töötasid on algusest peale seda materjali militaarlennundusele rihtinud- nende eesmärgiks oligi CNT tehnoloogiaga põhise lahendusega pakkuda lennukikonstruktoritele võrreldes hetkel kasutada olevate materjalidega võimalust saavutada hea stealth võimekus tunduvalt odavamalt ja ilma lennuki aerodünaamilisi omadusi ohvriks toomata. Ma ise mõtlen, ka see ei loo võimaluse retrofit stiilis lahendusteks- a la EF Typhoon või F-15 või F-18 stealthiks muuta. Vanade materjalide kasutamisega sai ju F-15e Silent Eagle versioonis semi stealtiks muudetud.

[Optimist]

See kattematerjalide kulumise probleem peaks saama just selle uue CNT tehnoloogial põhineva stealth kattematerjalidega lahendatud. F-22 ja F-35 ei kausta seda tehnoloogiat veel ning nende probleemid kattematerjalide stealthina hoidmisel on suures osas praeguste materjalide ette seatud piirangud, mille CNT põhised kattematerjalide kasutusse võtt lahendab.

F-22 ja F-35 kasutavad erinevaid meetodeid. F-22'l kattemateriali (pinna sügavam kriimustamine tekitab probleeme, vajab pidevalt hoolt), F-35 keresse intergreeritud materiale (structural fiber mat), mis peab füüsiliselt katki minema või tugevalt pragunema, et probleeme tekiks. F-35 on esimene masstootmises lennuk millel süsinik nanotorud on kandevkonstruktsioonis. Material peaks olema nanotorudega tugevdatud polyepoxide. [url=http://www.dailytech.com%20/F35+Stealth+Coatings+Applied+to+F22/article21321.htm]Ka F-22'le tahetakse F-35 kattemateriale kasutada.[/url] PAK FA analoogse lahenduse kohta oleks huvitav lugeda, hetkel ei ole mingit konkreetset infot silma jäänud.
CNT kattekiht pole kandva struktuuri osa ja seda saab samuti kriimustada. Usun väga vähestesl spetsialistidel on aimu kuidas CNT reaalselt kulumisele, kuumusele jne vastu peab. See et asi näiteks 2800 kraadi kannatab võib tore olla aga kas ta kuumakindlal pinnasel sellise temperatuuri juures lennukil püsib või tekivad järelpõletite kasutamisel taevasse näiteks mustad +400C hõõguvad stealthkajakad ?
Btw, ei tahaks olla nende nahas, kes igal tööpäeval süsiniktorudest nanotolmu sisse hingavad.

Ma ise mõtlen, ka see ei loo võimaluse retrofit stiilis lahendusteks- a la EF Typhoon või F-15 või F-18 stealthiks muuta. Vanade materjalide kasutamisega sai ju F-15e Silent Eagle versioonis semi stealtiks muudetud.

Ei Eurofighterit ega PAK FA'd igatahes CNTga sama stealthiks ei tee kui seda on F-22. Neljanda generatsiooni hävitajaid saaks sellega palju paremaks kindlasti. Saaks väliselt kantavaid kütusepaake jms katta RCS vähendamiseks jne.
F-15 Vaikse kotka kallal tehti ikka hulka tööd ära. Relvade ja kütuse keresisene kandmine, 15 kraadi kallutatud tagumised vertikaalsed stabilisaatorid jne lisaks kattematerialidele. Tulemuseks on RCS eest sama nagu F-35'l aga ainult X-sagedusalas ja tõenäoliselt muude nurkade alt RCS väga heaks saada lihtsalt ei õnnestu. F-15 Silent Eagle suudab lennata raskema laadungiga kiiremini ja kaugemale kui F-35, seega on osades rollides viimasele väga hea alternatiiv. Mitte nii hea olukorras, kui sul on vastas L-sagedusala radaritega PAK FA.
Mis radarite sagedusalasi puudutab, siis füüsika vastu ei saa: kõrgema sagedusega raadiolained jäävad kergemini materialides neelduvamaks. Siin võib määravaks saada kattekihi paksus. Õhuke kiht annab kaitset kõrges sagedusalas, kus toimivad lennukite radarid, paksem kiht aitab ka maa pealsetele madalama sagedusega või PAK FA L-sagedusala radari vastu. Kuna F-22 on mõldud tungimaks läbi vaenalse õhutõrjesüsteemidest, siis seal peaks see kate vähemalt maa poolt vaadates väga korralik olema.

Stealth + supercruise muudavad üha tõenäolisemaks, et vastaspoole lennukid satuvad üksteisele võrdlemisi lähedale. F-22 1500...2200 elemendist koosnev APG-77'le pole võimsuse poolest täna vastast ja Raptor võib jätta endale võimaluse WVR võitluse vältimiseks. AESA tehnika aga vananeb kiiresti ja näiteks suudab juba F-35 pisike APG-81 radar häirida APG-77 tööd. AESA radarid koguvad meeletul hulgal andmeid ja nende töötlemiseks on vaja väga palju arvutusvõimsust ja kvaliteetset tarkvara. Idanaaber sörgib selles osas läänemaailmal sabas aga piisava vanuse vahe korral F-22ga kui viimasele uuendusteks raha ei saada võib omavaheline kohtumine huvitavaks minna. Nii F-22 kui ka teoreetiliselt PAK FA on mõlemad suurepärased platformid ka lähivõitluseks. F-15 vs F-22 õppustel kurtsid F-15 piloodid, et Raptori võimsama (vahe)kiirendusega mootorid+väiksem õhutakistus ülehelikiirusel lubasid tihti ebameeldivatest olukordadest lihtsalt jalga lasta, ehkki kaalu võimsuse suhe oli F-15 kasuks (1:1,2 vs 1:1,1). PAK FA'd on siin kiirenduse mõttes raske võrdlusesse panna. Tulevase mootori kohta on vähe teada. Pealegi tippvõimsuse numbrid, mis avaldatakse pole kogu tõde. Osad hiinlaste Vene mootorite analoogid näiteks olid natuke suurema tippvõimsusega aga piloodid kurtsid, et selle võimsuse kätte saamine võttis Vene analoogidest palju kauem aega. Eurofighter väidetavalt kiirendab 0,9 helikiiruselt 6100m kõrguselt kiiremini kui F-15E või Su-27. Kindlasti mängib siin suurt rolli Eurofighter väiksem õhutakistus ja fakt, et vahetult enne helikiiruse ületamist on õhutakistus eriti suur. Jutu iva on märkida ära, et erinevad tingimused (alates õhuniiskusest lõpetades õhurõhuga) võivad ühel või teisel lennukil välja tuua esmapilgul ootamatuid eeliseid. F-22'l on ilmselt väiksem õhutakistus ülehelikiirusel, mis võib anda PAK FA'st kiirema mineku. Mis manööverdamist puudutab siis siin on F-22 kehvas seisus. PAK FA on keskelt laiem ja kasutab rohkem kere aerodünaamilise kandmikuna. Lisaks on palju liikuvaid pindasi:

Venelased on väga palju panustanud manööverdusvõimele. Raptori 20 kraadi üles/alla suunatavad düüsid ei tundu olevat paremad kui PAK FA analoogid. F-22 IRST puudumine pole samuti abiks, 360 kraadi radarikatvusest pole samuti F-22 puhul räägitud. PAK FA'l on sabas radar olemas. Üldiselt tuleb tunnistada, et nii PAK FA kui F-22 avioonika on F-35 kõrval eilne sõna. Viimases on HUDist loobutud ja kogu tähtsam info (ka sensoritel baseeruv video) kuvatakse otse kiivris. Selline süsteem koos 360 kradi katvusega parandaks F-22 piloodi ellujäämisvõimalusi PAK FA vastu WVR võitluses tunduvalt. Eelisena tooks veel välja PAK FA võime rohkem rakette kaasas kanda.
Paberil näeb seega PAK FA hea välja. Näeb mis tulevik toob, praegused väljast neetimisjälgedega prototüüpide kered ei kannata aga kuidagi F-22/F-35ga võrdlust. Lemet mainis pilootide treeningut. Lennutundide ja koolituse osas üldse on Vene õhujõududel palju tööd teha. Ainuke mure koht on siin see, et NATO piloodid ei treeni eriliselt WVR jaoks. Koolituse järgi peaks piloot igal võimalusel vältima dogfight'i sattumist, ehkki tehnika selleks on tegelikult tipptasemel. Top Gun jms koolid, mis sellele rõhku panid on laiali saadetud. Ajalugu on näidanud, et WVR ei kao kusagile, kui õhus on märkimisväärne hulk hävitajaid.
3C (Command, Control, Communications) mis lahinguväljal loeb paljudes olukordades rohkemgi kui pilootide või lennukite individuaalsed võimed on muidugi USA'l kõva. F-22/F-35 suudavad nobedalt ning suunatud kiirte+hüpleva sagedusega märklaudade kohta üksteisega ja muude süsteemidega andmeid vahetada. PAK FA vastavast võimekusest pole midagi hõisatud...

Head vana lõppu kõigile reaalajas lugejatele

[man21]

No ma ei saa aru, mis kuradima ülimat tähtsust on lennukitel tänapäeval lähimanööverdusel, ega pole ju 1.ms ega mitte 2. ms-da. Radarid ja relvastus on peamine minu arust.

[Kilo Tango]

Ma ei ta kui suurel temperatuuril need mootori väljalaske düüsid Al-41 puhul opereerivad, aga CNT elektriliste ja strukturaalsete omaduste ülemine piir peaks seal 2800-3200C juures jooksma.

Komposiitide puhul määrab temperatuuritaluvuse side-, mitte kiudaine. Parimad mineraalsed fenoolvaigud tipnevad kusagil 380 kraadi manu.

[Lemet]

Kas düüside puhul tänasel päeval mitte keraamikaga tegu pole? Väljuvate gaaside temperatuur peaks ju kindlalt üle tuhande kraadi olema. Ning veel- F-22 selle düüsikuju juures peaks ju olema tegu nähtamatuse nimel märkimisväärse võimsusekaoga, gaaside jooks läheb ümmargusest torust ümber neljakandilisse väljumisavasse...

[Optimist]

No ma ei saa aru, mis kuradima ülimat tähtsust on lennukitel tänapäeval lähimanööverdusel, ega pole ju 1.ms ega mitte 2. ms-da. Radarid ja relvastus on peamine minu arust.

Radarid ja relvastus on tähtsamad aga ära päris maha kanna manööverdusvõime olulisust. Isiklikult pean samuti F-22 lähenemist paremaks aga PAK FA suured liigutatavad pinnad tähendavad näiteks, et suuna märkimisväärseks muutmiseks pole vaja mõnda tüüri risti keerata ja sellega kehvemal juhul oma asukoht radarile ära anda. Piisab suurte pindade vähesest liigutamiest.
PAK FA oma praegusel kujul on tagant ja alt võrdlemisi suure radarijäljega. Kui F-35 saab kuidagi näiteks ~90km pealt tagant sappa, siis PAK FA suudab oma väiksema signatuuriga esikülje ette keerata kiiremini kui ükskõik milline teine hävitaja ning sellelt kauguselt peaks F-35 radariluku üldse kaotama. Jällegi võib olla PAK FA piloodile elu või surma küsimus.
Eurofighteri erinevates taktikates oli välja toodud võimalus läheneda vastasele suurel kiirusel, lasta raketid teele ja tänu suurepärasele manööverdusvõimele ja väiksele õhutakistusele suure kiirusega jalga lasta ilma, et vastane üldse löögile pääseks. Kiirelt ainult otse liikuda suutva lennukiga on väga raske saada rünnakuks soodsat positsiooni + peale rünnakuga oma positsiooni võimalikku ära andmist ellu jääda.
Tõesti kui üksikud lennukid BVRis rakette tulistavad pole manööverdusvõime kaugeltki nr1 tähtsusega aga kui mõlemal poolel on kümneid madala radarisignatuuriga lennukeid üksteise suunas ülehelikiirusel ilma järelpõletiteta lendamas võib olukord kardinaalselt muutuda. Tõenäoliselt satuvad sellises olukorras osad lennukid üksteisele väga lähedale ja siin annab parem manööverdus tugeva eelise.
Toob näiteks F-35 vs PAK FA. Oletame, et mõlemad näevad üksteist sama kaugelt. PAK FA suurem kiirus võimaldab rakette kaugemalt teele lasta, suurem manööverdusvõime+kiirendus võimaldab AIM-120 ründeraadiusest jalga lasta. F-35A'l on kehvem manööverdusvõime ja kiirus kui F-4E'l 1960'datest. Kui positsioon on ära antud kipub olukord ikka väga hapuks ja ainuke ravi tundub olema palju F-35tesi korraga õhus.
Isiklikult pakun muidugi, et kui PAK FA jääb alt sama kehva radarijäljega nagu prototüübid praegu siis F-35'l tuvastab vastase ilmselt esimesena. Kas aga kõrgemal ja ülehelikiirusel lendava vastase ründamine kõne alla tuleb on teine teema. Kahtlen sügvalt kas ausairpoweri pakutud 4:1 PAK FA kasuks paika peab aga PAK FA vastu mineva F-35 piloodi nahas isiklikult olla kuidagi ei tahaks.

F-22 selle düüsikuju juures peaks ju olema tegu nähtamatuse nimel märkimisväärse võimsusekaoga, gaaside jooks läheb ümmargusest torust ümber neljakandilisse väljumisavasse...

Pildilt vaadates selge, et mingi kadu peab olema:

F-15 pilootide kommentaare lugedes on aga Pratt & Whitney F119 + F22 kere kallal korralikku arendustööd tehtud, Raptor kiirendavat F-15st tunduvalt paremini. P&W F119 on iseloomult selline evolutsiooniline, mitte revolutsiooniline lähenemine. Raptori mootorihanke kaotanud General Electricu muutuva tsükliga YF-120 oleks huvitavam lähenemine olnud aga ilmselt kardeti liigset keerukust ja hinda. Venelased ilmselt ei karda ...
Lugesin, et PAK FA prototüübi 117S mootorid suutvat ainult ±8 kraadi horisontaalselt ja ±15 vertikaalselt veojõudu suunata vs F-22 ±20 kraadi vertikaalselt. Pakun see 20 kraadi tahetakse kindlasti valmis mootorist kätte saada. PAK FA ebaproportsionalselt suurte õhuvõttude kohta võib spekuleerida, et üritatakse aretada F-22st paremat minekut. Arvestades ameeriklaste riskivaba lähenemist selles vallas ja PAK FA 30–35 aastast planeeritud eluiga võib äkki 10/20 aasta sees sinna mõni võrdlemisi huvitav mootor peale ilmuda. Huvitav ka töökindluse poolest, sest võimsus on tihti sellega pöördvõrdeline.

[Optimist]

Kas düüside puhul tänasel päeval mitte keraamikaga tegu pole?

Jep, pildil sisemine kiht on väidetavalt keraamika. Mootorid AF-41F MiG I.42/44 MFI pealt, PAK FA peale võiks tulla nende mootorite edasiarendused.

[Tiam]

Ma ei ta kui suurel temperatuuril need mootori väljalaske düüsid Al-41 puhul opereerivad, aga CNT elektriliste ja strukturaalsete omaduste ülemine piir peaks seal 2800-3200C juures jooksma.

Komposiitide puhul määrab temperatuuritaluvuse side-, mitte kiudaine. Parimad mineraalsed fenoolvaigud tipnevad kusagil 380 kraadi manu.

Ei ei ei. See on oluline siis kui CNT on kasutusel kui struktuurne komposiitmaterjal. Siis on vaja need kiud kokku liimida. RAM kattes aga seda vajadust ei ole- ta on seal kui coating ehk kui pinnakate. Nii Boeing kui LM kasutavad RAM materjale ja kattevahendeid teatud detailide juures nö additive manufacturinguga koos- a la keraamiline või titaanist osa valmistatakase kiht kihi haaval laseritega seda sulatades ning viimastesse kihtidesse lisatakse siis enam RAM osakesi. SiN keraamika põhised CNT-d sisaldavad komposiitmaterjalid on ammu olemas- seega tulevikus saab ka seni suure radarijäljega lennukiosad "vaiksemaks" muuta.

Sellest additive manufacturingust siin pikemalt:
http://www.youtube.com/watch?v=s9dZQdVsBNA

Ja näide (Nii on ka CNT nanoosakesi ilusti keraamika ja metalli sisse suudetud "põletada"):
http://www.youtube.com/watch?v=r6vjejR037w

[Optimist]

Panin tähele, et Boeingu materialimehe jutust oli 29:28..30 välja lõigatud, et vist liiga palju infot ära ei annaks. Aga miljonitest ühe lennuki juppidest suudetakse esialgu ainult sajad additive manufacturinguga teha näitab, et masstootmisvõimalused on tegelikult täna ja lähitulevikus väga piiratud. Varem jookseb tal seal graafik ka, et hind per jupp suurte koguste puhul pole teab mis soodne ... ja lõpus selgub, et see piir jookseb polümeeride juures sõltuvalt kujust ja suurusest juba 3-20 peal, metalli puhul kahjuks numbriteni ei jõuta. Vaadates neid PAK FA praeguseid prototüüpe, siis Sukhoil on ikka terve valgusaasta käia, et sellisel tasemel tootmistehnikateni jõuda. Pakun isegi AN/APG-77 (F-22 radar) analoogi loomisega saadakse varem hakkama. APG-77 on pakun ca 10a vana tehnika aga venelased ei suuda siiani järgi teha selle LPI (Low probability of intercept) tööreziimi, pudelikaleaks olevat N011M puhul antenni nõrk andmevahetuse kiirus ja protsessori(te) jõudlus. Lahendus vene moodi on lihtsalt oodata mõned aastad, millal läänest tehnika neile saadavaks muutub. Kohalikku baasarendustööd selles vallas ei suudeta teha. Vahepeal on aga F-35'le väljas juba AN/APG-81, küll pisem aga suudab AN/APG-77 umbe ajada.