Ilenna Oja: „Viimati käisin Valgevenes umbes 30 aastat tagasi ja mäletan, et sead püherdasid poristel teedel mudalompides. Mööda maismaad piiri ületades peavad passid ja viisad olema ilusti näpus, täita tuleb ka kaheosaline ankeedike. Üllatuseks kontrollis bussi üle ka piirivalvekoer ja kohvrid pidime tõstma läbivalgustuslindile, täpselt nagu lennujaamas. Valgevene piiri ületamisest räägitakse õuduslugusid, aga meil õnnestus 1,5 tunniga hakkama saada. Teeveertes hämmastasid madalad, justkui maa sisse vajunud, pisikesed siniste akendega elumajad, mida ümbritsesid uhked, pikad ja kaunikesti muinasjutulised tarad. Polatski südalinn jättis vägagi uhke mulje. Ülimalt hoolitsetud ja lilleehtes pargid, alleed, Euroopa keskpunkti tähistav kunstipärane tähis, purskkaevud, skulptuurid. Meie hotell Dvina asus südalinnas ja meenutas oma võimsate sammastega pigem suurt teatrihoonet kui hotelli. Pisike mure oli muidugi internetiga, sest toas ma seda kätte ei saanud ja pidin istuma fuajees. Peab ütlema, et valgevenelased on väga sõbralikud ja nende seltsis närv puhkab. Poemüüja tundis juba aktsendist ära, et oleme Eestist, ja teises kaupluses oldi valmis minema baari, et laenata meile veinipudeli avajat. Valgevenes ei ole veinil rahamaitset juures ja kohaliku toodangu saab kätte 5 rublaga, mis eurodes teeb umbes 2.50. Kõige lihtsam ongi rublahinnad jagada kahega ja kohe on selge pilt, et
Valgevenes saab hakkama poole õhema rahakotiga kui Eestis. 16. sajandist pärit Miri kindlus on kuulutatud UNESCO poolt maailma kultuuripärandiks. Kui Eestis konserveeritakse linnustest ja kindlustest sageli mingi tükike müürist, siis Valgevenes on püütud taastada kindlused oma endises hiilguses nii seest kui väljast. Järgmisel päeval külastasime ühte nunnakloostrit ja 11. saj pärit Sofia katedraali. Siinkohal meenub giidi selgitus, et
valgevenelastest 58,9% usub tõemeeli Jumalasse, nendest omakorda 82,5% on õigeusku ja 12% katoliiklased, ülejäänud 5,5% aga muude usundite esindajad. Kui juba protsentide peale jutt läks, siis giidi sõnul on valgevenelased fiktiivne rahvas, sest kuigi rahvaküsitluse andmetel peab
valgevene keelt oma emakeeleks 85% elanikkonnast,
pole see keel tegelikult
enam kasutusel.
Asjaajamine käib kõik vene keeles. Valgevenekeelsete koolide arv on viimastel aastatel kukkunud 70%-lt 19%-ni ja l
asteaiad on kõik venekeelsed. Valgevene keelt püütakse päästa ja säilitada, aga siiani edutult. Vene keelt oskamata jääb kogu lõbu reisist väga kasinaks. JÄRGMISE LINNANA KÜLASTASIME maalilist Vitsebskit (u 400 000 el) Vićba, Łučosa ja Lääne-Dvina jõe kallastel. Ootamatult avanes sillalt võrratu vaade Uspenski katedraalile, mille ümbrus olevat linnarahva arvates taastatud liigagi luksuslikult. Vitsebski elanikud on väga uhked, et nende linnas sündis juudi soost maailmakuulus kunstnik Marc Chagall (1887-1985), kelle armsat pisikest majamuuseumi käisime mõistagi külastamas. Linn on ülipuhas ja lilleehtes. Isegi betoonist jõekallas on kohati kaetud hiiglasliku maalinguga. Mitte kusagil ei näe maitsetut grafitit, soditud seinu või tarasid. Sõit jätkus 2 miljoni elanikuga pealinna Minski suunas. Minski äärelinnade eramajad on umbes sellised nagu Eesti „kelmikülades“ uusrikastel. Mõned on tõepoolest tornikestega ja meenutavad losse. Pole enam juttugi pisikestest maa sisse vajunud sinistest hüttidest. Elamurajoonide hoonestus, arhitektuur ja värvilahendused on ülihuvitavad ning ühesainsas umbes 20korruselises majas võib elada 1500-2000 elanikku. Õuedes on samas autosid pigem hõredalt ja pole ka liiklusummikuid: Minski ühistransport on odav ning efektiivne. Metroojaamu on 29 ning
nii metroo- kui ka liinibussi pilet maksab 50 kopikat ehk siis
umbes 25 eurosenti. Minskis ööbisime kesklinnas asuvas hotellis Yubileiny Svisłači jõe promenaadi lähistel. Kuigi see on kolmetärnihotell, julgen seda siiski soovitada ka kõige nõudlikumale maitsele. Internet ulatub tubadesse, ilmatu pika koodi sisestamise järel tuleb lisada ka oma telefoninumber ja seejärel saabub sõnum neljakohalise personaalse salasõnaga. Selle korvab sõbralik teenindus, võrratud vaated, moodne sisustus ja väga hea buffet-restoran kohalike roogadega. Valgevenelastel on tuhandeid kartulitoitude retsepte, millest kartulipannkoogid ehk draanikud on kõige laialdasemalt tuntud. Kui kõrvu uskuda, siis giid väitis, et neil olevat koguni 11 000 kartulitoidu retsepti! Ma ei suuda ära imestada, kuidas on see võimalik, aga
silm ei tabanud kogu selle reisi vältel tänaval mitte prügikübetki. Tundus, et kirikuidki oli valgendatud alles eelmisel päeval, sest mitte ükski neist polnud räämas ja nende valgetel seintel polnud ainsamat kriimu. Kuigi Minskis on selline koht nagu külalislahkuse park, kus lubatud näiteks pudelist õlut juua, on
mujal linnatänaval õllepudeliga tolgendamise eest karistused karmid. Ära kaotatud pole ka surmanuhtlust ning
mullu hukati näiteks
neli inimest. Giid Pavel: „
Palgad on meil küll väikesed,
250-300 eurot, aga saame hakkama. Kui inimene ei ole 6 kuud töötanud, siis peab ta riigile maksma 200 eurot trahvi. Lähebki kodanik trahvi maksma. Ametnik küsib: kust sa said selle raha, kui sa ei tööta? Kodanik vastab, et ema andis. Ametnik: ahh, järelikult on see kingitus ja selle pealt pead maksma nüüd ka tulumaksu!“ Kahjuks hoiab Valgevene mõne aasta taguse statistika kohaselt ka maailmas neljandat lahutustes. KUI PERRE SÜNNIB KOLMAS LAPS, antakse perele korter ja makstakse ka emapalka.
Kolme lapsega võib olla emapuhkusel kokku 9 aastat, aga selle aja eest emale pensionistaaži ei arvestata. Giidi sõnul on valgevenelased külalislahked, töökad, andekad, targad, visad, ausameelsed, korraarmastajad ja avatud uuele. Perekonnas valitseb suhtumine, et oma lähedase ja naabri eest tuleb hoolitseda. Viha valgevenelased ei pea viha, vaid oskavad andestada. Ka armastavad nad pidutseda. Niisiis, enne Leedu piirini jõudmist tuli veenduda, et kellelgi poleks rohkem kanget alkoholi kui liiter, veini kolm liitrit ja õlut ... mäletamist mööda vist 6-12 pudelit. Ka tuli bussis ära süüa juust ja vorst, sest neid Leetu ei lubata. Sigarettide norm on kaks pakki. Piiri ületamiseks kulus Kamennõi Logi piiripunktis 1,5 tundi. Minskisse tuleks minna ikka lennureisiga, seda enam, et Eestimaalt saabuvatele lennureisijatele on Valgevene viisavaba tervelt 5 päevaks. Pass, elukindlustus ja 25 eurot sularaha olgu ikkagi ette näidata!“
http://ekspress.delfi.ee/kohver/kartuli ... d=78975022