www.militaar.net

swatest kirjutas: Pisemgi ebakõla väljendub enamikel juhtudel nii brutaalselt?

Mitte tingimata. Valesti laetud moon võib ka kuuli rauda kinni jätta või paari meetri kaugusele "sülitada". Muidugi kui kuul rauas kinni ja järgmine lask normaalse padruniga lasta, siis raud kas lõhkeb või paisub (vene keeles "razdutije").
Sileraudsete haavlipüsside moona laadimisel on ohtlikum topeltkogus haavleid kui topeltkogus püssirohtu. Samas vintpüsside raudu on lõhki lastud padrunitega, millest osa püssirohtu välja puistatud, et pauk vaiksem oleks. Sihuke salaküttide teema.
Igal juhul tasub meeles pidada, et suitsuta püssirohtu valmistatakse nitrotselluloosist, mis on võimas lõhkeaine detonatsioonikiirusega 6500 m/s. Võrdluseks - trotüülil 7000 m/s ringis, sõltuvalt olekust ja kaevanduslõhkeainetel 400 - 5000 m/s. Ja kui püssirohule miski ei meeldi (vale relv, vale kapsel, vale kuul), käitub ta just sellena, millest valmistatud on.
Must püssirohi võib relva lõhki lüüa kui kasutada liiga peeneteralist rohtu või kui takistus kuuli liikumahakkamisel on liiga suur. Põhimõtteliselt pole siis tegu relva, vaid torupommiga.

Kunagine 5,56 juudimoon. Vahtkonna padrunid salvedes olid koos salvedega vahetatud ühelt vahtkonnalt teisele juba aastaid, keegi ei olnud padruneid kordagi välja lüdind ja padruneid eraldi kontrollinud.
Ma tookordne tola allohvitser olin veel põlvkonnast, kus vahtkonna padrunid olid eraldi äratuntavd muust padrunite massist. Tegin esimese kontrolli üle aastate ja lasin enne vahtkonna üle võtmist padrunid välja lüdida. Ligi pooltel padrunitel olid kuulid kesta vajunud. Peale seda kogusime kokku ja vahetasime välja kõik vahiteenituses kasutatavad padrunid need mis mis olid salvedes ja tsinkidena varus.
Proovisime neid vanu padruneid ära lasta. Osad padrunid tegi väikese plõksu, relva ümber ei laadinud-kuul jooksis kuni raua keskele ja jäi seal kinni. Hea, et ise selle hapuks läinud moonaga tegelesin ja karvapealt käsku ei täitnud, suur ülemus oli eelnvalt käskinud selle moonaga ajateenijatele laskmine läbi viija.
Aamen

Krt need salvevedrud olid ka ju siis tõenäoliselt pees. Uskumatu, et niimoodi salvedega ringi käiakse Aastaid padrunid sees Mida valvasite kartulikeldrit?

Meil vahtkonnas olid padrunid 2kmpl. Vahtkonda läksid said igaüks 25/25 patti mis olid otsapidi puuklotsi puuritud aukudes. See välistab ka ju selle et padrunid salvest kaovad kuni alles jääb vaid pealmine
Seejärel mindi vahtkonda 24h 2 korda nädalas. Vahtkonnast tulijad plõksisid oma salvedest patid mütsi sisse, ladusid puuklotsi ja andsid ära. Vahtkonnas oli meid 3 posti st. 9 meest ja vahtkonnaülem.
Rauda tõmbasin vahtkonnas padruni ühe korra. Oli kah aeg kui pidi kuulivesti kandma
Seega vihatud poliitiku mured pole mulle võõrad.
Aeg: 90 keskpaik Tapa EKV kesklaod.
Peale Kaitseliidust relvade röövi tehti vahtkonna toetuseks ka häiregrupp. Mis pidi vahtkonnale appi minema vajadusel. See häiredrill oli minu teenistuse üks ebamugavamaid. Häiregrupp pidi saama riidesse (talvine) siis relvaruumi relv salved ja tsink kaasa ja väosa korrapidaja juurde. Rekord vist oli alla 3 minuti. Kui aeg läks üle 5 tehti samal ööl kordus.
Igatahes kui olid määratud häiregruppi siis üks õppehäire öösel oli garanteeritud.

Vot, siin ongi ära unustatud vana. Venekroonus, sisevägedes oli nii, et ladusid oma moona puuklotsidesse,
kui teenistusest tulid ja sinna minnes ladusid nendest klotsidest salvedesse.

samades puuklotsides hoiti padruneid ka sidepatis kompanii relvaruumis. kahjuks ei kaitsnud see ikkagi selle eest, et mõni igavlev kodanik kuuli otsast kätte ei saanud ja püssirohtu ei eemaldanud...
huvitav, kas ainult tongist piisab, et seda kuuli üldse rauast välja visata?

Pole küll ÕNNETUSTE hulka kuuluv, kuid ikka just eelnevate postitustega seotud intsidendiga tegu.
KL Tl Malev võttis endale Vana-Narva maantee kahekorruselise, endise NL sõjalaevastikule kuulunud, hoone. Valve oli organiseeritud selliselt, et 1 mees oli korraga kohal ja teda vahetati vastavalt graafikule välja. Relvastuseks Soome vint ja 2 padrunipidet. Relv ja moon anti mehelt mehele edasi. Juhtus aga samalaadne lugu kokkuvõttes, millistest siin eelnevalt juttu olnud on. Peale nädalast teenistuse kulgemist sellel postil võtsin nõuks laskemoona ja relva kontrollida ning tulemus oli eelnevate lugudega osaliselt analoogne. 2/3 padruneid olid püssirohust tühjad. Pealtpoolt vaadates aga igati korralikud, muideks. Ju ei saanud mehed seal üksi istudes vastu panna kihule relvalukku lõgistada ja nii nad siis seal üksi laualambi valgel aeg-ajalt padrunit rauda lükkasid. Ajaviiteks. Seda enam aga tuleb arvestada, et need relvad olid ju toona KL esimesed tõsised toru üldse, just hiljaaegu kätte saadud ning meie eelnev kokkupuude relvadega üldse oli praktiliselt olematu olnud. Relv - see oli midagi ... Ei oskagi kohe vastavat sõna leida, aga igal juhul oli see midagi üleloomulikku, midagi võimast, midagi peaaegu-et üliinimeseks tegev. (Fooniks peaksite teadma, et NL ajal ei võinud tsivilisti käes mingit tulerauda olla, va. mõnedel jahimeestel siledaraudsed, ning tulirelva loata omamist karistati vää-ääga rangelt.) Osad vindid olid aga taolised, et padruni kuuli osa läks ülemäära tihkelt kinni ja ei lasknud enam padrunit tervena tagasi tõmmata. Noh, kinni jäi. Ja küllap siis suure logistamise peale need kuulid sinna lahti kangutati ning see rohi sinna rauda välja jooksis. Ja kui taoliste harrastustega ikka järjepanu tegeldi, siis ... Tulemus oligi selline, et muist laskemoona oli tegelikult vaid dekoratiivne.
Hea, et selle aja peale miskit tegelikku seal ei juhtunud, sest üllatusmoment relva kasutaja poolel oleks ikka põrutav olnud, kui mees peale suuri siseheitlusi oleks otsustanud lõpuks tulistad, sihtinud ja päästikule vajutades vaid plõksu kuulnud.
Aga selle toonase valvega seal oli tegelikult üks jama küll, mis oleks ikka tõega päris s... ti lõppeda võinud. Nimelt läksin kord öösel, õigemini hilisõhtul, seda valvet kontrollima ja sain päris, noh, meeldejääva elamuse. Teen alt ukse lahti ja hüüan valvemeest. Aga alt ülesse viis selline pikk, suhteliselt järsk ja sirge trepp. All ukse juures oli ka valgustus olemas, ülal aga mitte. Tuli mees ülal terepile, nii et vaid profiil tagant paistva valguse foonil näha oli ja ei paistnud asjast esialgu nagu üldse mitte miskit aru saavat ega mind ära tundvat, kuigi valgustus all ju tõiesti olemas oli. Lõgistas aga lukku, sihtis ja tegi äraarvamata karmi häält. See kostuv mörin viitas aga ilmselt sihtija mitte just adekvaatsele seisundile. Sai siis kuidagi siiski selle valvemehe teadvusse oma persooni äratundmine sisendatud, mis muideks mitte põrmugi kerge ettevõtmine ei olnud ja vähe vaeva ei nõudnud. Ronisin siis lõpuks üles, kusjuures kogu selle aja olin siiski vahva valvemehe kirbul, ja ülal sai olukord selgeks tehtud. Mees oli täis nagu ... Lausa imepärane oli, et ta üldse midagi jagas ja jalal seisis.
Noh, see valvaja sai muidugi postilt maha võetud ja ka KL-ga polnud tal oma edaspidises elus enam asja, aga ... Krt, küll! Päris s...ti oleks see asi võinud lõppeda. Minu jaoks ja hiljem muidugi ka selle mehe enda jaoks. Selle halvima variandi korral. Aga ma olin tookord ikka lõppmata kuri küll. Ei saanud ülejäänud öö enam undki. Tegelikult aga ma selles toonases loos seda lõpuks teada ei saanudki, et missugune padrun tollel alkoholimaial kaitseliitlasel just rauas juhtus olema, sest nagu ma juba ütlesin, ikka lõppkuri olin ma tookord ning sellisele "pisiasjale" läks üldse meelest tähelepanu pöörata.
Aastanumbriks oli tookord 1993.

Fooniks peaksite teadma, et NL ajal ei võinud tsivilisti käes mingit tulerauda olla, va. mõnedel jahimeestel siledaraudsed

kui ma väga puusse ei pane, siis kuskile seitsmekümnedate keskpaigani olid vähemalt sileraudsed jahipüssid täiesti vabas müügis. veel varasematel aegadel müüdi teisigi torusid päris vabalt.

kurjad keeled räägivad, et (väikesekaliibrliste) vintrelvade vabamüügi lõpetamise põhjuseks olnud keegi debiil, kes plaaninud gagarinile sportpüssiga atendaati.

Satakaga nõus. Sileraudsed haavlipüssid ehk "jahikad" olid 19.. aastani vabamüügis (võimalik, et nõuti jahiklubi tõendit) ja vähemalt ALMAVÜ 5,6 mm "spordikaid" pakuti ka 90. aastatel althõlma müüa. Head relvad olid, lausa kahju, et ei ostnud.
Siberis olid vist ka täiskaliibrilised vintrelvad enesekaitserelvadena vabamüügis olnud ja eks neid mibgis koguses ka siiakanti sattus.

Tapper kirjutas:Krt need salvevedrud olid ka ju siis tõenäoliselt pees. Uskumatu, et niimoodi salvedega ringi käiakse Aastaid padrunid sees Mida valvasite kartulikeldrit?

Meil vahtkonnas olid padrunid 2kmpl. Vahtkonda läksid said igaüks 25/25 patti mis olid otsapidi puuklotsi puuritud aukudes. See välistab ka ju selle et padrunid salvest kaovad kuni alles jääb vaid pealmine
Seejärel mindi vahtkonda 24h 2 korda nädalas. Vahtkonnast tulijad plõksisid oma salvedest patid mütsi sisse, ladusid puuklotsi ja andsid ära. Vahtkonnas oli meid 3 posti st. 9 meest ja vahtkonnaülem.
Rauda tõmbasin vahtkonnas padruni ühe korra. Oli kah aeg kui pidi kuulivesti kandma
Seega vihatud poliitiku mured pole mulle võõrad.
Aeg: 90 keskpaik Tapa EKV kesklaod.
Peale Kaitseliidust relvade röövi tehti vahtkonna toetuseks ka häiregrupp. Mis pidi vahtkonnale appi minema vajadusel. See häiredrill oli minu teenistuse üks ebamugavamaid. Häiregrupp pidi saama riidesse (talvine) siis relvaruumi relv salved ja tsink kaasa ja väosa korrapidaja juurde. Rekord vist oli alla 3 minuti. Kui aeg läks üle 5 tehti samal ööl kordus.
Igatahes kui olid määratud häiregruppi siis üks õppehäire öösel oli garanteeritud.

Ma ei tea kust on see pagana loll komme tulnud, et kui salv on täis laetud, siis kopsitakse salvega mööda kiivrit või saapatalda. Krt, liiga palju filme vaadatud ja tahetakse "cool" välja näha. Kusjuures mu üks instruktoritest kunagi ei teinud teist nägugi kui tervele rühmale tehti relvaõpet. KL präägune instruktor tegi kohe algusest puust ja punaseks selgeks.

Mina olen laisk airsoftaja ja kasutan 500 kuulist salve, aga vennad, kes kasutavad real salvi (30 kuuli salvi, ehk reaal mahutavusega salved) peavad klobima neid salvi sellepärast, et vedru "ellu äratada" vöi kui on juhuslikult mingi kuul teiste suhtes viltu jäänud, et see peale pörutamist ennast ilusti "joonele " tömbaks. Aga pean ka vahel ise paar tolakat salvele andma, kui see ei taha külmas "söna kuulata". Kontakti keskel on see tegevus tervisele väga kahjulik, ning selle pärast kasutataksegi "preventatiivset tegevust."

Salvele kerge kõksu andmine (mitte pool minutit täie jõuga vastu kiivrit peksmine) viib kõik padrunid padrunipõhjaga vastu salve selga. Vähendab igasugu laskemoonast ja salvest tulenevate tõrgete võimalusi.

...kas enne ka oli lubasid antud ei tea aga igatahes minu vanal oli mingi 1986...pluss miinus ehk...vint koos optilisega kodus ja seifis mis oli maast laeni...sai välditud raudkolaka viimist vanarauda-prügilasse ja korralik roostekaitsevärv pääle, krt seisab teine siiamaani seal...maja võib ümbert põleda aga kapp jääb, tulekindel ja mingi a 3 tonni kaalub vist...paraku nüüdseks on see relvadest tühi...
Vana oli muidugi ka aktiivne jahiseltsi liige ja jääger, tõi kogu suurele pundile Venest moona suurtes plokkides ...jagus mullegi näppimiseks

Ehk mingi uuendamiste aeg siis oli...Perestroika...

wambambola kirjutas: Ma ei tea kust on see pagana loll komme tulnud, et kui salv on täis laetud, siis kopsitakse salvega mööda kiivrit või saapatalda. Krt, liiga palju filme vaadatud ja tahetakse "cool" välja näha. Kusjuures mu üks instruktoritest kunagi ei teinud teist nägugi kui tervele rühmale tehti relvaõpet. KL präägune instruktor tegi kohe algusest puust ja punaseks selgeks.

Mis filmis sellist asja näha saab, et salve taotakse või koguni vahetatakse? Tavaliselt on filmides relvadel salved all ja tühjaks saavad need filmi lõpus enne käsivõitluse algust. Ja jutust jääb arusaamatuks, kas instruktor tegi selgeks, et salvele väikese kõksu andmine on vajalik, et vältida salvest tulenevaid tõrkeid või tegi ta selgeks, et nii saab lihtsalt cool olla?

See "filmist vaatamine" oli väljendusviis. Osad salved olid läbi pekstud või jumal teab mida tehtud, et üle 5 padruni sisse ei läinud. Mõnel isegi ei läinud ükski. Siiski olid need relvad nn. retsimis relvad millega tehti väljaõpet.