"Eesti õhuvägi"

[denis23]

Kapten Trumm,

sina oled see inimene kes on foorumis seda .... s paltsem võrreldanud, väites et ameerika hävitajad võtavad sama palju tonne kui vene strateegilised pommitajad. Nüüd meie nägime et "6 tonnilise kandejõuga" F/A 18 reaalselt lendab 1800 kg pommikaaluga ainult 500 km ja tagasi. Ning ka F-14 võrreldes Su-27 raadius sama pommikaaluga 30 km. väiksem. Ning lisaks sellele selles tabelis Su-27 lendab koos kahe AA tüüpi rakettidega ning F-14 ilma, ning et SU-27 eelis on piisavalt suur.

Samas isegi selles konfiguratsioonis SU-27 manööver ning kiirendus oluliselt parem (näitab wing pressure osas)

[Würger 190G]

Eestit ei saa Soomega võrrelda. Neil kogemused ja teine ajalugu, lisaks veel eelarve, millest kaitseks jagub. Eestis lihtsalt pole raha ja on suur Venemaa kartus. Kui Eesti ostab õhutõrjerakette, siis Venemaa peab seda agressivsuse ilminguks. Venemaa jaoks on ükskõik mis relvad/relvasüsteemid Esti ostab või saab abi korras, Venemaa suhtes vaenulikuse ilminguks. Kord on Eesti väike ja hale, aga parem kui tal relvi ikka palju poleks.
Millised need kasutud NATO liikmed Lahesõjas olid?
Segasid nad palju sõjapidamist?
Ja kui vana on vana lennumasin, mis seal õhus kakerdas?

[Rebasepoeg]

Jääme nüüd teema juurde ja räägime Eesti Õhuväest.

[Kapten Trumm]

Tekkis muidu üks vallatu mõte, kui Eestis mõni kohalik lennukimeister oleks.

L-39 esimene kabiin minema, piloot tagumisse kabiini, uus kabiiniklaas, vabanenud täiendav kandejõud ca 500 kilo (ei riku lennuki tsentreeringut)
kasutada ära ühe APG-70 või APG-73 tüüpi õhk-õhk/õhkmaa radari panekuks). Kabiini vajalikud lisadispleid.

See radar kaalub koos kolaga ca 300 kilo

Tiibade alla 2 AIM-120 Amraami ning tiiva otstesse 2 AIM-7M Sidewinderit.

Selline aparaat viib Eesti lennundusriikide ajalukku kui kõige võimsama relvastusega õppe-treeninglennuki/kerge hävitaja valmistaja.

Ainuke "aga" on see, et raketid maksavad vist 10 lennuki hinna

[Kapten Trumm]

Eestit ei saa Soomega võrrelda. Neil kogemused ja teine ajalugu, lisaks veel eelarve, millest kaitseks jagub. Eestis lihtsalt pole raha ja on suur Venemaa kartus.

See ongi kogu point. Rahas ei ole niipalju küsimust. Eestlane ei ole ammu võidurõõmu tundnud. Viimane sõjavõitja suri ka 2 nädalat tagasi ära.

Siiski asjad liiguvad ja peagi jõutakse järeldusele, et vaja on päris hävitajaid.

Millised need kasutud NATO liikmed Lahesõjas olid?
Segasid nad palju sõjapidamist?

Huvitav on see, et üks õhuvõit olevat läinud Saudi-Araabia F-15 piloodile, kuigi saudid ametlikult ei sõdinud.

Kaks naljakohta olid mõlemad seotud Tornadodega, itaallaste pommiversioonid ei saanud konstantselt hakkama õhus tankimisega ning põristasid muidu rinde kohal ringi.

Inglismaa PVO-s kasutatav Tornado F-3 (püüdehävitaja versioon, mis on vaid inglastel) ja kuuldavasti Mirage 2000 olla saanud karmi keelu Iraagi õhuruumi mitte siseneda, et neid alla ei lastaks.

F-3 oli siis ilmselt veel Vietnami-aja Sparrow litsensivariandiga nimega Sky Flash.

Tornado osutus sõjas kõige viletsamaks masinaks ning neid lasti kõige rohkem alla maapealse tule läbi.

Hoopis kõvemast puust olla olnud ürgvana Jaguar (esimene nn eurohävitaja), millest osad tulid tinavihmast auklikuna tagasi, üks ilma kabiiniklaasita

Inglastel oli ka ainus teise põlvkonna reaktiivlennuk, mis liitlaste poolel osales - Buccaneer, mis täitis Wild Weaseli (radarihävitaja) rolli.

Sõjas rokkis täiega USAF F-15C, mis lasi alla enamiku Iraagi lennukeid ilma ühegi kaotuseta. Kasutades selleks veel AIM-7 Sparrow rakette, kuigi AMRAAM'id olid juba kohal.

F-14 jäi ilma olulise skoorita.

Esimese lahingulennu tegid tegelikult AH-64 Apache kopterid, likvideerides vaikselt mõned tähtsamad radarid.

Iraagi poolelt olevat paras kino olnud ja paari päeva jooksul otsustasid piloodid kas uttu tõmmata või Iraani sääred teha.

Maapealse suunamisega juhtimissüsteem lõpetas eksistentsi ilmselt paari tunniga ning puudulike radaritega Iraagi piloodid ei näinud enam midagi.

Kui lugeda suuremate õhulahingute kirjeldusi, siis enamikus lahingutes olid ameeriklased vähemuses, kuid Iraagi piloodid ei saanud isegi aru, et neid juba rünnatakse ega võtnud ette mingeid manöövreid.

Pärast oli tore kuulata neid kindraleid pressikonverentsidel, kes USA-le kadu olid ennustanud. Siis olid iraaklaste taktikad valed, lennukid vanad ja üldse oleks uuemad asja kinni pannud (samad relvad ja taktikad olid kuu aega varem taganud ameeriklaste punasesse merre paiskamise).

Kui vaadata liitlaste lennukiparki, siis sellest olid 4.põlvkonna hävitajaid umbes kolmandik ja F-117 ca 5%.

Ülejäänud olid kolmanda põlvkonna masinad nagu F-14, A-6, F-4, Tornado, Jaguar, Harrier jne. Ka oli teise põlvkonna masinaid (Buccaneer).

Iraagi relvastuses oli 4.gen ehk 15%, 3. gen rõhuv enamus. Arvan, et kasutuskõlblike lennukite keskmine vanus oli koalitsioonil suurem.

[Rebasepoeg]

Kuule mõtle loogiliselt.

L- 39 on õppe/ treening lennuk. Kui sinna peale ei lähe õpetajat, siis ma arvan küll, et õpilane ei saa hakkama selle juhtimisega kogu aeg. See tähendaks, et see enam ei ole õppe/ treeninglennuk. See juba oleks peaagu hävitaja.

[denis23]

Ma arvan et tugeva radari jaoks peaks L-39-le teist mootori panema ning see oleks ainult generaatori jaoks voolu andnud.

[kari lumppio]

Tere!

Buccaneer sihtis Pave Spike laseriga ning Tornadod viskasid juhitavaid laserpomme (Buccaneerid ise ka mõne pommi). Mingid radarihävitämist (Wild Weasel) Buccaneerid ei teinud. Kiires korras saadi lõpuks areenile ka Tornaado ekperimentaalse lasersihtimisaparaadiga (TIALD oli vist nimi).

See et Hornet 1800 kg pommilastiga omab ainult 500 km tegevusraadiuse ei peaks Eestis ju probleem olema? Mõtlen nagu geograafiliselt. Või on kavas Moskva reid? Lahesõja ajal lasi üks A/F-18 alla iraaki lennuki ning jätkas selle järgi edukalt pommidega sihtmärki ja siis tagasi koju.

Eesti lennuväle F-18 lennukitüüpina sobiks minu arus just sellepärast et see tehnoloogia on naabris olemas. Eriti peaks olema kutsuv variand siis kui Soome saaks NATO liigeks (ise ei toeta). Ning Hornet on kasutusel ka USA mereväel ja merejalaväel. Et kuigi Eesti hüpoteetilisel lennuväel oleks ainult ütleme neli kuni kuus sellist lennukid oleks siisgi nende tehniline toetus ning operatiivkasutus (lahingujuhtimine) tuttav. Siis kui suur vend läänest toob oma Hornetid kohale oleks asi siin juba ette käpas. Lennukikandjad Saaremaa ja Hiiumaa ka olemas.

Kari

[denis23]

Eesti lennuväle F-18 lennukitüüpina sobiks minu arus just sellepärast et see tehnoloogia on naabris olemas

Oota mis naabris Mõtled Su-30MKI vä?
Ok nali naljaks...unistada ikka võib.


Tegelikult, praegu ma arvan seda et üks variant (mina ei tea muidugi kui reaalne see on) lasta kedagit meie poliitikutest (noh ma ei tea, kas Kross või Laar) kellel on eriteened ameeriklaste silmis (noh...teie saite vist aru...NRG tehing ja kõike muu) veel kord keeletööd natukene teha, selles mõttes et las lendavad ühendriikidesse, räägivad seda sama uppumatu lennukikandjast jä lääne tsivilisatsiooni forpostist juttu ning kuidas meie ikka aramstame USA ja vabadust ning lõpuks paluvad ei Davis-Montanast meile antakse mõni mahakantud F-5A...Mina ei tea, tegelt ameeriklased on küll ja küll tasuta vanu lennumasinaid on jaganud - alles hiljuti Kolumbia pidi saama A-10 narkotraffikuga võitlemiseks.

[FW Anton]

Kui suur siis peaks Hornetite hulk Eestis olema? Paari masinaga pole mõtet venelaste ette vehkima minna.

[denis23]

ei ma arvan et ühest täispuhuvast makettist piisab - seda võiks Narvas postamendile panna ning kõik venelased kohe surevad hirmust ära.

[tommy]

Tornado osutus sõjas kõige viletsamaks masinaks ning neid lasti kõige rohkem alla maapealse tule läbi.

Briti Tornadod kandsid Gulf War 1-s tõesti kõige rohkem kaotusi,kuid mitte sellepärast et nad viletsad olevat.Nimelt oli neil täita üks ohtlikum ülesanne,viia rivist välja Iraagi lennuväljad.Selleks kasutati nn.lennuväljade vastast pommi-mille lõhkepead on aegreleega.Lõhkevad teatud aja järel,tehes taastamistööd võimatuks.Häda aga selles et ülesanne tuli täita madallennul,õhutõrjerelvade tule ulatuses.Siit ka suured kaotused.

[Kapten Trumm]

Soome F-/A-18 juurde veel selline fakt, mis annab ise tunnistust tema kasutusvõimalustest.

Esimesed neli lennukit lendasid St. Louis'ist ilma vahemaandumiseta Soome, tankides õhus ühe korra. See tähendab üle terve Atlandi ookeani, üle Lääne-Euroopa.

Patriootlikus mõttes saan sellest lääne tehnika mahategemisest aru, kuid olgem ausad - lennuki ostmise ajal (valik käis 90ndate alguses) polnud NSVL-l midagi sellist välja panna, mis Hornetiga võistelnud oleks. Su-27 oli liiga suur ja kallis ning vananenud avioonikaga. Mig-29 ei konkureerinud üldse ning soomlaste valik oli täiesti asjatundlik.

Soomlastel oli ju vaja kerget, mitmefunktsionaalset, piisava lennukaugse ja töökindlusega masinat.

Muide oma osa vene lennukite müügis andis ka see, et seiklused Luftwaffe ja India ostetud Mig-29ga said omal ajal korraliku pressikajastuse, Air Force International kirjutas mingeid lugusid a'la "Indian Fulcrums down without single combat" vms.

Seejuures ei maksa unustada, et soomlastel on uuendatud F/A-18C, mitte esialgne F/A-18A, mille allajäämist vene lennukitele osad kindralid hirmsasti rõhutada armastavad. Nende põhiline vahe on APG-73 radar ning AMRAAM raketid.

Muidu selle valiku juurde veel üks detail. Mig-29 suurepärased lennuomadused on saavutatavad üksnes ilma kerealuse paagita, sest vastasel juhul on masinale lubatud vaid 6g ülekoormust ja kiirtõusuvõime ei ole teps mitte 330 m/sek, vaid üksjagu madalam. Ilma selle paagita ei ole sellel praktiliselt üldse mingit lennukaugust.

Ei usu, et USA keelduks lennukeid müümast, iseasi, kas selleks raha on.

Arvestades, et Soomel on piiri üle 1200 km ja meil 250 km, siis sama efekti saamiseks on vaja ca 5 korda vähem lennukeid - ehk siis 10-15.

Miks see arv satub kokku F-4F vajaliku arvuga on seepärast, et õhukaitseks on nende omadused sarnased, kuna relvastus on sama ning radar praktiliselt sama.

Polkude kaupa pealelendamine midagi praeguse aja relvade juures ei anna, sest nagu näitasid Lähis-Ida sõjad, et ühe korralikult relvastatud lennuki poolt 4-5 vaenlast korraga alla lasta ei ole mingit küsimust.

APG-73 klassi tulejuhtimine võimaldab lasta korraga AMRAAMe kuni 8 sihtmärgi pihta.

Pealegi annab soliidne kiirus ja lennukaugus operatiivse paindlikkuse - näiteks kui vastusaamine on lootusetu, siis lennata lihtsalt eest ära (seni kuni puudub lähenemiskiirus, kahaneb iga raketi laskekaugus olematuks)
ja maanduda nt Taanis.

Rakettidest ja radaritest

Mis puudutab neid radarite nägemiskaugusi ja rakettide laskekaugusi, siis andmeid uurides peaksid lääne lennuväed ammu hävitatud olema.

Lahesõjas olid suurima tuleulatusega relvad AIM-120 (praktiline kaugus 45-70 km) ning AIM-7M (samapalju).

Nende vastas seisid siis Mig-25PD R-40RD rakettidega (80 km), Mig-29 R-27R rakettidega (kuni 70 km) ning Mig-23 R-23 rakettidega (kuni 50 km).

Milles siis probleem?

Kui uurida venelaste endi allikaid, siis tuleb välja üks vee segamine. Nimelt on näitustel ja raamatutes ilmselt avaldatud mitte praktiline tabamiskaugus, vaid raketi ballistiline lennukaugus.

Nii tuleb välja, et suurima lennukaugusega poolaktiivne R-27ER, mille "dalnost" on igal pool kirjas 130 km, suudab 3 m2 EPP-ga märki (hävitaja) tabada vaid kuni 70 km kauguselt. "Tavaline" R-27R, mille "dalnost" on kirjas kui 70 km, suudab samasuurt märki tabada vaid kuni 30-35 km kauguselt.

Niiet üks asi on raketi võimalik tehniline lennukaugus (see sõltub omakorda ka lennuki kiirusest ja kõrgusest), teine kaugus, kui kaugelt suudab ta usalduväärselt praktikas esinevaid märke tabada.

Tundub loogikavastane, et uusim aktiivne rakett tabab vaid 70 km, kuid 40 aastat tagasi välja mõeldud R-40 80 km

Tabamisega on aga see lugu, et raketi lennukaugus ei ole kunagi olnud probleem, ei ole küsimust ehitada ka 400 km lendavaid rakette. Küsimus on selles, kui kaugelt suudetakse tabada. 400 km kaugusel on 3 m2 EPP-ga hävitaja peegeldus nii väike, et kahtlane on, kas keegi suudab ehitada sellise isejuhtimispea, mis leiab sellise märgi nii kaugelt.

Teine asi on see, et isegi Mach 5,0 lennates (siis 1700 m/sek) kulub nt 400 km kaugusele lendamiseks vähemasti 2,5 minutit ja selle ajaga võib sihtmärk lihtsalt otsa ringi keerata ja eest ära lennata või kasvõi maanduda.

Niiet masskasutuse keskmaarakettidel oli, on ja jääb tabamiskaugus õhulahingus kuskil 70 km piiresse, kirjutagu propagandistid mida tahavad.

Sama asi on IR rakettidega ja radaritega.

On üks asi rünnata B-52, mille EPP on vähemalt 50 m2 ja mille IR on leitav kümnete kilomeetrite tagant.

Avastamiskaugus suureneb võrdeliselt EPP kasvuga. Kui radar suudab avastada 50 m2 märgi 200 km kauguselt, siis 3 m3 märk on reaalne ehk 30 km kaugusel ja 0,5 m2 märk otse lennuki nina all.

Senikaua, kui ei ole öeldud, kui suure EPP märgi vastu on laskekaugus või nägemiskaugus antud, siis ei oma need erilist tähtstust.

Manöövrid, mida lennushowdel tehakse, sooritatakse tühja lennuki ning ehk tonnise kütusevaruga (tavalise 3-5 tonni asemel). Ka võetakse seal ühte teist maha kaalu vähendamiseks.

Praktikas on aga muud kriteeriumid. Näiteks kõikide vene lennukite miinus on see, et raketid on tavaliselt tiiva all (2-mootorilistel lääne omadel, Grippenil jne) on enamus pooluputatult kere all.

Kui Mig-29 laseb välja ühe keskmaaraketi, tähendab see, et lennuk läheb nii kaalulisest kui aerodünaamiliset tasakaalust täiesti välja (kuna ligi 400 kilo kaaluv rakett on lennuki teljest liiga kaugel ja asub õhuvoolus). Viimane mõjub hävitavalt lennuki manöövderdusvõimele, kuna lennuk üritab pöörata ühele poole ja raskema tiiva poole vajuda. Niiet tulista korraga kas 2 raketti või kaota manööverdusvõime.

F-18 on need raketid kere sees lennuki telje lähedal ja ebasümmeetriline kasutamine asja ei mõjuta.

Niiet lennukite võrdlemisel andmete abil on kasulik teada, mis tingimustel need andmed saadud on. Vene lennukitööstuse veesegamine tehniliste andmetega on kahjuks üldteada ja tõendatav isegi vene enda raamatute abil.

[Kapten Trumm]

Briti Tornadod kandsid Gulf War 1-s tõesti kõige rohkem kaotusi,kuid mitte sellepärast et nad viletsad olevat.Nimelt oli neil täita üks ohtlikum ülesanne,viia rivist välja Iraagi lennuväljad.Selleks kasutati nn.lennuväljade vastast pommi-mille lõhkepead on aegreleega.Lõhkevad teatud aja järel,tehes taastamistööd võimatuks.Häda aga selles et ülesanne tuli täita madallennul,õhutõrjerelvade tule ulatuses.Siit ka suured kaotused.

Tegelikult oli "silma järgi" lastavate relvade läbi kaotuste kandmine tingitud suures osas sellest, et palju lennati valgel ajal. Valgel ajal aga seepärast, et RAF-i Tornadodel ei ole normaalseid passiivseid öönägemisega sihtimis- ja juhtimisüsteeme (nt FLIR) ja pimedas ei suudeta selliseid missioone edukalt täita. Seetõttu lennatigi päeval ning soomustamata masinaga sellisesse tinavihma ronida on kaunis suur risk, sest peale õhutõrje tulistatakse ka käsirelvadest ja soomustamata lennukile võib ka 2-3 automaadikuuli saatuslikuks saada.

Samuti lubas valge aeg iraaklastel vabalt kasutada SA-2 ja SA-3 optilisi sihtimise tagavarasüsteeme. Iraaklased passisid peale, kui lennukid eemal paistma hakkasid, siis võtsid radarit kasutamata nad vaikselt sihikule ning lasid raketid lendu. Nii näiteks lasti ühe lennubaasi ründamisel valgel ajal ülbelt keskmisel kõrgusel 2 lennukit alla.

Kui samad masinad oleks tulnud pimedas FLIR abil 30 m kõrgusel üleheliga, võtnud vaid märgi ees kõrgust ja lasknud moona lahti, oleks kaotused olematud olnud - lihtsalt ei jõua reageerida.

Jänkide F-15E tegi samasuguseid asju kottpimedas FLIR abil, lennates 20 meetri kõrgusel ja iraaklased ei jõudud isegi kahurite taha joosta



Pilt näeb välja selline


Kas viimase põlvkonna seadmed Lahesõjas olid ei oska öelda - seal muudetakse HUD peal sisuliselt pime öö heledaks päevaks, seejuures kiirgamata midagi välja.

[denis23]

Näiteks kõikide vene lennukite miinus on see, et raketid on tavaliselt tiiva all (2-mootorilistel lääne omadel, Grippenil jne) on enamus pooluputatult kere all.

Jälle on üks häbematu vale!

Su 27 relvaskeem:
4 rakettikoha füzelaazi all:
http://www.airwar.ru/image/idop/fighter/su27/su27-3.gif

MIG 31 pilt:
4 (MIG -31M kuus) rakettikoha füzelaazi all.
http://combatavia.info/mig31f_01.jpg

MIG 23-st 4 raketti füzelaazhi all
http://www.airwar.ru/enc/fighter/mig23ml.html
Tegelikult, just reaalandmete moonutamine on just ameerika lennukite puhul oluliselt suurem kui venelastel. Ning see päeva tagasi avaldatud tabel seda väga hästi näitab.
Näiteks selleks et 1800 kg pommikaalu toimetab F/A-18 maksimaalselt 290 meremiilile. Ning selleks peab tal olema 3 ripppaagi - manööverdusvõime on nullilähedane.Kusjuures, Iraagi sõja ajal lennati üldse ainult kahe 450 kg. pommiga.
Su 27 toimetab 3600 kg 420 meremiili kaugusele ilma ühegi rippaagita.

Näiteks, oli Lahesõjaajal B-52 kasutamine tingitud sellest et Saudi Arabia baasidelt ei saanud sellised lennukid nagu F-111 pommitada sihtmärgid Iraagi sügavtagalas. Samal ajal vaadates nende "tabeli" raadiust see ei peaks ülelüldse mingi probleem olema. Ma ütlen veel kord: reaalselt ameerika andmed pommide kaalu ning raadiuse osas absoluutselt ei oma seost rakendusliku olukorraga. See on nii nagu kui sul on auto pagasniku kandejõud 50 kg ning bensupaagi maht 50 kg, anda auto läbisõidu ühel tankimisel arvestades seda et pagasnikus on 3 kanistri ning pagasniku kandejõudu 99 kg arvestades et paagis on üks liiter. Enamus ameerika lennukite rekordandmetest just sellisel moel saavutatud.

Mig-29 suurepärased lennuomadused on saavutatavad üksnes ilma kerealuse paagita, sest vastasel juhul on masinale lubatud vaid 6g ülekoormust ja kiirtõusuvõime ei ole teps mitte 330 m/sek, vaid üksjagu madalam. Ilma selle paagita ei ole sellel praktiliselt üldse mingit lennukaugust.

Paakide olemasolu vähendab kõikide lennukite lennuandmed. Ei saa aru, milline uudis see on..natukene ülevalpool meie nägime et näiteks F/A-18 selleks et lennata 500 km raadiusele 1800 kg pommidega peab võtma koguni 3 hiigelsuurt ripppaagi, vaat huvitav oleks teada mis siis tema manööverdusvõime on.
Kusjuures on omamoodi huvitav miks kogu aeg tuuakse kõige esimese MIG-29 versiooni. Vastus on aga lihtne. Tegemist oli tõepoolest kõige väiksema tegevusraadiuse hävitajaga VVS koosseisus. Juba alates teisest versioonist oli raadius suurem. Hilisematel variantidel on see suurenes väga oluliselt.
Mod..................9-12............9-13.............9-15......SMT

Sees................4300............4540..............5830.......6100

Rippaagid..........1500...........3800..............3800.......3800

Kokku.............5800..............8340.............9630........9900

Lennukaugus...1430............1500.............2000..........2200
ilma paakideta

koos paakideta.2100...........2160*...........3200.........3400

* koos ühe 1500 l paagiga

Mis puutub juttu suure raadiusega rakettide effektiivsusesse, siis tõepoolest mida pikem distants seda konstrastsem peab olema märklaud ning väiksem selle manööverdusvõime. Rakettimootor töötab ju mõni sekundi, ülejäänud aeg see lendab inertsist ning mida kaugem seda väiksem power sellel on. Su 27 näiteks oli ja jääb hävitajaks mille üheks põhilisemaks ülesanneks on B-52 ning tiibrakettide taga ajamine. Teine üks oluline sihtmärk on tankerid ning AWACS lennukid. Nende puhul raketti raadius on kriitiline. Mis puutub hävitajatesse siis mina üldse ei ole kindel selles et R-27 nende vastu on effektiivne suurtel distantsidel. Kusjuures ma ei saa kuidagi aru sellest, miks sina Trumm kogu aeg rääkid seda et SU-27 on vaja kogu aeg sihtmärgi sihikus hoida kuni rakett seda tabab?
R-27 ning seda modifikatsioonidel läheb sihtmärk ise lukku kuni 20 km.
Kui tulistad näiteks 50 km tagant, pead 5-6 sek. seda "hoida" ning pärast ta ise "leiab" sihtmärgi.
Keegi ei käsi ju seda 120 km tagant tulistada (kuid kui väga tahad võid ikka proovida) . Infrapunaste peadega kuni 70 km distantsil. R-73 kaugus on umbes 35. Ning isegi ilma R-77 (RVVAE) mida tõesti ei ole veel massiliselt VVS koosseisus mina mingit olulist allajäämist AMRAAMI mille kaugus on 50 km suhtes ei näe. Ning igal juhul, isegi 70-80 km tagant tulistatuna, tekitab R-27 piisavalt palju tegemist vastaspoolel et see peaks järgmise 15 sekundi jooksul tegelema oma naha päästmisega, selle asemel et tegutseda oma esialgsel plaanil. Kui vaadata näiteks aafrikas Su-27 vs MIG-29 lahingud (ok. võime öelda et need ei olnud taktikalises mõttes midagi väga erilist) siis on väga hästi näha ei isegi suurelt distantsilt lastud pauk lööb vastaspoole kaitserivi segamini.