Soome F-/A-18 juurde veel selline fakt, mis annab ise tunnistust tema kasutusvõimalustest.
Esimesed neli lennukit lendasid St. Louis'ist ilma vahemaandumiseta Soome, tankides õhus ühe korra. See tähendab üle terve Atlandi ookeani, üle Lääne-Euroopa.
Patriootlikus mõttes saan sellest lääne tehnika mahategemisest aru, kuid olgem ausad - lennuki ostmise ajal (valik käis 90ndate alguses) polnud NSVL-l midagi sellist välja panna, mis Hornetiga võistelnud oleks. Su-27 oli liiga suur ja kallis ning vananenud avioonikaga. Mig-29 ei konkureerinud üldse ning soomlaste valik oli täiesti asjatundlik.
Soomlastel oli ju vaja kerget, mitmefunktsionaalset, piisava lennukaugse ja töökindlusega masinat.
Muide oma osa vene lennukite müügis andis ka see, et seiklused Luftwaffe ja India ostetud Mig-29ga said omal ajal korraliku pressikajastuse, Air Force International kirjutas mingeid lugusid a'la "Indian Fulcrums down without single combat" vms.
Seejuures ei maksa unustada, et soomlastel on uuendatud F/A-18C, mitte esialgne F/A-18A, mille allajäämist vene lennukitele osad kindralid hirmsasti rõhutada armastavad. Nende põhiline vahe on APG-73 radar ning AMRAAM raketid.
Muidu selle valiku juurde veel üks detail. Mig-29 suurepärased lennuomadused on saavutatavad üksnes ilma kerealuse paagita, sest vastasel juhul on masinale lubatud vaid 6g ülekoormust ja kiirtõusuvõime ei ole teps mitte 330 m/sek, vaid üksjagu madalam. Ilma selle paagita ei ole sellel praktiliselt üldse mingit lennukaugust.
Ei usu, et USA keelduks lennukeid müümast, iseasi, kas selleks raha on.
Arvestades, et Soomel on piiri üle 1200 km ja meil 250 km, siis sama efekti saamiseks on vaja ca 5 korda vähem lennukeid - ehk siis 10-15.
Miks see arv satub kokku F-4F vajaliku arvuga on seepärast, et õhukaitseks on nende omadused sarnased, kuna relvastus on sama ning radar praktiliselt sama.
Polkude kaupa pealelendamine midagi praeguse aja relvade juures ei anna, sest nagu näitasid Lähis-Ida sõjad, et ühe korralikult relvastatud lennuki poolt 4-5 vaenlast korraga alla lasta ei ole mingit küsimust.
APG-73 klassi tulejuhtimine võimaldab lasta korraga AMRAAMe kuni 8 sihtmärgi pihta.
Pealegi annab soliidne kiirus ja lennukaugus operatiivse paindlikkuse - näiteks kui vastusaamine on lootusetu, siis lennata lihtsalt eest ära (seni kuni puudub lähenemiskiirus, kahaneb iga raketi laskekaugus olematuks)
ja maanduda nt Taanis.
Rakettidest ja radaritest
Mis puudutab neid radarite nägemiskaugusi ja rakettide laskekaugusi, siis andmeid uurides peaksid lääne lennuväed ammu hävitatud olema.
Lahesõjas olid suurima tuleulatusega relvad AIM-120 (praktiline kaugus 45-70 km) ning AIM-7M (samapalju).
Nende vastas seisid siis Mig-25PD R-40RD rakettidega (80 km), Mig-29 R-27R rakettidega (kuni 70 km) ning Mig-23 R-23 rakettidega (kuni 50 km).
Milles siis probleem?
Kui uurida venelaste endi allikaid, siis tuleb välja üks vee segamine. Nimelt on näitustel ja raamatutes ilmselt avaldatud mitte praktiline tabamiskaugus, vaid raketi ballistiline lennukaugus.
Nii tuleb välja, et suurima lennukaugusega poolaktiivne R-27ER, mille "dalnost" on igal pool kirjas 130 km, suudab 3 m2 EPP-ga märki (hävitaja) tabada vaid kuni 70 km kauguselt. "Tavaline" R-27R, mille "dalnost" on kirjas kui 70 km, suudab samasuurt märki tabada vaid kuni 30-35 km kauguselt.
Niiet üks asi on raketi võimalik tehniline lennukaugus (see sõltub omakorda ka lennuki kiirusest ja kõrgusest), teine kaugus, kui kaugelt suudab ta usalduväärselt praktikas esinevaid märke tabada.
Tundub loogikavastane, et uusim aktiivne rakett tabab vaid 70 km, kuid 40 aastat tagasi välja mõeldud R-40 80 km
Tabamisega on aga see lugu, et raketi lennukaugus ei ole kunagi olnud probleem, ei ole küsimust ehitada ka 400 km lendavaid rakette. Küsimus on selles, kui kaugelt suudetakse tabada. 400 km kaugusel on 3 m2 EPP-ga hävitaja peegeldus nii väike, et kahtlane on, kas keegi suudab ehitada sellise isejuhtimispea, mis leiab sellise märgi nii kaugelt.
Teine asi on see, et isegi Mach 5,0 lennates (siis 1700 m/sek) kulub nt 400 km kaugusele lendamiseks vähemasti 2,5 minutit ja selle ajaga võib sihtmärk lihtsalt otsa ringi keerata ja eest ära lennata või kasvõi maanduda.
Niiet masskasutuse keskmaarakettidel oli, on ja jääb tabamiskaugus õhulahingus kuskil 70 km piiresse, kirjutagu propagandistid mida tahavad.
Sama asi on IR rakettidega ja radaritega.
On üks asi rünnata B-52, mille EPP on vähemalt 50 m2 ja mille IR on leitav kümnete kilomeetrite tagant.
Avastamiskaugus suureneb võrdeliselt EPP kasvuga. Kui radar suudab avastada 50 m2 märgi 200 km kauguselt, siis 3 m3 märk on reaalne ehk 30 km kaugusel ja 0,5 m2 märk otse lennuki nina all.
Senikaua, kui ei ole öeldud, kui suure EPP märgi vastu on laskekaugus või nägemiskaugus antud, siis ei oma need erilist tähtstust.
Manöövrid, mida lennushowdel tehakse, sooritatakse tühja lennuki ning ehk tonnise kütusevaruga (tavalise 3-5 tonni asemel). Ka võetakse seal ühte teist maha kaalu vähendamiseks.
Praktikas on aga muud kriteeriumid. Näiteks kõikide vene lennukite miinus on see, et raketid on tavaliselt tiiva all (2-mootorilistel lääne omadel, Grippenil jne) on enamus pooluputatult kere all.
Kui Mig-29 laseb välja ühe keskmaaraketi, tähendab see, et lennuk läheb nii kaalulisest kui aerodünaamiliset tasakaalust täiesti välja (kuna ligi 400 kilo kaaluv rakett on lennuki teljest liiga kaugel ja asub õhuvoolus). Viimane mõjub hävitavalt lennuki manöövderdusvõimele, kuna lennuk üritab pöörata ühele poole ja raskema tiiva poole vajuda. Niiet tulista korraga kas 2 raketti või kaota manööverdusvõime.
F-18 on need raketid kere sees lennuki telje lähedal ja ebasümmeetriline kasutamine asja ei mõjuta.
Niiet lennukite võrdlemisel andmete abil on kasulik teada, mis tingimustel need andmed saadud on. Vene lennukitööstuse veesegamine tehniliste andmetega on kahjuks üldteada ja tõendatav isegi vene enda raamatute abil.
