www.militaar.net

kas õlle tegemine on pooleli jäänud?

Õlletegemine on ajutiselt katkestatud.
Praegu voolab nii ilusat kasemahla. Natike pärmi ja suhkurt, kaan kinni keerata. Natike oodata ja võib punsu otse sauna juurde tarida.
Ma läksin nii ülbeks, et kütsin kolmeks järjestikku õhtuks suitsusauna. 25 liitrit kaserüübet nigu haitus ära. Ühe laari saab veel käima ajada, siis peab järgmise kevadeni ootama.

Toomas.

kasemahl.

mees põõsast kirjutas: kasemahl.

...viljalihaga.

TEAD. NÄRI TOHKU!
Minu parim õluti on tehtud aastaid tagasi vahtramahlast. Aga kasemahl annab ka hea meki.
Aa see mullivesi on ka täitsa joodav. Sõber pani rosinaid ja sidrunikoort ka sisse. Kui selle 4 ati all see rosin läbi kraani ronis ja kruusi plartsatas, siis oli pool joodavat topsist jälle kadund.
Annab selline kihiseva, hapuka , ALKOHOOLSE joogi tunnused kohe välja andev rüübe on igakevadine saunajook.
Kui lasta ilust ara käia ja siis kinni - minu 110 kg eluskaalu jõuab piisava tarbimise korral ratsukäiku vedada küll.
Toomas

"Ratsukäik"- meelevaldne termin ruuduliselt laualt (malest) liigutus/samm ette ja vasakule/paremale.
Toomas

Lugesin kogu teema läbi ja üritan natuke kokkuvõtvalt targutada.
Endal kogemus ainult sellise asjaga, tulemus oli enamvähem.
Püüdsin aru saada, mis ühe klassikalise eesti koduõlle tegemisel ankru sees toimub. Esiteks - põhikomponentideks on suhkur ja pärm, need maltoosad, kaljapulbrid ja õllemeistri leivad on ainult maitseaineks. Tõsi, maltoosa sisaldab ka linnasesuhkrut. Klassikaline õpetus on, et 24-48h lahtiselt, siis nõule punn peale ja paariks päevaks jahedasse. Selle tulemusel käärimine aeglustub, kuni peatub umbes 6 baari rõhu juures. Jook on suure surve all ja süsihappegaasist küllastunud (vahutab ja pritsib hullult), osa suhkrut on jäänud käärimata ja annab magusa maitse. Tulemuse võtmeks näib olevat õige ajastus - et käärimist õigel ajal pidurdama hakata. Käärimise kiirus aga sõltub nii põhi- kui järelkäärituse ruumi temperatuurist ja käärimise peatumise hetk ka ankru õhuruumi suurusest. Paari teo järel ilmselt tekib mingi kogemus, aga süsteem ise tundub olevat suht raskesti kontrollitav.
Eeloleval suvel tahaks ka ise ühe leiva või maltoosa õlle ära proovida, aga siis plaanin teha nii, et jagan käärituse teadlikult kahte etappi - põhikääritus kanguse saamiseks ja järelkääritus vurtsu saamiseks. Soovitava kanguse määrab ära suhkru kogus - 2% suhkrut peaks andma umbes 1% alkoholi. Seega 1 kg suhkrut 10l virde kohta peaks andma umbes 5% kangusega joogi. Virdel lasen käia toatemperatuuril lõpuni (4-5 päeva peaks piisama), kui vahutamine on lakanud ja pärm enamvähem põhja settinud. Siis oleks hea pärmisettest üldse vabaneda, aga pole kindel kas ma viitsin ümber valada. Edasi tuleb lisada teine ports suhkrut (10-20g liitri kohta peaks piisama) ja ankur sulgeda, et tekiks süsihappegaas. Võibolla tuleb siis ka temperatuuriga mängida, et käärimine aeglustuks ja mingi osa suhkrut alles jääks. Jahedas peaks ka pärm paremini põhja settima. Muuseas, kui joojal lööb põhja alt ära, siis on selles süüdi just pärm, mis koos joogiga kõhtu satub. See on märk, et jooki tarvitati aktiivse käärimise faasis, kui pärmiseened joogis koos gaasimullidega üles-alla sõidavad ega ole veel nõu põhja settinud.
Eks näis, kas ja kuidas õnnestub.

Sel kevadel sai viisteist aastat seisnud ankur kultuurkihi alt välja kaevatud ja nüüd juba kolmas tegu kalja käimas. Kuna ankur ainult veidi üle kahekümne liitri, siis kipub kraam valmis saamise ajaks otsa lõppema. Kolmandast päevast hea januga võtta ja endal põhja alt äralöömise tunnet veel olnud ei ole. Igaljuhul poe kaljast parema maitsega, lisaks väike kraad juures.
Protseduur: Kümne liitri kalja jaoks vähemalt kilo leiba (Leiburi vabrikupoes 50 kopikat kilo). Leival lasen mõne päeva taheneda (parem lõigata) ja lõikan suht väikesteks kuubikuteks. Kuubikud kuivatan ja kõrvetan ahjus kuivikuteks, samal ajal panen pliidile potid-ämbrid veega soojenema. Ämbri keeva vee kohta umbes poole kilo leiva jagu kuivikuid ja lasen keeda veerand kuni pool tundi. Kurnan läbi sõela ja järele jäänud ködi panen uuesti veega keema (et kasulikku ollust rohkem kätte saada). Kuuma virre sisse segan suhkru ( 10 liitri peale 1 - 1,3 kilo) ja valan ankrusse jahtuma. Minul väike ankur ja poolest pulgast pärmist piisab. Viimane kord sai võetud ankrust põhja settinud pärmipära, suhkru ja veega segatud ning järgmine päev valasin põhja settimata osa ankrusse. Kõlbab küll ja käib mis mühiseb.
Kulu 24 liitrile
2,5kg leiba - 1.25 eurorubla
2,5 kg suhkrut - 3.10 rubla
elekter ~ 1.15
Kokku - 5.50

Keskeestist paar korda õlleleiba ostnud, sellest sai ka koduste vahenditega ülihea kalja. Õllena nii hea ei olnudki kui kaljana.

Õndsal nõukaajal oli müügil kaljapulber, millest sai kuuma vee ja pärmi lisamisega samasuguse kalja, nagu müüdi suurest kollasest ratastega vaadist (hea kali oli, kes ei tea). Suhkrut võis ka muidugi lisada, kui kellegile lahja tundus. Minu meelest ei olnud see kaljapulber midagi muud kui leivatööstuses ülejäänud leib, mis oli ära kuivatatud ja peeneks jahvatatud. Kali tuli sellest igati hea ja korralik.

Jaanus2 kirjutas:Õndsal nõukaajal oli müügil kaljapulber, millest sai kuuma vee ja pärmi lisamisega samasuguse kalja, nagu müüdi suurest kollasest ratastega vaadist (hea kali oli, kes ei tea). Suhkrut võis ka muidugi lisada, kui kellegile lahja tundus. Minu meelest ei olnud see kaljapulber midagi muud kui leivatööstuses ülejäänud leib, mis oli ära kuivatatud ja peeneks jahvatatud. Kali tuli sellest igati hea ja korralik.

Seda pulbrit müüdi Pärnus veel eelmisel suvel. Valmistajaks oli Pärnu Cibus, aga mainitud ettevõte läks kahjuks vahepeal hingusele. Ei ole teada, kas keegi veel teeb. Koostis oli jah, kuivatatud ning jahvatatud leivajäägid, natuke linnaseid ja minu meelest oli ka kuivpärm juba sees(võin eksida). Ise tuli juurde panna vett ja suhkrut.
Samaväärse kalja saab ka vanu leivakannikaid leotades. Nii et kes viitsis talvel vana leiba kuivatada, sellel toore nüüd omast käest võtta.

Mäletan ma õieti, et selle kollase vaadikalja eest taheti väikse kruusi eest kolm ja suure eest viis kopikat? Elik siis suur maksis sama palju kui bussi- ja väike sama palju kui trammipilet?

Kalja ja õllepulbrit nägin alles mõne päeva eest poes müügil, tootjaks oli märgitud Pere Leib. Seal on jah kuivpärm juba sees, nii et päris kuuma veega ei saa sellega mässata. Ka õlleleiva nimeline kakuke on senini tootmises, aga saadaval ilmselt ainult lõuna pool. Saan aru, et see ongi seesama toode, millest nõuka ajal kollastes vaatides kalja tehti. Ka Paides tegutsev Euroleib pakub Õllemeistri leiva nimelist produkti.

Kas polnud mitte 3 ja 6 kopsi ? Kõvemad mehed keerasid vahetunni ajal 3 kannu kerre ....

Tegelikult saab päris hää kalja ka nordiku kodukaljakontsentraadist. Ise olen teist teinud nii 5 l kaupa ja poolprodukti villinud portselankorkidega õllepudelitesse. Hea on külmkapist võtta.

Kütke humalat veits ja ka kadakaleotist siis hää asi tulema!!!

Lemet kirjutas:Mäletan ma õieti, et selle kollase vaadikalja eest taheti väikse kruusi eest kolm ja suure eest viis kopikat? Elik siis suur maksis sama palju kui bussi- ja väike sama palju kui trammipilet?

Oli 3 ja 6 kopsi. Liiter vist 12, kui purgiga läksid. Väike tops oli siis ilmselt 250 ja suur 500ml. Kes paremini mäletab, võib parandada.
Ja oli suvel kuumaga ikka kuramuse hea küll! Praegune pudelites müüdav on mingi f****** keemiatoode!