Kriku kirjutas:Ma väga vabandan, et kordan ennast, aga siin akf-id ei tahtnud vinguda Laaneotsa kallal, vaid osutada, et Kunnase artikkel on mõningal määral ebaõiglane Terrase suhtes:
Kindral Laaneots teadis väga hästi, kui suur on meie kriitiliselt minimaalne operatiivvajadus. Tema töö ja pärand nägi ette luua 42 000 inimesest koosnev sõjaaja kaitsevägi, millesse kuulub viis väekoondist: neli kaitseringkonda ja üks brigaad.
[...]
Kas kindral Laaneots suutis oma ametiajal säärase kaitseväe üles ehitada? Ei. Operatiivvajadustele vastava kaitseväe ülesehitamine ei olegi ühe kaitseväe juhataja ühe ametiaja küsimus, vaid pikaajaline ülesanne. Ka ei eeldanud seda toonane julgeolekuolukord.
Kuigi kindral Laaneots ei suutnud enda seatud latti ületada, on ta ära teeninud austuse. Latt oli õigel kõrgusel.
[...]
Kas säärases olukorras oleks olnud mõeldav vähendada sõjaaja kaitseväge poole võrra või kaotada kaitseringkonnad? Paraku kindral Terrase ametiaja alguses just nõnda talitati. Riigikaitse 2013.–2022. aasta arengukava ei arvestanud Venemaa relvajõudude arenguga.
Viimastel lehekülgedel arutatu põhjal ei saa mina isiklikult aru, mille eest Laaneotsa kiitma ja Terrast laitma peaks. Kummalgi neil polnud võimalust koostada 42 000 mehelist armeed ette nägevat arengukava ja kummagi ajal seda ka ei toimunud.
Trummil on tegelikult täiesti õigus selle koha pealt, et ega Laaneots üksinda 42 000-mehelist SA-struktuuri ei hakanud tegema, vaid see oli ikka toonane süsteem tervikuna, kes leidis, et 2% eest on võimalik 10 aasta jooksul teha nii suur armee ning toonane valitsus, kes selle plaani heaks kiitis. Üsna ruttu hakkas elu muidugi sellesse plaani korrektiive tegema ja üsna ruttu sai ka selgeks, millega oli tahes-tahtmatult puusse pandud – majanduskasvu asemel saabus hoopis ränk masu, mis suure osa ettenähtud rahast ära sõi. Vigu tehti selle osa arvutamisel, et kui palju üks või teine üksus meile reaalset maksma läheb. Personali osas selgus üsna ruttu, et 4000-ni tegevväelaseni jõudmine tempos 125 uut tegevväelast aastas ei ole realistlik. 42 000 mehe sisse arvutati automaatselt kõik sel hetkel Kaitseliidu koosseisus olnud tegevliikmed olenemata sellest, kas tegemist oli samaaegselt tegevväelastega, politseinikega, surnud hingedega või inimestega, kelle vanus või tervis ei võimalda neil tegelikult lahingüksuses teenida jne. Häda pärast oleks olukorda võinud päästa see, et kogu selle SA-struktuuri ühtlase arendamise ja täiendamise asemel oleks otsustatud teha esmalt valmis nt 1. brigaad, seejärel Kirde KRK jne, vastavalt sellele, kuidas reaalselt raha ja inimesi jagub. Kuid selle asemel litsuti kõik ressurssid võrdselt laiali kogu ülepaisutatud struktuuri peale, mistõttu 3 aastat hiljem avastatigi mitte „operatiivvajadusele vastav“, vaid hoopis vaid paberi peal eksisteeriv struktuur, kus polnud ühtegi täielikult varustatud allüksust.
Ühesõnaga, selle arengukava loomise „au“ ja sellega tehtud vead ei kuulu ainuisikuliselt Laaneotsale, vaid ka tema alluvatele, ametnikele, kaitseministrile, valitsusele.
Vahe on aga selles, et 3 aastat hiljem hakati uues olukorras, uue ministri ja uue KVJ-i osalusel tegema uut arengukava, siis otsustati seda teha teistmoodi, teades sel hetkel juba paremini, kuidas üksuste elutsüklikulu mõõta, kuidas personali juurdekasvu (või selle puudumist) paremini arvesse võtta, ja võttes aluseks eelduse, et ettenähtud üksused tuleks suuta reaalselt 10 aasta jooksul valmis teha (ja teha mitte kõike korraga, vaid mingis järjekorras), siis ei soovinud või ei suutnud Laaneots sellest aru saada. Ja hakkaski minu silmis oma krediiti põletama jutuga sellest, kuidas nüüd on kätte jõudnud katastroof, kuidas KV-d juhivad „poisikesed“, kuidas Terras on ühe erakonna marionett jne. Ja jätkates veel samaaegselt uued plaanid heaks kiitnud Ansipi nõuniku ja Reformierakonna liikmena.
Mis Kunnast puudutab, siis tema viimane artikkel räägib kohati iseendale vastu. Ühest küljest tunnistab, et Laaneots tegi hea ja vajaliku suurusega struktuuri, kuid teisalt tunnistatakse, et sellise struktuuri valmis tegemiseks ongi vaja mitut ametiaega – ja „tollane julgeolekuolukord seda ei nõudnud“. Aga kui julgeolekuolukorras toimus mingi muutus ja midagi on (vastupidiselt Kunnase väidetele) õpitud ka õppustest Zapad 2009 ja 2013 ja Krimmi annekteerimisest, siis on see selles, et Vene relvajõud on võimelised suuri pealetungioperatsioone käivitama väga lühikese etteteatamisajaga, mis pole mõõdetav mitte aastates ja kuudes, vaid päevades. Ja viimases olukorras on väga vähe kasu struktuurist, mis küll paberi peal „vastab operatiivvajadusele“, kuid mille tegelikuks valmis saamiseks kulub veel 1-2 KVJ-i ametiaega. Ehk teisisõnu – paberstruktuur, millega pole võimalik sõdida, selle sõja võitmisest rääkimatagi.
Lõppeks, seda, kui suur oli „kuristik“ siis, kui Terras KVJ-i rolli üle võttis, ilmestab minu arust päris hästi see, et tuli veel teha 3 aastat väga fokuseeritud hankeid selleks, et oleks võimalik panna 2015. aasta Siiliks välja 1 (üks) täielikult komplekteeritud brigaad. Kujutage nüüd ise ette, milline võis olla lõhe võrreldes paberil planeeritud 5 brigaadiekvivalendiga?