Meduza põhjalik käsitlus Bogdanivkast, Kiievist 20 km, jõukate inimeste rajoon. Seal tegutses alates 8. märtsist 2022 kümmekond Vene sõdurit kelle pealikuks oli 31 aastane Mihhail Romanov, Tšerbakuli poiss. Ülejäänud grupikaaslased olid ajateenijad, 18-20 aastased, 90. tankirügement, nende komandör polkovnik Zaharov oli 9.3. juba tapetud.
Käisid järjest maju läbi, ühes käes pudel, teises automaat ja varastasid, mis kätte said. Ühes majas olid noored tüdrukud ka, seal peeti siis plaani ja nii kui sõdurid üle aia ronisid, lasti jahipüssiga üks vigaseks. Venelastel paanika, jooksid naabermaja aeda ja sealsed naised üritasid neid veenda mitte granaate pilduma naabermaja pihta. See maja, kust tulistati, evakueerus kiirkorras metsa, nad said natuke edumaad niimoodi. Küla mööda sõitis päevade kaupa ringi varastatud ATV koos järelkäruga, kuhu tavaari kuhjati. Selle ATV hääl oli häiresignaaliks, siis mindi peitu.
Mihhail ja Vitali tulid kokku kolm korda. Viimane kord oli 9. märtsil kella üheksa paiku. Mõlemad mehed olid väga purjus. "[Pärast parkimist] tuli ta [Mihhail] mööda tänavat ja karjus: "Kristina! Kristina, kus sa oled?" nagu mingi tagurlik mägilane. Ta nõudis, et ma temaga kaasa läheksin. Ema langes tema ees põlvili ja hakkas teda anuma, et ta mind kuhugi ei viiks. Siis pakkus Mihhail, et läheme teise korruse magamistuppa, aga ma veensin teda, et läheme õue suitsetama. Siis muutus ta hüsteeriliseks - ta võttis püstoli välja. "Sõjas ei ole seadusi!" ütles ta. "Ma võin sinuga teha, mida tahan - ja mind ei karistata selle eest. Kui sa kohe minuga kaasa ei tule, siis ma tulistan!"
Kristina sõnul pöördus ta lihtsalt ümber ja läks sisse. Siis tulistas Mihhail õhku ja jooksis talle järele. Seda kinnitas Kristina ema, kes jälgis sündmusi aknast. Kristina sõnul hakkas Mihhail sees nutma ja ütles: "Mis, arvad, et ma tahan seda kõike? Ma olen haige, ma olen psühhoos. Sa oled hull naine, kuri. Miks sa midagi ei karda? Sa arvad, et ma ei karda? Meid kõiki lastakse siin maha, nad pistavad meile silmad välja. Nad jätsid meid lihtsalt maha."
Ühel perel oli õues kaks Kesk-Aasia lambakoera ja 9 kutsikat, kõik lasti maha. Lisaks oli õues auto, kus sees oli airsofti laiguline vorm. See info pani Romanovi vist pöörduma väeosa osobisti poole:
Hiljem samal õhtul tuli Mihhail Romanov ATV-ga tagasi, kuid mitte koos Vitali, vaid teise inimesega, kes "kandis üleni musta vormi," ütles Jevgenija.
"Oli juba täiesti pime ja nad koputasid väravasse. Ma läksin alla katlaruumi, kus mu poeg magas, ja mu abikaasa läks väravat avama," ütles Jevgenija. "Siis kuulsin õues püssilööki, seejärel sammud majas. "Tulge välja!" hüüdsid nad. "Kus on mu mees? Ma küsisin neilt. Siis ütles see mustas vormis mees: "Sul ei ole enam abikaasat - su mees oli nats, nii et me tulistasime ta maha."
Jevgenija hakkas nutma. Mustas vormis mees pani oma püstoli talle pähe ja ütles: "Kui sa ei pane suu kinni, siis me läheme su pisipoja järele ja näitame talle, kuidas tema ema ajud ringi lendavad." Siis käskis Mihhail Romanov tal end lahti võtta.
Nagu Jevgenija Meduza rääkis, vägistasid Romanov ja mustas vormis mees teda umbes kahe tunni jooksul kordamööda koridoris ja trepikojas. Tema poeg oli kogu aeg katlaruumis. "Nad lahkusid ja tulid siis tagasi ning tegid sama asja edasi. Nad hoidsid mulle kogu aeg püstolit pähe suunatuna. Lõpuks tulid nad nii purjus peaga tagasi, et ei suutnud püsti seista - nad kusid ennast täis otse majas - ja lõpuks istusid nad tugitoolidesse ja jäid magama.
Jevgenija põgenes lapsega, ja koos teiste külaelanikega üle põldude minema. Venelased põletasid maja tühjaks, tõendite hävitamiseks, siin pilt enne russki mirri:
ja pärast:
Mõni päev enne lahkumist, 28.3., tulid Vene sõdurid ka 55 aastase Svetlana Perminova suvilassa Voloshka aianduskoperatiivis . Tema 9.ndal kuul rase tütar elas ka vanematega ja isa tegi tütrele keldrisse suure voodi. Tütrel õnnestus evakueeruda 20. märtsil ja 2. aprillil sünnitada, isa läks 24. märtsil ja üritas liituda Ukraina sõduritega, kuid ta saadi venelaste poolt kätte ja piinati surnuks. Ja 28.3. tuldi siis suvilasse sisse, kus oli ainult Svetlana.
ilmusid tema kinnistule kolm relvastatud vene sõdurit. "Värav oli juba tuulest maha kukkunud - nad läksid lihtsalt mööda ja nägid [õues istuvat] autot," ütles Svetlana. "Ja nagu ma aru saan, otsisid nad autot. Tõenäoliselt teadsid nad, et neid hakatakse [eeslinnast] minema ajama, ja seega oli neil vaja autot."
Sõdurid ei suutnud lõpuks autot varastada, sest see ei olnud töökorras. "Sellel ei olnud akut," ütles Svetlana. "Nii et siis tulid nad alla keldrisse, kus ma olin. Nad sõid kogu mu toidu ära; nad võtsid leiva, munad ja raha. Nad hakkasid küsima, kas siin aedades on sõdureid, kui palju inimesi on kooperatiivis. Ja meil oli kaheksa pensionäri - ühe olime just matnud metsa, sest ei olnud kalmistut, kuhu teda matta."
Svetlana ei ole kindel, kui kaua sõdurid tema majas viibisid. "Minu jaoks oli see igavik," ütles ta. Aga kella kümneks õhtul, kui oli täiesti pime, märkas üks sõduritest suurt voodit keldris. "Ta osutas sellele ja ütles: "Vaata, milline hea voodi, millel saab keppida," ütles Svetlana. "Ja nii see oligi: Ma taganesin nurka ja siis nad lihtsalt vägistasid mind. Nad võtsid mu toidu, nad võtsid mu raha - see on hea, see pole midagi. Aga siis nad lihtsalt vägistasid mind. Ma olen 55-aastane - kellele oli seda vaja?"
Kaks sõdurit vägistasid Svetlanat kordamööda, ütles ta; kolmas masturbeeris, samal ajal kui ta vaatas. "Ma arvasin, et nad lihtsalt kägistavad mind," ütles ta. "Nad lämmatasid mind - nad keerasid oma sõrmed täielikult mu kurgu ümber - ja ma isegi ei mäleta, kas ma kaotasin teadvuse või mitte."
Sõdurid ei kõnetanud üksteist ühegi nime või hüüdnimega. Svetlana ei mäleta nende nägusid. "Nad olid etniliselt slaavlased. Politsei näitas mulle veel ühe [Mihhail Romanovi] fotosid, aga ma ausalt öeldes ei tea [kas ta oli üks neist]."
Hiljem samal ööl lahkusid need kolm sõdurit, võttes Svetlana toidu ja raha kaasa. "Ma tahtsin end üles riputada. Olin juba garaažis silmuse teinud," ütles Svetlana. "Inimene, kes mind takistas, oli mu tütar, kes sünnitas 2. aprillil. Kuidas ma peatasin? Kui olin valmis ennast üles riputama, helises mu telefon - kas Viber või Telegram - ja ma tulin mõistusele: "Mis saab minu tütrest? Ta ei elaks seda kunagi üle.""
29. märtsil hakati soomukitesse kiirkorras toppima varastatud kraami, valmistuti lahkuma. Enamus sai minema, aga 30.3. tilpnesid veel mõned, üks jalgrattal, 3-4 jooksid jala järel. Mõni mopeediga. Küsiti, et kas teid jäeti maha? "Jah, kuspool Venemaa on?"
9. aprilli 2022. aasta ametlikel andmetel hukkus kõigis Velikodõmerskaja külakogukonna külades, kuhu kuulub ka Bogdanivka (koos 21 teise külaga), 67 tsiviilisikut Vene okupatsiooni ajal. Kogukonna ametlikus Facebooki grupis avaldati ohvrite nimede nimekiri, kuigi see sisaldab ainult nende inimeste nimesid, kelle surnukehad on sugulaste poolt tuvastatud. Elanikud postitavad endiselt teateid inimestest, kes kas kadusid või võeti pantvangi.
https://meduza.io/en/feature/2022/04/18/i-can-do-whatever-i-want-to-you?fbclid=IwAR3aObxKE5qcrHKvmQsVS6IJvZhA15Khsw2YUh4wapb61ZCqmd5TRo-oSVs