www.militaar.net

joo...

Mul oli karmim nägu ees. Isegi kõige lapikuma ninaga Kuuse Jorss tunnistas veel mitu aastat hiljem mu emale, et ei kartvat ta ei jumalat ega välku, aga kui sinu poiss mulle silma vaatab, siis tekitavat see talle imelikke võdinaid ja tahtmist olla kusagil turvalisemas keskkonnas.
Tõsi on see, et peale 8. klassi polegi löömat vaja olnud. Ribi löödi sisse kiirelt ja kambaga, kaks muud konflikti lõppesid ikka väga kiirelt, saa neidki löömaks lugeda.
Piisav heidutus oli ilmselt tajutav, et sa ei karda.

Karmidest nägudest maiteamidagi, aga muu kõik on pädev ja klapib - CA jefreitor, karabiin ja peavaht....

...CA jefreitoritest pruutidega teki all mul kunstiteoseid ega pilte pole, pead leppima Гауптвахтаga.

joo

Ega ei mäletagi enam, oli see Svjeikis või Hajeki kirjutatud Svjeik vene sõjavangis, aga kusagil oli nii kurja näoga saksa ooberst, et Tsehhi kindral tõmbas teda nähes oma vägedega minema. Too ooberst võib vabalt olla mu kauge sugulane.

. . . .
Sileda lõuaga ämm kirjutab majori perele kell 24.00 linnaluba.


Aitäh, et viitsid kirjutada. Lahe lugemine.

SKS polnud mingi vint vaid poolautomaatne karabiin. 1987. sügisel panin ta viimast korda käest. Kuigi lasknud olin ka automaadist, siis SKS oli kuidagi kodusem. Ja täpsem. Radistidel paraadrelvana kindlasti kenam ka. Vaevalt meil SKS oli seepärast, et automaate ei jätkunud.

Rebane11 kirjutas: ↑18 Aug, 2023 19:30 SKS polnud mingi vint vaid poolautomaatne karabiin. 1987. sügisel panin ta viimast korda käest. Kuigi lasknud olin ka automaadist, siis SKS oli kuidagi kodusem. Ja täpsem. Radistidel paraadrelvana kindlasti kenam ka. Vaevalt meil SKS oli seepärast, et automaate ei jätkunud.

Moskva sõjaväeringkonna õhukaitsel oli SKS standardrelv. Hea relv oli, ehkki me lasime seda vähe. Mina panin selle käest 1989. kevadel.

Nii ta on, me ikka korra paari kuu tagant paugutasime. Aga mis kõige olulisem - relv nägi soliidne välja. Mingi AK närakaga - häbene silmad peast.

Tänan. Tegelikult on meie ümber igal sammul midagi muhedat, ka kõige sandimal hetkel ja kuigi ma neid lugusid välja ei mõtle, siis tuleb mõned asjad suupäraseks kohandada. Vahel tuleb, vahel ei tule. Samuel Vesipruulina puu otsas istuda pole ka mõtet.

Kuidas afk Fucs suudab rihma järgi tuvastada karabiini olemasolu? Võib olla on sellel aukraadiga võitlejal seljas tubli kott kolhoosipõllult rekvireeritud kartulitega?

Totta kai.

Kuna soravat juttu mul praegu ei tule, siis teen ühe vaheklipi. 42. Selline oli õhutemperatuur oktoobri lõpp, novembri algus 1987. Nii kõvasti eelmine talv ei lajatanud. Kõik kasarmu aknad löödi tekkidega kinni, aga üle nulli temperatuuri ikkagi ei saadud. Riided seljas magasime, ja kuna üle poolte meist oli soojas punkris, siis nende madratsid ja tekid peale. ( Ma kunagi algul mainisin, et magus koht oleks autojuhi, aga meie oma oli magusam. Kui talvel maa alla said, siis stabiilne +25 - +26 kraadi).
Ja siis KARAUUL! Postil pidime seisma tunni, tavapärase 2 asemel, ega rohkem ei jõudnudki. Kui sulle sätitakse lisaks tavapärasele veel puhvaikasid, vatipükse ja lõpuks hiiglasuur lambanahkne tulup ümber, siis katsu olla. Vildid igasugust pahna täis topitud, käterätid näo ees. Huvitav milline pidi olema pahalane, kes meile kallale oleks võinud tungida? Püss oli üks, vahetasime postil, sest selline kängar poleks nagunii pauku teinud. Lihtsalt füüsiliselt seista oli nii pakitult raske. Tund!
42 teist korda oli pluss poolel - Tuneesia lõunatipus, vanas võõrleegioni paiknemiskohas. Seal päädis see külmetusega - keerasime kliima majutuskohas miinimumile - 25 vist andis, aga järgmine päev rääkisime sosinal.
Vähemalt tean temperatuuride koha pealt, mida räägitakse.

Ma siiani ei suuda seda külma karauuli paigutada ajajoonele, sest novembri alguses oli ilm jälle tavapärane, demblisse minnes ostsin Moskvast fiiber suusakepid. Eestis oli lumi maas, kui tulin, aga sulas paari päeva jooksul. Siis paar talve, kus korraks tuli lund, aga sulas kiiremini kui jõudsin reageerida ja suusad alla panna.

Laskmine. Pidi tunde istuma Valga sõjakommisajaraadi koridoris ootama midagi. Aga seinal olid plakatid. Kuidas lasta. Mõikasin sellest vaid niipalju, et olgu asend mis tahes iganes, küünarnukk ja käsi peaks kuidagi fikseeritud olema. Vastu maad või rinda. Kusagilt jäi kõrva taha, et vajutama peaks mitte siis kui sihik märgil, vaid tajuma hetke enne märgile jõudmist. Igatahes lasksin keskkooli lõpu sõjaväelaagris automaadist 28 punni ja jagasin 2-3 kohta. Kadunud vennas 3 aastat varem sama tulemusega jagas 1-2 kohta. Karjuv ülekohus. Meie mõlema diplomid said samasse pakki, mis sai Sõjamuuseumi.
Saab küll pildi järgi laskma õppida.

Demlialbumist ja dembli mundrist. Baltimaade mehed selle üle pead ei murdnud, pildid saadeti kohe koju. Muude rahvuste esindajad tegid aga tõsist tööd - pleksiklaasist ordeni alused vaja lihvida ja muud sellist nipet näpet. Kui tulema sain, siis üllatas kaasteenijast kabardiini ettepanek rongis - sõidame tagasi Gorkisse, tal vanempraportsik Prikasseva juures armupesa, demblialbum ja selline munder, millega kõlbab auulis ennast näidata. Vanempraporsik Prikasseva oli muidu azuuris naine, aga ligi 40 juba, nii mina jätkasin koduteed, kabardiin keeras nina tagasi.