www.militaar.net

Kui siia juurde lisada veel see, palju üks rakett (tavaline SACLOS tüüpi, lihtsalt laserjuhitav juhtmete asemel) maksis, siis....
Antud tabamistäpsuse juures tuleb tunnistada, et tegemist on väiksemõõduliste märkide tabamiseks vähesobiva relvaga - võib-olla õnnestub sellega lasta kaldalt laevu, aga mitte liikuvad tanke.

Täpsustuseks MAPATS-tabeli juurde

Kapten Trumm kirjutas:Antud tabamistäpsuse juures tuleb tunnistada, et tegemist on väiksemõõduliste märkide tabamiseks vähesobiva relvaga - võib-olla õnnestub sellega lasta kaldalt laevu, aga mitte liikuvad tanke.

See ei ole veel isegi mitte pool tõde.
Täistõde on see, et "mööda" MAPATSitest samahea kui ei lastudki - pea kõik "mittetabanud" raketid lihtsalt feilisid tehnilistel põhjustel (milledest enamlevinum oli raketi väljakukkumine laskeseadme laserkiirejoonelt juba lennu algfaasis)

Ka tuleb lisada, et kõik Eestis toimunud MAPATS-laskmised sooritati ju rahuaja ideaaltingimustes - mis ei ole kuidagi võrreldav lahinguvälja oludega. Vabalt võis järeldada, et rahuaegne rakettide feilimine 50% ulatuses võis sõjaajal jõuda - nohh, nii 80-90%-ni.. Mis omakorda tähendab, et nii näruse relvasüsteemiga tanki vastu minejad oleksidki vaid kasutud enesetapjad

Ja väga kummaline, et Toe NÕMM seda oma artiklit kirjutades ei teadnud.......

Millest võis tingitud olla, et aastatel 2008 ja 2011 toimunud laskmistel Mapatsiga erakordselt häid tulemusi saadi?

Kas Mapatsi katselaskmisi teostati kõigi 10. laskeseadmega, kas ebaõnnestunud laskude põhjus ei võinud olla konkreetses vigases laskeseadmes?

Esimene ebaõnnestunud laskmine viidi 1997. aastal läbi Pakril.

2004 tulistati Sirgalas välja neli raketti, sihtmärgiks oli raudteetsistern, mis peaks piisavalt suur sihtmärk olema?

1. See üldisest reast välja langev 2008.a "supertulemus" - 12 tabamust 14st on ka mulle alati kummaline tundunud (2011.a 3 tabamust 3st ei tule arvesse - liigväike laskude arv). Üks variant ongi, et lihtsalt kellegi poolt "õgvendatud" tulemus.. Teine võimalik variant, et kõikvõimalike soodsate asjaolude kokkulangemine - et kokku saidki parimad raketid kogu partiist ja (võibolla ainus) enamvähem funkav laskeseade..

2. Üldiselt kasutati laskmistel ikka mitut laskeseadet - näit kui ühe seadmega hakkasid raketid hullu panema, võeti järgmine.. Kas aga kõik 9 laskeseadet (kümnes oli simulaatori taga) praktiliste laskmistega "läbi jooksutati", selliseid andmeid täna enam ei ole..

3. Esineme laskmine KURKSE sadamast (ja üle vee) sihtmärgile ühe PAKRI saare lõunatipus ei olnud päriselt ebaõnnestunud - rakett tabas sihtmärki (laudadest plate ca 2 x 3m) ja lükkas selle pikali. Samas jäi rakett lõhkemata - ehkki idee kohaselt oleks pidanud..

4. Raudteetsistern on kahtlemata piisavalt suur sihtmärk.. Ainult et kui põhiprobleem on selles, et raketid (lihtsalt) ei lenda, siis pole ju enam vahet, kui suur oli sihtmärk..


Üks lahe killuke sest MAPATSist veel - 2006.a laskmine oli Iisraeli tootjafirma tehnikute endi poolt ettevalmistet ja läbiviidud n-ö kontrollaskmine (enne seda oli ka kogu raketipartii läbinud Iisraelis "järelekatsumise"). Sellise sisuliselt laboritingimustes toimunud kõrgtehnoloogilise relva laskmistulemus - ainult 4 tabamust 8st - on loomulikult läbikukkumine kuubis

Teen nüüd ühe rumala teo, sest räägin, mida tean, aga...

Minu andmetel oli MAPATS'ite viga algusest peale selles, et raketi kontrollmoodulid olid rihtimata. Kui rakett välja tulistatakse, lendab ta stardimootori toel meetrit paarkümmend, siis peaks käivitama marsimootori ning samal ajal olema kontrollmooduli kiirtevihus, mis võimaldab juhtimissignaali laskeseadmelt vastu võtta. Kuna kontrollmoodulid olid paigast ära, siis rakett sinna kiirtevihku ei sattunud ning juhtimisele ei allunud. Pärast seda, kui tehase esindajad pillid häälde seadsid, hakkasid raketid ka lendama. Aastate pikkusest nõutavate laskemoona hoiustamistingimuste eiramisest tulenevad probleemid aga jäid.

Minu andmetel oli MAPATS'ite viga algusest peale selles, et raketi kontrollmoodulid olid rihtimata. Kui rakett välja tulistatakse, lendab ta stardimootori toel meetrit paarkümmend, siis peaks käivitama marsimootori ning samal ajal olema kontrollmooduli kiirtevihus, mis võimaldab juhtimissignaali laskeseadmelt vastu võtta. Kuna kontrollmoodulid olid paigast ära, siis rakett sinna kiirtevihku ei sattunud ning juhtimisele ei allunud. Pärast seda, kui tehase esindajad pillid häälde seadsid, hakkasid raketid ka lendama.

Sa kangelaspioneer tahad öelda ... et me ei osanud seda relva kasutada?

Sa kangelaspioneer tahad öelda ... et me ei osanud seda relva kasutada?

Mis siin punastama ajas?
Tehase poolt olid kontrollmoodulid häälestamata. Selle vea peale ei osatud tulla (uus asi ikkagi) ja tõenäoliselt süüdistati operaatoreid. Keegi peab ju süüdi olema. Kui tehase spetsialistid häälestuse ära tegid, hakkas ka tehnika tegema seda, mida temalt oodati.
Aga nende hoiutingimuste kohta tahaks küll kinnitust, et vähemalt nüüd vastavad need nõuetele. Kuidas tookord oli, pole enam tähtis.

EOD kirjutas:Kui tehase spetsialistid häälestuse ära tegid, hakkas ka tehnika tegema seda, mida temalt oodati.

Kui juuresolevast tabelist numbreid vaadata siis hoolimata häälestamisest on aastal 2012 toimunud laskmistelt antud tabamisprotsendiks endiselt 0 seega häälestamisest suuremat praktilist kasu justkui ei sündinud?



Mingi kummaline jama oli selle Mapatsiga algusest peale juba enne Eestisse jõudmist?

Toe Nõmm kirjutas:Siiski, enamik tankitõrje-raketisüsteemide MAPATS varustusest jõudis tootmisprobleemide tõttu kohale aastase hilinemisega (1996) ning selle Eesti pool ka aktsepteeris.

Mis siin punastama ajas?

- no kui meie mehed asjatundmatud olid ja me seejuures juute süüdistame, siis on ju piinlik?

Tehke veel üks arvutus selle Mapatsi teema lõpetuseks, otsige eespoolt selle partii maksumus ja rehkendage raketi ligikaudne hind.
Osteti avalikel andmetel 10 laskeseadet ja 130 raketti. Lisaks võtke arvesse, et raha odavnemine relvastuse ostmisel on selle 20+ aastaga nii 2 korda.
Relvaga ju mingit edulugu maailmas kaasas ei käinud (kuigi see oli mõeldud Tow kaasaegsema alternatiivina) ja see on leidnud vähest kasutust (loe ebaõnnestunud üritus).


Parandus: lahingrakette oli siiski vaid 100tk (mitte 130). Võibolla oli ka miski pisuke arv treening ja/või inertrakette
(by Borja)

......ja kui seal lahingukuulsuse nurgas kedagi au tahvlile panna siis noore Eesti Vabariigi jalakülge joonistas selle "Iisraeli prügiämbri" igavesti kolisema (sest väidetavalt osteti 50 mln eest ju ehtsat prahti) toonane Päevalehe krimireporter T.Sildam.

Martin Herem kirjutas: no kui meie mehed asjatundmatud olid ja me seejuures juute süüdistame, siis on ju piinlik?

See on ju teada-tuntud Tõstamaa vanasõna, et mingi teema piisavalt pika käsitlemise korral jõutakse punkti, kus juudid jäävad alati süüdi.

See "prügi" on isesenest jamajutt, prügiks võib pidada esialgu tulnud Sergeisid ja neid jukerdavaid Mapatseid.
Ülejäänud kraam võis olla kallis, kuid vähemalt rahuldava kvaliteediga, osasid asju nagu automaadid ja snaipripüssid võis pidada päris headeks ostudeks.

Kapten Trumm kirjutas:Tehke veel üks arvutus selle Mapatsi teema lõpetuseks, otsige eespoolt selle partii maksumus ja rehkendage raketi ligikaudne hind.

Haridus ongi kallis.

Samas, oma panuse ta EKV arengusse siiski andis, struktuurid töötati välja, õppustel kasutati, leiti erinevaid taktikalisi lahendusi. Ja ega keegi päris täpselt ei teadnud, kas siis lasevad või mitte ja milles see uba täpselt on. Seega andis MAPATS oma panuse ka heidutusse. Eks hinnanumber tuli muidugi krõbe.

Hea on teada, et sellest kõigest on õpitud. Toona hangiti asjad sisuliselt nii, et keegi käis vaatamas (oli seal ka mõni vormikandja- ei tea), seal kus üleüldse jutule võeti, vaadati brošüüri , tundus äge. Tehti diil, siin laaditi asjad maha, "anti kohver üle" suruti kätt ja mindi laiali. Ja siis pärast võibolla protsessiti. Õhutõrje esindajad teadsid, mida ostsid, tankitõrje omad mitte.

Täna käib hankega kaasas erinevate tasandite väljaõpe, elutsükli planeerimine ehk varuosade ja kulumaterjalide planeerimine kogu kasutusajaks, õppe- ning ohutustehniliste materjalide koostamine jne. Maailm ei ole ideaalne ning paremini saaks ka täna, kuid tase on siiski hoopis teine.

No tegelikult see tankitõrjevahendite soetus Iisraelist kandis kangesti seda pitserit, mis juutidel oli pakkuda, mitte seda, mida vaja oli.
Ostetud 106 mm TT kahurid ei tantsinud pataljonitaseme TT relvana juba toona (selleks kasutati pisemaid rakette, ka nõuka armees) ja Mapats ainsa juhitava relvana oli kui katse autokooli õpilasele kohe Ferrari sebida. Kui vaadata, mis kolossaalset hinda nende eest maksti (ühe Mapatsi raketi eest maksi pea 2 Javelini hinda tänast vääringut arvestades). Endise NSVL alalt selle raha eest oleks nt neidsamu AT-7'd, mida laialt Donbassis kasutati, saanud terve vagunitäie.

Hilisem, Milani kasutus, näitas, et väiksem ja odavam rakett tantsib paremini ja kuna see klass kasutas tollal suht lihtsaid tehnoloogiaid (enamasti juhtmeid pidi juhitav, ka vene omad), siis seal puudusid ka taolised eksimiskohad.

Aga see kõik on takkajärgi tarkus, mis on täppisteadus