www.militaar.net

Ukraina suurima erasektori energiafirma juht soovitab kõikidel elanikel, kel vähegi võimalik, riigist lahkuda. Vastasel juhul võivad miljonid inimesed kogu talveks jääda ilma elektri- ja kütteühenduseta.

eeru kirjutas: ↑19 Nov, 2022 21:10 Kolmapäeva ööseks ennustatakse Kiievis -11 C külma. Neljapäevast läheb soojemaks. See peksab akendeta korterites juba torud lõhki.

Lahingupilt näeb välja nii, et see vabatahtlike pataljon on antud ründe ülesandega Ukraina dessantbrigaadi tiivale. Sisuliselt on nende ülesandeks istuda ettenähtud vahemikus keset steppi ja metsaviile ja kaitsta seda joont, et Venelased ei saaks dessantnike külje pealt haarata. Praktikas tähendab see seda, et neil on mitu liini kaevikuid. Nende taga on omad miinipildujad, millel on veidi moona, et tulistada ette umbes 6 km. Neil on ka selja taga 2 tanki, keda kasutatakse äärmuslikel juhtudel vaid korraks, sest ka tankidel on igaks päevaks vaid loetud mürsud. Tankid suudavad oma torud ülesse tõstes lasta kaartuld ka umbes 8 km ette. (See kõik on avalik informatsioon.)

Venelased on aga pärast Izjumi alt taganemist oma taktikat oluliselt muutnud. Nende tankid ei riski enam asjatult rünnata, sest Javelinide hirm olevat suur. Selle asemel on Venelaste esimeseks liiniks jalaväe kaevikud, mis asuvad Ukraina omadest umbes 4-5 km kaugusel. Seal istub Vene mobiliseeritud kahuriliha. Hea lugeja, kes ei tea kuigipalju relvadest, peab siin aru saama, et nii Ukraina, kui Vene poolel ei ole kaevikutes relvi, millega nad suudaksid üksteiseni lasta.

Ka enamlevinud raskekuulipildujad lasevad heal juhul vaid 2-3 km. Automaadist ei tasu rääkida. Nende efektiivne laskekaugus jääb 300 meetri juurde. Siia võib lisada, et Ukraina poolel kaevikust välja vaadates ei ole Vene kaevik palja silmaga isegi näha, sest Vene kaevik asub madalal nõlval Ukraina kaevikust kõrgemal.

Tankikarussell
Selle eest on Vene esimese kaevikuliini taga sõitmas Vene tankid, kus istuvad sees professionaalsed tankistid, kes on aru saanud, et nad peavad kogu aeg liikuma. Toimub nn karusell, kus üks tank tuleb metsast positsioonile umbes 5 km kaugusele Ukraina kaevikutest ja tulistab 4-5 lasku näiteks mingi punkri pihta ja seejärel kihutab kohe minema. Tema asemele tuleb veidi eemale aga tankipaari teine tank, mis korraldab samasuguse hit-and-go manöövri. Vene tankid teavad, et Javelinid lasevad vaid 2,5 km kaugusele ja seepärast hoiavad nad väga hästi distantsi. Aga ukrainlastel sellest kergem ei ole. Viimase kuu aja jooksul tuli vaid üks Vene tank rumalalt ligemale kui 5 km ja lasti siis ära ukrainlaste tankitõrje raketiga Stugna. Aga seegi toimus üsna laskeulatuste piiri peal. Venelased õppisid sellest kohe, nad suurendasid oma laskedistantsi ja läksid samuti üle kohati kaartule andmisele. Väidetavalt on Venelastel sügavuses veel teine kaitseliin, kus istuvad juba elukutselistest sõjaväelastest dessantnikud.

Kordame üle. Kuna tankid lasevad kaugemalt, kui ükskõik, milline jalaväelaste tankitõrje relv ulatuks, siis ei saa kaevikus istuvad mehed teha muud, kui lihtsalt paremini end varjata.

Suurtükiväelased
Nii. Nüüd, kui meil on selle näitemängu ohvrid paika pandud, räägime teistest tegelastest. Need on suurtükiväelased. Üleüldse jagunevat kaasaegne lahinguväli suurtükiväelasteks ja nende sihtmärkideks. Suurtükivägi omakorda jaguneb laias laastus tulejuhtideks, kes peavad andma relvadele informatsiooni, kuhu tulistada, ja seejärel tulerühmadeks suurtükkidega. Mõlemal poolel lendavad taevas kogu aeg droonid.

Ukrainlased väidavad, et kuna nad on kuu aega seal kaevikus juba istunud, siis on Vene droonid kõik nende positsioonid välja luuranud ja üldiselt nad teavad alati, mille pihta lasta. Uudiseks on see, et nüüd lasevad lisaks suurtükkidele ja raketiheitjatele kaevikuliini pihta ka tankid. Kui viimased ikka 5 mürsku ühte kohta tulistavad, siis on selles kohas kaevik sodiks ka lastud.

Kui varem tuli Ukraina surnutest 80 % suurtükkide arvele, siis nüüd on kõige hävitavam relv jälle tank, mille arvele läheb 50% Ukraina poole kaotustest. Ja lastakse iga päev. Metoodiliselt. Kui ma ühe kompaniiülema (sotnjaülema Ukraina terminoloogias) käest küsisin, mis talle igapäevaselt rõõmu teeb, siis vastas mees palju mõtlemata, et need on päevad, kus keegi ei saa surma. Lause teine pool tähendas, et üldiselt saab pea iga päev keegi vähemalt haavata. Aga tihti ka surma.

Proovige ette kujutada
Kujutame seda pilti veelkord ette. Sa ei näe oma vastast, sa ei saa tema vastu midagi teha, aga kui Sa sealt kaevikust ära lähed, siis tuleb sinna venelane ja Ukraina on jälle tükikese oma maad kaotanud. Ja iga päev kaotad mõne kaaslase. Süsteem on selline, et rühm on eesliinil 48 tundi ja siis läheb sotnja tagalasse 4 kilomeetrit tagapool, puhkab kaks päeva. Et siis uuesti tagasi kaevikusse minna ja loota, et mürsud Sulle otse kaevikusse ei kuku. Midagi muud teha ei saa.

Ütleme 30% surmajuhtumistest tuleb halvast õnnest. Näiteks kukub mürsk otse kaevikusse. Aga kaks kolmandikku tuleb sellest, et mingil hetkel võib iga sõdur muutuda hooletuks. Näiteks kui vastase miinipilduja laseb, siis selle väljalasku on kuulda ja Sul on vähemalt 4-5 sekundit, et kohe varju viskuda. Aga inimene on rumal. Näeb, et kusagil ligidal on kraav ja arvab, et jõuab selle kraavini joosta. Viga. Kui ta oleks kohe pikali viskunud, oleks ellu jäänud, nüüd aga saab jooksu pealt miini kildudest tabamuse.

Kriku kirjutas: ↑20 Nov, 2022 9:31 Oleški Dnepri vasakkaldal ikkagi jäetakse maha? https://twitter.com/wartranslated/statu ... 2400318464