www.militaar.net

Juttu rääkisid omal ajal siin rallides osalenud AZLK tehasemeeskonna rallimehaanikud. Mootorid olla lastud Inglismaal rallimasinate jaoks kohendada, sealt olid nad sajajõulistena tagasi tulnud, venelased võtsid ühe mootori uurimiseks lahti, aga uuest kokkulapatud jõuallikas keeldunud sama võimsust põhimõtteliselt välja andmast. Niimoodi tehasevennad igatahes rääkisisd ja erilist mulli nad puhuma ei kippunud, harilikult oli juttudel ikka kõva tõepõhi all.

Kunagi Tulika taksopargis luksepa praktikal käisin rääkis sealne treial ja käigukasti spetsialist , et AZLK rallikrossi tehasemeeskonnal olid kahe ülanukaga mootorid

Olid küll...mitte rallikrossi, vaid spetsgrupi masinatel. Millega Lasnamäel Purde tänaval ka mäkketõusuvõistlustel osaleti. Aga mäletamist mööda sõideti(vähemalt siinkandis) viimastel aegadel küll lihtsalt "jämedate" mootorite ja kuuekäiguliste(??) kastidega. Ka eestlastest sõitis üks paar spetsgrupi Mossega.

Kunagi, Vasalemma rallikrossi tippaegadel 80ndate keskpaiku figureeris seal aeg-ajalt selline venelasest asjamees nagu Koltsov (?), kes olla mosse tehase (kas Izevski või Moskva, ei tea) sõitja olnud ja ühel korral oli ta Lada VFTS-ide vahel ka pronksi saanud. Harju KEK-i Lada VFTS-ide vahel selle saamiseks pidi ta väga hea sõitja olema ja mootor pidi siis nii 150 hj arendama. Mosu ju konstruktiivselt hulka vähem võidusõiduks sobivam aparaat kui 2105 oma üliaeglase rooli ja lehtvedrudel tagasillaga.

Koltsov oli Iževski sõitja. Kurjad keeled pajatasid toona, et puur olla autos püssiraudade torudest ehitatud...aga sõitja oli ta kõva. Tehumardi rallil (oli vist 16-s) said AZLK tehasesõitjad ju samuti spetsmasinate grupis kolmanda koha, kui mälu nüüd alt ei vea. Mis arvestades tõsiasja, et siinsed rallisõitjad moodustasid Liidu paremiku ja pikemad katsed sõideti esikohtadele sekund sekundis, üpris kaalukas saavutus oli.

Mossega VFTS'idega konkureerimiseks pidigi kõva sõitja olema, sest juba seerias on Lada selgelt võimekam masin võidusõiduks kui mosse, lisaks oli Ladal see surematu leeduka loodud VFTS-i tehase tootmine ja know-how taga, mida mossel polnud kuskilt võtta. Rahvas rääkis Raidami jt tegijate autodel 160+ hobujõust, kiirendusest 0-100 kmh 8 sekundit ning tippkiirusest ca 180 kmh.

Ei olnud ka spetsgrupi mosse teps mitte lahja masin, seeriaautost oli seal üpris vähe järele jäänud. Koltsovi autost ei tea ma eriti, meil olid AZLK omad hoovi peaal. Neil oli kast teine, ilma kulissita otselülitusega, mootor jämedaks aetud koos kõigi "kohustuslike"(olematu kaaluga vunkseib jne) lisadega, toitesüsteem hoopis muu (mõnel oli vist isegi neli Weberit peal), esisild tugevdatud, tagasilla kinnitus (ja vist ka vedrustus) põhjalikult ümber ehitatud jne. Aga asi hakkab peateemast pisut kõrvale kalduma...

Sattus eile kodus näppu selline raamatuke nagu "Mustamäe valss", mis on ühe inimese elulugu Tallinnas alates suure sõja järgsest viletsusest kuni tänapäevani.
Eriti tasuks lugeda neil, kes siin näljast ja tootmisjääkidest letil räägivad

Teine asi, mis poole raamatu järel silma jäi, oli nn mikrorajoonide selgitus, mis olevat mingi prantsuse eeskujul Moskvas mingis ehituse uurimisinstituudis välja töötatud kontseptsioon, kus elanik pidi saama kõik igapäevatoimingud välja arvatud tööl käimine -aetud transpori vajamata ja mikrorajoonist väljumata.

Kui võrrelda seda nt logistilise-infrastruktuurilise pornoga, mida "raha räägib" põhimõtel ehitatakse täna nt Mäepealse tänaval, siis oli siiski näha, et vähemasti Mustaka ulatuses käis asi sedapidi, kuidas oli praktilisem ja targem ehitada, mitte selle järgi, milline kinnisvaraarendaja kuskilt odava maatüki kätte sai ja kuskile parteikassasse maksmas käis.

Le Corbusier

Peeeter kirjutas:Le Corbusier

Just. Probleemiks oli Alzheeria põgenike majutamine... ja tehnoloogilisest küljest: Eestis algas suurpaneelelamute tootmine 1960. aastal – siis, kui Nõukogude Liit ostis Prantsusmaa firmalt Camus tollal moodsaks peetud tehnoloogia, mis seisnes selles, et betooni 70 % tugevus saavutati 8 tunniga.

Mina olen aru saanud, et Tallinna uuselamurajoonides kasutatud paneelitehnoloogia tuli ikka tollasest TPI-ist?

Kapten Trumm kirjutas:Sattus eile kodus näppu selline raamatuke nagu "Mustamäe valss", mis on ühe inimese elulugu Tallinnas alates suure sõja järgsest viletsusest kuni tänapäevani.
Eriti tasuks lugeda neil, kes siin näljast ja tootmisjääkidest letil räägivad

Teine asi, mis poole raamatu järel silma jäi, oli nn mikrorajoonide selgitus, mis olevat mingi prantsuse eeskujul Moskvas mingis ehituse uurimisinstituudis välja töötatud kontseptsioon, kus elanik pidi saama kõik igapäevatoimingud välja arvatud tööl käimine -aetud transpori vajamata ja mikrorajoonist väljumata.

Kui võrrelda seda nt logistilise-infrastruktuurilise pornoga, mida "raha räägib" põhimõtel ehitatakse täna nt Mäepealse tänaval, siis oli siiski näha, et vähemasti Mustaka ulatuses käis asi sedapidi, kuidas oli praktilisem ja targem ehitada, mitte selle järgi, milline kinnisvaraarendaja kuskilt odava maatüki kätte sai ja kuskile parteikassasse maksmas käis.

eks neid mikrorajoonide projekte on mujalgi piisvalt palju olnud, näiteks Stockholm ja inglismaa tööstuslinnad Manchester ja Liverpool. Ainuke probleem on, et nad on kõik kergelt peesse läinud ja vaikselt getostunud. Miks see on juhtunud peaksid ehk sotsiaalteadlased ja arhitektid uurima, aga selline mikrorajoon, kus inimestel on hea elada, kujuneb välja mitte arhitektide vatmanil vaid iseeneslikult nagu näiteks Uue Maailma elurajoon ja vaikselt liigub ka Kalamaja sinnapoole.

Paneelelamute rajoonid, nagu me neid mägede näol täna näeme, on jah peamiselt Le Corbusier' arhitektuuriteooriatest. Läänes tehti neid sama moodi massiliselt, ainult et paarkümmend aastat varem, kui N-liidus ja sel ajal, kui see siin popiks läks, hakati läänes paneelelamurajoone juba lammutama, nähes, et asi ei tööta. (1982. a filmis Koyaanisqatsi pühendatakse teiste suurstruktuuride käsitlemise kõrval päris pikk lõik ühe sellise rajooni lammutamisele).

Meie oma paneelelamurajoone hakati küll ehitama oluliselt hiljem, kui lääne analooge, kuid siiski ei saa ütelda, et me oma projekteerijad-arhitektid tollal lääne negatiivsest kogemusest üldse teadlikud ei olnud, seega püüti tollaste teadmiste baasil mõningaid suuremaid apsakaid vältida - üritati rajoone inimlähedasemaks muuta näiteks loomingulisema mahuplaneeringu ning läbimõelduma rohekeskkonna osas - auhinnaline Väike-Õismäe ringplaneering on heaks näiteks. Samas ülalt poolt ratsiti lennulisemaid ideid ka maha ja 80ndate lõpusegaduses jäid üldse paljud asjad pooleli - eriti Lasnamäe osas. Malle Meelak - Lasnamäe üks autoritest - on Lasnamäest rääkides väitnud, et põhjamaade eeskujul paepinnasesse süvendatud Laagna tee on süvendatud vaid ühe kolmandiku osas algselt planeeritust - ülejäänu jäi rahapuudusel tegemata. Samal põhjusel jäid välja arendamata Lasnamäe paneelmajade vahele jäävad rohealad. Ka prioriteedid muutusid - hakati laiemalt mõistma, et tervikliku elukeskkonna loomine sellisel kujul niikuinii ei tööta ning keskenduti rohkem lihtsalt rahvastiku majutamisele - nii kujuneski algselt kõrgelennulisest ideest magala.

Miks see on juhtunud peaksid ehk sotsiaalteadlased ja arhitektid uurima, aga selline mikrorajoon, kus inimestel on hea elada, kujuneb välja mitte arhitektide vatmanil vaid iseeneslikult nagu näiteks Uue Maailma elurajoon ja vaikselt liigub ka Kalamaja sinnapoole.

Miks Magalad ei tööta, on palju uuritud. Täna keskendutakse meil siiski rohkem sellele, kuidas olemasolevat keskkonda ümber mõtestada - muuta see elamisväärseks ilma massilise lammutamiseta. Uus Maailm ja Kalamaja on samuti vatmanil sündinud elukeskkonnad. Lihtsalt nende sündimise ajal olid arhitektuuriteooriad veel veidi teised, vahest isegi veel palju ratsionaalsemad, kui Corbu oma. Algselt olid need siiski räpased agulid, mõeldud töölisklassi majutamiseks.

Edit: Arhitekt Malle Meelak on ikka Malle, mitte Mall

Nõukaajal oli inimeste teadvuses veel koht niisugusele mõistele nagu allikakriitika. Tänaseks näib see kadunud olevat. Paraku.

Praegu ehitatavad kortermajad on paremad ainult seepärast, et nad on tehtud parematest materjalidest, ehitatud üldjuhul korralikumalt (esineb ka erandeid) ja kasutatakse moodsamaid arhitektuurilahendusi. See aga paragu ei asenda terviklikku planeerimist - st elamute seostamist sotsiaalse ja tehnilise infrastruktuuriga. Üks eredamaid näiteid on kortermajad Mäepealse ja Kadaka tee ristis - elamud ehitatud kesk tööstuslikku piirkonda, puudub tavapärane infra, põlvepikkused lapsed tatsavad kooli või bussipeatusse tänaval, kuus pole isegi kõnniteid (lõik ARKi ja Üliõpilaste tee vahel).

Sellised lahendused ei ole kuidagi ei tervislikumad, ökonoomsemad (hädavajadus auto järgi) ega läbimõeldumad, nende taga on vaid ja ainult ärihuvi ja hilisemad probleemid lükatakse sujuvalt maksumaksja rahakotile (kui arendaja oma raha kätte saanud on). Ehk siis kokkuvõtlikult puudub terviklik planeeringulahendus, mis oma aja kohta väga kenasti oli teostatud Mustakal TTÜ läheduses. Ka ei ole praegu turul pakutav valdav eluruumi lahendus, mis koosneb tegelikult kokkuhoiu eesmärkil ära jäetud vaheseinteta hiigelruumidest moodne või äge, tegemist on lihtsa moodusega hoida kokku ehituskulusid. Seda lihtsalt marketeeritakse kui midagi toredat.

Kindlasti ei ole vettpidav lahendus ka olemasolevate magalate asustuse tihendamine, kuigi näiliselt on seal välistatud ülalnimetatud probleemid, toimub selline nähtus kahjuks rohealade kärpimise arvelt. Lahendus on see, et võetakse mingi suurem piirkond ja arendatakse tervikuna välja. Alates teedest kuni bussipeatusteni.

See mida praegu kortermajadena tehakse, on lihtsalt ameerikalik valglinnastumine või Lasmäe tiblagorsk natuke pehmemal ja odavama müügihinnaga kujul.