www.militaar.net

Kinnitas meil Stalin ise - meie pommi proovisime,
mitmed suured katsed veel on me teadusmeestel ees.
Pomme on! Ja pomme saab! Seda kindlalt arvesta!
Kuid me iialgi ei taha võõraid riike vallutada.

Kriku kirjutas:Inspiratiivne tsitaat:

Kinnitas meil Stalin ise - meie pommi proovisime,
mitmed suured katsed veel on me teadusmeestel ees.
Pomme on! Ja pomme saab! Seda kindlalt arvesta!
Kuid me iialgi ei taha võõraid riike vallutada.

Turu-uuringute AS tegi hiljuti küsitluse uurimaks, kuivõrd eestlased usaldavad kodumaa eri parteisid ja poliitikuid, kes pagulasteemal sõna võtavad. Tulemustest selgus, et vaid ligi 30% eestlasi usaldab selles küsimuses oma valitsust. Arvamuste erisus pagulasteema puhul ja põhimõtteline vastandumine kajastub ka värsketes uuringutulemustes. Ilmselt nimetasid sallivust oluliseks pidavad inimesed kõige ebausaldusväärsemaks just pagulasvastasusega silma paistnud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) juhtkujusid, Mart ja Martin Helmet (kokku 7%), teine pool suunas pahameele reformierakondlasest valitsusjuhile Taavi Rõivasele (30%).

Silmas tuleb pidada ka seda, et 23% vastanuid ei osanud öelda, millist poliitikut usaldada kõige rohkem, ning teist sama palju ei usaldanud kedagi. Seega langes ära ligi pool valimist, mis oli selle küsitluse puhul suhteliselt väike – 515 inimest.

Harku kinnipidamiskeskuses elavad peamiselt need välismaalased, kes peagi riigist välja saadetakse, kuid politsei- ja piirivalveamet plaanib kulutada 20 000 eurot, et õpetada sealsetele elanikele eesti keelt.

Lisaks riigist väljasaatmist ootavatele välismaalastele on Harku kinnipidamiskeskuses hetkel ka 38 varjupaigataotlejat, kellest PPA migratsioonibüroo juhataja Maige Lepa sõnul võib üks-kaks saada varjupaiga, kirjutab ERRi uudisteportaal.

Ometi plaanib PPA kulutada 20 000 eurot selleks, et õpetada Harku kinnipeetavatele eesti keelt ning sama palju kulutatakse inglise keele õpetamiseks.

Lepa sõnul pole eesmärgiks seatud keeletaseme saavutamist, vaid soovitakse sisustada kinnipeetavate vaba aega.

Sama programmi raames palgatakse Harkusse ka sotsiaaltöötaja ja huvijuht, kuid teisi kursuseid lisaks keeleõppele plaanis ei ole.

Kriku kirjutas:Geto sünnitab radikaale katkematu nõiaringina
Tiit Tammaru, Tartu ülikooli inimgeograafia professor

Kas kellelgi on...?

Vaesed ja sisserändajad koonduvad üha enam allakäinud linnaosadesse.

Pärast Pariisi rünnakuid kajab jälle vastu kohanimi Molenbeek. Iga Euroopa terroriakti juured ulatuvad sellesse Brüsseli linnaossa, kus radikaalne islam näib võrsuvat takistamatult. Niisamuti kõlas rahutuste ajal 2005. aastal nimi Clichy-sous-Bois – tegu on ühega paljudest Pariisi ümbritsevatest vaeste immigrantide getodest. Londonis vallandas 2010. aasta rahutused nooruki tapmine Tottenhamis, mille elanikke iseloomustab mitte niivõrd rassi- või usupõhine, kuivõrd klassilisele ebavõrdsusele tuginev segregatsioon.

Ebavõrdsete linnaosade teke on Euroopas suhteliselt uus nähtus. Heaoluühiskondade ülesehitamine pärast Teist maailmasõda kujunes ühest küljest küll kulukaks, kuid teisalt on need aidanud erisusi tasandada. Erinevused sissetulekutes ja selle tulemusena ka jõukamate ja vaesemate inimeste elukoha valikutes polnud seega viimase ajani globaalses võrdluses kuigi suured. Viimase kolme aastakümne jooksul on olukord aga muutunud. Tasapisi suureneb Euroopa linnades sissetulekute ebavõrdsus, rahvastik vananeb kiiresti, kasvab noorte inimeste sisseränne ja tekkinud on piirkonnad, kus on ülekaalus vaesemad inimesed ja sisserändajad.

Margaret Thatcheri algatatud reformid hakkasid küll erineva kiirusega, aga siiski kõikjal Euroopas riiki õhemaks saagima. Reformide järkjärguline levik üle Euroopa, erinevate parteide juhitud riikidesse viitab, et nende taga on märksa fundamentaalsemad tegurid kui pelgalt ideoloogilised seisukohad.

Peatume siinkohal neist ühel. Rahvastiku vananemine ja tööjätueas inimeste arvu kasv survestavad järjekindlalt ja aasta-aastalt üha rängemalt Euroopa riikide eelarveid. Pikka aega on seda negatiivset survet leevendatud riikide võlakoorma kasvatamise ja sisserände toetamise kaudu.

Esimene meede on ennast ammendamas, Euroopas on juba pikka aega ulatuslik võlakriis. Nii muutub majanduse vaatenurgast üha hädavajalikumaks noorte tööeas inimeste sisseränne. Näiteks alles hiljuti tuli Rootsist teada, et sisserändajate arvu kasvu tõttu korrigeeritakse Rootsi selle aasta majanduskasvu prognoosi positiivseks. Kuid immigratsioonil on oma hind.

Kaks poliitikat

Sisserändepoliitikaid on kahte laadi. On punktisüsteem ja on tööjõuturu vajadusest lähtuv poliitika.

Punktisüsteem toimib näiteks USA-s ja see otsib „talente”. Esikohal on inimeste haridus ja lõimumisvõime. Töökoha ettenäitamine pole tingimata vajalik, sest küll noored ja hästi haritud töö leiavad, või kui ei leia, loovad ise ettevõtte. Positiivse poole pealt ei tsementeeri selline süsteem olemasolevat tööturgu, kuid ei ole välistatud, et sisserändajad on tööturul siiski edutud.

Tööturu vajadustest lähtuv poliitika keskendub olemasolevate ettevõtete soovidele. Positiivse poole pealt tähendab see, et saabujatel on olemas töö. Tulemuseks kipub aga olema duaalne tööturg, kus põliselanikud on ülekaalus suuremaid oskusi nõudvatel ametikohtadel, aga sisserändajad on ülekaalus väiksemaid oskusi nõudvates ametites.

Varjupaiga taotlejad ei kuulu seejuures kummagi poliitika alla. Nende vastuvõtmine lähtub humanitaarsetest põhimõtetest ja tugineb 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioonile, millega Eesti liitus 1997. aastal. Põgenike sisenemine tööturule on veel astme võrra keerulisem. On ju nende saabumise ajendiks probleemid kodumaal. Samal ajal ei võimalda vastuvõtvate riikide tööturu regulatsioonid (vähene keeloskus, vastuvõtva riigi ametitunnistuste puudumine jne) pluss rändega seotud üleelamised üldjuhul kiiresti oma oskustele vastavat tööd saada.
Positiivsete eeskujude puudumine

Põliselanike ja sisserändajate sissetulekute erinevus hakkab neid „sorteerima” ka erinevatesse elupiirkondadesse. Pärast Teist maailmasõda tekksid Euroopa suuremate linnade äärealadel modernistlikud paneelelamurajoonid. Algul elas seal põliselanikest keskklass, kuid aja jooksul on nemad sealt lahkunud ja asemele on kolinud sisserändajad. Nii on just sedalaadi paneelelamupiirkondadesse koondunud vaesemad ja immigrandid.

Prantsusmaa linnad on siinkohal suurepärane näide. Suur tööpuudus noorte sisserändajate seas ning sellega kaasnev kuritegevus tõmbavad sellistele piirkondadele politsei tähelepanu. Politsei pidev kohalolek võib mõne elaniku jaoks küll turvatunnet suurendada, kuid kipub teiste puhul paradoksaalsel moel õhutama hoopis vastuhakku politseile. 2005. aasta Pariisi tänavarahutuste muster joonistub välja ka hiljutistes Londoni ja Stockholmi mässudes.

Seega on vaeste ja sisserändajate ülekaaluga piirkondadega seotud probleemid läinud Euroopa linnades järjest aktuaalsemaks. Esiteks on vähem jõukate inimeste igapäevane tegevus seotud niigi rohkem oma elukoha piirkonnaga kui jõukamatel. Nõnda kipub vaesemates linnaosades tekkima suletud, peamiselt sisserändajatest ja nende lastest koosnev kogukond.

Vanemate probleemid kanduvad mitmel moel üle nende lastele. Ühelt poolt näevad lapsed oma vanemate rasket elu ja neil on vähe positiivset eeskuju pakkuvaid täiskasvanuid. Teiselt poolt on koolid elukohajärgsed – see lõikab lapsed samuti ära teistsugustest sotsiaalsetest võrgustikest. Tulemuseks on vähene õpiedukus ja vähesed väljavaated hea töökoha saamisel.

Veelgi enam. Vanemad, kes on ise sageli saabunud tükk maad vaesemast keskkonnast oma kodumaal, on ilmselt teinud oma elus ikkagi sammu edasi. Samal ajal tajuvad lapsed hoopis teravamalt oma kehvemat eluperspektiivi, kui heidavad pilgu teiste lastele linnajagudes. See ei pruugi, aga võib viia radikaliseerumiseni. Muidugi võib radikaliseerumine toimuda ka mujal. Küll aga kipub kuritegelik käitumine levima enam just säärastes linnapiirkondades. Seda enam, et kohapealse suletuse ja vaesuse kõrval pakuvad internetis alternatiivi radikaliseerumist toetavad võrgustikud.

Niisiis on sisserände mündil kaks poolt: majanduslikus plaanis on sisseränne positiivne, sest ettevõtted saavad vajalikku tööjõudu ja uusi tarbijaid ning riik maksutulu. Sotsiaalses ja linnaruumilises plaanis toob sisseränne aga kaasa probleeme, eriti kui põliselanike ja sisserändajate ametialane struktuur on väga erinev.

Visioon olukorra muutmiseks on samas lihtne: seda saab teha ametialast struktuuri parandades, kui toetada sisserändajate ja nende laste ametialast edenemist tööturul. Linnu saab planeerida nii, et ei oleks liiga suuri homogeenseid elamupiirkondi. Selle elluviimiseks pole paraku retsepti veel leitud, eriti neis linnades, kus sellised homogeensed rajoonid on juba üles ehitatud. Nagu Pariis. Nagu Stockholm. Nagu Tallinn.

Esimene samm on siiski lihtne: linnapoliitikaga peaks hakkama tegelema süstemaatilisemalt. Alates Euroopa Komisjonist ja lõpetades liikmesriikidega. Euroopa Komisjonis on valdavad sektori poliitikad, nagu haridus ja tööturg jne, ent napiks jääb just linnadele suunatud süsteemseid ruumipoliitikaid. Paraku just linnades ja eriti nende teatud piirkondades probleemid kuhjuvad.

Liikmesriikides on linnapoliitikaid rohkem, kuid häda on sageli sama mis Eestis: pragmaatilised linnavalitsused ja idealistlikud riigi keskvalitsused ei kipu omavahel ühist keelt leidma. Nii on keeruline ka probleeme koos lahendada.

peaks hakkama tegelema süstemaatilisemalt

Fotoreportaaž Sloveenia piiripunktist