www.militaar.net

Elik siis need ettevõtted, milliste eksisteerimiseks mingidki eeldused ja turg olemas on, eksisteerivad erinevate nimetuste all ka tänasel päeval. Punase Koidu kohta- kapitalismi algaegadel kolis Videviku ja Planeedi nuka peal olevasse kolmekorruselise telliskivihoone kolmandale korrusele mingi sokitootmisega tegelev aktsiaselt ja hakkas Punasele Koidule konkurentsi pakkuma. Tänu viimase omakuludega võrreldamatute kuludega oli see seltskond toona Punasest Koidust märksa edukam.

Paides töötab Talleks edasi, Paide Masinatehase nime all.

http://www.pmt.ee/

Kas sepikoda ka seal Paides endiselt toimib v mitte enam...

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=65606480

Üks vabaduse varjukülgi meil - selline ühiskonna alustala nagu õpetaja on meil koolis "üle lastud" juba aastaid, minu kooli ajal oli õpetaja ikka üks ütlemata suur võim ning kui kellegi laps tutistada sai, siis harva juhtus, et vanem võttis telefoni, helistas "kuhu vaja" ja "lasi õpetaja üle".

No ma ei tea. Kas ikka oli nii et õpetaja pani korra maksma nagu naksti.
Oli õpetajaid kelle tunnis tehti koerusi ja sigadusi ning ei juhtunud midagi. Oli neid kes lõid kaardikepi pilbasteks ja keegi ei julgenud kobiseda. Koolikiusamist oli nii et tolmas. Suitsetati koolist veidi eemal. Jne. Ja sellest räägiti, ja seda arutati. Selle eest karistati nii õpilasi kui õpetajaid.
Aga ühte asja ei olnud. Salvestamise võimalust ei olnud. Meedia oli aeglasem ja tsenseeritud. Korralagedusest üldiselt riiki rääkida ei tahtnud.

Sissetöötanud koolis hoidsid õpetajad kokku ja egas nad siis lasknud endale pähe istuda. Meil oli ka tossikesi-õpetajaid, aga ei mäleta kriidiloopimisi või muid sigadusi. Selle vasta oli kehalise kasvatuse õpetaja, kes kutsus kabinetti ja tööõpetuse õpetaja, kes viis alla keldrisse profülaktilisele vestlusele. Täisjõus mees saab ikka 14-15 aastasest jagu ja kambakate jutud juttudeks jäidki. Või prooviti korra tööõpetuse õpetaja vastu, aga et prof tänavakaklejaid kambas polnud, peksis ta nad laiali. Päris noorte nagadega tegeles füüsika õpetaja: võtted olid ikka samad - põlvega makku, kägistamine jms, mis konti ei murra ja jälgi ei jäta.
Pärast, keskkooli ajal, ei peetud meil üldiselt soliidseks õpetajaid kiusata.
Kaebamist ei peetud ka heaks tooniks ja polnudki kellelegi kaevata. Ajalehes oleks hauavaikus valitsenud, aga miilitsale või? Ükskord andis asendustundi nooremapoolne kena naisõpetaja, kes muuhulgas tegeles alaealiste asjade komisjonis ja oli kuulujuttude järgi kõva karatemeister. Mingi märkuse peale lubas, et veel üks selline sõna ja lööb koolitahvliga pea lõhki. Vist oleks löönud ka ja kellele kaebad. Miilits ja alaealiste komisjon olid nagunii tema poolel, kirja oleks läinud "kukkus ise trepi peal"

Kutsekates oli küll asi karmim, seal anti mõnele õpetajale hüvad nahad. Mumeelest põhjus selles, et igasuguseid tegelasi oli koos lähedalt ja kaugelt ning keegi kedagi ei tunne - nagu tsoonis.

Mäletan, et meil põhikooli ajal olid ka paar tüüpi, kes õpetajate vastu hakkasid, nende karjäär lõppes õige kähku erikoolis ja kaevata polnud kuskile.
Keskkooliks olid sellised kõvad elumehed ammu koolist minema löödud ja taolisi vahejuhtumeid ei olnud.
See käsi üsna kähku, tehti paar käskkirja ja paari kuu pärast oligi minek. Kuna tollal ei võinud 7. klassi järel lihtsalt tänaval jõlkuda, siis alternatiive väga polnud.
Mäletan, et koolis osaks saanud sanktsioonidest üritasin kodus vait olla, mõni asi tuli ikka välja kui õpetaja koju lõpuks tuli.
Mind on ka mingil ajal lauasahtlis juturaamatu lugemise eest karvupidi klassi ette nurka seisma taritud, kodus ei julgenud seda rääkida (pidin seal seisma nädal aega).
Kui täna selline asi juhtuks, siis piisab vanema telefonikõnest ja õpetaja amet on ohus.

Heh, kui nüüd tagasi mõelda, siis sõltus kord tunnis ikka väga palju õpetaja isikust. Meil oli keskkooli ajal bioloogiõpetajaks üks nooremapoolne üsna boheemlaslik tüüp, kellele polnud absoluutselt oluline, mida tunni ajal klassiruumis tehakse, ainult lärmata ei tohtinud. Ja nii mängisimegi me bioloogiatunni ajal kahes tagumises pingis rahulikult kaarte - saskut v.a kontrolltööde jms ajal. Praegu ajab see ennastki naerma ja tundub võimatuna, aga nii see oli.

Ka siis piisas telefonikõnest ja õpetaja karjäär (üldse igasugune karjäär v.a katlakütja oma) muutus olematuks...

Eks ta nii oligi, ainult kahjukannataja pidi olema "äravalitu" laps. Pööblil polnud köhida suurt midagi (eks ka muudel elualadel oli nii).
Kui tegu oli "tavainimese" lapsega, siis polnud eriti variante, üldjuhul allutati siiski pedagoogide tahtele.
Täna piisab aga õpetajale suurte probleemide tekitamisest lihtsalt vanema hüperaktiivsest-pahatahtlikust iseloomust ja järjekindlusest Reporteri, Facebooki vms väisamises.
Kui sa veel näeksid, mis stiilis kirjavahetust praegusel ajal kooli saadetakse, osa täiskasvanud isendeid paneb vist kohe paberile kõik, mille sülg suhu toob.
Üldse seejuures süüvimata, et tegemist üldjuhul tema enda süül puuduliku lastetoaga.

Eliitkoolides on lihtne turumajandus - kui nõudlus ületab pakkumist, on müüjal (st koolil) vägagi võimalik reegleid kehtestada.
Ükskõik, mis pasa neile mõni asjamees meedias kleebiks, nõudlus on see, mis asja paika paneb.

corvus kirjutas:Antud juhul ei ole need nn eliitkoolid ju selles mõttes et eliidi koolid, nagu oleks selleks erakoolid (Tammjärve kool näiteks). Riiklikud koolid on, ilma mingite "erireegliteta" v.a. gümnaasiumi õppekavade suhtes. Kus on reaalainete maht suurem, kus humanitaaraianete maht. Näiteks 21.Keskkool; GAG; Reaalkool jne. Sisuliselt saavad nad vaid osalise valiku teha, ja see valik on pisut laiem, kuna nende kohustuslikus piirkonnas elab mitte just piisavalt elukohajärgselt sinna kooli kohustuslikus korras kuuluvaid lapsi.

Paraku siiski on. Mitmetes koolides kehtib kirjutatud või kirjutamata reegel, et eelisjärjekorras võetakse vastu vilistlaste lapsi, samuti on oma sõna öelda hoolekogude esindajatel (eliitkoolid sõltuvad aga hoolekogudest suurel määral, kuna erinevatel põhjustel on nende rahavajadus üpris suur). Ajal, kui mina ühes kõnealuses koolis õppisin, oli minu lennus vähemalt kolme tegevministri järelkasv, avaliku elu tegelaste lapsi ei hakkaks üles lugemagi, enamikule neist on vanemate tugi eluteel sujuva kulgemise taganud. Keskkoolis loodud sotsiaalseid sidemeid ei tasuks selles kontekstis alatähtsustada, mõni kool püüab sellist sidet ka lipukirjade jms kaudu kinnitada. Nii ongi nende koolide lõpetajatele mõni uks rohkem avatud, kui nt äärelinnakoolide vilistlastele.

Siinkohal ei taha ma mingil juhul alahinnata nendes koolides antava hariduse, samuti enesedistsipliini väärtust.

corvus kirjutas:Ka siis piisas telefonikõnest ja õpetaja karjäär (üldse igasugune karjäär v.a katlakütja oma) muutus olematuks...

Mis puutub koolis õpilaskarjääri lõppemist, siis Sürgaveres elanud onupoeg heideti Viljandis keskkoolist välja joonistuse pärast, kus laeval lehvis sinimustvalge (1983 või 1984 vist oli aasta). Isegi õhtukooli ei tahetud tükk aega veel vastuvõtta.

Kõik on suhteline.

said sa ikka ise ka aru mis sa oma kontekstist välja rebitud näidetega tahtsid öelda?

corvus kirjutas:Meil on ju tänagi selliseid koole, kuhu tahetakse last igahinna eest toppida ja kus näiteks direktori (või õppealajuhataja või mõlema) tugeva natuuri tõttu ei olda päris sellest kategooriast, mille puhul lastaks end igatsugu kirjadest, petitsioonidest ja isegi Haridusameti juhtkonna vaenulikust tegevusest eriti kõigutada. GAG Tallinnas meenub näiteks kohe.
Ei usu, et reporterid ja facebookid eriti suudaks sealset keskkonda mõjutada. Tulemuseks oleks lapse vormistamine (juhul kui pretensioonikas tegelane oleks õpilase vanem) elukohajärgsesse kooli. Aguri kangutamiseks peaks ikka juba üldrahvaliku nõiajahi korraldama.

GAG-is ja igas muus koolis on õpetaja selja taga terve ülejäänud klassi vanemad, nad on kõvasti vaeva näinud, et nende võsu sellesse kooli saaks ja nad tahavad, et nad seal õpiks mitte pätti ei teeks. Ja sellised pätikalduvusega nagamannid lendavad sealt kiiresti välja.

corvus kirjutas:Antud juhul ei ole need nn eliitkoolid ju selles mõttes et eliidi koolid, nagu oleks selleks erakoolid (Tammjärve kool näiteks). Riiklikud koolid on, ilma mingite "erireegliteta" v.a. gümnaasiumi õppekavade suhtes. Kus on reaalainete maht suurem, kus humanitaaraianete maht. Näiteks 21.Keskkool; GAG; Reaalkool jne. Sisuliselt saavad nad vaid osalise valiku teha, ja see valik on pisut laiem, kuna nende kohustuslikus piirkonnas elab mitte just piisavalt elukohajärgselt sinna kooli kohustuslikus korras kuuluvaid lapsi.

Eksid, kahjuks. Sellistesse koolidesse on väga karmid sisseastumiskatsed ja neist saab läbi vaid selline laps, kelle kodus on väga tulemustele orienteeritud õhkkond. Reeglina on selle taga ka väga intelligentne perekond ja hea lastetuba - seega siiski ellit.
Olen ise ühe sellise kooli lõpetanud ja kõik mu klassikaaslased on väga edukad inimesed, peale ühe, kellest sai abilinnapea.

Siis sa kahjuks eksid hetkel.
Vene ajal oli telefoniõigus tõesti ülevalt alla aga pigem väljendus see selles et prominendi pojukest ei saadetud Puiatusse vaid lasti kool ära lõpetada. Ei ole küll eriti kuulnud juhtumitest, kui seda õpetajate vastu väga kasutatud oleks. Alaealiste asjade komisjon ja selle otsus oli mõjus hoiatus. Ma ei tea, kas sa mõnda tänapäevast pedagoogi tunned aga ma mõnda tunnen ja kaasaegsel lapsevanemal ei ole Pealtnägijat ega reporterit vaja - võsukese igasuguse sigaduse karistamine toob endaga kaasa maruvihasete lapsevanemate koolivisiidi, mis viiakse hea meelega ka vastavatesse ametkondadesse edasi. Õpetajad on sisuliselt vanemate terrori hirmus täiesti abitud. Eriti markantne on ühe Tallinna lähivalla kooli keiss, kus klassi kõige suurema päti isa on kõrge politseiametnik ja igasugused märkused poisi käitumise suhtes toovad kaasa papa koolivisiid koos sobiva sõimuvalinguga.

Teine juhus on ikka suht erandlik, nii nõukameelseid õpetajaid vähemalt 70.date lõpus ja 80-datel oli ikka väga vähe. Kandsime keskkoolis sini-must-valgete triipudega lipse ja peale läbi lilleda soovituste neid mitte kanda midagi juud ei juhtunud.