www.militaar.net

corvus kirjutas:

mx77 kirjutas:

corvus kirjutas:Antud juhul ei ole need nn eliitkoolid ju selles mõttes et eliidi koolid, nagu oleks selleks erakoolid (Tammjärve kool näiteks). Riiklikud koolid on, ilma mingite "erireegliteta" v.a. gümnaasiumi õppekavade suhtes. Kus on reaalainete maht suurem, kus humanitaaraianete maht. Näiteks 21.Keskkool; GAG; Reaalkool jne. Sisuliselt saavad nad vaid osalise valiku teha, ja see valik on pisut laiem, kuna nende kohustuslikus piirkonnas elab mitte just piisavalt elukohajärgselt sinna kooli kohustuslikus korras kuuluvaid lapsi.

Eksid, kahjuks. Sellistesse koolidesse on väga karmid sisseastumiskatsed ja neist saab läbi vaid selline laps, kelle kodus on väga tulemustele orienteeritud õhkkond. Reeglina on selle taga ka väga intelligentne perekond ja hea lastetuba - seega siiski ellit.
Olen ise ühe sellise kooli lõpetanud ja kõik mu klassikaaslased on väga edukad inimesed, peale ühe, kellest sai abilinnapea.

Kulla mees, tee endale ennem vast ikka seadusandlus ja põhikooli vastuvõtutingimused selgeks!
Võin sulle puust ja punaselt ka kohad näidata:

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus
Vastu võetud 09.06.2010

§ 27. Õpilase kooli vastuvõtmine

(1) Põhikool on kohustatud võtma õpilaseks vastu kõik selleks soovi avaldavad koolikohustuslikud isikud, kellele see kool on elukohajärgne kool. Vanema jaoks on koolikohustuslikule isikule kooli valik vaba, kui soovitud koolis on vabu õppekohti.
Lisaks:
Tallinna Linnavalitsuse 21.12.1011 määrus nr 132 „Elukohajärgse munitsipaalkooli määramise tingimused ja kord"

Elukohajärgselt sinna kooli sattunu ei ole alati mingi eliit. Ja ennem põhikooli lõppu ei saa kool ka oma suva järgi teda (näiteks GAGi juhtkonna arvates kui mitte vastav kooli kriteeriumidele või mida iganes) ka minema saata. see asi käib Haridusameti kaudu. Ja seljuhul läheb see elukohajärgne õpilane erikooli. Mitte kuhugi Lasnamäele.
Küll aga on tõsi, et näiteks GAGi või Reaalkooli elukohajärgses piirkonnas on koolikohustuslikke lapsi tunduvalt vähem kui näiteks Kadriorus või Kalamajas. Sestap ka vakantsi rohkem, mis lubab tõesti andekamatel ja susserdamisaltimate vanematega oma koht sinna saada.

corvus kirjutas:See, mida sa kirjeldad tänase tavana ongi ju initsiatiiv alt ülesse. Mitte ülevalt (näiteks Haridusametist) alla. Ärme nimeta seda täna telefoniõiguseks. Oluline on vahe kust initsiatiiv tuleb siis ja täna.

corvus kirjutas:Meil merekoolis (häbi tunnistada) sai keemia õpetaja, kes oli noor ja andekas poiss, nii et tolmas. Sõim, norimine, absoluutne lärm kogu 45 minutit, kriitide loopimine ja jumal teab, mis muud grupid temaga tegid. 1987-88. Täna piinlik meenutada, siis oli jube naljakas.
1982.aastal, tänase Westholmi gümnaasiumi sööklas, ei suutnud noori 10 aastaseid nolke rahustada ei köögi personal ega ka korrapidaja õpetajad. Kogu lagi ja seinad ning korralekutsujad said toiduga "kaunistatud". Mälestuseks tunnistusel "vali noomitus".
1983. noor umbes 30ndates venekeele õpetaja üritas ühte 11 aastast nolki, kelle käitumine analoogne videos nähtule, nattipidi direktori juurde (või oli see õppealajuhataja) toimetada. Sai rusikatega protsessi käigus nii et tolmas...

Nagu ütles soesilm, on kõik suhteline ja väita, et just "siis" oli kord majas oleks enesepete.

Nõukogude Eestis söödi nagu Kanadas 19. sajandil (254)
06.12.2012 08:28

Eestis söödi nõukogude ajal nagu Kanadas sada aastat tagasi – süüa tehti ise ja enamik toorainest oli pärit lähiümbrusest, kinnitab Eesti NSV köögikultuuri uurinud Kanada eestlane Kristina Lupp (29). Muide, üheks nõukogude toidukultuuri näiteks peab ta grillimist.

«Ma uurisin, milline oli Eesti toidukultuur enne nõukogude aega, ja tahtsin leida, kas toimusid ka riigikorra vahetudes mingid muudatused,» rääkis Lupp ladusas eesti keeles. Mullu kaitses ta sel teemal Austraalia Adelaide’i ülikoolis magistrikraadi, väljaõppinud kokana on ta aga mitu aastat töötanud Itaalias.

Vanu kokaraamatuid uurides ja inimestega vesteldes jõudis Lupp järeldusele, et tegelikult Eesti köögikultuur võimu vahetudes väga palju ei muutunud. «Kui olid perekonnaretseptid, siis neid kasutati ikka edasi, tehti süüa nii, nagu ema käest oli õpitud,» rääkis ta. Ise nimetab ta 1930. aastatest pärit retsepte mitte baltisaksa, vaid pigem tsaariköögi esindajateks.

Alles nõukogude perioodi lõpu poole hakkasid inimesed kasutama ka kokaraamatutest pärit retsepte. Tema uurimuse kohaselt jõudsid teiste rahvaste toidud eestlaste toidulauale 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses.

«Kui ma tegin intervjuusid, siis vanemad inimesed rääkisid n-ö Eesti toitudest, aga nooremad pelmeenidest ja seljankast ning meenutasid neid nostalgiaga,» selgitas Lupp. Ta lisas, et selline nostalgia on ka loomulik, sest kõigil on nostalgia oma lapsepõlve toitude suhtes.

Grillimine kui nõukaaegne komme

«Ma nimetan neid toite comfort food (tuttav maitse – H. R.),» tõdes Lupp, kes ka enda sõnul sööb oma lapsepõlvest pärit toite, isegi kui need talle erilist maitseelamust ei paku.

Kui aga võrrelda Lupi lapsepõlve ja tema Eestis elanud eakaaslaste toidulauda, siis siin söödi rohkem isetehtud kodust toitu. «Mu mõlemad vanemad käisid tööl ja me sõime palju valmistoite,» selgitas ta.

Sel ajal oli suur osa Kanadas kasutatud toiduainetest pärit USAst ja teistest soojematest maadest. «Nüüd on seal see kultuur, et tahetakse süüa seda, mis kasvab kohapeal,» selgitas Lupp. «Sama asi toimub ka siin.»

Kohaliku toidu propageerimisest rääkides muigas ta, et Eestis on see tegelikult pisut kummaline, sest mitte väga ammu – kõigest paarikümne aasta eest – just nii ju iga päev söödigi. «Kanadas söödi nii saja aasta eest,» lisas ta.

Kui nimetada mõningaid tänapäeva tüüpilisi nõukogude köögist pärit toite, siis nimetas ta esimese asjana liha grillimise. «Ma tulin Eestisse suve hakul ja kui läksin sugulastele külla, siis oli iga päev juttu, et täna on nii ilus ilm, lähme grillime,» meenutas ta. Lupi vanavanemad aga kinnitasid, et Eesti ajal liha ei grillitud. Kõik oli kas praetud või ahjus tehtud.

Nõukogudeaegsetest eestlaste toitumisharjumistest inimestega rääkides oli Lupi sõnul üllatav, et ei mainitud värske salati söömist. «Kui mainitigi värsket salatit, siis oli see kapsas,» lisas ta. Kui Kanadas söödi sel ajal alati salatit või köögivilju, siis eestlased sõid rohkem kartulit. Köögiviljadest neid, mida sai pikka aega säilitada.

Peedisiirupi katse

«Asi, millest ma ei saanud aru, et inimesed kasvatasid ise marju ja aedvilju, aga need tehti rohkem hoidisteks, näiteks moosiks,» imestas ta. Nõukogudeaegseid kokaraamatuid uurides leidis ta sealt mitmeid õpetusi, kuidas näiteks teha mustikamoosi, -mahla, -kooki. «Aga mitte kusagil ei öeldud, et neid võiks ka niisama süüa,» imestas ta, kuid lisas kiiresti, et muidugi saab ta aru, et ka talvel oli vaja midagi süüa.

Ta proovis ka ise kunagise Nõukogude Naise retsepti järgi teha peedisiirupit, mida omal ajal keedeti suhkrunappuse ajal. «See oli õudne töö. Mu köök oli must, käed olid punased ja see, mis välja tuli, ei olnud suhkur,» meenutas ta.

Lupp lisas, et võib-olla mõnedes toitudes peedisiirup n-ö töötaks. «Aga iga päev ma seda ei sööks,» on ta veendunud. Ka on ta kindel, et nõukogude naistel tuli omal ajal märksa enam vaeva näha kui läänes.

«Mul on tunne, et naised käisid tööl, olid lapsehoidjad, pidid süüa tegema ja aeda pidama. Ma imestasin, et kust kõik see aeg võeti. Ma arvan, et mu emal oli luksuslik elu võrreldes siinse eluga,» arvas ta.

Osaliselt on Lupi jaoks siiani mõistatuseks ka see, kuidas ajal, mil poes müüdi vaid seapäid ja konte, oli eestlaste toidulaual ka korralik liha. «Mu vanavanemad hakkasid Eestis külas käima juba 1970. aastatest ja nemad rääkisid, et sugulased tegid neile ilusad õhtu- ja lõunasöögid, kus oli nii head liha kui ka vorsti, mida poes ei olnud,» rääkis ta.

Ka püüdis ta oma magistritööd tehes aru saada, kuidas toimis letialune kaubandus, aga päris selgust ei saanudki. «Uurisin sugulastelt, et kas tuli kellelegi ümbrikuga raha viia, aga ka nemad ei osanud seda täpselt selgitada,» tunnistas ta.

Ketšup kui vabaduse sümbol

Lupi sõnul tuli vestlustes kohe välja, kuidas muutusid siinsed toitumisharjumised pärast nõukogude aja lõppu. «Siis tulid sisse igasugused välismaa toidud, mis olid kui sümbol, et me ei ole enam osake Nõukogude Liidust ja sööme ka ketšupit,» naeris ta ja lisas, et nüüd on olukord taas muutunud.

«Mina näen, et olete tagasi läinud, et leida üles need eesti köögi traditsioonid, aga teinud natuke teistmoodi, ma mõtlen näiteks kohvik Mooni või Peeter Piheli peale,» selgitas ta.

Rääkides maitseainete kasutamisest siinses köögis, arvas Lupp, et eestlased on väga uhked oma köögi ja kohalike toorainete üle. «Seetõttu te mõtlete, et teil ei ole vaja maitseaineid. Mu sugulased kasutavad ainult soola ja pipart,» tõi ta näite. «Nad elavad maal, võib-olla kui nad elaksid Tallinnas, siis oleks teistmoodi.»

Lõpuks tunnistas Lupp, et teema oli tegelikult liiga mahukas. «Oleks pidanud välja valima kümmekond aastat,» arvab ta nüüd, pärast töö kaitsmist.

Kui ta aga mõnel konverentsil sel teemal ettekande peab, siis leidub alati keegi, kes teab, kuidas asjad tegelikult olid. «See asi on mulle raske, sest ma ei kasvanud üles sel ajal ja siin,» tunnistas ta.

Muide, pärast magistritöö valmimist jäi Kristina Eestisse edasi.

«Mu vanavanemad hakkasid Eestis külas käima juba 1970. aastatest ja nemad rääkisid, et sugulased tegid neile ilusad õhtu- ja lõunasöögid, kus oli nii head liha kui ka vorsti, mida poes ei olnud,» rääkis ta

et siis teda on nagu lubatud idioodiks pidada?!

metssiga kirjutas:No ma olen pidanud sind, Lemet, ikka targaks meheks. See siin sinu poolt edastatud tekst on ju lihtsalt loll iba. Jah, mina ise elasin sellel maal ja selles ajas, ei olnud midagi nii, nagu seal eit kirjutas. Jah, ei olnud, elu ja olu oli, aga oli teist moodi.