Moodsad sõjad on näidanud, et puhtalt maapealse õhutõrjega, kui vastane kontrollib õhuruumi ning teeb aktiivselt SEAD-i, kaua pinnal ei püsi (ka Gruusias oli sedapidi).
Rääkimata vene ÕT kontseptsiooni (maapealne ÕT esiteks, lennuvägi gap fillerina) põrumisest Lähis-Idas.
Teiseks, Soome otsuseid vaadates on näha, et seal on terendanud silmanurgas teatud strateegilise õhulöögi hirm, mis on suunatud armee mobiliseerumise segamisele/ruineerimisele.
Reservarmee aluseks on alati mingid varustuse "raskuspunktid", kus vastase kiiresti tegutsedes on alati suur risk, et enne kui jõutakse varustus käiku anda, see hävitatakse.
Kui palju selles on ajaloolist kogemust (venelaste massrünnak 25.06.41, osasto Kuhlmey+FAF tegevus 1944 kriitilisel hetkel, tegevus Viiburi lahel 1940), on vist ajaloolaste seletada.
Taolised asjad võivad ka seletada seda ebaproportsionaalset Horneti-hanget (küllaga leiab neid, kes seda Soomes põhjavad, mõistagi maaväe hulgast).
Palja p..se ja M14-ga võsas kükitamine kui F-18 kusagil tiirutab ei ole nii hea tunne kui püksid jalas, M14 käes, suurtükiväe ja õhutõrje kattetule all võsas kükitada.
Üks variant on kükitada M14ga võsas ja hoida maadalat profiili, sest suurtükiväe jäänused põlevad platsil lõpuni ja õhutõrje sinnani ei ulatunudki (hea kui see ei põle kuskil).
Eesti puhul väga reaalne variant, sest siin jääb enamus territooriumi väljaspoole "vihmavarju" (Soomes katab neid hävituslennuvägi). Sõjavarude laod on aga igal pool.
Meil tuleb siis loota, et liitlased selle augu täidaksid.
Lisaks veel: Soome ei ajanud taga niivõrd Hornetit, kuivõrd süsteemi, mis sisaldaks uue põlvkonna aktiivseid keskmaarakette (ARH) (AIM-120), muud muidu söödavad pakkumised põrusid seetõttu, et neis ei sisaldnud taolist relva. AIM-120 lahingudebüüt oli alles mälu järgi 1992, Lahesõjas see ei osalenud. Vene lennukid jäid kohe välja, Gripenil olid tollal vaid ideed keskmaaraketist, AIM-7 Sparrow-ga relvastatud F-16 ka huvi ei äratanud. Soome lennuvägi oli siiani relvastatud ainult lühimaa relvastusega. Taoline relv tekitas omalaadse "force multiplier" efekti, sest AIM-120 võimaldas juba tõrjuda ülekaalus olevat õhuvastast (mida lühimaalahinguga teha poleks saanud), sh poolaktiivsete (SARH) rakettidega vene hävituslennukeid. Seega Soome mitte ei asendanud x lennukit x uuema lennukiga, vaid omandas tollal übermoodsa relvasüsteemi, mis võimaldas x-i ette panna juba arvu 2 või 4 (ei teagi, millise). Tulles tagasi nüüd selle kardetud mobilisatsiooni infra masspommitamise juurde, siis selle efekti kõrval tegelikult ei olnudki nii tähtis, mis mudeli T-72 osteti või kas automaadid olid Hiina või Venemaa omad. Kui venelased oleks H päeval suutnud suure osa sellest stuffist hävitada, siis poleks neist ikka kasu olnud.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
