www.militaar.net

Hetkel on käimas Soome F-18 MLU hange.
Ja samas on juba meediast käinud läbi esimesed jutud, et Soome peaks hakkama juba vaatama endale uusi hävitajaid, kuna olemasolevate ressurss lõppeb u. 2020-2030 vahemikus.
Minu hinnangul oleks see hea võimalus ka Eestile u. 10 aasta perspektiivis hankida endale hävitajad koostöös Soomega. Et kui Eestil ei jätkuks raha hankida uusi masinaid, siis saab ju ka hanke korraldada nii, et Soome võtab uued ja meie kasutatud. Näiteks Soomele 50 uut hävitajat ja meile 10 kasutatud. Arvan, et selline hange pakuks kindlasti kõigile pakkujatele huvi.
Samas jäi kuskilt artiklist silma ka mingi Soome ametniku mõte, et põhjamaad võiks korraldada ühishanke (näiteks Gripenitele, aga sellesse ei usu, kuna Taani ja Norra on ju seotud F-35-ga).
Aga, et sellised unistused täituks, selleks peaks vist juba praktiliselt kohe asuma tööle selles vallas. Ja hakkama soomlaste juures vaikselt maad kuulama ja pinda sondeerima.
Tahaks loota, et seda ka tehakse, aga

See peaks olema juba MLU II soomlastel....

Taaniel Tina kirjutas:Tahaks loota, et seda ka tehakse, aga

Aga Soome kogemus näitab meile seda, et hävitajate hange Soomes nullis 10 aastaks ära kõik muud kaitseotstarbelised hanked. Kui peale hävitajate hanget sai selgeks, et muudeks hangeteks järgmiseks 10 aastaks raha ei ole, siis Soome maavägi hankis kibekiirelt DDR varudest tanke ja muud kola ning Hiinast osteti automaate. Sellega tapeti ära Sako/Valmeti kodumaine automaaditööstus.

Siit ka küsimus - arvestades EKV maaväe vaegvõimekusi täna ja eeldusel, et hävitajate hange tõmbab samamoodi muudele kaitsehangetele kriipsu peale, siis kas 10 hävitajat kompenseerib maaväe muud võimetused või maaväe võimekuste väljaarendamine kompenseerib 10 hävitaja puudumise? See on otsustamise koht. Palja p..se ja M14-ga võsas kükitamine kui F-18 kusagil tiirutab ei ole nii hea tunne kui püksid jalas, M14 käes, suurtükiväe ja õhutõrje kattetule all võsas kükitada.

Moodsad sõjad on näidanud, et puhtalt maapealse õhutõrjega, kui vastane kontrollib õhuruumi ning teeb aktiivselt SEAD-i, kaua pinnal ei püsi (ka Gruusias oli sedapidi).
Rääkimata vene ÕT kontseptsiooni (maapealne ÕT esiteks, lennuvägi gap fillerina) põrumisest Lähis-Idas.

Teiseks, Soome otsuseid vaadates on näha, et seal on terendanud silmanurgas teatud strateegilise õhulöögi hirm, mis on suunatud armee mobiliseerumise segamisele/ruineerimisele.
Reservarmee aluseks on alati mingid varustuse "raskuspunktid", kus vastase kiiresti tegutsedes on alati suur risk, et enne kui jõutakse varustus käiku anda, see hävitatakse.

Kui palju selles on ajaloolist kogemust (venelaste massrünnak 25.06.41, osasto Kuhlmey+FAF tegevus 1944 kriitilisel hetkel, tegevus Viiburi lahel 1940), on vist ajaloolaste seletada.
Taolised asjad võivad ka seletada seda ebaproportsionaalset Horneti-hanget (küllaga leiab neid, kes seda Soomes põhjavad, mõistagi maaväe hulgast).

Palja p..se ja M14-ga võsas kükitamine kui F-18 kusagil tiirutab ei ole nii hea tunne kui püksid jalas, M14 käes, suurtükiväe ja õhutõrje kattetule all võsas kükitada.

Üks variant on kükitada M14ga võsas ja hoida maadalat profiili, sest suurtükiväe jäänused põlevad platsil lõpuni ja õhutõrje sinnani ei ulatunudki (hea kui see ei põle kuskil).
Eesti puhul väga reaalne variant, sest siin jääb enamus territooriumi väljaspoole "vihmavarju" (Soomes katab neid hävituslennuvägi). Sõjavarude laod on aga igal pool.
Meil tuleb siis loota, et liitlased selle augu täidaksid.

Lisaks veel: Soome ei ajanud taga niivõrd Hornetit, kuivõrd süsteemi, mis sisaldaks uue põlvkonna aktiivseid keskmaarakette (ARH) (AIM-120), muud muidu söödavad pakkumised põrusid seetõttu, et neis ei sisaldnud taolist relva. AIM-120 lahingudebüüt oli alles mälu järgi 1992, Lahesõjas see ei osalenud. Vene lennukid jäid kohe välja, Gripenil olid tollal vaid ideed keskmaaraketist, AIM-7 Sparrow-ga relvastatud F-16 ka huvi ei äratanud. Soome lennuvägi oli siiani relvastatud ainult lühimaa relvastusega. Taoline relv tekitas omalaadse "force multiplier" efekti, sest AIM-120 võimaldas juba tõrjuda ülekaalus olevat õhuvastast (mida lühimaalahinguga teha poleks saanud), sh poolaktiivsete (SARH) rakettidega vene hävituslennukeid. Seega Soome mitte ei asendanud x lennukit x uuema lennukiga, vaid omandas tollal übermoodsa relvasüsteemi, mis võimaldas x-i ette panna juba arvu 2 või 4 (ei teagi, millise). Tulles tagasi nüüd selle kardetud mobilisatsiooni infra masspommitamise juurde, siis selle efekti kõrval tegelikult ei olnudki nii tähtis, mis mudeli T-72 osteti või kas automaadid olid Hiina või Venemaa omad. Kui venelased oleks H päeval suutnud suure osa sellest stuffist hävitada, siis poleks neist ikka kasu olnud.

Olen siiski arvamusel, et Eestil peaks olema omad hävitajad (õhuturbeks, õppeks, et säiliksid teadmised kogemused).
Kartus, et see kogu raha 10 aastaks ära võtab? Ei tea
Samas võiks võrdluseks tuua Armeenia - kaitse-eelarve on samas järgus kui meil, aga arsenal tunduvalt suurem. Ja on olemas tankid, raketid, lennukid, helikopterid. Palju on saadi küll peale NL lagunemist seal olnud vägedelt ja hiljem ka odavalt Venemaalt, aga samas on ostetud ka hiljem muudelt riikidelt (näiteks SU hävitajaid, ei mäleta hetkel kas oli see Ukrainalt või Slovakkialt).
Lihtsalt valikute küsimus. Kui tahaks, küll leiaks siis ka lahenduse, mis meil hinge kinni ei tõmbaks. Ei pea ju ostma kõige kallimat ja tutikat.

Tsehhid tegelevad uue treeninglennuki arendustöödega
L-169 AJT peaks asendama nende populaarse L-39.
http://aktualne.centrum.cz/czechnews/cl ... ?id=797495

Rootsi Rootsiks, kuid Šveitsis pidi süsteem suurepärane olema, ent siiski...
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/v ... d=67970203

Sveitsi suurepärasusest on siin räägitud ikkagi reservarmee kontekstis.
Ja pealegi, miks peaks me "teiste vigu kordama"

Erinevalt Sveitslastest pole meil hävitajaidki. Õppelennuk L39 ei lähe seni arvesse kuni tal on peal kasvõi minimaalne pardarelvastus ja ta kuuluks 100% õhuvähele.

L-39 ei lähe ka siis mitte mingi vindiga hävitaja kirja, kuulugu ta kasvõi 358% õhuväele ja olgu tal kasvõi 120 mm peakaliiber.

Filipiini kaitseministeerium ostab Lõuna-Korea KAIlt 12 lennukit F/A-50 Golden Eagle. Tehingu maksumus on 423,6 miljonit dollarit ja esimesed masinad peavad valmis olema 18 kuud peale lepingu allakirjutamist, kõik masinad aga peavad olema üle antud hiljemalt 2017 aastaks. Uued lennukid asendavad oma ressursi viimaseni täis lennanud lennukeid F-5 Tiger II.

http://www.flightglobal.com/news/articl ... al-396286/

iseenesest lahe aparaat minusuguse lennuvõõra inimese jaoks - ülehelikiirusega jne., kuid vist on üsna lahja radariga (mingi suht iidne iisraeli Elta oma, väidetavalt ei lubanud ameeriklased võimalikule konkurendile oma korralikumat radarit peale panna) ning vist ei ole tal ka pikema ulatusega rakette. wiki küll lubab amraami, kuid tootja videodes ja mujal pole sellest küll juttu. praegu vist nii väga umbkaudu poole odavam, kui tutikas gripen või f-16 c/d, kuid kui pädevam radar ja amraam peale panna, siis hinnaeelis jääb vist suht väikeseks.

Kokkupandud lennukikomplekti hinnast pidi moodustama radar ja elektroonika 1/3, plaaner 1/3 ning mootor(id) 1/3.
Kui lisada siia juurde AIM-120 kogukulu+radari asendamine+elektroonika tuunimine, võibki hind tulla "päris" masina ligidale.
Küll aga hoolitsevad ameeriklased riiklikul tasemel selle eest, et nende lennukitele konkurente ei tekiks, litsensid teistele tootjatele on sellise ameeriklastele mitte väga prioriteetsele kraamile või juba vanematele mallidele.

Üks selliseid suuremaid oma lennukitööstuse eest hoolitsemise näiteid on Iisraeli 4gen hävitaja projekti (Lavi) sulgemine (selle asemel said juudid ameeriklaste kraami). Iisraeli tegemisi ja taset teades oleks Lavi'st saanud ohtlikumgi konkurent F-16-le kui Gripen.

....huvitav, et ameeriklased eriti ei tõkestanud Lavi (osalise)know-how müüki hiinlastele, kus see J-10 dna-st mingi osa moodustab.

Tühja nendest juutide hävitajatest. Tulles tagasi Eesti juurde.
Kui nüüd natuke unistada ja oleksoloogiat teha, kas oleks mõeldav variant, et Ämaril paikneks alaliselt mõni meie liitlase lennuüksus, nt 10 lennukit. Meie maksaks kinni lennutunnid ja pilootide palgad, aga lennukid kannaks Eesti tunnuseid ja piloodid alluks meie väejuhatusele.
Kindlasti päriselt oleks seal veel palju muid muutujaid, alates hooldusest ja lõpetades saatva riigi seadusandlusest.
Aga arvan, et need oleks ületatavad takistused.