Kas N Liidus oli ka midagi head?

[tympsa]

Üks asi, mis jäädavalt kadunud ja millest on nagu kahju, oli EÜE . Seal oli seda punast värki kõige vähem ning see oli hea võimalus üliõpilastel suvel tegevust leida,seltsielu elada, pisut raha teenida,vastassooga mürada, uusi sõpru ja suhteid luua teiste tudengitega, kellega muidu ilmaski ehk poleks kohtunud.

Olin ise seal 3 suve ja muljed olid alati positiivsed.Eks tehti ka palju pulli, pandi pidu, käidi teistel rühmadel külas ja kokkutulekutel, kuid jäi aega ka töö jaoks ja raha teenimiseks. Mina näiteks sain suve lõpuks tavaliselt kätte 200-250 rubla ..Üliõpilase stipp oli sellal 40 rbl kuus, nii et 5-6 kuu stipp tuli nagu nalja. Selle eest sai juba sügisel midagi ostagi, uusi riideid või mingi maki täikalt vms. Sealt olid enne siis kõik rühma kulud muidugi maha arvatud, muidu oleks olnud rohkem.

Praegu tundub, et tudengid on rohkem oma kitsas ringis, TÜ omad ei puutu eriti kokku Tallinna omadega ja isegi oma kooli piires ei tunta teineteist kuigi hästi. Rääkimata sellest, et on ziljon eraülikooli, mis nagu ülikooli mõõtu välja ei annagi .Kui suvel tööd tehakse, siis on see tavaline üksiküritaja töö, all work and no fun.Ma pole kursis tänapäeva üliõpilasseltside ja korpide eluga, kuid EÜE oli midagi laiemat kui üks kitsas korp, see hõlmas kogu Eesti üliõpilaskonda.Oli ka rühmi, kuhu ei tahetud minna, näiteks suvemalev linnas, mida peeti alamõõduliseks ja raudteerühm.

[John]

Ma pole kursis tänapäeva üliõpilasseltside ja korpide eluga, kuid EÜE oli midagi laiemat kui üks kitsas korp, see hõlmas kogu Eesti üliõpilaskonda.Oli ka rühmi, kuhu ei tahetud minna, näiteks suvemalev linnas, mida peeti alamõõduliseks ja raudteerühm.

Enda kogemuste järgi (olen küll ainult uudishimust käinud Tartu korpide külalisõhtutel) on veidi probleemiks uusrikaste võsukesed: jätsid sellise snoobi mulje ning kuna vähemalt korpide puhul on üsna kõrged liikmetasud jms siis peletab see kohe suurt kontigenti eemale, filtreerides need eelnevalt mainitud veits ärahellitatud tegelased sinna. Seltsides on olukord parem. Üldse ei anna pead aga tundub, et võrreldes kogu tudengite arvuga on tegelikult suhteliselt marginaalne osa neist on organiseerunud. See puhtalt mu isiklik mulje mitte mingi lõplik tõde.

Traditsiooniliste korpide/seltside kõrval on ka muid IMO huvitavamaid üliõpilasorganisatsioone nagu nt Southwestern Advantage. Tegelevad siis tudengite värbamisega, et käija õppevahendeid müümas USA-s ukselt-uksele müügimehena. Kompanii ise on üle 150 aasta tegutsenud ning sellest mis olen-näinud kuulnud on väga praktilise mulje jätnud. Lisaks müügitehnilisele väljaõppele antakse ka praktilist teavet enesedistsipliinist, eesmärkide seadmisest ja nende täide viimisest. Siiski suvi ise on kõike muud kui "a little work, a little fun": VÄHEMALT 13,5h päevas 24/7 tööd teha tagab ka suhteliselt suure loomuliku kao, kuna ilma tugeva enese ja töödistsipliinita koos kindla sihita on üsna kerge läbi põleda. Samas edukalt läbides saad isegi keskpäraste tulemuste korral tugevama rahasüsti kui ükski suvetöö suudab eales tagada. Lisaks veel saavutus mida võid oma CV-le ilma häbenemata märkida ning mida vähemalt osa tööandjaid täiesti tunnustavad.

[Kapten Trumm]

Küsimus pole ju ainult üliõpilaste suhtlemises, vaid ka laiemas tööharjumuse tekitamises.
Nõuka ajal oli see orgunnitud nii, et niisama mölutamist vähemalt maakohtades ja provintsilinnades polnud (kuidas Tallinnas, ei tea).
Täna on mõnes linnakes näputäis malevakohti ja pubekatest jorsid mölutavad niisama.
Tööst on saanud majanduslikel põhjusel sotsiaalobjektist äriobjekt ja 14- aastasel pole seda tööd võtta.
Tavaliselt tuleb sellist tööd "tekitada" ja teatud osas minna vastuollu majandusseadustega (nt asendades masina haljastuses kätepaaridega).

Kohtun tööalaselt tihtipeale varastes 20ndates ignorantidest "ärimeestega", kes sündinud hõbelusikas suus ja kelle esimene töökoht peale EBS baka kraadi on issile kuuluva ehitusfirma tegevjuht. Päris kahju hakkab selliseid vaadata kohe, kui asi vähegi keerukam, siis vist issi peab töösse sekkuma.
Oskust suhelda ja aru saada lihttöölisest ei teki, kui pole ise ses rollis olnud. Õnneks vene ajal enamik minuvanustest on ja võibolla on see üks edu saladus kah.
Sestap on selliselt "hõbelusika" juhitud kollektiivides tihtipeale vähe haiglane sisekliima, kus ülem sõimab alluvaid, kuna need ei saa aru lennukatest plaanidest või sellest kuidas see neid puudutab. Töölise südamesse jõudmiseks tuleb end hetkeks samale pulgale asetada, kui see on toimima saadud, siis ei jookse ka inimesed siis minema kui nt paar kuud palk võlgu on (kah seda juhtunud) või muidu elu raske.

[Kapten Trumm]

Mina mäletan ka, ei olnud jah midagi sellist!
Ise toitu ei valmistatud, marju - vilju ei kasvatatud, moosi ei tehtud! Pelmene ja seljankat ei söödud, või sõid seda ainult eesti rahva reeturid!
Kartulit ka ei söödud! Soola ja pipraga isevalmistatud toite (mida tegelikult ei valmistatud) ei maitsestatud!
"Šašlõkitamist" ei olnud.
Igaks juhuks mainin ka üle, et me ei teinud isaga ka suhkrupeedi õlut (mis oleks olnud paras solk, juhul, kui me seda oleksime siiski korra prooviks teinud)!
Ütleks isegi rohkem, midagi sellist, nagu "seal eit" kirjutas, tõesti ei olnud, lisaks ei olnud ka elu ja olu, mitte midagi ei olnud!

Loodan, et see on iroonia
Meil maal kasvatati otra (loomasöödaks, ei varastatudki kolhoosist), kartulit, õunu-pirne, sõstraid-tikreid, mesilasi, parematel aegadel ka paar piimalehma+kari kanu.
Kuna "seadusjärgsest" kolhoosniku õueaiamaast (vist 0,35ha oli lubatud) heina ei teinud, siis lähikonnas oli küllalt eestiaegseid väikseid heinamaalappe, kus kolhoosi tehnika peale ei mahtunud ja mille kasutamisele läbi sõrmede vaadati - mingi 50 rõuku heina sai ikka teha. Saslõkki väga ei mäleta, aga vähemalt maal liha probleemiks polnud, võibolla kulinaaria küsimus.

Aga noh rääkida, kuidas söödi tootmisjääke ja kuusekäbisid räägivad ikka need, kellele on "demokraatia usk" ja kes seeläbi suudavad järjekindlalt eitada kõike läinud aegade positiivset (mitte et ma väidaks, et negatiivset polnud).

[tympsa]

Ja üldisemas laadis ma ei saa aru, milleks on vaja endisaegade demoniseerimist, see tundub mulle alati mingi totaka propagandatrikina . Täpselt sama ka idealiseerimisega.Eriti taasiseseisvumise aastail idealiseeriti kõvasti Pätsu-aegset Eestit, kuid nüüd me teame, et ka tollal polnud meil ainult pudrumäed ja piimajõed, küllalt leidus vaesust ja rahuolematust,piirati sõnavabadust ja ahistati demokraatiat, kiusati inimesi taga nende veendumuste tõttu ( vapsid ! )

Igal ajal, igas riigis omad kombed, omad head ja vead.Nõukariik polnud eestlase jaoks oma riik, kuid tollal tundus see paratamatusena, umbes nagu meil vahel on vilu ja jahe suvi.No mis sa ikka teed kui päikest paistab vähe, harjud lihtsalt ära ja elad oma elu edasi .

Nii nagu pole maapealset paradiisi, polnud ka suured impeeriumid päris põrgukatlad, vastasel juhul poleks sajad miljonid inimesed seal suutnud elada.Kuid mingist hetkest hakkab propaganda elama oma elu ja loob minevikku mingi uue,virtuaalreaalsuse .Vahel on see minevik demoniseeritud, vahel idealiseeritud .Euroopas oleks praegu üsna mõttetu esitada küsimust : "Kas Natsi-Saksamaal oli ka midagi head ? ", sest vastus oleks seda või teistpidi ikka moonutatud.

Enda kohta võin öelda, et ehkki üles kasvanud üsna vaeses peres, kus oli 5 last, ei tundnud ma lapsepõlves kordagi millestki olulisest puudust.Toit oli laual, riie seljas, tuba soe, vanemad armastavad ja hoolitsevad. Meil oli väike maja, mille isa ehitas oma kätega, autot küll polnud ja polnud isegi telekat, sest isa ütles, et sealt poleks niikuinii midagi vaadata.Kapten Klossi ja kapten Tenkesit käisin vaatamas naabripoisi juures :)Sellele vaatamata võin kindlalt öelda, et minu lapsepõlv oli õnnelik, sama ka noorus.

Hiljem anti isale töökohast veel ka tasuta aianduskrunt Ahja jõe kaldal tehtud aianduskooperatiivi. Isegi elekri vedas kohalik kolhoos tasuta sinna kohale .Mitu aastat jantisime suvila ehitusega kuni see katuse alla sai, ise kaevasime labidatega salvkaevu jne. Tänapäeval tundub see täiesti võimatu : mis??! Riik jagab oskustöölisele, kellel pole võimu ees mingeid teeneid, maalapikese 800 m2 looduskauni männimetsa ääres, ilusa jõeni vaid 200 m ? Miks ?

Uute aegade tulles erastasime maa kollaste kaartide eest ja hiljem müüsime suvila maha.

Kas me elu oleks olnud parem kui meie pere olnuks Soomes või Rootsis ? Materiaalselt kindlasti, kuid ma pole kindel kas mulle olekski võõramaa keskkond ja keel meeldinud.Ja eks nõukategelikkus tekitas ka huvitavaid olukordi, kus tundsid rõõmu asjadest, mida rootslane ja tänapäeva eestlane peaks täiesti loomulikuks.

Kui keegi tuttav hankis värske Deep Purple plaadi ja see õnnestus makile ümber lindistada, oli tunne nagu oleks loteriil võitnud. Või kui said täikalt Rangers teksad, mis olid need "õiged ", kuluvad, mitte mingi Sangari jamps.

Selles teemas mainitud hirmu võimu ees olen nõukaajal vaid ühel korrral tundnud. See oli 1986.a kui Tsernobõli katastroofi järel hakati mehi sinna nn . " kordusõppustele" saatma. Vaat sinna küll poleks tahtnud minna ja oli isegi plaan, et kui tuleb kutse, siis põgenen tuttava suvilasse ja redutan seal seni kuni katastroof ära likvideeritakse. Õnneks mind ei saadetud, läks mööda.

Teine kord tunnetasin teravalt nõukavõimu ahistavat toimet teismelisena kui Tallinna sadamast valge laev Soome poole sõitis, vaatasime seda koos ema ja õdedega kuskilt Pirita kandist ja oli seesugune teadmine, et tavaline eestlane, kes pole tippsportlane ega ooperilaulja, sinna üle lahe ei saa elu seeski. See tekitas tigedust ja trotsi, see lootusetuse tunne.

Kuid niisugust tunnet, et kogu mu elatud elu aastail 1959-91 olnuks ainult üks põrgupiin NSVL nimelises vangikongis, mul küll pole.Me lihtsalt ei mõelnud selle peale iga päev, elu tahtis elamist.

Ja need ärkamisaastad 1988-91 kui N.Liit tasapisi lagunema hakkas, olid veel hoopis erilised .Niisugust (naiivsevõitu) lootuse ja eufooria tulva pole olnud ei enne ega pärast.Sellele, et koos kapitalismiga saabuvad kohe ka kõik kapitalismi pahed, ei mõelnud tollal keegi.

[Kapten Trumm]

Ja üldisemas laadis ma ei saa aru, milleks on vaja endisaegade demoniseerimist

Tegelikkuses on häda selles, et Eestis on lihtsalt visatud suures tuhinas laps koos vanniveega üle parda.
Selmet võtta käsile mitmed positiivsed asjad, mille tõttu täna EV on järjele saanud.
Kui täna oleks tööturul poole väiksema arvukuse, kehva tervise ja puuduliku tööharjumusega kodanikud, siis kas õnnestuks majanduskasv?
Ega vist mitte, Kreeka saatuski paistaks hulga käegakatsutavamas kauguses.
Paraku on meil edukalt juurutatud ikka neid nõukapärandi kehvemaid külgi nagu parteiline süüdimatus, pakasuhha, pardakk jne.
Selmet võtta käsile teemad nagu sündivuse kasvatamine, laste ja noorsooga põhjalik tegelemine, tasuta massisport jne. Miks ka mitte mingis ulatuses (palju rahakott kannab) täieulatuslik sõjaline teenistus, igasugu batsillide levitamise piiramine (tuubikud, HIV jne), läbimõeldud ehitus- ja infrategevus jne. Mitmed puudujäägid on õigustatavad vabadusega, kuid piir vabaduse ja suvalise minnalaskmise vahel tihti puudub.

[vaoinas]

Natuke naljakas on kasutaja Tympsa kirjutatut lugeda. See, kui repressiivses ühiskonnas just päris põrgupiin elada pole, ei tee seda repressiivsust olematuks. Aga kui riik sinu sõna- ja isikuvabaduse eest tasuta suvilakrundi annab, siis ilmselt ongi see inimese jaoks eelpool nimetatud vabaduste hind ning piitsa ja prääniku meetod (antud juhul siis präänik) töötab.

Eks paljud asjad tekitavad nostalgiat, kuid siiski raske oleks neid seiku režiimi positiivsete külgedena kirjeldada. Sõbralt saadud Deep Purple' albumi kassetile lindistamine võis loteriivõidu tunde küll tekitada - Vabas ühiskonnas olnuks sul võimalus poest see plaat osta.

[Kapten Trumm]

Milles see põrgupiin seisnes?
Keegi eespool kirjutas, et Hara lahel ei saanud rahulikult pildistada ja see tekitas moraalset ängi.
Käisin hiljuti kolamas Porkkala poolsaarel Helsinki ligidal lootuses näha vanu rannakaitse kindlustusi.
Tutkit sõber, poolsaare otsa teedel sildid seis, läbipääs keelatud, eritsoon, kaamerad ja okastraat.
Või kas keegi vaevas end tollal "suure ängistusega"?
Näiteks olümpiamedaleid on tollal sündinud inimesed toonud selgelt rohkem kui vabas Eestis sündinud.
Et kas oli see areng pärsitud ja meel ängistatud või on see lihtsalt niisama vingumine? "Söödi tootmisjääke ja elati koonduslaagris".
(mitte et ma seda piiranguriiki heaks kiidaks)?

[Kilo Tango]

Ja üldisemas laadis ma ei saa aru, milleks on vaja endisaegade demoniseerimist

Tegelikkuses on häda selles, et Eestis on lihtsalt visatud suures tuhinas laps koos vanniveega üle parda.

Teinekord on sedagi vaja teha. Eesti muudatuste peamine võlu seisnes selles, et need tehti kiiresti ja sellega saadi saatusekaaslaste ees tugev edumaa. Liigne targutamine poleks võimaldanud seda edu saavutada.

[EOD]

Käisin hiljuti kolamas Porkkala poolsaarel Helsinki ligidal lootuses näha vanu rannakaitse kindlustusi.
Tutkit sõber, poolsaare otsa teedel sildid seis, läbipääs keelatud, eritsoon, kaamerad ja okastraat.

Ülemöödunud aastal oli küll võimalik vabalt neemetipuni sõita. Seal oli veel grillimiseks ja lõkketegemiseks pinkidega katusealune.
Päris kindlustuste juurde ei üritanud pääseda. Vast on need siiani militaarkasutuses ja sel juhul loomulikult võõraid külla ei oodata.

[A4]

Kui täna oleks tööturul poole väiksema arvukuse, kehva tervise ja puuduliku tööharjumusega kodanikud, siis kas õnnestuks majanduskasv?

Kuidas nüüd sellest repliigist siis aru saada?!? Kas niimoodi, et kui Eestis oleks 1940. aastatel Soome kombel säilinud demokraatlik omariiklus ja eraettevõtlus, siis oleksid eestlased rahvana tänaseks väljasurnud või nende arvukus pool tänasest, allesjäänute keskmine eluiga ja tervislik seisund oleksid Ülem-Volta tasemel ning nende tööharjumused ja –viljakus oleksid allpool igasugust arvestust? Või tuleb sellest aru saada nii, et ainult tänu Nõukogude võimu viljastavatele tingimustele on eestlased üldse rahvusena säilinud, tänu Nõukogude võimule on keskmine eluiga ja kodanike terviseseisund üldse mingil tasemel ja alles Nõukogude võim õpetas inimestele, kuidas ausalt ja korralikult tööd tegema? Äkki jõudis üldine lugemis- ja kirjaoskus Eestisse ka alles 1940. aastal koos „vabastajatega“?

Minu hinnangul oleme me täna riigi ja ühiskonnani üldse kuskile jõudnud mitte tänu Nõukogude okupatsiooni „teatavatele positiivsetele omadustele, mis kahjuks 1990. aastatel pesuveega välja visati“, vaid just kogu selle okupatsiooni kiuste.

Mul tuleb ausalt öeldes iga kord nutt peale, kui ma mõtlen selle peale, et Eesti ja Soome olid 1930. aastate lõpul enamike majanduslike ja inimarengu näitajate poolest üsna ühel tasemel ning ilma Nõukogude võimu „viljastavate tingimusteta“ oleks ka Eesti täna samasugune arenenud riikide TOP-5-te kuuluv heaoluühiskond (ilma suure osa avatud liberaalsete riikide „pahedeta“). Eestlaste arvukus oleks tänase ca miljoni asemel (ega Nõukogude ajal eestlaste arvukuse sisulist tõusu võrreldes 1939. aastaga ei toimunud) kuskil 1,8 miljoni kandis, meil oleks üks maailma suurimaid per/capita SKT-sid, arenenud teaduspõhine majandus, maailma üks kõrgemaid keskmisi eluigasid, normaalselt arenenud riigikaitsesüsteem jne jne jne. Kõik need asjad, mille osas Nõukogude okupatsioon meid mitu aastakümmet tagasi paiskas. Ja kuhu jõudmiseks tuleb veel paarkümmend aastat rasket vaeva näha.

Eriti haige jutt on minu arvates see, justkui oleks meil tänu Nõukogude võimule mingid vähegi korralikud „tööharjumused“ elanikkonna seas ilmunud. Huvitav, millised olid keskmise Eesti ja keskmise Nõukogude töötaja „tööharjumused“ 1939. aastal ja millised oleksid need „tööharjumused“ meil ilma Nõukogude okupatsioonita? Ei tea, kust tulevad kõik need lood sellest, kuidas Nõukogude ajal „valitsus tegi näo, et maksab töölistele palka ja töölised tegid näo, et nad teevad tööd“? Või kust on pärit nende inimeste „tööharjumused“, kes on viimased 20 aastat poe taga Bocki joonud? Võiks korra mõelda Soome keskmise tööviljakuse peale ja saada aru, kui pikka maa on meil veel selleni minna; ja et mahajäämus ongi paljuski Nõukogude töökultuurist põhjustatud.

Samuti võiks meeles pidada, et paljud Nõukogude ühiskonna „positiivsed“ aspektid olid mitte „sihilikud“, vaid põhjustatud selle sama ühiskonna kitsaskohtadest ja süstemaatilisest väärarengust. Võtame kasvõi selle sama ehitusmalevate värgi – olen nõus, et paljud inimesed said seal huvitava töökogemuse ja ägedad mälestused oma elu parimatest aastatest – aga alustuseks võiks küsida, et miks Nõukogude võimul üldse oli vaja tudengeid iga jumala aasta kümnete tuhandete inimeste kaupa utsitada maapiirkondadesse sigalaid ja lautu ehitama ning igal sügisel veel eraldi saaki koristama (kuigi vahetult põllumajandusega tegeles tollal 4-5 korda rohkem inimesi kui arenenud riikides tollal ja meil täna)? Eks eelkõike ikka sellepärast, et ilma selle tudengite ja keskkooliõpilaste pool-sundusliku tööjõuta oleksid kolhoosikeskused ehitamata jäänud ja saak sügisel põllule ära mädanenud. See ütleb minu arvates üht-teist nii tollase majanduse ebaefektiivsuse kui ka tollaste ehitajate ja kolhoosnike „tööharjumuste“ ja tööviljakuse kohta. Huvitav, täna saab kogu riigis hooneid ehitada ka elukutseliste ehitajate toel ja mitu korda väiksem maaelanikkond suudab ka kogu oma saagi sügisel kokku korjata.
Miks me üldse arvame, et selliste tegelikult individuaalsete oskuste ja harjumuste nagu „tööharjumus“ või tervislikud eluviisid sisendamiseks on vaja mingit riiklikku süsteemi või sundi, mis oleks 1991. aastal iga hinna eest tulnud säilitada? Minul näiteks on enda arvates üsna head tööharjumused ja selgeks sain need ise keskkooli ajal suviti ehitusel töötades. Ainult et ehitusele jõudsin tänu omaenda initsiatiivile ja tahtmisele, mitte tänu sellele, et keegi oleks mingit malevat korraldanud, kus pooled õhtud (ja pool palka) oleksid niikuinii joomise ja pidutsemise nahka läinud?

Kes tööd ei viitsi teha, ei pea seda tegema. Ainult et erinevalt sotsialistlikust ühiskonnast läheb inimesel mitte midagi tehes üsna pea üsna keeruliseks ja nälg (mõnikord sõna otseses mõttes) ajab inimese varem või hiljem ikkagi tegema just sellist tööd, mis tema võimetele, haridusele ja vaimsele arengule vastab. Jah, täna on meil needsamad „rikasta papade pojakesed“, aga Nõukogude ajal hiilisid parteibosside võsukesed tihtipeale ära nii igasugustest malevatest kui saagikoristustalgutest.

[Kilo Tango]

A4 - kui peaks huvitama, siis minu poolt tugev 5+ sulle viimase kirjatüki eest.

[tympsa]

Natuke naljakas on kasutaja Tympsa kirjutatut lugeda. See, kui repressiivses ühiskonnas just päris põrgupiin elada pole, ei tee seda repressiivsust olematuks. Aga kui riik sinu sõna- ja isikuvabaduse eest tasuta suvilakrundi annab, siis ilmselt ongi see inimese jaoks eelpool nimetatud vabaduste hind ning piitsa ja prääniku meetod (antud juhul siis präänik) töötab.

Eks paljud asjad tekitavad nostalgiat, kuid siiski raske oleks neid seiku režiimi positiivsete külgedena kirjeldada. Sõbralt saadud Deep Purple' albumi kassetile lindistamine võis loteriivõidu tunde küll tekitada - Vabas ühiskonnas olnuks sul võimalus poest see plaat osta.

Ma pole ju väitnudki, et Nõukogude ühiskond oli vaba, demokraatlik või mingi taevamanna. Ma väitsin ainult, et selle demoniseerimine on sama rumal kui mistahes ajajärgu ( olgu või Pätsu-vabariigi) idealiseerimine . Eriti veel nende poolt, kes ise sellal ei elanudki ja kes kujutavad seda ajajärku tendentslike ajalooraamatute ning katkendlike teiste inimeste mälestuskildude järgi.Isiklik kogemus nende aegade hindamisel on asendamatu .

Ja milles seisnes see hirmus represseerimine alates Brezhnevi ajast, siiani ei saa aru.Stalini periood oli hoopis iseasi, kuid seda minuealised ei mäleta, meid polnud siis veel sündinud. Naljakas, üks stagnaaegne priviligeeritu, väliskommentaator Toomas Alatalu, kirjeldab hirmsa "represseerimisena" asjaolu, et talle pandi välissõitude keeld, temast tehti mõneks aastaks "nevõjezdnõi" .Krt, 99,9% Eesti elanikest olid välissõidukõlbmatud sünnist surmani, kuid "represseeriti" seda, kes oma privileegist ajutiselt ilma jäi !

Nojaa, tegelt mehed sunniti Nõukogude armeesse aega teenima, see polnud just meeldiv. Nii ülikoolides kui tööl sunniti mai- ja oktoobriparaadil käima, sellest jamast püüti võimaluse korral kõrvale hiilida.Laupäevakule sunniti kevadel, kuid see polnud üldse hirmus,suure kambaga mingist pargist risu riisuda ja hiljem see autokasti kühveldalda. Kevadised koristustalgud on ka nüüd muuseas taas au sisse tõusnud

Mind manguti ülikooliajal komsomoli astuma, kuid ma ei läinud ja mingeid repressiivseid tagajärgi sel polnud, õppisin edasi nagu ennegi.

Lääne raadiosaateid segati, see tegi tigedaks kui keset mingit huvitavat juttu hakkas jälle käima see räige "õua-õua -õua ".

Välismaale ei saanud tavakodanik naljalt sõita, kui, siis tuli kõne alla mõni sotsmaa, Saksa DV või Bulgaaria.

Sõnavabadus ... hmm... ajalehtedes ja telkaris tõesti ei räägitud asjadest nii nagu need olid. Kuid seltskonnas ei hoidnud keegi end tagasi, punavõimu üle ilguti nii et vähe polnud. Ega sõnavabadus pole ka praegu meedias absoluutne. Üks asi on ametlik/ riiklik versioon mingist sündmusest või isikust, hoopis teine, mida rahvas räägib. Peamine vahe, et nüüd võib seda laiemalt lugeda netikommentaarides, siis piirdus see juttudega köögilaua taga või suitsunurgas. Võtke või hr Ilvese tigedad öised säutsud Ameerika majandusteadlase aadressil - kommentaariumist tuli üsna mahlakaid detaile presidendi varasemast elust, mis ka praegu iial mainstream meediasse ei pääseks. Kuid rahvas teab ja räägib...

Ma ei vaidle, et vabas Eestis, mis oleks saanud vabalt areneda pärast II Maailmasõda, oleks olnud parem. Kuid oleks on paha poiss ja mis mõtet on praegu jahuda asjadest, mida kunagi ei juhtunud. Oli nagu oli.

PS. See Deep Purple näide oli toodud seepärast, et näidata kuidas inimesed tundsid rõõmu asjadest , mille üle läänlased nagu üldse rõõmu tunda ei osanud, sest neile oli see nii tavaline. See rõõm polnud Nõukogude võimu "positiivne külg", kuid emotsioon oli ikka sama.
Ning virisemist ja negatiivsust oli tollal üldse vähem.Ja mulle tundus, et ka üksteise vastu oldi sõbralikumad ning abivalmimad. Olen ju nõukaajal keskkoolis käinud 11 aastat ja tõesti ei kohanud kordagi niisugust räiget kiusamist või kaasõpilase süstemaatilist mõnitamist, millest praegu lugeda võib ning juutuubi videosid näeb.

[Lemet]

Mul tuleb ausalt öeldes iga kord nutt peale, kui ma mõtlen selle peale, et Eesti ja Soome olid 1930. aastate lõpul enamike majanduslike ja inimarengu näitajate poolest üsna ühel tasemel

Nagu ma mäletan, sai see väide kunagi Corvuse poolt arvandmetega põhjendatuna üpris maasse trambitud.

[hillart]

Ma pole ju väitnudki, et Nõukogude ühiskond oli vaba, demokraatlik või mingi taevamanna. Ma väitsin ainult, et selle demoniseerimine on sama rumal kui mistahes ajajärgu ( olgu või Pätsu-vabariigi) idealiseerimine . Eriti veel nende poolt, kes ise sellal ei elanudki ja kes kujutavad seda ajajärku tendentslike ajalooraamatute ning katkendlike teiste inimeste mälestuskildude järgi.Isiklik kogemus nende aegade hindamisel on asendamatu .

Ja kusjuures need kõige-kõige targemad, kes raudkindlalt (nii kindlalt, et võtavad enadle õiguse neid "vanu kände" õpetada) teavad missugune üüratu piinalaager omaaegne NL oli (nad teavad seda palju paremini, kui need, kes sellel ajal seal elasid ), on eranditult mitte üle 25-30 aasta vanad. Krt küll! Mingi enesekriitika peaks neil "piirideta" lobamokkadel ometi olema. Aga paistab, et pole miskit. See on lihtsalt praeguse ühiskonna negatiivne külg, et kunagise NL demoniseerimine on maksimaalselt "IN" ja kas-või midagigi selles positiivset näha totaalne "OUT". Mentaliteet on selline, et kas-või kübekese positiivsuse nägemine omaaegses NL-s võrdub endale igaveseks ajaks igavesti nö. vee peale tõmbamisena. Naeruväärne - minu jaoks muidugi.
Panen siis omalt poolt kah, eelnevast tulenevalt.
Omaaegses NL-s oli üks asi kohe kindlasti parem, kui praegu. Inimeste keskmine haritustase oli kohe kindlasti kõrgem, kui seda meie tänapäevases ühiskonnas. Muidugi võin otsustada vaid oma suhtlusringkonna põhjal. Ja pole vaja hakata nüüd kirema, et - aga näe sellised ja sellised "paadialaused-joodikud" ning põhikoolist väljalangejad jne. olid ka toona jne. Ja-jah, olid küll. Ja on praegugi ning alati on olnud ja teatavad hälvikud saavad olema ka edaspidi. Aga keskmine haritustase oli kõrgem. Ja joodikuid-bomse oli vähem. Vaat selle viimase kohta on juba numbrid kah olemas, milliseid vajaduse korral võib ka välja otsida. Või mida krdit ma peaks kellegile tõestama? Ja oma ajusid joodi toona praegusega võrreldes tunduvalt vähem süldiks. Karm, aga tõde - statistika, statistika. Seda ilma konkreetseid numbreid välja toomata, sest haritust pole vist senini keegi mõõtnud, erinevalt haridusest. Alkoholipruukimise ja tootmise kohta on aga konkreetsed numbrid küll olemas. Puhtformaalse haridustaseme osas võib praegu olukord isegi parem olla, kuid see ei väljenda paraku haritust, sest praeguse hariduse sisuline ning tasemeline külg on minu personaalse arvamuse kohaselt ikka päris korralikult alla käinud. Haritus leiab endale väljundi mõtlemisvõimes, selle mobiilsuses ning oma mõtete verbaalse väljendamise oskuses (jne, jne., aga mõte jääb samaks). Ja kuna omaaegne NL oli oma ametliku ideoloogia ja reaalelus nähtava diferentside musternäiteks, siis üldiselt õpetas see inimesi kõigis nn. absoluutsetes tõdedes kahtlema. Kahtlused omakorda aga panid mõtlemise tööle. Seda viimast muidugi sõltuvalt iga konkreetse indiviidi peanupus olevale lähteteabele, mis omakorda sõltus olulisel määral ka haridusest.

Ja pole üleüldse tähtis, et MIKS see selliselt toona välja kujunes ja, et see või teine positiivne efekt polnud tekkinud mitte võimude sihipärase teadliku tegevuse tulemusena, vaid selle nn. kaasneva efektina. See lihtsalt oli nii. Ja teemas tõstatatud küsimus just selliselt kõlabki.
Ja pole siinses teemas vaja ka paljusõnalisi vabandusi otsida, et miks see või teine asi meie tänapäeva ühiskonnas just taoliselt p...s on, sest nende asjade kohta ei tahaks samuti uskuda, et need riigivõimude poolt lausa sihiteadlikult tekitatud on.