...
Polnud kinnimakstud
Meie, kes me Navalnõi toetuseks üritust organiseerisime, oskasime provokaatoreid muidugi oodata. Kinnimakstud provokaatorid on Kremli standardvastus mis iganes režiimivastasele tegevusele. See on iseenesestmõistetav ning muretsema ei pane.
Kuid tõelised häirekellad läksid mul põlema siis, kui mind tabas kriitika harilike inimeste poolt. Kui kuulsin, et Eestis pole vastuvõetav vastuhakk putinliku režiimi kuritegudele esiteks seetõttu, et see võib ärritada Kremlit ning tuua Eestile kaasa ebameeldivusi ning teiseks seetõttu, et tegelda tuleb Eesti siseasjade, mitte võõrriigi probleemidega.
Pean ütlema, et sain tõelise kultuurišoki. Muidugi, kui mõelda, seisab selliste avalduste taga üksnes hirm ja rumalus. Minu hinnangul pole need just kõige veenvamad argumendid.
Alustagem hirmust ning rumalus mõtlemise käigus paljastub iseenesest. Meenutagem, kuidas Litvinenko ning Skripalide vastu kasutati Londonis keemiarelva, kuidas lasti keset päist päeva Berliini kesklinnas maha putinliku režiimi vaenlane Zelihmhana Hangošvili. Või võtame muljetavaldavama näite ning meenutame Krimmi?
Bandiitide riik ning jaanalinnud
Venemaa kuulub bandiitidele, kes on tegudega tõestanud, et ei inimelu ega seadused, ei omad ega võõrad neile midagi ei loe. Nii on tõesti normaalne karta riiki, kus võimu on haaranud geopoliitilisest deliiriumist haaratud maffia. Ning jah, ajada putinliku režiimiga asju on ebameeldiv ning ka lihtsalt ohtlik. Ka pea liiva sisse peitmine, näo tegemine, et midagi ei sünni, on täiesti mõistetav instinktiivne reaktsioon... metslooma jaoks.
Inimest kannab aga mõistus ning ta suudab mõtelda perspektiivitundega. Kui kätte lõigata, võib see põhjustada ka ajuinfektsiooni, järelikult tasub haava desinfitseerida. Või mõtleme mastaapsemalt. Kujutlege, et teie naabriks on vägivaldne hull, kes igal õhtul peksab oma naisi ja lapsi ning kuulete, et teistes korterites ilmuvad aegajalt välja surnukshakitud laibad. Instinktiivselt tahaks taolise naabri eest peituda ning uks enda järel hoolikalt kinni panna. Kuid kus on garantii, et niisugune naaber ei lõhu ühel päeval ikkagi kirvega maha ka teie korteri ust?
Ükskõiksusele järgneb okupatsioon
Hirm teeb halba nalja, kui ignoreerite ohtu. Tegevusetus üksnes tõstab riski, et oht materialiseerub ka sinu jaoks ning pole kindel, et kaotatud aja jooksul pole oht hoopistükkis süvenenud. See põhimõte puudutab ka terveid riike. Sellest, mis sünnib Venemaal, sõltub väga tugevalt see, mis hakkab toimuma ka lääneriikides, s.h Eestis. Nagu näitab ajalugu, talupoja mentaliteet, mis tegeleb ainult enda asjadega ning naabri tegevusse ei sekku, lõppeb sageli okupatsiooniga.
Ülaltoodust järeldub, et me ei lihtsalt ei saa teatud asju kõrvalseisjana huvi tundmata pealt vaadata. Kui peaksime selles kahtlema hakkama, tasub vaid meenutada: „kaks korda kaks on viis. Sõda on rahu. Vabadus on orjus. Teadmatus on jõud." Ning mõelda, kas oleme enam üldse vabad, ning milles peame end järgmine kord piirama, et oma naabrit mitte vihastada.