Kindral Valeri Zalužnõi kõne RUSI korraldatud Ukraina-Ühendkuningriigi kaitsetehnoloogia foorumil 25. aprill 2025.
Ukrainakeelne:
https://www.pravda.com.ua/columns/2025/04/25/7509135/
Masintõlge, kahjuks ei olnud aega toimetada:
Mul on suur au taas kord viibida Briti mõttekoja seinte vahel, mis on spetsialiseerunud rahvusvahelisele julgeolekule ja sõjalistele küsimustele. Niisiis, me räägime neist. Tänapäeval on see äärmiselt oluline.
Esiteks, võib-olla on kõik siin ruumis viibijad aru saanud, et me elame globaalsete muutuste ajastul. Selle põhjus ei ole mina, kes ma seda eelmisel aastal Chatham House'i seinte vahel kommenteerisin, vaid terve rida tegureid, mis on 21. sajandil pinnale kerkinud. Ja eriti Ukraina sõda, millest sai mitte ainult Euroopa veriseim vägivallaakt, vaid ka paljude jõudude liikumapanev jõud, mis viisid maailmakorra muutumiseni. See muutus on juba toimunud. Ja see ei sõltu sellest, kas tänapäeva poliitikud tahavad seda näha või mitte.
Teiseks, maailmas, mis on juba muutunud ja muutub jätkuvalt, on muutunud ka globaalne julgeolekusüsteem, hoolimata samade poliitikute soovidest. See on muutunud mitte ainult seetõttu, et geopoliitiline ruum muutub, vaid ka seetõttu, et jõud ise, millel see julgeolekusüsteem toetus, on Ukraina sõja tõttu muutunud.
Kas sa tahad seda uskuda või mitte, olenemata sellest, kas sul on järgmiseks kümneks aastaks tankide ja helikopterite lepingud või plaanid neid alles allkirjastada, on sõjalise jõu olemus juba muutunud. Kahju, et Ukrainas, Venemaal ja Hiinas sellest hästi aru saadakse, aga mujal üldse mitte. Millised täpselt, seda ma täna ei ütle. See pole enam oluline.
Seega räägime konkreetselt kaasaegsetest sõjalistest tehnoloogiatest. Kellel neid peale Ukraina vaja läheb, otsustavad ilmselgelt poliitikud. Ma toon vaid lühidalt välja, mis need on ja kuidas need toimivad.
Kuigi tahaksin ka märkida, et need on praegu kõige asjakohasemad Euroopa kaitsevõime suurendamiseks. Esiteks alanud Euro-Atlandi julgeolekuruumi ümberkujundamise tõttu.
Niisiis, tehnoloogiast.
Vene-Ukraina sõda muutis täielikult sõjapidamise olemust. Ühel 2023. aasta suvehommikul, kui Ukraina väed, kasutades olemasolevaid doktriine ja relvi, ületasid vaenlase kaitseliine meeter meetri haaval, ilmusid taevasse droonid mastaabis, mis muutis kogu lahingutegevuse arhitektuuri.
Luure, ründedroonid ja suurtükituld teenindanud droonid koos olukorrateadlikkuse süsteemiga muutsid lahinguvälja täiesti läbipaistvaks. Kõik see pakkus piiramatuid võimalusi ülitäpsete löökide sooritamiseks taktikalisel tasandil.
Nagu Esimene maailmasõda, jõudis ka see sõda järk-järgult tardumiseni. Palju hiljem, 2024. aastal, viis teaduse ja tehnoloogia kiire areng olukorrani, kus droone kasutati sihtmärkide ründamiseks mitte ainult rindejoone ees, vaid ka operatiivses sügavuses.
Täppisrünnakud logistikamarsruutidel on tänapäeval muutunud täiesti tavaliseks nähtuseks. Pealegi on sellised löögid juba osa positsioonidelt väljatõrjumise taktikast.
Seega tekkis absoluutse läbipaistvuse tõttu rindejoone ette 10–15 kilomeetri pikkune pideva surma tsoon. Pole enam üllatav, kui droon jahib mitte grupisihtmärki või soomusobjekti, vaid isegi üksikut sõdurit. Muide, see tsoon laieneb pidevalt, nagu ka seal hävimise tõenäosus.
Miks see võimalik oli? Veel kord, kordan, et põhjused on järgmised:
Esiteks tähendab elektroonilise sõjapidamise (EW) kiiret arengut. Tänu elektroonilise sõjapidamise arengule oli võimalik neutraliseerida satelliittehnoloogiate, raadio- ja GPS-juhitavate laskemoona võimet operatiivsel tasandil ülitäpseid lööke anda. Kallite rakettide ja täppisjuhitavate laskemoona efektiivsus on langenud nullini.
Teiseks on lahinguväljale ilmunud suur hulk taktikalise ja operatiivse tasemega visuaalse luure ja rünnaku droone.
Selle tulemusel on rakendustaktika ja operatiivkunst oluliselt muutunud.
Operatiivtasandil on sõda üldiselt patiseisu jõudnud. Sügavad manöövrid või rünnakud operatiivsele sügavusele muutusid võimatuks. Suuresti tänu asjaolule, et jätkub vastasseis ühelt poolt mehitamata süsteemide ja teiselt poolt elektroonilise sõjapidamise ning õhutõrjevahendite vahel. Ja nii pole klassikalised pealetungioperatsioonid ja -aktsioonid mitte ainult oma efektiivsust kaotanud, vaid muutunud peaaegu enesetapuks.
Aja jooksul muutusid isegi väikeste, väga mobiilsete ja tehnoloogiliselt varustatud taktikaliste rühmade ründavad operatsioonid, mis olid tihedalt koordineeritud olukorrateadlikkuse, toetuse, elektroonilise sõjapidamise ja õhutõrjesüsteemidega, ebaefektiivseks.
Seega võime enesekindlalt öelda, et:
- Tänu mehitamata süsteemidele ja digitehnoloogiatele on traditsioonilised ja tuttavad relvaliigid, mis on aastakümneid sõja olemust määratlenud, saanud ajalooks. Nad on läinud.
- Soomukid, mis on olnud ründeoperatsioonide aluseks alates 1915. aastast, on odavate droonide vastu kaitsetuks muutunud ja seetõttu on nende kasutamine muud tüüpi lahingutes tänapäeval võimatu.
- GPS-positsioneerimist kasutavad ülitäpsed relvad kaotasid elektroonilise sõjapidamise arengu tõttu oma efektiivsuse.
- Õhutõrje läbib ehk suurimaid muutusi. Suure hulga väikeste ja odavate droonide teke on muutnud õhutõrjesüsteemides äärmiselt kallite rakettide kasutamise majanduslikult ebapraktiliseks.
- Lahinguvälja kohal olev õhuruum muutus mehitatud õhusõidukitele ligipääsmatuks ja muutis selle õhutõrje abivahendiks. Lennundus vajab kaasajastamist ning võimet läbi viia luuret ja rünnata täiesti erinevatelt distantsidelt.
- Mereala hõivasid järk-järgult mereväe droonid. Nüüd peidavad võimsad laevad end kaitstud sadamates.
See pole ainult tehnoloogia. Kõik see nõuab vormide ja rakendusmeetodite täielikku ümbermõtestamist. Selle tulemusel vaadati üle sõjaline doktriin. See omakorda viib relvajõudude korraldamise ja lõppkokkuvõttes ka kaitseplaneerimise põhimõtete läbivaatamiseni.
Ma ei tea, kui palju aega see teil aega võtab, kallid kuulajad. Ma arvan, et meie vaenlaste jaoks ei võta see protsess rohkem kui kolm aastat ja arvestades ulatust - viis.
On ilmne, et võit lahinguväljal sõltub nüüd täielikult võimest edestada vaenlast tehnoloogilises arengus. On väga oluline, et muutused toimuksid täpselt ahelas "teadus (arendus) - tootmine - rakendus". Innovatiivne areng sõltub nende omavahelisest tõhusast seotusest.
Tootjad peavad olema paindlikud ja kohanemisvõimelised ning valmis oma riistvaralahendusi igal ajal muutma. Kui neid riistvaralahendusi reguleerib riiklik bürokraatia või korruptiivsed huvid, siis kett katkeb ja vaenlane on ees. Seetõttu peame olema valmis tooteid modifitseerima, et need vastaksid lahinguväljal kasutamise tingimustele. Loomulikult peate tähelepanu pöörama järgmisele:
1. Tehisintellekti ja masinõppe tehnoloogiate arendamine. On ilmne, et tehisintellekti tehnoloogiate rakendamise kiirus lahinguväljal, eriti keerukate protsesside haldamisel luure, planeerimise, kontrolli, tulejuhtimise ja autonoomsete lahingusüsteemide (ilma inimese kontrollita) valdkonnas, annab kvalitatiivse ja kvantitatiivse eelise.
2. Lahendused elektroonilise sõjapidamise valdkonnas. Need on ehk kõige olulisemad. Lõppude lõpuks on vaja sisuliselt lahendada kaks äärmiselt olulist ülesannet: luua digitaalne rakendusväli ja kaitsta seda vaenlase mõju eest. Ja see on muidugi uute kommunikatsioonitehnoloogiate otsing. Näiteks kognitiivne raadio. Sellised arengud on juba olemas. Samuti on oluline leida uusi viise navigeerimiseks ja ümberorienteerumiseks. Uute andmeedastusmeetodite väljatöötamine, mis ulatuvad raadiosagedusspektrist kaugemale.
3. Odavate, ülitäpsete ja pikamaa mehitamata süsteemide väljatöötamine. See on vajalik, et suurendada võimet süstemaatiliselt hävitada vaenlase infrastruktuuri, kurnata tema õhutõrjesüsteeme ja algatada kombineeritud rünnakuid olulistele objektidele.
4. Droonide (robotite) arendamine ja tootmine baasvõitlusvõime osana. Vene-Ukraina sõda on andnud riikidele olulise õppetunni: sõda, mis hõlmab inimelude vahetamist taktikaliste edusammude vastu, pole enam endale lubatav. Tänapäeva lahingutes on inimesed äärmiselt väärtuslik ressurss. Ressurss, mida ei saa taastada. See on tehnoloogia, mis võimaldab meil säilitada lahingutegevuse efektiivsust, vähendades samal ajal radikaalselt kaotusi.
Seega peame arendama:
ründedroonid, mis on tõestanud oma erakordset tõhusust, eriti suurtükiväe laskemoona puuduse tingimustes;
luure;
õhutõrje;
maapealsed mehitamata süsteemid;
universaalsed lahinguplatvormid;
merenduslikud mehitamata süsteemid.
5. Tsiviil- või kaheotstarbelised tehnoloogiad on saavutanud sellise keerukuse taseme, et moodustavad tänapäeval lahinguvõimete aluse. Nende hulgas:
- kommertssatelliidisüsteemide kasutamine luure eesmärgil;
- 3D-printimise kasutamine sõjavarustuse varuosade ja komponentide kiireks tootmiseks "käsitöö" tingimustes;
- sotsiaalmeedia kasutamine luureandmete kogumiseks;
- kaubanduslikult saadaolevatest komponentidest improviseeritud elektroonilise sõjapidamise süsteemide loomine side segamiseks ja vaenlase droonide juhtimiseks;
- otsast lõpuni krüpteeritud tsiviilsõnumitoojate kasutamine andmevahetuseks;
- pilvelahenduste kasutamine.
Muide, just see võimaldab juba praegu piiratud ressurssidega väikestel tegijatel: üksikutel riikidel, osakondadel ja isegi divisjonidel saavutada muljetavaldavaid tulemusi suhteliselt odavate asümmeetriliste lahenduste abil.
Kokkuvõtteks võib öelda, et mehitamata süsteemidel ja tehisintellektil põhinev sõjatehnoloogia revolutsioon on sõja olemust täielikult muutnud ja areneb jätkuvalt. Seega suurendab innovatsiooni rakendamise kiirus otseselt riigi võimet sõjas võita.
Arvatavasti on tulevases kõrgtehnoloogilises sõjas võitja see, kes kohaneb lahinguvälja tehnoloogiliste tingimustega kiiremini kui vaenlane. Pool, kes esimesena süstemaatiliselt ja kvalitatiivselt üle läheb järgmisele sõjalis-tehnoloogilisele tasemele, saavutab tingimusteta strateegilise eelise ja surub oma tahte teisele poolele peale.
Nii kaua kui vaenlasel on ressursse, jõude ja vahendeid meie territooriumi ründamiseks ja pealetungikatsete sooritamiseks, teeb ta seda ka. See on kurnamissõda.
Seda soodustab ka praegune geopoliitiline olukord. Lõppude lõpuks ei saa keegi vaenlast tänapäeval takistada seda tegemast.
Sellele saab lõpu teha ainult sõjapidamisvõime, see tähendab sõjalis-majandusliku potentsiaali täielik hävitamine. Viimase hävitamine seab muidugi kahtluse alla isegi okupatsioonivägede kohaloleku okupeeritud territooriumil.
Igal juhul on ellujäämise ja võidu strateegia arhitektuur praeguses etapis võimalik ainult uue sõjalis-tehnoloogilise süsteemi ehitamise teel. Kõik see tuleb teha praeguses tehnoloogilises tsüklis, mis võib kesta mitte rohkem kui 3-5 aastat.
Rahvusvahelisel areenil ei peitu tänasest olukorrast väljapääs mitte ainult uute väljakutsetega kohanemises, vaid ka uue globaalse julgeolekureaalsuse kujundamises, millega Ukraina on juba liitunud võrdse ja aktiivse osalejana. Ukraina pole enam pelgalt toetusobjekt – meist on saanud kogemuste, tehnoloogiate ja lahenduste allikas, millel on strateegiline tähtsus kogu tsiviliseeritud maailmale.
See ei ole ainult Ukraina toetamise küsimus – see on ühise valmisoleku küsimus uueks sõjapidamise ajastuks, kus domineerivad tehnoloogia, informatsioon ja otsuste automatiseerimine. Ukraina kogemus on muutunud ainulaadseks – me olime esimesed, kes olid sunnitud oma armeed, tööstust ja strateegiat ümber struktureerima vastuseks väljakutsetele, mida teised alles hakkavad mõistma.
Need väljakutsed ei puuduta ainult Ukrainat. Need on väljakutsed kõigile. Globaalne julgeolek ei põhine enam vanadel garantiidel – see on üles ehitatud dünaamikale, tehnoloogiale ja valmisolekule muutuda. Me tegime oma valiku ja maksame selle eest iga päev kõrget hinda, aga vastutasuks anti meile võimalus ellu jääda. Ja me kutsume teid üles seda valikut koos meiega tegema. Mitte ainult ellu jääda, vaid ka võita. Ja mitte ainult täna, vaid kõiges, mis ees ootab.
The occupiers launch UAVs at an altitude of more than 2 km — they are visible on radars, but it is difficult to shoot them down. 
