Ma ei tea, miks mõni kodanik selle jutu peale kohe ennast nii puudutatuna tunneb? Kas on kodanik Corvuse nime mainimine on siiamaani nagu punane rätik härjale? Ma ei rünnanud siin kedagi isiklikult ja püüdsin asja vaadata natuke teise vaatenurga alt, miks me nostalgitseme. Sellele küsimusele saab head vastused E.Tulvingu raamatust "Mälu" 1994 Tallinn "Kupar". See raamat on ka heaks näiteks, miks ma väidan, et minu isiksuse areng on toimunud. Mul on võimalus tutvuda erinevate seisukohtadega ja avardada oma mina-pilti.Võtke, või jätke, kuid ma kaldun siiski rohkem tõsiselt võtma vestluspartnerit, kes kindlalt teab, millest räägib. St., et analüüsimis- ja mõtlemisvõimeline inimene, kes omab nii praktilist, kui ka teoreetlist kogemust mõlema ühiskonnakorra all elamisest on ilmselt tõsiseltvõetavam, kui tendentslikust ajalookirjandusest endale raudkindlaid seisukohti kujundanud noorteoreetik. Ja seda isegi siis, kui viimane oma seisukohti kinnisilmi ja kedagi teist kuulamata ning üle karjudes kuulutab.
Ma ei tea, kes selle kirjutas. Ma ei tea, missugust elukogemust ta omab, kuid teksti põhjal tundub, et seda va NL-kogemust tal siiski pole. Seega üritab ka tema rääkida asjast, millest ta oma teadmised vaid tendentsliku ajalookirjanduse ja poliitikute väljaütlemiste põhjal kujundanud on. Kuid samas endas oi-oi kui kindel ja omast arust eksimatu on.
Näiteks siin mees väidab, et ta poleks NL ajal nii kaugele oma elus jõudnud, kui praegu. Millele ta seda väites tugineb? Vaid kellegi jutule ja kusagilt loetule, sest isiklikku võrreldavat kogemust tal seda väites ju tõenäoliselt pole. Sama kehtib temapoolse isiksuse arenguks olevate laiade võimaluste hetkeseisu konstateeringu kohta.
Ma saan aru küll, et vääramatud ja raudsed seisukohad, milliseid ei saagi keegi ega kunagi kummutada, sest vastavasse dispuuti lihtsalt ei mindagi, teevad elamise lihtsamaks ja mõtlemise vaevast vabamaks, kuid - kahtlus, kui selline mõtlemistegevus aktiveeriv komponent, võiks siiski olemas olla.
Ja muideks! Selle või teise eluvaldkonna komponendi tänase ühiskonnakorraldusega võrreldes indiviidi suhtes positiivsem väljendus NL-ajast, pole autaomaatselt kohe nostalgitsemine (antud kontekstis ilmselt sildistamine negatiivsusega). See on lihtsalt konstateering. Ja veelkord rõhutan, et teema juures pole tähtis, kuidas ja miks see selliselt välja kujunes.
Ma saan aru, et saada autoriteediks, on vajalik enne ennast tõestada. Kuna ma ennast ei loe sellikseks kodanikuks, (ma lootsin, et see vahepala selles foorumis suunab kellegi mõtted eneseanalüüsile) siis ei saa ma aru ka kodanik Hillarti vihapurskest ja lahmivatest hinnangutest.
Ma ei pea siin hakkama enda elulugu jutustama. Mõned faktid kodanik Hillartile rahustuseks, olen elanud NL-is üle 20 aasta. Pärit teenistujate perest. Alustasin oma töömehetööd lihtsa lukusepana. Viibisin NA-s välismisioonil. (Kasutasin kõiki soodustusi mis anti) Peale seda asusin õppima. Ei lõpetanud iseenese laiskuse tõttu. Praeguseks olen jõudnud töökojast kontorisse laua taha. Mis veel?
Miks ma seda kirjutan?
Ma ei ole küll kõige teravam pliiats karbis ja minu üllitisest võib paista välja naiivsus. Tunnistan, mind häiris kodanik Hillarti rünnak ja hinnangud.
Ma väidan veelkord, ma ei oleks suure tõenäosusega oma mõtetes ja arengus nii kaugele jõudnud NL-i viljastavates tingimustes. Ma elaks samamoodi selles väikelinnas ja minu väärtushinnanguteks oleks suvila, auto ja naine. Ma ei oleks saanud maailma vaadata avarama pilguga ja natuke teise nurga alt.







