Mark Solonin: 22.juuni ehk millal algas Suur Isamaasõda?
99
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/IV% ... 0palju.pdf
Niipalju ja veelkord sama palju
Ei saa sõdida ilma kaotusteta, ilma tapetute ja haavatuteta. Ja ilma vangideta. Mitte kellelgi pole kunagi õnnestunud organiseerida lahingutegevust niimoodi, et mitte ükski sõdur või allüksus ei satuks väljapääsmatusse olukorda, piiramisrõngasse, ei jääks ilma relvade või laskemoonata.
Seetõttu oli ka Wehrmachtis, vaatamata kogu saksa organiseeritusele ja korraarmastusele, teadmata kadunute ja vangisattunute arv kolmel esimesel Teise Maailmasõja aastal (kuni 1.september 1942.a) 69 tuhat inimest. Keskmiselt kaks tuhat inimest igas kuus. Seda siis saksa, tõenäoliselt vähendatud arvestuslike andmete põhjal.
Nõukogude Kindralstaabi andmetel võttis Punaarmee sõja esimese aasta jooksul (kuni 1.juuli 1942.a) vangi 17 285 vaenlase sõdurit ja ohvitseri. Järgmisel aastal (kuni 1.juuli 1943.a) võeti vangi 534 tuhat inimest. Tõsi küll, suurema osa neist vangidest moodustasid Donil ja Stalingradi juures ümberpiiratud Saksamaa liitlaste armeede sõdurid (kogu sõja jooksul sattus nõukogude vangi 765 tuhat ungarlast, rumeenlast ja itaallast).
1944.aasta suvel hävitati nõukogude vägede grandioosse ja hiilgavalt läbiviidud Valgevene vabastamise pealetungioperatsioonis („Bagration“) peaaegu täielikult saksa armeegrupp „Mitte“. Siis sattus vangi umbes 80 tuhat saksa sõjaväelast.
Kõik selgub võrdluses. See, mis juhtus Punaarmeega 1941.aasta suvel ja sügisel, väljub tavaarusaamade raamest. Sõdade ajalugu ei tunne midagi taolist.
Kaotused vangide ja teadmata kadunutena moodustasid 1941.aastal (protsentides „keskmisest igakuisest isikkoosseisu arvust“):
Looderindel – 55 %
Läänerindel – 159 % (see pole trükiviga, rinded said pidevalt täiendust, seetõttu võivad summaarsed kaotused olla suuremad kui 100 % kuu keskmisest arvukusest)
Edelarindel – 128 %
Lõunarindel – 49 %
Suhteliselt „tagasihoidlikke“ Lõunarinde arve hinnates tuleb meeles pidada, et Rumeenia armee tehniline varustatus lihtsalt ei võimaldanud tal läbi viia suuri ümberpiiramise ja hävitamise operatsioone...
Kogumike „Grif sekretnosti snjat“ loojate arvates moodustasid vangid umbes 89 % vangide ja teadmata kadunute üldarvust. Seetõttu oli just massiline vangilangemine sõja algul Punaarmee tohutu suurte kaotuste peapõhjuseks.
Läänerindel, sõja peamisel strateegilisel suunal, ületas teadmata kadunute ja vangide arv SEITSE KORDA tapetute arvu.
Oma 32-päevase tegevusaja jooksul 1941.aasta suvel kaotas Keskrinne:
tapetutena – 9199 võitlejat ja komandöri
teadmata kadunutena ja vangidena – 45 824 inimest
ja veel 55 985 inimest on „mittelahinguliste kaotuste“ lahtris.
Teiste sõnadega öeldes ületas „mittelahinguliste kaotuste“ ja vangide arv ÜKSTEIST KORDA lahingus langenute arvu! Ja see on armee? See on sõda? Suur Isamaasõda?
Üldse tasub sellel lahtril – „mittelahingulised kaotused“ – pikemalt peatuda. Oma armastatud sõna „ja“ abil ühendasid kogumiku koostajad ühte lahtrisse „haiguste tõttu surnud ja muude sündmuste tõttu surnud“. Aga neil on ju suur vahe! Kuid seda mõistatust lahendada pole sugugi lihtne.
Samal 146-l leheküljel on tabelis 69 toodud ära üldine haigestunud sõjaväelaste arv. Neid oli kogu Punaarmees 1941.aasta teisel poolel 66 169 inimest. Kahjuks ei lõpe iga haigus tervenemisega. On teada, et sõja ajal hospidalidesse jõudnud haavatutest ja haigetest surid 7,5 %. Tõenäoliselt ei eksi me palju., kui me viime selle proportsiooni üle ka ainult haigetele. Sellisel juhul võime oletada, et 5-6 tuhandet haigestunut (66 169-st) ei õnnestunud arstidel terveks ravida.
Kuid lahtris „haiguste ja muude sündmuste tõttu surnud“ pole mitte viis, vaid 235 tuhat inimest! Mis hirmsad „muud sündmused“ need siis olid, kui nende läbi hukkus rohkem inimesi, kui oli Wehrmachtis Idarindel hukkunud ja teadmata kadunud sõdureid?
Ülaltoodud kohutavad arvud on tõenäoliselt pealegi tunduvalt vähendatud. Reaalsus oli veelgi hirmsam ja häbiväärsem. Asi on selles, et kogumiku „Grif sekretnosti snjat“ andmetel oli kõikidel rinnetel teadmata kadunud ja vangilangenud võitlejate arv justkui kõigest 2 335 000 inimest, samal ajal kui saksa allikad toovad Wehrmachti poolt ainuüksi 1941.aastal vangivõetute arvuks 3,6-3,8 miljonit inimest.
Vaenlase sõjapropaganda? Kuidas võtta, sakslased olid selles küsimuses üsna täpsed ja tagasihoidlikud. Näiteks teatas Hitler 11.detsembril 1941.a Reichstagis esinedes, et Punaarmee kaotused on 21 tuhat tanki, 17 tuhat lennukit, 33 tuhat suurtükki ja 3 806 865 sõjavangi. Nagu näha, ei ületa tema poolt toodud lahingutehnika kaotuste arvud Venemaa kaasaegse ajalooteaduse ametlikke andmeid, aga suurtükkide kaotuste arvu on isegi vähendatud! Samasugust arvu – 3,6 miljonit sõjavangi, kes olid elus 1942.aasta veebruari lõpus – nimetatakse ka Keiteli ja Rosenbergi kirjavahetuses, mis polnud sugugi mõeldud propaganda eesmärgil kasutamiseks.
1941.aasta kuue kuuga sattus vangi 66 kindralit. Aga terve sõja jooksul kokku – 79 kindralit (me ei arvesta siinkohal kindraleid A.B.Šisterit, M.O.Petrovi, F.D.Rubtsovi, I.A.Laskinit ja F.A.Semjonovskit, kes olid vangis ainult mõne tunni või päeva).
Loomulikult on vangisattumise asjaolud erinevad. Autor ei püüa sugugi hinnata kõiki kindraleid ühe mõõdupuuga. Paljud kindralid (Lukin, Karbõšev, Tkatšenko, Šepetov, Antjufejev, Ljubovtsev, Melnikov jt, kokku umbes kakskümmend inimest) sattusid vangi haavatutena, teadvuseta olekus.
Paljud vangisattunutest lükkasid tagasi kõik vaenlase koostööpakkumised ja lasti hitlerlaste poolt maha või piinati surnuks. Niimoodi hukkusid kindralid Alaverdov, Jeršakov, Karbõšev, Makarov, Nikitin, Novikov, Presnjakov, Romanov, Sotenski, Starostin, Tkatšenko, Thor ja Šepetov. Kindralid Aleksejev, Ogurtsov, Sõsojev ja Tsirjulnikov põgenesid vangist ja ületasid rindejoone või liitusid partisanidega.
Kõik see on tõsi. Teise osa kibedast tõest moodustab asjaolu, et suurem osa vangistatud kindralitest unustas ilmselgelt, et isiklikku teenistusrelva ei antud neile ainult selleks, et sellega vehkides oma alluvaid rünnakule ajada. Praegustel humanistidel, kes kutsuvad üles „kaitsetute kindralite raskesse olukorda“ mõistvalt suhtuma, tasub meeles pidada, et ennast vangi andnud komandör hukutas sellega tuhandeid oma sõdureid ja andis fašistide meelevalda sadu tuhandeid rahulikke elanikke. Ja vastutusmäär armee lagundamise ja riigi laostamise eest peab mobiliseeritud kolhoosniku ja kõigi hüvedega ülepuistatud kindrali (kellele riik andis õiguse käsutada tuhandete selliste maameeste elusid) puhul olema erinev.
Juba 1941.aasta juuli lõpuks ületas vangisattunute arv (õigemini uputus) Wehrmachti võime neid valvata ja ülalpidada. 25.juulil 1941.aastal anti välja kindralkortermeistri käsk Nr. 11/4590, mille kohaselt algas osade rahvusrühmade (ukrainlased, valgevenelased, baltimaalased) massiline vangist vabastamine. Selle käsu kehtimisaja jooksul (kuni 13.november 1941.a.) lasti koju 318 770 endist punaarmeelast (peamiselt ukrainlasi – 277 761 inimest).
Nõukogude juhtkonnal tuli kuidagi reageerida oma alamate sellisele ennekuulmatule käitumisele. Kõigis väeosades ja allüksustes loeti ette kuulus Peakorteri käskkiri Nr.270 16.augustist 1941.a. Kas on veel vaja kommentaare moraalse olukorra kohta Punaarmees, kui seal anti välja sellise sisuga käskkirjasid:
„...komandöre ja poliittöötajaid, kes rebivad endalt lahingu ajal eraldusmärgid maha ja deserteeruvad tagalasse või annavad end vangi, tuleb pidada pahatahtlikeks desertöörideks, kelle perekonnad kuuluvad arreteerimisele...
...kui osa punaarmeelasi eelistavad vaenlasele vastupanu organiseerimise asemel enda vangiandmist, siis tuleb nad kõigi vahenditega (nii maaväe kui ka lennuväe) hävitada, aga end vangiandnud punaarmeelaste pered jätta ilma riiklikest abivahenditest ja toetustest...“
Kahjuks ei õnnestunud isegi niisuguste vahenditega äratada omal ajal Vorošilovi poolt kiidetud „nõukogude rahva armastust sõja vastu“. Punaarmeelased jätkasid relvade minemaviskamist ja hajusid massidena metsadesse. Polnud möödas veel kuud aega Käskkirja Nr.270 väljaandmisest, kui 12.septembril võeti vastu Peakorteri direktiiv Nr.001919 tõkestussalkade loomise kohta. Neid pidi olema vähemalt üks rood iga laskurpolgu kohta. Selle direktiivi esimestes ridades oli sõna-sõnalt kirjas:
„Saksa fašismi vastu võitlemise kogemus on näidanud, et meie laskurdiviisides on palju paanilisi ja vaenulikult meelestatud elemente, kes vaenlase esimese surve peale viskavad relvad maha, hakkavad karjuma: „Meid piiratakse ümber“ ja tõmbavad endaga kaasa ka ülejäänud võitlejad. Selle tulemusena aetakse diviis põgenema, materjalosa jäetakse maha ja hiljem hakatakse ükshaaval metsast välja tulema. Selliseid nähtusi ilmneb kõikidel rinnetel...“ (autori rõhuasetus. – M.S).
Selle direktiivi väljaandmise momendiks oli saksa sõjavangis juba poolteist miljonit Punaarmee võitlejat ja komandöri. Vähemalt esineb selline arv Keiteli ja Canarise kirjavahetuses. Kusjuures tasub märkida, et Canaris kirjutab pooleteisest miljonist „töövõimelisest sõjavangist“ s.o just nimelt end vangiandnutest, mitte raskelt haavatutena vangivõetutest.
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/IV% ... 0palju.pdf
Niipalju ja veelkord sama palju
Ei saa sõdida ilma kaotusteta, ilma tapetute ja haavatuteta. Ja ilma vangideta. Mitte kellelgi pole kunagi õnnestunud organiseerida lahingutegevust niimoodi, et mitte ükski sõdur või allüksus ei satuks väljapääsmatusse olukorda, piiramisrõngasse, ei jääks ilma relvade või laskemoonata.
Seetõttu oli ka Wehrmachtis, vaatamata kogu saksa organiseeritusele ja korraarmastusele, teadmata kadunute ja vangisattunute arv kolmel esimesel Teise Maailmasõja aastal (kuni 1.september 1942.a) 69 tuhat inimest. Keskmiselt kaks tuhat inimest igas kuus. Seda siis saksa, tõenäoliselt vähendatud arvestuslike andmete põhjal.
Nõukogude Kindralstaabi andmetel võttis Punaarmee sõja esimese aasta jooksul (kuni 1.juuli 1942.a) vangi 17 285 vaenlase sõdurit ja ohvitseri. Järgmisel aastal (kuni 1.juuli 1943.a) võeti vangi 534 tuhat inimest. Tõsi küll, suurema osa neist vangidest moodustasid Donil ja Stalingradi juures ümberpiiratud Saksamaa liitlaste armeede sõdurid (kogu sõja jooksul sattus nõukogude vangi 765 tuhat ungarlast, rumeenlast ja itaallast).
1944.aasta suvel hävitati nõukogude vägede grandioosse ja hiilgavalt läbiviidud Valgevene vabastamise pealetungioperatsioonis („Bagration“) peaaegu täielikult saksa armeegrupp „Mitte“. Siis sattus vangi umbes 80 tuhat saksa sõjaväelast.
Kõik selgub võrdluses. See, mis juhtus Punaarmeega 1941.aasta suvel ja sügisel, väljub tavaarusaamade raamest. Sõdade ajalugu ei tunne midagi taolist.
Kaotused vangide ja teadmata kadunutena moodustasid 1941.aastal (protsentides „keskmisest igakuisest isikkoosseisu arvust“):
Looderindel – 55 %
Läänerindel – 159 % (see pole trükiviga, rinded said pidevalt täiendust, seetõttu võivad summaarsed kaotused olla suuremad kui 100 % kuu keskmisest arvukusest)
Edelarindel – 128 %
Lõunarindel – 49 %
Suhteliselt „tagasihoidlikke“ Lõunarinde arve hinnates tuleb meeles pidada, et Rumeenia armee tehniline varustatus lihtsalt ei võimaldanud tal läbi viia suuri ümberpiiramise ja hävitamise operatsioone...
Kogumike „Grif sekretnosti snjat“ loojate arvates moodustasid vangid umbes 89 % vangide ja teadmata kadunute üldarvust. Seetõttu oli just massiline vangilangemine sõja algul Punaarmee tohutu suurte kaotuste peapõhjuseks.
Läänerindel, sõja peamisel strateegilisel suunal, ületas teadmata kadunute ja vangide arv SEITSE KORDA tapetute arvu.
Oma 32-päevase tegevusaja jooksul 1941.aasta suvel kaotas Keskrinne:
tapetutena – 9199 võitlejat ja komandöri
teadmata kadunutena ja vangidena – 45 824 inimest
ja veel 55 985 inimest on „mittelahinguliste kaotuste“ lahtris.
Teiste sõnadega öeldes ületas „mittelahinguliste kaotuste“ ja vangide arv ÜKSTEIST KORDA lahingus langenute arvu! Ja see on armee? See on sõda? Suur Isamaasõda?
Üldse tasub sellel lahtril – „mittelahingulised kaotused“ – pikemalt peatuda. Oma armastatud sõna „ja“ abil ühendasid kogumiku koostajad ühte lahtrisse „haiguste tõttu surnud ja muude sündmuste tõttu surnud“. Aga neil on ju suur vahe! Kuid seda mõistatust lahendada pole sugugi lihtne.
Samal 146-l leheküljel on tabelis 69 toodud ära üldine haigestunud sõjaväelaste arv. Neid oli kogu Punaarmees 1941.aasta teisel poolel 66 169 inimest. Kahjuks ei lõpe iga haigus tervenemisega. On teada, et sõja ajal hospidalidesse jõudnud haavatutest ja haigetest surid 7,5 %. Tõenäoliselt ei eksi me palju., kui me viime selle proportsiooni üle ka ainult haigetele. Sellisel juhul võime oletada, et 5-6 tuhandet haigestunut (66 169-st) ei õnnestunud arstidel terveks ravida.
Kuid lahtris „haiguste ja muude sündmuste tõttu surnud“ pole mitte viis, vaid 235 tuhat inimest! Mis hirmsad „muud sündmused“ need siis olid, kui nende läbi hukkus rohkem inimesi, kui oli Wehrmachtis Idarindel hukkunud ja teadmata kadunud sõdureid?
Ülaltoodud kohutavad arvud on tõenäoliselt pealegi tunduvalt vähendatud. Reaalsus oli veelgi hirmsam ja häbiväärsem. Asi on selles, et kogumiku „Grif sekretnosti snjat“ andmetel oli kõikidel rinnetel teadmata kadunud ja vangilangenud võitlejate arv justkui kõigest 2 335 000 inimest, samal ajal kui saksa allikad toovad Wehrmachti poolt ainuüksi 1941.aastal vangivõetute arvuks 3,6-3,8 miljonit inimest.
Vaenlase sõjapropaganda? Kuidas võtta, sakslased olid selles küsimuses üsna täpsed ja tagasihoidlikud. Näiteks teatas Hitler 11.detsembril 1941.a Reichstagis esinedes, et Punaarmee kaotused on 21 tuhat tanki, 17 tuhat lennukit, 33 tuhat suurtükki ja 3 806 865 sõjavangi. Nagu näha, ei ületa tema poolt toodud lahingutehnika kaotuste arvud Venemaa kaasaegse ajalooteaduse ametlikke andmeid, aga suurtükkide kaotuste arvu on isegi vähendatud! Samasugust arvu – 3,6 miljonit sõjavangi, kes olid elus 1942.aasta veebruari lõpus – nimetatakse ka Keiteli ja Rosenbergi kirjavahetuses, mis polnud sugugi mõeldud propaganda eesmärgil kasutamiseks.
1941.aasta kuue kuuga sattus vangi 66 kindralit. Aga terve sõja jooksul kokku – 79 kindralit (me ei arvesta siinkohal kindraleid A.B.Šisterit, M.O.Petrovi, F.D.Rubtsovi, I.A.Laskinit ja F.A.Semjonovskit, kes olid vangis ainult mõne tunni või päeva).
Loomulikult on vangisattumise asjaolud erinevad. Autor ei püüa sugugi hinnata kõiki kindraleid ühe mõõdupuuga. Paljud kindralid (Lukin, Karbõšev, Tkatšenko, Šepetov, Antjufejev, Ljubovtsev, Melnikov jt, kokku umbes kakskümmend inimest) sattusid vangi haavatutena, teadvuseta olekus.
Paljud vangisattunutest lükkasid tagasi kõik vaenlase koostööpakkumised ja lasti hitlerlaste poolt maha või piinati surnuks. Niimoodi hukkusid kindralid Alaverdov, Jeršakov, Karbõšev, Makarov, Nikitin, Novikov, Presnjakov, Romanov, Sotenski, Starostin, Tkatšenko, Thor ja Šepetov. Kindralid Aleksejev, Ogurtsov, Sõsojev ja Tsirjulnikov põgenesid vangist ja ületasid rindejoone või liitusid partisanidega.
Kõik see on tõsi. Teise osa kibedast tõest moodustab asjaolu, et suurem osa vangistatud kindralitest unustas ilmselgelt, et isiklikku teenistusrelva ei antud neile ainult selleks, et sellega vehkides oma alluvaid rünnakule ajada. Praegustel humanistidel, kes kutsuvad üles „kaitsetute kindralite raskesse olukorda“ mõistvalt suhtuma, tasub meeles pidada, et ennast vangi andnud komandör hukutas sellega tuhandeid oma sõdureid ja andis fašistide meelevalda sadu tuhandeid rahulikke elanikke. Ja vastutusmäär armee lagundamise ja riigi laostamise eest peab mobiliseeritud kolhoosniku ja kõigi hüvedega ülepuistatud kindrali (kellele riik andis õiguse käsutada tuhandete selliste maameeste elusid) puhul olema erinev.
Juba 1941.aasta juuli lõpuks ületas vangisattunute arv (õigemini uputus) Wehrmachti võime neid valvata ja ülalpidada. 25.juulil 1941.aastal anti välja kindralkortermeistri käsk Nr. 11/4590, mille kohaselt algas osade rahvusrühmade (ukrainlased, valgevenelased, baltimaalased) massiline vangist vabastamine. Selle käsu kehtimisaja jooksul (kuni 13.november 1941.a.) lasti koju 318 770 endist punaarmeelast (peamiselt ukrainlasi – 277 761 inimest).
Nõukogude juhtkonnal tuli kuidagi reageerida oma alamate sellisele ennekuulmatule käitumisele. Kõigis väeosades ja allüksustes loeti ette kuulus Peakorteri käskkiri Nr.270 16.augustist 1941.a. Kas on veel vaja kommentaare moraalse olukorra kohta Punaarmees, kui seal anti välja sellise sisuga käskkirjasid:
„...komandöre ja poliittöötajaid, kes rebivad endalt lahingu ajal eraldusmärgid maha ja deserteeruvad tagalasse või annavad end vangi, tuleb pidada pahatahtlikeks desertöörideks, kelle perekonnad kuuluvad arreteerimisele...
...kui osa punaarmeelasi eelistavad vaenlasele vastupanu organiseerimise asemel enda vangiandmist, siis tuleb nad kõigi vahenditega (nii maaväe kui ka lennuväe) hävitada, aga end vangiandnud punaarmeelaste pered jätta ilma riiklikest abivahenditest ja toetustest...“
Kahjuks ei õnnestunud isegi niisuguste vahenditega äratada omal ajal Vorošilovi poolt kiidetud „nõukogude rahva armastust sõja vastu“. Punaarmeelased jätkasid relvade minemaviskamist ja hajusid massidena metsadesse. Polnud möödas veel kuud aega Käskkirja Nr.270 väljaandmisest, kui 12.septembril võeti vastu Peakorteri direktiiv Nr.001919 tõkestussalkade loomise kohta. Neid pidi olema vähemalt üks rood iga laskurpolgu kohta. Selle direktiivi esimestes ridades oli sõna-sõnalt kirjas:
„Saksa fašismi vastu võitlemise kogemus on näidanud, et meie laskurdiviisides on palju paanilisi ja vaenulikult meelestatud elemente, kes vaenlase esimese surve peale viskavad relvad maha, hakkavad karjuma: „Meid piiratakse ümber“ ja tõmbavad endaga kaasa ka ülejäänud võitlejad. Selle tulemusena aetakse diviis põgenema, materjalosa jäetakse maha ja hiljem hakatakse ükshaaval metsast välja tulema. Selliseid nähtusi ilmneb kõikidel rinnetel...“ (autori rõhuasetus. – M.S).
Selle direktiivi väljaandmise momendiks oli saksa sõjavangis juba poolteist miljonit Punaarmee võitlejat ja komandöri. Vähemalt esineb selline arv Keiteli ja Canarise kirjavahetuses. Kusjuures tasub märkida, et Canaris kirjutab pooleteisest miljonist „töövõimelisest sõjavangist“ s.o just nimelt end vangiandnutest, mitte raskelt haavatutena vangivõetutest.
Viimati muutis Troll, 30 Mär, 2008 14:51, muudetud 1 kord kokku.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
100
Peale selle oli sõja esimestest nädalatest peale massiliselt ülejooksikuid, kes kiirustasid oma väeosa asukohast lahkuma ja end saksa vangi andma juba enne lahingut. Nende kinnihoidmiseks tuli Wehrmachtil luua isegi mitu spetsiaalset laagrit.
Tõsi küll, poliitiliste repressioonide rehabiliteerimise Komisjoni ettekandes on kirjas, et ülejooksikute arv Punaarmees oli päris väike: „sõja esimesel aastal mitte üle 1,4 – 1,5 % üldisest vangilangenute arvust“. Jah, protsentuaalselt on see tõesti vähe, kuid absoluutarvudes on see vähemalt 40 tuhat inimest. Võrrelda seda saksa ülejooksikute arvuga on peaaegu võimatu – kolmel esimesel sõjaaastal oli Wehrmachtis ülejooksikuid 29 inimest!
Juba see sõna ise – „ülejooksik“ – võib lugeja ettekujutuses luua pildi inimesest, kes jookseb mööda välja ja karjub meeleheitlikult: „Niht šissen, Stalin kaputt!“ Teinekord juhtus loomulikult ka nii.
Aga oli ka hoopis teistmoodi. Näiteks läks 22.augustil 1941.aastal sakslaste poole üle major I.Kononov, bolševike partei liige 1929.aastast, Punalipu ordeni kavaler, Frunze nimelise Sõjaväeakadeemia lõpetanu. Läks koos suurema osa oma 436.laskurpolgu (155.LD, 13.Armee, Brjanski rinne) võitlejatega ja isegi koos polgu komissari (!) D.Pantšenkoga. 1941.aasta septembriks oli Kononovi juhtimisel sõjavangidest formeeritud Wehrmachti „102.kasakadiviisis“ 1799 inimest.
Kümned lendurid lendasid sakslaste poole üle oma lahingulennukitega. Hiljem formeeriti neist ja vangilaagrites olnud lenduritest Luftwaffe „vene“ lennuväeosa polkovnik Maltsevi juhtimisel. Nende seas oli ka kaks Nõukogude Liidu Kangelast: hävituslendur kapten Bõtškov ja ründelendur vanemleitnant Antilevski. Ja ka Maltsev ise esitati omal ajal Lenini ordeniga autasustamisele, kuid sattus siis 1938.aasta massirepressioonide ohvriks.
Vabatahtliku vangiandmise ja okupantidega koostöö eest lasti peale sõda maha või poodi üles kakskümmend kolm endist Punaarmee kindralit (arvestamata neid, kes said reetmise eest täisportsu laagriaastaid). Nende seas oli üsna kõrgel ametikohal olnud komandöre:
- Looderinde staabi operatiivosakonna ülem Truhhin
- 2.Löögiarmee juhataja Vlassov
- 32.Armee Sõjanõukogu liige Žilenkov
- 4.laskurkorpuse (3.Armee) komandör Jegorov
- 21.laskurkorpuse (Läänerinne) komandör Zakutnõi
Jah, kümmekond hukatud kindralit rehabiliteeriti postuumselt 50-ndate aastate lõpus. Kuid seejuures ei tasu unustada, et 50-ndate aastate rehabiliteerimised toimusid samade reeglite järgi kui 30-ndate aastate repressioonid: nimekirja järgi, ilma mingi objektiivse uurimiseta, „direktiivorganite“ otsese käsu korras...
1941.aasta oktoobri alguses jõudis Punaarmee kõrgemat juhtkonda haaranud paanika sinnamaani, et G.K.Žukov (sel ajal Leningradi rinde juhataja) saatis vägedesse šifrogrammi Nr.4976 järgmise sisuga:
„...selgitada kogu isikkoosseisule, et kõikide vangiandnute perekonnad lastakse maha ja nende (vangiandnute – M.S) vangist naasmisel lastakse ka nemad kõik maha...“
Tänu jumalale, et niikaugele asi siiski ei läinud, kuid omade pihta laskmine ei lõppenud ühekski päevaks. Ainuüksi sõja esimese nelja kuuga (22.juuni kuni 10.oktoober 1941.a) lasti sõjatribunalide ja NKVD Eriosakondade otsuste põhjal maha 10 201 sõjaväelast. Aga kokku mõisteti terve sõja jooksul ainuüksi sõjatribunalide otsustega süüdi 994 tuhat nõukogude sõdurit, kellest 157 593 inimest lasti maha. SEE TEEB KÜMME DIVIISI MAHALASTUID!
Kõik selgub võrdluses. Saksa ajaloolane Fritz Hahn toob Wehrmachti juhatuse poolt Hitlerile esitatud teatiste põhjal järgmised arvud. Kolme sõja-aasta jooksul (1.september 1939.a kuni 1.september 1942.a) mõisteti mitmemiljonilises Wehrmachtis surma 2271 sõjaväelast, nende seas 11 ohvitseri. See teeb 2 inimest päevas. Aga Punaarmees 1941.aastal – 92 inimest päevas.
Kokku lasti viie sõja-aasta jooksul (1.09.39 – 1.09.44) Wehrmachtis maha 7810 sõdurit ja ohvitseri. Kakskümmend korda vähem kui Punaarmees.
Ja ka desertööre esines Wehrmachti ridades. Müller-Hillebrand väidab, et Saksamaa relvajõududest (armee, lennuvägi, laevastik) deserteerus sõja nelja viimase kuu jooksul 722 inimest. Aga eelnevatel aastatel oli Wehrmachti desertööride arv üldse mõõdetav kahekohalise numbriga.
Ei, need pole lihtsalt erinevad arvud ja kogused. See on juba ühiskonna ja võimu erinev kvaliteet. Tasub märkida ka seda, et punaarmeelaste massiline vangiandmine ei piirdunud sugugi ainult 1941-42 aastaga. Poliitiliste repressioonide rehabiliteerimise Komisjoni ettekande järgi selgub, et isegi 1944.aastal – ajal, mil Punaarmee tungis peale kõikidel rinnetel – sattus vangi 203 tuhat võitlejat ja komandöri.
Teeme nüüd mõned aritmeetilised kokkuvõtted. Püüame arvude absoluutsele täpsusele pretendeermata (juba selliste nähtuste nagu desertöörlus ja sõjavangi sattumine olemus ei võimalda täpset, nimelist arvestust) hinnata üldist vangide ja desertööride arvu 1941.aastal.
Avame kogumiku „Grif sekretnosti snjat“ leheküljelt 152 ja loeme, et armee igakuine keskmine arvukus 1941.aastal mitte ei suurenenud, vaid isegi vähenes mõnevõrra (3 334 400 pealt 2 818 500 peale). Sellise dünaamika ainuke võimalik seletus on see, et täienduste arv oli kaotuste arvust väiksem. Püüame neid mõlemaid hinnata.
Milliseid inimressursse sai Punaarmee 1941.aasta teisel poolel?
Kokku mobiliseeriti 1941.aasta lõpuks 14 miljonit inimest. Loomulikult ei sattunud need kõik tegev-armeesse. Tegevarmee moodustab ainult osa Relvajõududest. On veel ka tagala-, õppe- ja katsetamisteenistused, on laod ja polügoonid, sõjaväe ehitajad ja meedikud...
Näiteks oli sõja alguses Punaarmee ja Sõjalaevastiku teenistuses 4 901 852 inimest. Veel 768 tuhat inimest kutsuti enne sõda nn „õppekogunemistele vägedes“. Kokku – 5,67 miljonit. Kuid neist oli tegevrinnete koosseisus 22.juunil kõigest 3,3 miljonit inimest (58 % üldarvust). Edaspidi kasvas Nõukogude Liidu Relvajõudude igakuine keskmine arvukus kuni 11,4 miljoni inimeseni (juuli 1945), kuid tegevarmees oleva isikkoosseisu suhe jäi umbes samaks – 6,5 miljonit ehk 57 % sõjaväeteenistujate üldarvust.
Sellest proportsioonist (57-58 %) lähtudes võime põhjendatult eeldada, et 1941.aastal sattus mobiliseeritutest tegevarmeesse ainult 8 miljonit inimest. Ja see on minimaalne hinnang. Raske on uskuda, et 6 miljonit mobiliseeritut tugevdasid 1941.aastal kaitset kuskil sügavas tagalas, samal ajal kui Moskva rahvakaitsediviisidesse kirjutati riviteenistuseks kõlbmatuid prillikandjatest professoreid. Peale selle läksid tegevarmee koosseisu 1941.aasta suvel ka teise strateegilise ešeloni väed, seejärel ka varem tagalas olnud sisemaiste sõjaväeringkondade väed ning aasta lõpuks ka osa Kaug-Ida rinde vägedest.
Sellisel moel on see kogu edaspidise arvestuse jaoks väga tähtis arv – 8 miljonit inimest, kes mobiliseeriti 1941.aastal tegevarmee koosseisu – suure tõenäosusega tunduvalt vähendatud. Aga see tähendab seda, et tegevarmee kaotas 1941.aastal minimaalselt 8,5 miljonit inimest! (Esialgne 3 334 400 + 8 miljonit mobiliseeritut – jääk 2 818 500).
Ja nüüd kõige tähtsam: millistest osadest koosnes see tohutu kaotuste arv?
Autori arvates on kõige tõepärasemad hospidalidesse ravile saabunud haavatute arvud. Sügaval tagalas oli nii korda rohkem kui ka arvestus oli vähemalt kahekordne (nii saabumisel kui ka väljakirjutamisel). Niisiis, kogumiku „Grif sekretnosti snjat“ autorid toovad tegevarmee sanitaarkaotuste arvuks (haavatud pluss haigestunud) 1 314 000 inimest. Lähtudes kõikides XX sajandi sõdades keskmiseks kujunenud haavatute ja tapetute vahekorrast 3 : 1, võime oletada, et üle 400 tuhande inimese sai lahinguväljal surma.
Faktiliselt, täpsemalt öeldes tegevarmee väeosade ja –koondiste staapide aruannete järgi, moodustas tapetute ja hospidalides haavadesse surnute arv 567 tuhat inimest. Veel 235 tuhat inimest hukkus mingite saladuslike „muude sündmuste“ tagajärjel või suri haigustesse.
Isegi kui oletada kõige hullemat – mitte ükski haavatu ei pöördunud 1941.aastal rivisse tagasi – ja sellel (täiesti absurdsel) alusel lisada tapetute ja haavadesse surnute nimekirjadesse KÕIK sanitaarkaotused (1 314 000 inimest), siis isegi sel juhul tuleb välja, et 1941.aasta lahingukaotused (s.o tapetud, haavatud, haigustesse surnud) ei ületa 2,1 miljonit inimest.
Järeldus – tegevarmeest kadus jäljetult vähemalt 6,4 miljonit inimest.
Niipalju kui oli tegevarmees 22.juunil 1941.a ja veel sama palju!
Meie poolt saadud tulemus on ebatäpne ja tugevasti vähendatud. Kogu arvestus põhines väga ebakindlal oletusel, et tegevarmeesse saabus enne aasta lõppu ainult 57 % 1941.aasta kutsealustest. Peale selle pöördus suur osa 1,3 miljonist haavatust enne aasta lõppu rivvi tagasi, mis veelgi suurendab „kadunute“ üldarvu.
Sellegipoolest ei ole meie hinnang (6,4 miljonit) vastuolus varem nimetatud arvudega:
- 3,8 miljonit võeti sakslaste poolt vangi
- 1,0 – 1,5 miljonit desertööri hoidus nii rindest kui ka sõjavangist kõrvale
Vahe (6,4 – 3,8 – 1,5), s.o umbes miljon inimest, - moodustasid (nii hirmus kui sellest kirjutamine ka pole) paanilisel põgenemisel mahajäetud haavatud ja rinnete ettekannetes märkimata jäänud tapetud.
Ja mis on väga imelik – nõukogude „ajaloolased“ ei pidanud seda kunagi üheks (isegi mitte vähetähtsaks) põhjuseks sellele, mida nad nimetasid „Punaarmee ajutiseks ebaõnneks“.
Vaat tankidiislite halb õhufilter – see on tähtis hävingu põhjus ja sellest kirjutatakse palju. Mootoril AM-35 tuli küünlad pärast kolme lahingulendu välja vahetada – selle kohta on kirjutatud terved paberimäed. Kiievi kindlustatud rajooni dottide ambrasuuridel olid vananenud tüüpi kuulipildujakatted – see on nende arust väga oluline.
Kõik need on tähtsad arutlusteemad. Aga see, et MILJONID Punaarmee võitlejad kadusid teadmata kuhu – see on pisiasi, sellel pole sõjaajalooga mingit pistmist...
Peale selle oli sõja esimestest nädalatest peale massiliselt ülejooksikuid, kes kiirustasid oma väeosa asukohast lahkuma ja end saksa vangi andma juba enne lahingut. Nende kinnihoidmiseks tuli Wehrmachtil luua isegi mitu spetsiaalset laagrit.
Tõsi küll, poliitiliste repressioonide rehabiliteerimise Komisjoni ettekandes on kirjas, et ülejooksikute arv Punaarmees oli päris väike: „sõja esimesel aastal mitte üle 1,4 – 1,5 % üldisest vangilangenute arvust“. Jah, protsentuaalselt on see tõesti vähe, kuid absoluutarvudes on see vähemalt 40 tuhat inimest. Võrrelda seda saksa ülejooksikute arvuga on peaaegu võimatu – kolmel esimesel sõjaaastal oli Wehrmachtis ülejooksikuid 29 inimest!
Juba see sõna ise – „ülejooksik“ – võib lugeja ettekujutuses luua pildi inimesest, kes jookseb mööda välja ja karjub meeleheitlikult: „Niht šissen, Stalin kaputt!“ Teinekord juhtus loomulikult ka nii.
Aga oli ka hoopis teistmoodi. Näiteks läks 22.augustil 1941.aastal sakslaste poole üle major I.Kononov, bolševike partei liige 1929.aastast, Punalipu ordeni kavaler, Frunze nimelise Sõjaväeakadeemia lõpetanu. Läks koos suurema osa oma 436.laskurpolgu (155.LD, 13.Armee, Brjanski rinne) võitlejatega ja isegi koos polgu komissari (!) D.Pantšenkoga. 1941.aasta septembriks oli Kononovi juhtimisel sõjavangidest formeeritud Wehrmachti „102.kasakadiviisis“ 1799 inimest.
Kümned lendurid lendasid sakslaste poole üle oma lahingulennukitega. Hiljem formeeriti neist ja vangilaagrites olnud lenduritest Luftwaffe „vene“ lennuväeosa polkovnik Maltsevi juhtimisel. Nende seas oli ka kaks Nõukogude Liidu Kangelast: hävituslendur kapten Bõtškov ja ründelendur vanemleitnant Antilevski. Ja ka Maltsev ise esitati omal ajal Lenini ordeniga autasustamisele, kuid sattus siis 1938.aasta massirepressioonide ohvriks.
Vabatahtliku vangiandmise ja okupantidega koostöö eest lasti peale sõda maha või poodi üles kakskümmend kolm endist Punaarmee kindralit (arvestamata neid, kes said reetmise eest täisportsu laagriaastaid). Nende seas oli üsna kõrgel ametikohal olnud komandöre:
- Looderinde staabi operatiivosakonna ülem Truhhin
- 2.Löögiarmee juhataja Vlassov
- 32.Armee Sõjanõukogu liige Žilenkov
- 4.laskurkorpuse (3.Armee) komandör Jegorov
- 21.laskurkorpuse (Läänerinne) komandör Zakutnõi
Jah, kümmekond hukatud kindralit rehabiliteeriti postuumselt 50-ndate aastate lõpus. Kuid seejuures ei tasu unustada, et 50-ndate aastate rehabiliteerimised toimusid samade reeglite järgi kui 30-ndate aastate repressioonid: nimekirja järgi, ilma mingi objektiivse uurimiseta, „direktiivorganite“ otsese käsu korras...
1941.aasta oktoobri alguses jõudis Punaarmee kõrgemat juhtkonda haaranud paanika sinnamaani, et G.K.Žukov (sel ajal Leningradi rinde juhataja) saatis vägedesse šifrogrammi Nr.4976 järgmise sisuga:
„...selgitada kogu isikkoosseisule, et kõikide vangiandnute perekonnad lastakse maha ja nende (vangiandnute – M.S) vangist naasmisel lastakse ka nemad kõik maha...“
Tänu jumalale, et niikaugele asi siiski ei läinud, kuid omade pihta laskmine ei lõppenud ühekski päevaks. Ainuüksi sõja esimese nelja kuuga (22.juuni kuni 10.oktoober 1941.a) lasti sõjatribunalide ja NKVD Eriosakondade otsuste põhjal maha 10 201 sõjaväelast. Aga kokku mõisteti terve sõja jooksul ainuüksi sõjatribunalide otsustega süüdi 994 tuhat nõukogude sõdurit, kellest 157 593 inimest lasti maha. SEE TEEB KÜMME DIVIISI MAHALASTUID!
Kõik selgub võrdluses. Saksa ajaloolane Fritz Hahn toob Wehrmachti juhatuse poolt Hitlerile esitatud teatiste põhjal järgmised arvud. Kolme sõja-aasta jooksul (1.september 1939.a kuni 1.september 1942.a) mõisteti mitmemiljonilises Wehrmachtis surma 2271 sõjaväelast, nende seas 11 ohvitseri. See teeb 2 inimest päevas. Aga Punaarmees 1941.aastal – 92 inimest päevas.
Kokku lasti viie sõja-aasta jooksul (1.09.39 – 1.09.44) Wehrmachtis maha 7810 sõdurit ja ohvitseri. Kakskümmend korda vähem kui Punaarmees.
Ja ka desertööre esines Wehrmachti ridades. Müller-Hillebrand väidab, et Saksamaa relvajõududest (armee, lennuvägi, laevastik) deserteerus sõja nelja viimase kuu jooksul 722 inimest. Aga eelnevatel aastatel oli Wehrmachti desertööride arv üldse mõõdetav kahekohalise numbriga.
Ei, need pole lihtsalt erinevad arvud ja kogused. See on juba ühiskonna ja võimu erinev kvaliteet. Tasub märkida ka seda, et punaarmeelaste massiline vangiandmine ei piirdunud sugugi ainult 1941-42 aastaga. Poliitiliste repressioonide rehabiliteerimise Komisjoni ettekande järgi selgub, et isegi 1944.aastal – ajal, mil Punaarmee tungis peale kõikidel rinnetel – sattus vangi 203 tuhat võitlejat ja komandöri.
Teeme nüüd mõned aritmeetilised kokkuvõtted. Püüame arvude absoluutsele täpsusele pretendeermata (juba selliste nähtuste nagu desertöörlus ja sõjavangi sattumine olemus ei võimalda täpset, nimelist arvestust) hinnata üldist vangide ja desertööride arvu 1941.aastal.
Avame kogumiku „Grif sekretnosti snjat“ leheküljelt 152 ja loeme, et armee igakuine keskmine arvukus 1941.aastal mitte ei suurenenud, vaid isegi vähenes mõnevõrra (3 334 400 pealt 2 818 500 peale). Sellise dünaamika ainuke võimalik seletus on see, et täienduste arv oli kaotuste arvust väiksem. Püüame neid mõlemaid hinnata.
Milliseid inimressursse sai Punaarmee 1941.aasta teisel poolel?
Kokku mobiliseeriti 1941.aasta lõpuks 14 miljonit inimest. Loomulikult ei sattunud need kõik tegev-armeesse. Tegevarmee moodustab ainult osa Relvajõududest. On veel ka tagala-, õppe- ja katsetamisteenistused, on laod ja polügoonid, sõjaväe ehitajad ja meedikud...
Näiteks oli sõja alguses Punaarmee ja Sõjalaevastiku teenistuses 4 901 852 inimest. Veel 768 tuhat inimest kutsuti enne sõda nn „õppekogunemistele vägedes“. Kokku – 5,67 miljonit. Kuid neist oli tegevrinnete koosseisus 22.juunil kõigest 3,3 miljonit inimest (58 % üldarvust). Edaspidi kasvas Nõukogude Liidu Relvajõudude igakuine keskmine arvukus kuni 11,4 miljoni inimeseni (juuli 1945), kuid tegevarmees oleva isikkoosseisu suhe jäi umbes samaks – 6,5 miljonit ehk 57 % sõjaväeteenistujate üldarvust.
Sellest proportsioonist (57-58 %) lähtudes võime põhjendatult eeldada, et 1941.aastal sattus mobiliseeritutest tegevarmeesse ainult 8 miljonit inimest. Ja see on minimaalne hinnang. Raske on uskuda, et 6 miljonit mobiliseeritut tugevdasid 1941.aastal kaitset kuskil sügavas tagalas, samal ajal kui Moskva rahvakaitsediviisidesse kirjutati riviteenistuseks kõlbmatuid prillikandjatest professoreid. Peale selle läksid tegevarmee koosseisu 1941.aasta suvel ka teise strateegilise ešeloni väed, seejärel ka varem tagalas olnud sisemaiste sõjaväeringkondade väed ning aasta lõpuks ka osa Kaug-Ida rinde vägedest.
Sellisel moel on see kogu edaspidise arvestuse jaoks väga tähtis arv – 8 miljonit inimest, kes mobiliseeriti 1941.aastal tegevarmee koosseisu – suure tõenäosusega tunduvalt vähendatud. Aga see tähendab seda, et tegevarmee kaotas 1941.aastal minimaalselt 8,5 miljonit inimest! (Esialgne 3 334 400 + 8 miljonit mobiliseeritut – jääk 2 818 500).
Ja nüüd kõige tähtsam: millistest osadest koosnes see tohutu kaotuste arv?
Autori arvates on kõige tõepärasemad hospidalidesse ravile saabunud haavatute arvud. Sügaval tagalas oli nii korda rohkem kui ka arvestus oli vähemalt kahekordne (nii saabumisel kui ka väljakirjutamisel). Niisiis, kogumiku „Grif sekretnosti snjat“ autorid toovad tegevarmee sanitaarkaotuste arvuks (haavatud pluss haigestunud) 1 314 000 inimest. Lähtudes kõikides XX sajandi sõdades keskmiseks kujunenud haavatute ja tapetute vahekorrast 3 : 1, võime oletada, et üle 400 tuhande inimese sai lahinguväljal surma.
Faktiliselt, täpsemalt öeldes tegevarmee väeosade ja –koondiste staapide aruannete järgi, moodustas tapetute ja hospidalides haavadesse surnute arv 567 tuhat inimest. Veel 235 tuhat inimest hukkus mingite saladuslike „muude sündmuste“ tagajärjel või suri haigustesse.
Isegi kui oletada kõige hullemat – mitte ükski haavatu ei pöördunud 1941.aastal rivisse tagasi – ja sellel (täiesti absurdsel) alusel lisada tapetute ja haavadesse surnute nimekirjadesse KÕIK sanitaarkaotused (1 314 000 inimest), siis isegi sel juhul tuleb välja, et 1941.aasta lahingukaotused (s.o tapetud, haavatud, haigustesse surnud) ei ületa 2,1 miljonit inimest.
Järeldus – tegevarmeest kadus jäljetult vähemalt 6,4 miljonit inimest.
Niipalju kui oli tegevarmees 22.juunil 1941.a ja veel sama palju!
Meie poolt saadud tulemus on ebatäpne ja tugevasti vähendatud. Kogu arvestus põhines väga ebakindlal oletusel, et tegevarmeesse saabus enne aasta lõppu ainult 57 % 1941.aasta kutsealustest. Peale selle pöördus suur osa 1,3 miljonist haavatust enne aasta lõppu rivvi tagasi, mis veelgi suurendab „kadunute“ üldarvu.
Sellegipoolest ei ole meie hinnang (6,4 miljonit) vastuolus varem nimetatud arvudega:
- 3,8 miljonit võeti sakslaste poolt vangi
- 1,0 – 1,5 miljonit desertööri hoidus nii rindest kui ka sõjavangist kõrvale
Vahe (6,4 – 3,8 – 1,5), s.o umbes miljon inimest, - moodustasid (nii hirmus kui sellest kirjutamine ka pole) paanilisel põgenemisel mahajäetud haavatud ja rinnete ettekannetes märkimata jäänud tapetud.
Ja mis on väga imelik – nõukogude „ajaloolased“ ei pidanud seda kunagi üheks (isegi mitte vähetähtsaks) põhjuseks sellele, mida nad nimetasid „Punaarmee ajutiseks ebaõnneks“.
Vaat tankidiislite halb õhufilter – see on tähtis hävingu põhjus ja sellest kirjutatakse palju. Mootoril AM-35 tuli küünlad pärast kolme lahingulendu välja vahetada – selle kohta on kirjutatud terved paberimäed. Kiievi kindlustatud rajooni dottide ambrasuuridel olid vananenud tüüpi kuulipildujakatted – see on nende arust väga oluline.
Kõik need on tähtsad arutlusteemad. Aga see, et MILJONID Punaarmee võitlejad kadusid teadmata kuhu – see on pisiasi, sellel pole sõjaajalooga mingit pistmist...
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Nii, nüüd üks tähtis uudis. Pärast andruse postitust:
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 131#127131
jäi asi mulle hinge kripeldama ja ma püüdsin igati raamatu autori Mark Soloniniga kontakti leida. Tükk aega see ei õnnestunud, kuna netis leidunud mailiaadressid ei töötanud enam või ei saanud ma sealt vastust. Täna aga õnnestus ühel vene foorumil Mark Soloniniga kontakti saada ja paluda talt luba tema raamatute eesti keelde tõlkimiseks. Siin on tema vastus:
Здравствуйте, Андрес
Спасибо за письмо и лестный отзыв о моих книгах.
Что касается бесплатного размещения их текстов, то для меня это сложный вопрос. Прошу Вас принять во внимание, что гонорары от продажи книг - это ЕДИНСТВЕННЫЙ источники средств для меня и
моей семьи. В отличии от товарища Гареева ( и еще нескольких тысяч докторов исторических наук ) я не получаю жалования из госбюджета.
Тем не менее, давайте решим этот сложный вопрос следующим образом :
1. Размещение в Интернете полного текста моих книг на русском языкe недопустимо
2. Размещение в Интернете в бесплатном доступе текста на эстонском языке возможно.
Логика очень простая - книжный рынок Эстонии слишком мал для того, чтобы издания "бумажной" книги принесло ощутимую выгоду издателю
и мне. Так что - пускай желающие читают в Интернете бесплатно.
Есть более интересный для меня вопрос - издание книг в Финляндии
на финском языке. Я веду поиски в этом направлении, но пока безрезультатно. Если Вы сможете мне в этом помочь хотя бы минимальной информацией - буду Вам весьма благодарен.
С уважением,
Марк Солонин
Nii et nüüd on rahu majas ja autori luba tema raamatud eesti keeles Internetti üles panna olemas. Aga küsimus soome keelde tõlkimisest jääb lahtiseks, siin ei oska mina kuidagi aidata. Äkki oskab keegi meie soome sõpradest siinkohal aidata või nõu anda?
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 131#127131
jäi asi mulle hinge kripeldama ja ma püüdsin igati raamatu autori Mark Soloniniga kontakti leida. Tükk aega see ei õnnestunud, kuna netis leidunud mailiaadressid ei töötanud enam või ei saanud ma sealt vastust. Täna aga õnnestus ühel vene foorumil Mark Soloniniga kontakti saada ja paluda talt luba tema raamatute eesti keelde tõlkimiseks. Siin on tema vastus:
Здравствуйте, Андрес
Спасибо за письмо и лестный отзыв о моих книгах.
Что касается бесплатного размещения их текстов, то для меня это сложный вопрос. Прошу Вас принять во внимание, что гонорары от продажи книг - это ЕДИНСТВЕННЫЙ источники средств для меня и
моей семьи. В отличии от товарища Гареева ( и еще нескольких тысяч докторов исторических наук ) я не получаю жалования из госбюджета.
Тем не менее, давайте решим этот сложный вопрос следующим образом :
1. Размещение в Интернете полного текста моих книг на русском языкe недопустимо
2. Размещение в Интернете в бесплатном доступе текста на эстонском языке возможно.
Логика очень простая - книжный рынок Эстонии слишком мал для того, чтобы издания "бумажной" книги принесло ощутимую выгоду издателю
и мне. Так что - пускай желающие читают в Интернете бесплатно.
Есть более интересный для меня вопрос - издание книг в Финляндии
на финском языке. Я веду поиски в этом направлении, но пока безрезультатно. Если Вы сможете мне в этом помочь хотя бы минимальной информацией - буду Вам весьма благодарен.
С уважением,
Марк Солонин
Nii et nüüd on rahu majas ja autori luba tema raamatud eesti keeles Internetti üles panna olemas. Aga küsimus soome keelde tõlkimisest jääb lahtiseks, siin ei oska mina kuidagi aidata. Äkki oskab keegi meie soome sõpradest siinkohal aidata või nõu anda?
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
-
kari lumppio
- Liige
- Postitusi: 312
- Liitunud: 30 Mär, 2005 9:46
- Asukoht: Espoo, Soome
- Kontakt:
Tere!Troll kirjutas: Aga küsimus soome keelde tõlkimisest jääb lahtiseks, siin ei oska mina kuidagi aidata. Äkki oskab keegi meie soome sõpradest siinkohal aidata või nõu anda?
Ma võiksin Solonini soovi panna ühele soome ajaloofoorumile ( agricola.utu.fi ) ning ka muidu sondeerida pinda niikui suudan. Mõtlesin ka ise, et eriti selle käesoleva raamatu algusosa vajaks hädasti publitseerimist soome keeles.
Viimastel aastatel on vene autorite sõjaraamatuid publitseeritud soomes nii et arvatavasti turuosa oleks olemas.
Kari
EDIT: agricola.utu.fi - tehtud!
http://agricola.utu.fi/keskustelu/viewtopic.php?t=1481
Võib arvata, et Solonin pidas Soomes avaldamisel silmas eelkõige oma neljandat raamatut "25. ijunja. Glupost ili agressija?", mis käib otse Soome ja NSV Liidu vahel toimunu kohta. Seal ta vaidleb ka Soome ajaloolastega, rääkimata Vene omadest, kes on spetsialiseerunud Soome küsimustele ja keda on Soomes avaldatud.
101
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/IV% ... koorem.pdf
Valiku koorem
See fanaatiline visadus, millega punaarmeelaste ahelikud ründasid vööni lumes olles surmakülvavaid soome kuulipildujaid, vapustas lääne sõjaväespetsialistide kujutlusvõimet. Nad kirjutavad veel tänini raamatuid „saladuslikust slaavi hingest“, vene talupojale omasest „fatalismist“ ja muid imelisi tarkusi. See pole ka üllatav. Söönu ei mõista nälginut.
1940.aasta veebruaris oli punaarmeelasel Karjala maakitsusel (nagu igal inimesel igal ajal) valik. Võis politruki kisa ja sõimu saatel rünnakule minna. Kõige tõenäolisemalt ta tapetakse.
Kodukülla saadetakse teatis, et ta langes võitluses valgesoomlastega vaprate surma. Lesele antakse mingisugunegi riiklik toetus. Ja kui jumal annab, lubatakse tapetu pojal sõita kolhoosist linna, seal astub ta tööstuskooli ja saab inimeseks. Aga kui veab? Aga kui ei tapeta, vaid ainult haavatakse? Ja kui sanitarid ta enne külmumist lumest üles korjavad? Siis võib ka medali saada ning hiljem saab kui sõjainvaliid õiguse kingsepana töötada. Ikkagi parem kui kolhoosis mitte millegi eest orjata.
Võis ka politruki kuradile saata ja metsa joosta. Näed, siin see mets on, käega katsuda! Siis muutub kõik väga lihtsaks. Millega sõda lõpeb – pole vaja arvatagi. Pärast sõda leitakse kõik need üles, kes end soomlastele vangi andsid. Leitakse üles ja lastakse maha. Või määndatakse laagris surnuks. Kõik need, kes metsa peitusid, leitakse samuti üles ja lastakse maha. Kogu elu metsas ei istu. Siin pole teile Singapur Okinawaga. Kliima on teine. Ja keegi ei hakka teda NKVD eest peitma. Leitakse üles ja lüüakse maha. Aga sellest, mis saab „reeturi ja rahvavaenlase“ perekonnast, ei taha isegi mõelda. Vaat selline lihtne „alternatiiv“. Kus nüüd lääne inimestel seda mõista...
1941.aasta suvel juhtus enneolematu. Nõukogude inimese ees avanes võimalus otsustada oma saatuse üle ilma hirmuta „armsa partei“ ja tema kuulsusrikka „relvastatud väesalga“ ees.
Pole teda, NKVD-d ja ka partei rajoonikomitee uks on pärani lahti ning armastatud juhi kipskuju vedeleb trepil maas. Aga sakslased muudkui pressivad ja pressivad peale, rindeteadetes kirjutatakse juba „Vjazma suunast“.
Siin on ka lollile selge, misssugune „suund“ on järgmiseks. Teadjad inimesed räägivad, et „vunts“ on juba Moskvast jalga lasknud, aga Kremlis istub tema teisik ja ootab sakslasi. Ja kuhu meil, lihtsatel maameestel, siis minna?
Vaikiv enamik (aga meie maal oli see pärast 1937.aastat eriti vaikiv) otsustas selle küsimuse nii, nagu eelmistes peatükkides kirjas on. Polnud ei miitinguid ega „sõdurite komiteesid“. Vaikides visati vintpüss minema, vaikides roniti välja tanki ära tüüdanud teraskarbist, rebiti lõkmed maha ja seati end sisse tohutu suures vangikolonnis, mis kümmekonna sakslasest valvuri saatel läände venis. Kahju, et suur proletaarne poeet (Majakovski – Troll) ei elanud nende päevadeni ja ei näinud, kuidas materialiseerub tema metafoor „üksikute tilkade sulandumisest massidesse...“
Kuid. Oli ka neid (ja neid sai iga kuuga aina rohkem), keda ei rahuldanud passiivne lahenduse ootamine. Ja nii rindel kui ka saksa tagalas leidus neid, kes kiirustasid uute „peremeeste“ juurde teenistusse.
Üsna oluliseks okupantidega koostöö vormiks sai endiste nõukogude kodanike osalemine vaenlase sõjapropagandas. Hitlerlaste kontrolli all anti välja mitutsada ajalehte, toimusid raadioülekanded vene, ukraina ja teistes keeltes. Mõned kohalikud ajalehed (näiteks Orjoli „Retš“ ja Pihkva „Za Rodinu“) levisid üle kogu okupeeritud Vene NFSV territooriumi. Esialgu töötas see „press“ kahe põhilise teema kallal: sütitas metsikut, loomalikku viha juutide vastu ja jutustas helgest tulevikust, mis saabub pärast „kuulsusrikka saksa armee“ võitu. Varsti suruti see kõik tahaplaanile uue põhiidee poolt: vajadusest vabatahtliku sunnitööga tänada fašistlikke vallutajaid „vabastamise“ eest.
Muideks – tööst. Ei saa minna mööda faktist, et okupeeritud territooriumil hoidsid raudteed töös 615 tuhat inimest (1.jaanuar 1943.a. seisuga), kellest 511 tuhat olid endised nõukogude kodanikud...
Juba sõja esimestel kuudel hakati kõikidel NSVL-u okupeeritud rajoonides looma igasuguseid „korrapidamisteenistusi“, „kaitsekomandosid“, „kaitsesalku“, mida rahvakeeli kutsuti „politsaideks“. Erinevad polnud mitte ainult nimetused, vaid ka formeerimise moodused ja nende jõudude alluvuse kord.
Esialgu loodi paljud neist allüksustest talupoegade endi poolt (eriti maakohtades) kui omakaitsejõud, mis kaitsesid elanikke metsades pesitsevate relvastatud desertööride bandede eest. Stalini korraldus muuta kogu sakslaste poolt okupeeritud territoorium põlenud kõrbeks, aitas tunduvalt kaasa „politsaide“ arvukuse kasvule. Legendaarne nõukogude diversantide patriarh, neljast sõjast osavõtnu polkovnik I.Starinov ütles oma 2000.aastal avaldatud artiklis: „Tuli välja, et me ise tõukasime kohalikke elanikke sakslaste teenistusse... pärast sellise loosungi ilmumist formeerisid sakslased politsei, mille koosseisus oli 900 tuhat inimest“
See arv – 900 tuhat inimest – on tõenäoliselt mitmekordselt suurendatud. See väljendab arvatavasti lihtsalt partisanisõja praktiku isiklikke muljeid selle kohta, et „politsei oli igal sammul“. Kaasaegsete vene uurijate andmetel oli „politsaide“ arvukus okupeeritud Vene NFSV territooriumil tunduvalt väiksem – umbes 70-80 tuhat inimest 1942.aasta lõpus.
Sedamööda, kuidas rinne liikus ikka kaugemale ja kaugemale itta, hakkasid okupatsioonivõimud viima neid omaalgatuslikke relvastatud formeeringuid neile sobiva „ühise nimetaja“ alla. Ühist vormiriietust „politsaidele“ ei ilmunudki, kuid käisesidemed nummerdati ja varustati saksa komandatuuri pitsatiga, relvakandmisluba oli enamalt jaolt vaja uuendada kord kuus. Lisaks isikkoosseisu suuruselt kõige arvukamatele „kohalikele politsaidele“ loodi ka politseipataljonid, mille koosseisus oli tavaliselt 500-600 inimest. Nende kohustuseks oli suurte karistusoperatsioonide läbiviimine. Juhtivkoosseis koosnes neis enamuses sakslastest. Kui üha tugevneva partisanisõja vastu võitlemiseks hakkas vabatahtlikest puudus tulema, hakati „politsaisse“ mehi võtma ka sundkorras.
Üsna levinud meetodiks oli karistussalklaste „import“ teistest regioonidest. Näiteks loodi kolmemiljonilises Leedus juba sõja esimestel kuudel 22 politseipataljoni. Väikeses Eestis loodi 26 politseipataljoni, mille koosseisus oli 10 tuhat inimest. Lätis kuulus igat tüüpi politsei-, valve- ja piirivalveüksustesse kokku üle 50 tuhande inimese. Suurem osa neist jõududest tegutses väljaspool Baltikumi – peamiselt Valgevenes, Poolas ja Leningradi oblastis, kus nad said isegi tolle hullumeelse aja kohta kurikuulsaks oma erakordselt julmade karistusaktsioonidega partisanirajoonides. 1944.aasta suvel-sügisel algas üksuste suurendamine, kõikide kohalike salkade koondamine suurtesse väeformeeringutesse. Eestis formeeriti 20.SS-diviis ja mingi 300.eriotstarbeline diviis. Kaks SS-diviisi (15. ja 19.) formeeriti Lätis.
Suhteliselt väiksem oli okupantide käsilaste arv vaeses Valgevenes, kuid ka seal erines olukord rabavalt nõukogude propagandakirjanduse poolt loodud „partisaniparadiisi“ kujutlusest. 1941.aasta sügisel oli „Valgevene enesekaitsekorpuses“ üle 20 tuhande liikme. 1944.aasta aprillis hakati formeerima 39-t nn „Valgevene omakaitse“ pataljoni, mis selle loojate kujutluses pidi saama mitte politseüksuseks, vaid täisväärtuslikuks sõjaväeosaks, mis oleks suuteline koos Wehrmachtiga Punaarmee pealetungi peatama. Lõpuks, 1944.aasta hilissügisel, loodi igasugustest Valgevene kollaboristlikest formeeringutest 30.SS-diviis. Tasub märkida ka seda fakti: NKVD kindrali Kobulovi ettekandest järeldub, et 1944.a septembrist kuni 1945.aasta märtsini arreteeriti Valgevenes umbes 100 tuhat „desertööri ja okupantide käsilast“.
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/IV% ... koorem.pdf
Valiku koorem
See fanaatiline visadus, millega punaarmeelaste ahelikud ründasid vööni lumes olles surmakülvavaid soome kuulipildujaid, vapustas lääne sõjaväespetsialistide kujutlusvõimet. Nad kirjutavad veel tänini raamatuid „saladuslikust slaavi hingest“, vene talupojale omasest „fatalismist“ ja muid imelisi tarkusi. See pole ka üllatav. Söönu ei mõista nälginut.
1940.aasta veebruaris oli punaarmeelasel Karjala maakitsusel (nagu igal inimesel igal ajal) valik. Võis politruki kisa ja sõimu saatel rünnakule minna. Kõige tõenäolisemalt ta tapetakse.
Kodukülla saadetakse teatis, et ta langes võitluses valgesoomlastega vaprate surma. Lesele antakse mingisugunegi riiklik toetus. Ja kui jumal annab, lubatakse tapetu pojal sõita kolhoosist linna, seal astub ta tööstuskooli ja saab inimeseks. Aga kui veab? Aga kui ei tapeta, vaid ainult haavatakse? Ja kui sanitarid ta enne külmumist lumest üles korjavad? Siis võib ka medali saada ning hiljem saab kui sõjainvaliid õiguse kingsepana töötada. Ikkagi parem kui kolhoosis mitte millegi eest orjata.
Võis ka politruki kuradile saata ja metsa joosta. Näed, siin see mets on, käega katsuda! Siis muutub kõik väga lihtsaks. Millega sõda lõpeb – pole vaja arvatagi. Pärast sõda leitakse kõik need üles, kes end soomlastele vangi andsid. Leitakse üles ja lastakse maha. Või määndatakse laagris surnuks. Kõik need, kes metsa peitusid, leitakse samuti üles ja lastakse maha. Kogu elu metsas ei istu. Siin pole teile Singapur Okinawaga. Kliima on teine. Ja keegi ei hakka teda NKVD eest peitma. Leitakse üles ja lüüakse maha. Aga sellest, mis saab „reeturi ja rahvavaenlase“ perekonnast, ei taha isegi mõelda. Vaat selline lihtne „alternatiiv“. Kus nüüd lääne inimestel seda mõista...
1941.aasta suvel juhtus enneolematu. Nõukogude inimese ees avanes võimalus otsustada oma saatuse üle ilma hirmuta „armsa partei“ ja tema kuulsusrikka „relvastatud väesalga“ ees.
Pole teda, NKVD-d ja ka partei rajoonikomitee uks on pärani lahti ning armastatud juhi kipskuju vedeleb trepil maas. Aga sakslased muudkui pressivad ja pressivad peale, rindeteadetes kirjutatakse juba „Vjazma suunast“.
Siin on ka lollile selge, misssugune „suund“ on järgmiseks. Teadjad inimesed räägivad, et „vunts“ on juba Moskvast jalga lasknud, aga Kremlis istub tema teisik ja ootab sakslasi. Ja kuhu meil, lihtsatel maameestel, siis minna?
Vaikiv enamik (aga meie maal oli see pärast 1937.aastat eriti vaikiv) otsustas selle küsimuse nii, nagu eelmistes peatükkides kirjas on. Polnud ei miitinguid ega „sõdurite komiteesid“. Vaikides visati vintpüss minema, vaikides roniti välja tanki ära tüüdanud teraskarbist, rebiti lõkmed maha ja seati end sisse tohutu suures vangikolonnis, mis kümmekonna sakslasest valvuri saatel läände venis. Kahju, et suur proletaarne poeet (Majakovski – Troll) ei elanud nende päevadeni ja ei näinud, kuidas materialiseerub tema metafoor „üksikute tilkade sulandumisest massidesse...“
Kuid. Oli ka neid (ja neid sai iga kuuga aina rohkem), keda ei rahuldanud passiivne lahenduse ootamine. Ja nii rindel kui ka saksa tagalas leidus neid, kes kiirustasid uute „peremeeste“ juurde teenistusse.
Üsna oluliseks okupantidega koostöö vormiks sai endiste nõukogude kodanike osalemine vaenlase sõjapropagandas. Hitlerlaste kontrolli all anti välja mitutsada ajalehte, toimusid raadioülekanded vene, ukraina ja teistes keeltes. Mõned kohalikud ajalehed (näiteks Orjoli „Retš“ ja Pihkva „Za Rodinu“) levisid üle kogu okupeeritud Vene NFSV territooriumi. Esialgu töötas see „press“ kahe põhilise teema kallal: sütitas metsikut, loomalikku viha juutide vastu ja jutustas helgest tulevikust, mis saabub pärast „kuulsusrikka saksa armee“ võitu. Varsti suruti see kõik tahaplaanile uue põhiidee poolt: vajadusest vabatahtliku sunnitööga tänada fašistlikke vallutajaid „vabastamise“ eest.
Muideks – tööst. Ei saa minna mööda faktist, et okupeeritud territooriumil hoidsid raudteed töös 615 tuhat inimest (1.jaanuar 1943.a. seisuga), kellest 511 tuhat olid endised nõukogude kodanikud...
Juba sõja esimestel kuudel hakati kõikidel NSVL-u okupeeritud rajoonides looma igasuguseid „korrapidamisteenistusi“, „kaitsekomandosid“, „kaitsesalku“, mida rahvakeeli kutsuti „politsaideks“. Erinevad polnud mitte ainult nimetused, vaid ka formeerimise moodused ja nende jõudude alluvuse kord.
Esialgu loodi paljud neist allüksustest talupoegade endi poolt (eriti maakohtades) kui omakaitsejõud, mis kaitsesid elanikke metsades pesitsevate relvastatud desertööride bandede eest. Stalini korraldus muuta kogu sakslaste poolt okupeeritud territoorium põlenud kõrbeks, aitas tunduvalt kaasa „politsaide“ arvukuse kasvule. Legendaarne nõukogude diversantide patriarh, neljast sõjast osavõtnu polkovnik I.Starinov ütles oma 2000.aastal avaldatud artiklis: „Tuli välja, et me ise tõukasime kohalikke elanikke sakslaste teenistusse... pärast sellise loosungi ilmumist formeerisid sakslased politsei, mille koosseisus oli 900 tuhat inimest“
See arv – 900 tuhat inimest – on tõenäoliselt mitmekordselt suurendatud. See väljendab arvatavasti lihtsalt partisanisõja praktiku isiklikke muljeid selle kohta, et „politsei oli igal sammul“. Kaasaegsete vene uurijate andmetel oli „politsaide“ arvukus okupeeritud Vene NFSV territooriumil tunduvalt väiksem – umbes 70-80 tuhat inimest 1942.aasta lõpus.
Sedamööda, kuidas rinne liikus ikka kaugemale ja kaugemale itta, hakkasid okupatsioonivõimud viima neid omaalgatuslikke relvastatud formeeringuid neile sobiva „ühise nimetaja“ alla. Ühist vormiriietust „politsaidele“ ei ilmunudki, kuid käisesidemed nummerdati ja varustati saksa komandatuuri pitsatiga, relvakandmisluba oli enamalt jaolt vaja uuendada kord kuus. Lisaks isikkoosseisu suuruselt kõige arvukamatele „kohalikele politsaidele“ loodi ka politseipataljonid, mille koosseisus oli tavaliselt 500-600 inimest. Nende kohustuseks oli suurte karistusoperatsioonide läbiviimine. Juhtivkoosseis koosnes neis enamuses sakslastest. Kui üha tugevneva partisanisõja vastu võitlemiseks hakkas vabatahtlikest puudus tulema, hakati „politsaisse“ mehi võtma ka sundkorras.
Üsna levinud meetodiks oli karistussalklaste „import“ teistest regioonidest. Näiteks loodi kolmemiljonilises Leedus juba sõja esimestel kuudel 22 politseipataljoni. Väikeses Eestis loodi 26 politseipataljoni, mille koosseisus oli 10 tuhat inimest. Lätis kuulus igat tüüpi politsei-, valve- ja piirivalveüksustesse kokku üle 50 tuhande inimese. Suurem osa neist jõududest tegutses väljaspool Baltikumi – peamiselt Valgevenes, Poolas ja Leningradi oblastis, kus nad said isegi tolle hullumeelse aja kohta kurikuulsaks oma erakordselt julmade karistusaktsioonidega partisanirajoonides. 1944.aasta suvel-sügisel algas üksuste suurendamine, kõikide kohalike salkade koondamine suurtesse väeformeeringutesse. Eestis formeeriti 20.SS-diviis ja mingi 300.eriotstarbeline diviis. Kaks SS-diviisi (15. ja 19.) formeeriti Lätis.
Suhteliselt väiksem oli okupantide käsilaste arv vaeses Valgevenes, kuid ka seal erines olukord rabavalt nõukogude propagandakirjanduse poolt loodud „partisaniparadiisi“ kujutlusest. 1941.aasta sügisel oli „Valgevene enesekaitsekorpuses“ üle 20 tuhande liikme. 1944.aasta aprillis hakati formeerima 39-t nn „Valgevene omakaitse“ pataljoni, mis selle loojate kujutluses pidi saama mitte politseüksuseks, vaid täisväärtuslikuks sõjaväeosaks, mis oleks suuteline koos Wehrmachtiga Punaarmee pealetungi peatama. Lõpuks, 1944.aasta hilissügisel, loodi igasugustest Valgevene kollaboristlikest formeeringutest 30.SS-diviis. Tasub märkida ka seda fakti: NKVD kindrali Kobulovi ettekandest järeldub, et 1944.a septembrist kuni 1945.aasta märtsini arreteeriti Valgevenes umbes 100 tuhat „desertööri ja okupantide käsilast“.
Viimati muutis Troll, 01 Apr, 2008 12:30, muudetud 1 kord kokku.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
102
Veel üheks regiooniks, kust okupantide käsilaste üleküllus lubas eksportida karistussalku naaberterritooriumitele, sai Ukraina. 1942.aasta suveks oli seal formeeritud 70 politseipataljoni, kus oli üle 35 tuhande inimese. Peale selle oli üle 150 tuhande inimese kohalikes nn „Ukraina rahvusliku enesekaitse“ valvesalkades.
Eriti tasub rõhutada, et siin käib jutt justnimelt sakslastele alluvatest „politsaidest“, mitte aga Ukraina natsionalistide relvaformeeringutest.
Samaaegselt kohalike valvejõudude organiseerimisega (või „kodustamisega“) hakkasid sakslased juba 1941.aasta sügisel plaanipäraselt looma Wehrmachti „rahvuslikke“ väeosi, mis komplekteeriti endistest Nõukogude Liidu kodanikest (kui sõna „kodanik“ üldse kõlbab kasutada stalinliku impeeriumi elanike kohta). Sedasi loodi kokkuvõttes 90 „idapataljoni“: 26 „turkestani“, 13 „azerbaidžaani“, 9 „krimmitatarlaste“, 7 „volga-uraali“ jne pataljoni. Tõsi küll, sakslased kasutasid neid „ostpataljone“ alati üksteisest eraldi, nähtavasti kartes ühte rindelõiku suurt arvu „välismaalasi“ kokku koondada. Erandiks sellest reeglist oli 162.Turkestani jalaväediviis, mis Wehrmachti dokumentide põhjal oli „sama hea kui harilik Wehrmachti diviis“. Tõsi, poole neist „turkidest“ moodustasid Ida-Euroopast pärit sakslased („volksdeutsche“) ja pealegi sõdis see Itaalias.
1943.aasta aprillis algas Lvovis ukraina SS-diviisi “Galiitsia“ formeerimine. Kuni 2.juulini 1943.a. saabus värbamispunktidesse 53 tuhat vabatahtlikku, kellest ainult 27 tuhat tunnistati SS-i teenistuseks kõlbulikuks. Neist omakorda lülitati formeeritava diviisi koosseisu ainult 19 tuhat inimest. Nende esimene kohtumine Punaarmee regulaarväeosadega toimus 1944.a. juulis, lahingutes Brodõ juures, kus „Galiitsia“ praktiliselt täielikult hävitati. Diviisi jäänused viidi Slovakkiasse ja komplekteeriti ettenähtud koosseisuni. Pärast seda osalesid Ukraina SS-lased Slovakkia rahvaülestõusu mahasurumises, samuti ka võitlustes Jugoslaavia partisanide vastu.
Üsna arvukad olid kasakate väeosad. Hitler kuulutas kasakad „rassiliselt lähedasteks“ gootide (aga mitte slaavlaste) järeltulijateks ja omistas neile 1942.aasta aprillis ametlikult „Saksamaa sõjaliste liitlaste“ staatuse. 1942.aasta septembris toimus Novotšerkasskis „kasakate ring“ ja formeeriti „Doni vägede staap“. Siis algas ka „Doni“, „Kubani“ ja „Tereki“ polkude formeerimine.
Peale selle formeeriti üle kümne kasakapolgu ka Ukrainas, peamiselt sõjavangidest, kes olid või kuulutasid ennast kasakateks. Kokkuvõttes sõdis 1943.aasta kevadel Wehrmachti koosseisus üle 20 kasakapolgu, mille koosseisus oli ligi 30 tuhat inimest. Peale nende üsna suurte formeeringute loodi ka luure-diversiooni kasakasotnjad. Näiteks anti 1942.a. mais Wehrmachti 17.väliarmees käsk luua iga armeekorpuse juurde üks kasakasotnja ja veel kaks sotnjat armeestaabi juurde. Sama aasta juunis, pärast nõukogude vägede ümberpiiramist ja purustamist Harkovi all, kogunes Wehrmachti 40.tankikorpuse pealetungivööndi nii suur arv vange, et nende konvoeerimiseks loodi korpuse komandöri kindral Schweppenburgi käsul neistsamust vangidest kiirkorras kasakadivisjon arvukusega 340 inimest. Oma kasakasotnjad ilmusid 1942.aasta septembris isegi 8.Itaalia armee koosseisu, mis purustati hiljem Stalingradi all.
1943.aasta kevadel, mil sagenesid deserteerimise juhtumid ja tervete kasakaväeosade üleminekud partisanide poolele, viidi suurem osa kasakaformeeringutest Poolasse, kus nende baasil loodi 1943.aasta juulis Wehrmachti 1.kasakate ratsadiviis. Tõsi küll, seda juhatas saksa polkovnik von Pannwitz ja ka iga neljas „kasakas“ sellest 18-tuhandelisest diviisist oli sakslane. Diviis saadeti Jugoslaaviasse võitlema Tito partisanidega. Lõpuks, 1945.aasta veebruaris, algas 15.SS-i kasakakorpuse formeerimine, mille arvukuseks oli 25 tuhat inimest. Kononovi initsiatiivil kokkukutsutud „kasakate ring“ valis Pannwitzi „väliatamaniks“ ning võttis vastu otsuse korpuse astumisest kindral Vlassovi surnultsündinud „armee“ koosseisu.
Üsna suurearvulised olid (nagu oligi oodata) „vene“ formeeringud. Juba 1942.aasta märtsis algas Ossintorfi asulas (Orša ja Smolenski vahel) niinimetatud „Venemaa Vabastamise Rahvaarmee - RNNA“ formeerimine (tõsi küll, oma arvukuselt ei küündinud see „armee“ isegi standardse laskurdiviisini). Esialgu olid RNNA komandörideks „valgeemigrantidest“ ohvitserid, hiljem (1942.a. septembris) määrasid sakslased selle komandöriks Punaarmee polkovniku V.I.Bojarski (endine 31.laskurkorpuse staabiülem. Sama korpuse, mis pidi 1941.aasta juunis tugevdama 5.Armee kaitset Lutski suunal, sellest me rääkisime pikalt raamatu 3.osas). RNNA „organisatsioonilis-propagandistliku osakonna“ ülemaks sai brigaadikomissar (!), endine 32.Armee Sõjanõukogu liige Žilenkov. 1942.aasta novembris, pärast seda, kui paljud RNNA võitlejad läksid üle partisanide poolele, pandi see „armee“ saksa mundrisse ja formeeriti ümber Wehrmachti 700.„vabatahtlike“ polguks.
Samal 1942.aastal loodi Suwalki juures (Poolas) asuvas sõjavangilaagris SD „kuraatorite“ juhtimisel „Vene rahva rahvuslik partei“, mis edaspidi nimetati ümber „“Vene rahvuslaste lahinguliiduks“. Selle partei juurde loodi endise Punaarmee alampolkovniku V.Gili (kes võttis endale pseudonüümiks „Rodionov“) juhtimisel sõjaväeosa „Družiina“, kuhu kuulus 500 meest. Vastuluureülemaks Gili juures oli endine Punaarmee kindralmajor P.Bogdanov. 1943.aasta mais formeeriti „Družiina“ (mille koosseis oli selleks ajaks kasvanud erinevatel andmetel 3 kuni 7 tuhande meheni) ümber „1.vene SS-brigaadiks“. Verivärskeid „eseslasi“ varustasid sakslased prantsuse konjaki, šokolaadi ja brasiilia kohviga. Külluslikku ninaesist teenis brigaad tasa karistusoperatsioonidega Valgevene partisanirajoonides. Samal ajal veeres rinne läände ja Gil otsustas veel kord peremeest vahetada. Saades NKVD agentidelt lubaduse täieliku amnestia kohta, lõid „družinnikud“ 16.augustil 1943.a. maha kõik saksa ohvitserid, aga kindral Bogdanovi ja teised eriti agarad okupantide käsilased laadisid lennukisse ja saatsid Moskvasse. SS-brigaad nimetati ümber „1.antifasistlikuks partisanibrigaadiks“, mis võitles edaspidi aktiivselt ja edukalt sakslaste vastu Polotski-Lepeli partisanitsoonis. Mõned autorid väidavad, et Gili võttis Moskvas vastu Stalin ise, kes andis talle isiklikult üle Punalipu ordeni.
Kõige kuulsamaks, täiesti unikaalseks nähtuseks okupantidega massilise koostöö tegemise ajaloos sai „Lokoti vabariik“ ja selle „Vene rahvuslik vabastusarmee – RONA“.
Lokot – see on väike asula, mis paikneb keset metsi Brjanskist 80 km lõunas. 1941.aasta oktoobrikuu viimastel päevadel toimus neis paigus üks kõige edukam Wehrmachti operatsioon – Guderiani tankiarmee sööst „Kiievi koti“ juurest üle Orjoli Mtsenski ja Tuula peale. Jõudes ette saksa tankidiviiside marulisest pealetungist, põgenesid Orjolist ja Brjanskist kiiremas korras partei, sõjalised, NKVD ja muud ülemused. Mõneks päevaks – kuni saksa jalaväeosade, mis olid jäänud 150-200 km Guderiani tankistidest maha, kohalejõudmiseni – valitses kahe oblasti tohutu suurel territooriumil täielik anarhia. Marodöörid röövisid kauplusi, mingid tundmatud relvastatud inimesed maharebitud lõkmetega sinelites võtsid talupoegadelt ära toiduaineid, kiiresti, lihtsalt ja halastamatult klaariti vanu arveid, kõige ettenägelikumad hakkasid koostama naabruses elavate juutide nimekirju...
Ühe sõnaga – kõik oli nagu ikka igal pool. Sellises olukorras lõid kaks inseneri B.Kaminski ja K.Voskoboinik (mõlemad olid 1918.aastal punaarmeelased-vabatahtlikud, 20-ndatel aastatel „aktivistid“, 30-ndatel represseeritud „kahjurid“) Lokoti „rahvamiilitsa“, mille arvukus kasvas 16.oktoobriks 200 inimeseni, kes olid relvastatud nõukogude vintpüssidega. Ja selles polnud veel midagi unikaalset – sellised enesekaitse salgad loodi sel ajal stiihiliselt paljudes külades ja asulates. Edasises sündmuste arengus mängis võtmerolli Wehrmachti 2.väliarmee juhataja kindralooberst P.Schmidt (kes asendas 1941.aasta detsembris Guderiani 2.tankiarmee juhataja ametikohal). Minnes vastuollu suurte Berliini ülemuste juhenditega, milles soovitati mitte sehkendada „slaavi alaminimestega“, otsustas Schmidt targalt, et temal on ükskõik – kes, mis lipu all ja mis vormis kindlustab tema armee tagalas rahu ja kommunikatsioonide puutumatuse nõukogude partisanide suhtes.
Veel üheks regiooniks, kust okupantide käsilaste üleküllus lubas eksportida karistussalku naaberterritooriumitele, sai Ukraina. 1942.aasta suveks oli seal formeeritud 70 politseipataljoni, kus oli üle 35 tuhande inimese. Peale selle oli üle 150 tuhande inimese kohalikes nn „Ukraina rahvusliku enesekaitse“ valvesalkades.
Eriti tasub rõhutada, et siin käib jutt justnimelt sakslastele alluvatest „politsaidest“, mitte aga Ukraina natsionalistide relvaformeeringutest.
Samaaegselt kohalike valvejõudude organiseerimisega (või „kodustamisega“) hakkasid sakslased juba 1941.aasta sügisel plaanipäraselt looma Wehrmachti „rahvuslikke“ väeosi, mis komplekteeriti endistest Nõukogude Liidu kodanikest (kui sõna „kodanik“ üldse kõlbab kasutada stalinliku impeeriumi elanike kohta). Sedasi loodi kokkuvõttes 90 „idapataljoni“: 26 „turkestani“, 13 „azerbaidžaani“, 9 „krimmitatarlaste“, 7 „volga-uraali“ jne pataljoni. Tõsi küll, sakslased kasutasid neid „ostpataljone“ alati üksteisest eraldi, nähtavasti kartes ühte rindelõiku suurt arvu „välismaalasi“ kokku koondada. Erandiks sellest reeglist oli 162.Turkestani jalaväediviis, mis Wehrmachti dokumentide põhjal oli „sama hea kui harilik Wehrmachti diviis“. Tõsi, poole neist „turkidest“ moodustasid Ida-Euroopast pärit sakslased („volksdeutsche“) ja pealegi sõdis see Itaalias.
1943.aasta aprillis algas Lvovis ukraina SS-diviisi “Galiitsia“ formeerimine. Kuni 2.juulini 1943.a. saabus värbamispunktidesse 53 tuhat vabatahtlikku, kellest ainult 27 tuhat tunnistati SS-i teenistuseks kõlbulikuks. Neist omakorda lülitati formeeritava diviisi koosseisu ainult 19 tuhat inimest. Nende esimene kohtumine Punaarmee regulaarväeosadega toimus 1944.a. juulis, lahingutes Brodõ juures, kus „Galiitsia“ praktiliselt täielikult hävitati. Diviisi jäänused viidi Slovakkiasse ja komplekteeriti ettenähtud koosseisuni. Pärast seda osalesid Ukraina SS-lased Slovakkia rahvaülestõusu mahasurumises, samuti ka võitlustes Jugoslaavia partisanide vastu.
Üsna arvukad olid kasakate väeosad. Hitler kuulutas kasakad „rassiliselt lähedasteks“ gootide (aga mitte slaavlaste) järeltulijateks ja omistas neile 1942.aasta aprillis ametlikult „Saksamaa sõjaliste liitlaste“ staatuse. 1942.aasta septembris toimus Novotšerkasskis „kasakate ring“ ja formeeriti „Doni vägede staap“. Siis algas ka „Doni“, „Kubani“ ja „Tereki“ polkude formeerimine.
Peale selle formeeriti üle kümne kasakapolgu ka Ukrainas, peamiselt sõjavangidest, kes olid või kuulutasid ennast kasakateks. Kokkuvõttes sõdis 1943.aasta kevadel Wehrmachti koosseisus üle 20 kasakapolgu, mille koosseisus oli ligi 30 tuhat inimest. Peale nende üsna suurte formeeringute loodi ka luure-diversiooni kasakasotnjad. Näiteks anti 1942.a. mais Wehrmachti 17.väliarmees käsk luua iga armeekorpuse juurde üks kasakasotnja ja veel kaks sotnjat armeestaabi juurde. Sama aasta juunis, pärast nõukogude vägede ümberpiiramist ja purustamist Harkovi all, kogunes Wehrmachti 40.tankikorpuse pealetungivööndi nii suur arv vange, et nende konvoeerimiseks loodi korpuse komandöri kindral Schweppenburgi käsul neistsamust vangidest kiirkorras kasakadivisjon arvukusega 340 inimest. Oma kasakasotnjad ilmusid 1942.aasta septembris isegi 8.Itaalia armee koosseisu, mis purustati hiljem Stalingradi all.
1943.aasta kevadel, mil sagenesid deserteerimise juhtumid ja tervete kasakaväeosade üleminekud partisanide poolele, viidi suurem osa kasakaformeeringutest Poolasse, kus nende baasil loodi 1943.aasta juulis Wehrmachti 1.kasakate ratsadiviis. Tõsi küll, seda juhatas saksa polkovnik von Pannwitz ja ka iga neljas „kasakas“ sellest 18-tuhandelisest diviisist oli sakslane. Diviis saadeti Jugoslaaviasse võitlema Tito partisanidega. Lõpuks, 1945.aasta veebruaris, algas 15.SS-i kasakakorpuse formeerimine, mille arvukuseks oli 25 tuhat inimest. Kononovi initsiatiivil kokkukutsutud „kasakate ring“ valis Pannwitzi „väliatamaniks“ ning võttis vastu otsuse korpuse astumisest kindral Vlassovi surnultsündinud „armee“ koosseisu.
Üsna suurearvulised olid (nagu oligi oodata) „vene“ formeeringud. Juba 1942.aasta märtsis algas Ossintorfi asulas (Orša ja Smolenski vahel) niinimetatud „Venemaa Vabastamise Rahvaarmee - RNNA“ formeerimine (tõsi küll, oma arvukuselt ei küündinud see „armee“ isegi standardse laskurdiviisini). Esialgu olid RNNA komandörideks „valgeemigrantidest“ ohvitserid, hiljem (1942.a. septembris) määrasid sakslased selle komandöriks Punaarmee polkovniku V.I.Bojarski (endine 31.laskurkorpuse staabiülem. Sama korpuse, mis pidi 1941.aasta juunis tugevdama 5.Armee kaitset Lutski suunal, sellest me rääkisime pikalt raamatu 3.osas). RNNA „organisatsioonilis-propagandistliku osakonna“ ülemaks sai brigaadikomissar (!), endine 32.Armee Sõjanõukogu liige Žilenkov. 1942.aasta novembris, pärast seda, kui paljud RNNA võitlejad läksid üle partisanide poolele, pandi see „armee“ saksa mundrisse ja formeeriti ümber Wehrmachti 700.„vabatahtlike“ polguks.
Samal 1942.aastal loodi Suwalki juures (Poolas) asuvas sõjavangilaagris SD „kuraatorite“ juhtimisel „Vene rahva rahvuslik partei“, mis edaspidi nimetati ümber „“Vene rahvuslaste lahinguliiduks“. Selle partei juurde loodi endise Punaarmee alampolkovniku V.Gili (kes võttis endale pseudonüümiks „Rodionov“) juhtimisel sõjaväeosa „Družiina“, kuhu kuulus 500 meest. Vastuluureülemaks Gili juures oli endine Punaarmee kindralmajor P.Bogdanov. 1943.aasta mais formeeriti „Družiina“ (mille koosseis oli selleks ajaks kasvanud erinevatel andmetel 3 kuni 7 tuhande meheni) ümber „1.vene SS-brigaadiks“. Verivärskeid „eseslasi“ varustasid sakslased prantsuse konjaki, šokolaadi ja brasiilia kohviga. Külluslikku ninaesist teenis brigaad tasa karistusoperatsioonidega Valgevene partisanirajoonides. Samal ajal veeres rinne läände ja Gil otsustas veel kord peremeest vahetada. Saades NKVD agentidelt lubaduse täieliku amnestia kohta, lõid „družinnikud“ 16.augustil 1943.a. maha kõik saksa ohvitserid, aga kindral Bogdanovi ja teised eriti agarad okupantide käsilased laadisid lennukisse ja saatsid Moskvasse. SS-brigaad nimetati ümber „1.antifasistlikuks partisanibrigaadiks“, mis võitles edaspidi aktiivselt ja edukalt sakslaste vastu Polotski-Lepeli partisanitsoonis. Mõned autorid väidavad, et Gili võttis Moskvas vastu Stalin ise, kes andis talle isiklikult üle Punalipu ordeni.
Kõige kuulsamaks, täiesti unikaalseks nähtuseks okupantidega massilise koostöö tegemise ajaloos sai „Lokoti vabariik“ ja selle „Vene rahvuslik vabastusarmee – RONA“.
Lokot – see on väike asula, mis paikneb keset metsi Brjanskist 80 km lõunas. 1941.aasta oktoobrikuu viimastel päevadel toimus neis paigus üks kõige edukam Wehrmachti operatsioon – Guderiani tankiarmee sööst „Kiievi koti“ juurest üle Orjoli Mtsenski ja Tuula peale. Jõudes ette saksa tankidiviiside marulisest pealetungist, põgenesid Orjolist ja Brjanskist kiiremas korras partei, sõjalised, NKVD ja muud ülemused. Mõneks päevaks – kuni saksa jalaväeosade, mis olid jäänud 150-200 km Guderiani tankistidest maha, kohalejõudmiseni – valitses kahe oblasti tohutu suurel territooriumil täielik anarhia. Marodöörid röövisid kauplusi, mingid tundmatud relvastatud inimesed maharebitud lõkmetega sinelites võtsid talupoegadelt ära toiduaineid, kiiresti, lihtsalt ja halastamatult klaariti vanu arveid, kõige ettenägelikumad hakkasid koostama naabruses elavate juutide nimekirju...
Ühe sõnaga – kõik oli nagu ikka igal pool. Sellises olukorras lõid kaks inseneri B.Kaminski ja K.Voskoboinik (mõlemad olid 1918.aastal punaarmeelased-vabatahtlikud, 20-ndatel aastatel „aktivistid“, 30-ndatel represseeritud „kahjurid“) Lokoti „rahvamiilitsa“, mille arvukus kasvas 16.oktoobriks 200 inimeseni, kes olid relvastatud nõukogude vintpüssidega. Ja selles polnud veel midagi unikaalset – sellised enesekaitse salgad loodi sel ajal stiihiliselt paljudes külades ja asulates. Edasises sündmuste arengus mängis võtmerolli Wehrmachti 2.väliarmee juhataja kindralooberst P.Schmidt (kes asendas 1941.aasta detsembris Guderiani 2.tankiarmee juhataja ametikohal). Minnes vastuollu suurte Berliini ülemuste juhenditega, milles soovitati mitte sehkendada „slaavi alaminimestega“, otsustas Schmidt targalt, et temal on ükskõik – kes, mis lipu all ja mis vormis kindlustab tema armee tagalas rahu ja kommunikatsioonide puutumatuse nõukogude partisanide suhtes.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Vabandan lolli küsimust, aga mis on Soloninil "mingi 300.eriotstarbeline diviis" Eestis, kõrvuti 20. diviisiga?
Viimati muutis Jaanus2, 17 Apr, 2008 19:56, muudetud 1 kord kokku.
103
Jättes ajapuudusel kõrvale „Lokoti vabariigi“ formeerimisprotsessi, lähme kohe selle resultaadi juurde. 1942.aasta suvel kuulus „Lokoti omavalitsusringkonna“ koosseisu 8 Brjanski ja Orjoli oblasti rajooni, kus elas 600 tuhat (teiste andmete põhjal – kuni miljon) elanikku. Veidi vähem kui suveräänses Eestis. Saksa väed viidi ringkonna territooriumilt minema, välja arvatud sidegrupp ja luureüksused. Lokotil olid kõik iseseisva riigi tunnused. Oli oma valitsus, oma valitsev partei („Venemaa rahvuslik sotsialistlik partei“), oma „riigipank“, oma „armastatud juht“ – ülemlinnapea Kaminski, oma hukkunud kangelane – 8.jaanuaril 1942.a partisanidega peetud lahingus tapetud Voskoboinik (tema nimega nimetati draamateater ja ka Lokot ise nimetati ümber „Voskoboinikuks“). Regulaarselt korjati makse (tervikuna tunduvalt vähem kui mujal okupeeritud territooriumitel), „plaanimajanduse osakonna“ kontrolli all töötas finantssüsteem (vanade nõukogude rahamärkidega). Loodi mitmetasandiline kohtusüsteem ja oma ringkonnavangla, kus timuka ametit pidas keegi „Tonka-kuulipildur“, kes hukkas süüdimõistetuid „maksimi“ kuulipildujast tulistades. Ei saa vaikides mööda minna ka sellisest fenomenaalsest episoodist, nagu oli kahe saksa (!) sõjaväelase avalik hukkamine Lokoti keskväljakul. Need mõisteti surma röövimise ja tapmise eest. Ringkonnas töötas 9 haiglat ja 37 küla medpunkti, töötas 345 kooli, avati lastekodusid orbudele ja vanadekodu Dmitrovski linnas. Esialgu rikkusid ainult ringkonna ajalehes avaldatavad Hitleri portreed ja räige antisemiitlik propaganda selle „vaba maa“ õndsaliku elu pilti.
Kahjuks polnud kahe totalitaarse diktatuuri grandioosse heitluse väljal kohta „neutraalsele vööndile“. Oma eksisteerimise esimestest päevadest alates muutus see „ilma nõukogudeta ja kommunistideta talumeeste vabariik“ NKVD organite (mille kontrolli all olid Brjanskimaa partisanisalgad) metsiku raevu objektiks. Rünnakud ringkonna külade ja ka Lokoti enda vastu järgnesid üksteisele. Võitluseks partisanidega muudeti „rahvamiilits“ mitmetuhandeliseks „Vene rahvuslikuks vabastusarmeeks – RONA“. 1943.aasta kevadel koosnes RONA viiest laskurpolgust, õhutõrje- ja tankipataljonist, mille relvastuses olid Punaarmee poolt taganemisel maha jäetud tankid, kaasa arvatud 2 rasket KV-d ja neli T-34 tanki. „Armee“ komplekteerimiseks läks Kaminski juba 1942.aasta sügisel vabatahtlike võtmiselt üle sunniviisilisele mobilisatsioonile. Pooleteise aasta jooksul käis „Lokoti ringkonna“ territooriumil kõige ehtsam kodusõda koos kõigi oma hirmsate tunnustega: rindejoone ja tagala puudumine, pideva üleminek „punaste“ poolelt „valgete“ poolele ja vastupidi ning kõige peamine – mõlema poole kohutavate massiliste metsikustega. Mitte ainult Lokoti ajaleht „Rahva hääl“, vaid ka saksa armeegrupi „Mitte“ tagala valvevägede juhatuse salajased ettekanded fikseerisid suure arvu juhtumeid, kus partisanid hävitasid terveid külasid koos nende elanikega. Mitte väiksema sadismiga klaarisid vangilangenud partisanidega arveid ka „Kaminski armee“ võitlejad, kes muutusid kiiresti eriti suureks kriminaalbandeks.
1943.aasta augustis tõmbasid võit Kurski kaarel ja Punaarmee järgnev pealetung joone alla „sõltumatu vabariigi“ ajaloole. Kaminski sõjavägi – koos perekondade, kokkuröövitud varanduse ja koduloomadega – laaditi sakslaste poolt antud ešelonidesse ja veeti Valgevenesse Lepeli rajooni. Uues kohas lõppesid kõik „kolmanda sõltumatu jõu“ mängud kiiresti. Kaminski brigaad, mille arvukus oli vähenenud 5 tuhande võitlejani, pidas partisanidega mitmekuiseid lahinguid, sealhulgas ka ülalnimetatud „1.antifašistliku brigaadiga“. Just lahingus kaminskilastega tapetigi Gil-Rodionov. On tähelepanuväärne, et niipea kui kaminskilased said aru, et mitmeaastase terrori tõttu laostunud Valgevene küladest pole enam midagi võtta, hakkasid nad terroriseerima oma eelkäijaid – kohalikke „politsaisid“ – ja pinnisid neilt piinamisega välja kokkuröövitud varandust.
Ülesnäidatud püüdlikuse eest austati Kaminskit audientsiga Himmleri juures ja talle omistati SS brigadenführeri auaste. See, mida varem kutsuti „Vene rahvuslikuks vabastusarmeeks“, formeeriti lihtsalt ümber 29.SS-diviisiks. Viimaseks astmeks häbi ja kuritegevuse trepil sai kaminskilaste osavõtt ülestõusnud Varssavi elanikega arveteõiendamisest. Isegi sellise valitud saastaga nagu Dirlewangeri (kes omal ajal kandis karistust alaealise vägistamise eest) SS-brigaad ja karistusvägede kasakasotnjad „õlg õla kõrval“ tegutsedes, paistis 29.SS-diviis niivõrd silma, et Wehrmachti kindralid saavutasid Hitlerilt diviisi rindelt ärakutsumise ja Kaminski ning tema staabiülema Šavõkini mahalaskmise.
Kõige hullumeelsem (autorile teadaolevaist) vene kollaboratsionalismi idee oli seotud väljapaistva XX sajandi avantüristi Ivan Bessonovi nimega.
Ta sündis 24.augustil 1904.aastal. Permi töölise poeg. Haridus – neli aastat linnakooli. Mustatööline. Kuueteistkümne aastaselt astus vabatahtlikult Punaarmeesse. Seejärel – tšekist, OGPU 13.ratsapolgu staabiülema abi. 30-ndate aastate algul osales Xinjiangi-Uiguuri Vabariigi loomises Hiina loodeosas. Pärast Xinjiangi avantüüri läbikukkumist teenis Leningradi sõjaväeringkonna NKVD vägedes. Lõpetas Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia. Jäi ellu massilises Leningradi tšekistide hävitamiskampaanias. 35 aastaselt sai Bessonovist NKVD piirivalvevägede lahinguettevalmistuse osakonna ülem. Siis aga juhtus midagi ning kombrig Bessonov lahkus 1941.aasta aprillis „organitest“. Sõda tabas teda Punaarmee 102.laskurdiviisi (21.Armee) staabiülema tagasihoidlikul ametikohal. 1941.aasta augustis sattus diviis Rogatšov-Žlobini rajoonis ägedate lahingute käigus piiramisrõngasse ning Bessonov andis end vabatahtlikult vangi.
Edasine on kõige tihedamal moel seotud raamatu I osas kirjeldatud „unustatud sõjaga“. Pärast soome vägede jõudmist Petrozavodskisse ja Sviri jõe joonele, osutusid tohutu suured GULAG-i „saared“ Põhja-Dvinaa ja Petšora jõel saksa transpordilennukite lennuulatuses olevaks. Endine tšekist hindas esimesena avanenud perspektiive ja pakkus sakslastele välja fantastilise plaani. Nõukogude sõjavangidest formeeritud 6 tuhande inimeseline õhudessantbrigaad heidetakse Luftwaffe lennukitelt laagrite kohal alla, nad hävitavad valve ja relvastavad vangid. Edasine protsess pidi Bessonovi plaani järgi kasvama kui lumelaviin ja lõppema kogu Uraali tööstuskompleksi hõivamisega tohutu suure ülestõusnute armee poolt. Üheaegselt sellega kirjutas Bessonov manifesti „Mida teha?“ ja alustas vapustava nimega – „Venemaa rahvuslik realistide partei“ - poliitilise organisatsiooni loomist. Sakslastelt nõudis „realist“ Bessonov tema organisatsiooni tegevusse mittesekkumise garantiisid ja pärast võitu Venemaa tunnistamist 1939.aasta piirides.
Leida miljonite vangide seast hea langevarjuriettevalmistusega inimesi polnud sugugi raske. Ülestõuse juhtus GULAG-is ka ilma „taevase abita“. Näiteks tõstsid 1942.aasta algul karistusalused mässu ühes Petšoora jõe äärses laagris (s.o just seal, kuhu Bessonov planeeris dessandi heitmist), tegid valve relvituks ja avaldasid visa relvastatud vastupanu kohalejõudnud NKVD vägedele. Raske on öelda, millega oleks võinud lõppeda Bessonovi plaani realiseerimise katse, kuid viimasel hetkel lõid sakslased araks. SS-i juhtkonda ei vaimustanud sugugi perspektiiv, et ilmub neil absoluutselt mittealluv ülestõusnute armee. Bessonov arreteeriti 1943.aasta juunis ja saadeti Sachsenhauseni kontsentratsioonilaagrisse., aga brigaad saadeti kiiresti laiali.
1945.aasta mais, vaatamata teda vabastanud ameeriklaste mitmekordsetele hoiatustele, naases I.Bessonov vabatahtlikult Nõukogude Liitu. Kohtumine kodumaaga lõppes talle mahalaskmisega 19.aprillil 1950.a. Vastuse küsimusele: kes ta siis oli – reetur, kangelane, sõjaohver – viis kombrig Bessonov endaga hauda kaasa. Isegi selle kohta, kas Bessonov rehabiliteeriti postuumselt, on kirjanduses täiesti vastukäivaid teateid…
Jättes ajapuudusel kõrvale „Lokoti vabariigi“ formeerimisprotsessi, lähme kohe selle resultaadi juurde. 1942.aasta suvel kuulus „Lokoti omavalitsusringkonna“ koosseisu 8 Brjanski ja Orjoli oblasti rajooni, kus elas 600 tuhat (teiste andmete põhjal – kuni miljon) elanikku. Veidi vähem kui suveräänses Eestis. Saksa väed viidi ringkonna territooriumilt minema, välja arvatud sidegrupp ja luureüksused. Lokotil olid kõik iseseisva riigi tunnused. Oli oma valitsus, oma valitsev partei („Venemaa rahvuslik sotsialistlik partei“), oma „riigipank“, oma „armastatud juht“ – ülemlinnapea Kaminski, oma hukkunud kangelane – 8.jaanuaril 1942.a partisanidega peetud lahingus tapetud Voskoboinik (tema nimega nimetati draamateater ja ka Lokot ise nimetati ümber „Voskoboinikuks“). Regulaarselt korjati makse (tervikuna tunduvalt vähem kui mujal okupeeritud territooriumitel), „plaanimajanduse osakonna“ kontrolli all töötas finantssüsteem (vanade nõukogude rahamärkidega). Loodi mitmetasandiline kohtusüsteem ja oma ringkonnavangla, kus timuka ametit pidas keegi „Tonka-kuulipildur“, kes hukkas süüdimõistetuid „maksimi“ kuulipildujast tulistades. Ei saa vaikides mööda minna ka sellisest fenomenaalsest episoodist, nagu oli kahe saksa (!) sõjaväelase avalik hukkamine Lokoti keskväljakul. Need mõisteti surma röövimise ja tapmise eest. Ringkonnas töötas 9 haiglat ja 37 küla medpunkti, töötas 345 kooli, avati lastekodusid orbudele ja vanadekodu Dmitrovski linnas. Esialgu rikkusid ainult ringkonna ajalehes avaldatavad Hitleri portreed ja räige antisemiitlik propaganda selle „vaba maa“ õndsaliku elu pilti.
Kahjuks polnud kahe totalitaarse diktatuuri grandioosse heitluse väljal kohta „neutraalsele vööndile“. Oma eksisteerimise esimestest päevadest alates muutus see „ilma nõukogudeta ja kommunistideta talumeeste vabariik“ NKVD organite (mille kontrolli all olid Brjanskimaa partisanisalgad) metsiku raevu objektiks. Rünnakud ringkonna külade ja ka Lokoti enda vastu järgnesid üksteisele. Võitluseks partisanidega muudeti „rahvamiilits“ mitmetuhandeliseks „Vene rahvuslikuks vabastusarmeeks – RONA“. 1943.aasta kevadel koosnes RONA viiest laskurpolgust, õhutõrje- ja tankipataljonist, mille relvastuses olid Punaarmee poolt taganemisel maha jäetud tankid, kaasa arvatud 2 rasket KV-d ja neli T-34 tanki. „Armee“ komplekteerimiseks läks Kaminski juba 1942.aasta sügisel vabatahtlike võtmiselt üle sunniviisilisele mobilisatsioonile. Pooleteise aasta jooksul käis „Lokoti ringkonna“ territooriumil kõige ehtsam kodusõda koos kõigi oma hirmsate tunnustega: rindejoone ja tagala puudumine, pideva üleminek „punaste“ poolelt „valgete“ poolele ja vastupidi ning kõige peamine – mõlema poole kohutavate massiliste metsikustega. Mitte ainult Lokoti ajaleht „Rahva hääl“, vaid ka saksa armeegrupi „Mitte“ tagala valvevägede juhatuse salajased ettekanded fikseerisid suure arvu juhtumeid, kus partisanid hävitasid terveid külasid koos nende elanikega. Mitte väiksema sadismiga klaarisid vangilangenud partisanidega arveid ka „Kaminski armee“ võitlejad, kes muutusid kiiresti eriti suureks kriminaalbandeks.
1943.aasta augustis tõmbasid võit Kurski kaarel ja Punaarmee järgnev pealetung joone alla „sõltumatu vabariigi“ ajaloole. Kaminski sõjavägi – koos perekondade, kokkuröövitud varanduse ja koduloomadega – laaditi sakslaste poolt antud ešelonidesse ja veeti Valgevenesse Lepeli rajooni. Uues kohas lõppesid kõik „kolmanda sõltumatu jõu“ mängud kiiresti. Kaminski brigaad, mille arvukus oli vähenenud 5 tuhande võitlejani, pidas partisanidega mitmekuiseid lahinguid, sealhulgas ka ülalnimetatud „1.antifašistliku brigaadiga“. Just lahingus kaminskilastega tapetigi Gil-Rodionov. On tähelepanuväärne, et niipea kui kaminskilased said aru, et mitmeaastase terrori tõttu laostunud Valgevene küladest pole enam midagi võtta, hakkasid nad terroriseerima oma eelkäijaid – kohalikke „politsaisid“ – ja pinnisid neilt piinamisega välja kokkuröövitud varandust.
Ülesnäidatud püüdlikuse eest austati Kaminskit audientsiga Himmleri juures ja talle omistati SS brigadenführeri auaste. See, mida varem kutsuti „Vene rahvuslikuks vabastusarmeeks“, formeeriti lihtsalt ümber 29.SS-diviisiks. Viimaseks astmeks häbi ja kuritegevuse trepil sai kaminskilaste osavõtt ülestõusnud Varssavi elanikega arveteõiendamisest. Isegi sellise valitud saastaga nagu Dirlewangeri (kes omal ajal kandis karistust alaealise vägistamise eest) SS-brigaad ja karistusvägede kasakasotnjad „õlg õla kõrval“ tegutsedes, paistis 29.SS-diviis niivõrd silma, et Wehrmachti kindralid saavutasid Hitlerilt diviisi rindelt ärakutsumise ja Kaminski ning tema staabiülema Šavõkini mahalaskmise.
Kõige hullumeelsem (autorile teadaolevaist) vene kollaboratsionalismi idee oli seotud väljapaistva XX sajandi avantüristi Ivan Bessonovi nimega.
Ta sündis 24.augustil 1904.aastal. Permi töölise poeg. Haridus – neli aastat linnakooli. Mustatööline. Kuueteistkümne aastaselt astus vabatahtlikult Punaarmeesse. Seejärel – tšekist, OGPU 13.ratsapolgu staabiülema abi. 30-ndate aastate algul osales Xinjiangi-Uiguuri Vabariigi loomises Hiina loodeosas. Pärast Xinjiangi avantüüri läbikukkumist teenis Leningradi sõjaväeringkonna NKVD vägedes. Lõpetas Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia. Jäi ellu massilises Leningradi tšekistide hävitamiskampaanias. 35 aastaselt sai Bessonovist NKVD piirivalvevägede lahinguettevalmistuse osakonna ülem. Siis aga juhtus midagi ning kombrig Bessonov lahkus 1941.aasta aprillis „organitest“. Sõda tabas teda Punaarmee 102.laskurdiviisi (21.Armee) staabiülema tagasihoidlikul ametikohal. 1941.aasta augustis sattus diviis Rogatšov-Žlobini rajoonis ägedate lahingute käigus piiramisrõngasse ning Bessonov andis end vabatahtlikult vangi.
Edasine on kõige tihedamal moel seotud raamatu I osas kirjeldatud „unustatud sõjaga“. Pärast soome vägede jõudmist Petrozavodskisse ja Sviri jõe joonele, osutusid tohutu suured GULAG-i „saared“ Põhja-Dvinaa ja Petšora jõel saksa transpordilennukite lennuulatuses olevaks. Endine tšekist hindas esimesena avanenud perspektiive ja pakkus sakslastele välja fantastilise plaani. Nõukogude sõjavangidest formeeritud 6 tuhande inimeseline õhudessantbrigaad heidetakse Luftwaffe lennukitelt laagrite kohal alla, nad hävitavad valve ja relvastavad vangid. Edasine protsess pidi Bessonovi plaani järgi kasvama kui lumelaviin ja lõppema kogu Uraali tööstuskompleksi hõivamisega tohutu suure ülestõusnute armee poolt. Üheaegselt sellega kirjutas Bessonov manifesti „Mida teha?“ ja alustas vapustava nimega – „Venemaa rahvuslik realistide partei“ - poliitilise organisatsiooni loomist. Sakslastelt nõudis „realist“ Bessonov tema organisatsiooni tegevusse mittesekkumise garantiisid ja pärast võitu Venemaa tunnistamist 1939.aasta piirides.
Leida miljonite vangide seast hea langevarjuriettevalmistusega inimesi polnud sugugi raske. Ülestõuse juhtus GULAG-is ka ilma „taevase abita“. Näiteks tõstsid 1942.aasta algul karistusalused mässu ühes Petšoora jõe äärses laagris (s.o just seal, kuhu Bessonov planeeris dessandi heitmist), tegid valve relvituks ja avaldasid visa relvastatud vastupanu kohalejõudnud NKVD vägedele. Raske on öelda, millega oleks võinud lõppeda Bessonovi plaani realiseerimise katse, kuid viimasel hetkel lõid sakslased araks. SS-i juhtkonda ei vaimustanud sugugi perspektiiv, et ilmub neil absoluutselt mittealluv ülestõusnute armee. Bessonov arreteeriti 1943.aasta juunis ja saadeti Sachsenhauseni kontsentratsioonilaagrisse., aga brigaad saadeti kiiresti laiali.
1945.aasta mais, vaatamata teda vabastanud ameeriklaste mitmekordsetele hoiatustele, naases I.Bessonov vabatahtlikult Nõukogude Liitu. Kohtumine kodumaaga lõppes talle mahalaskmisega 19.aprillil 1950.a. Vastuse küsimusele: kes ta siis oli – reetur, kangelane, sõjaohver – viis kombrig Bessonov endaga hauda kaasa. Isegi selle kohta, kas Bessonov rehabiliteeriti postuumselt, on kirjanduses täiesti vastukäivaid teateid…
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
104
Kõik see „eksootika“ – dessandid polaarjoone taha, SS-brigaad vanavene nimetusega „Družiina“, kasakakorpuse eesotsas olev „väliataman“ batka von Pannwitz – ei sisendanud sakslastele erilist usaldust. Deserteerimisjuhtumid, vaenlase poole üleminekud ja ka harilikud kriminaalsed arveteklaarimised olid neis nn „rahvusväeosades“ igapäevased sündmused. Seetõttu oli palju kindlamaks, rahulikumaks ja selle tulemusena ka kõige massilisemaks endiste nõukogude inimeste kasutamise viisiks nende liitmine Wehrmachti regulaarväeosade nimekirjadesse niinimetatud „vabatahtlike abilistena“ (Hilfswillige, lühendatult Hiwi). Sõja esimestel kuudel polnud vabatahtlikest puudus. Üks „teise laine“ emigrantidest-antikommunistidest, keegi P.Iljinski, kes kohtas sõda Polotski rajoonis, meenutab: „Kõik ootasid täies valmisolekus meessoost elanikkonna armeesse mobiliseerimist (bolševikud ei jõudnud mobilisatsiooni täielikult läbi viia); sajad vabatahtlike avaldused saadeti ortskomandatuuridesse, kes polnud veel jõudnud end kohapeal isegi korralikult sisse seada…“
Esialgu teenisid „hiwid“ autojuhtidena, laomeestena, sanitaridena, sapööridena, laadijatena, vabastades seega „täisväärtuslikke aarialasi“ otseseks lahingutegevusest osavõtuks. Edaspidi, kui Wehrmachti kaotused suurenesid, hakati vene vabatahtlikke relvastama. 1942.aasta aprillis oli saksa armees arvel 200 tuhat „hiwit“, 1943.aasta juulis juba 600 tuhat. Eriti palju oli neid nendes Wehrmachti väeosades, mis liikusid läbi Ukraina ning Doni ja Kubani kasakaoblastite. Nii oli Stalingradis ümberpiiratud Pauluse 6.Armees 1942.aasta novembris 51 800 „hiwit“, aga 71., 76. ja 297.jalaväediviisides moodustasid „venelased“ (nagu sakslased nimetasid kõiki endisi nõukogude kodanikke) kuni 40 % isikkoosseisust! 1942.aasta suvel oli Mansteini 11.Armees 47 tuhat vabatahtlikku. 1943.aasta oktoobrist lülitati „hiwid“ saksa jalaväediviisi standardsesse nimekirjalisse koosseisu, koguses 2000 inimest diviisi kohta, mis moodustas 15 % üldisest isikkoosseisu arvust.
Lõppude lõpuks muutusid selle Venemaa ja kogu Teise Maailmasõja ajaloos enneolematu okupantidega koostöö mastaabid nii suureks, et Wehrmachti ülemjuhatuses loodi spetsiaalne „Idaväeosade kindral-inspektori“ ametikoht. 1943.aasta veebruaris oli kindral Köstringi alluvuses Wehrmachti, SS-i ja õhutõrje ridades umbes 750 tuhat inimest. Sellise arvu nimetavad lääne ajaloolased. Nendega nõustuvad täiesti ka kaasaegsed Venemaa Kindralstaabi sõjaajaloolased: „…“vabatahtlike abiliste“, politsei- ja abiüksuste sõjaliste formeeringute isikkoosseisu arvukus ületas 1944.aasta juulis 800 tuhat inimest. Ainuüksi SS-vägedes teenis sõjaperioodil üle 150 tuhande endise NSVL-u kodaniku…“
Kõik ülaltoodud arvud on üsna kaugel täpsusest. Verises sõjakeerises polnud aega statistikaks. Peale selle reorganiseeriti neid „ostleegione“ ja „vabastusarmeesid“ kogu aeg, isikkoosseis liikus ühest väekoondisest teise, nii et nende arvukuse täpne arvestus on vaevalt võimalik. Kuid sellest hoolimata pole see kohutav reeturite arv – 800 tuhat – sugugi liialdatud. Näiteks vabastati ainuüksi saksa sõjavangilaagritest 1942-1944 aastatel (peamiselt seoses „vabatahtlikesse formeeringutesse“ astumisega) umbes 500 tuhat inimest. Kuid sõjavangid oli küll tähtis, ent mitte sugugi ainus inimressursside allikas. Sakslaste käsutuses olid ka sajad tuhanded desertöörid ja miljonid kutsealused, kes hoidusid mobilisatsioonist sõja alguses kõrvale. Veel üheks fašistlike vallutajatega massilise koostöötegemise mastaabi näitajaks on see fakt, et 1945.aasta augustis mõisteti „spetsasumisele“ 145 tuhat „politsaidena“ ja „hiwidena“ teeninud inimest. 145 tuhat arreteeriti, kuid kui palju läks koos sakslastega läände, kui paljud said lahingutes surma, kui paljud lasti kohe kiiruga maha…
Viis aastakümmet nutsid nõukogude ajaloolased selle pärast, et „ajalugu jättis meile sõjaks ettevalmistamiseks vähe aega“. Kahjuks oli kõik hoopis vastupidi. Palju, andestamatult palju andis kurikuulus „ajalugu“ stalinlikule režiimile aega. Kaks aastakümmet, mille jooksul julmalt hävitati kõik moraali- ja õigusnormid, kõik ettekujutused aust ja väärikusest, kandsid õnnetuseks oma mürgiseid vilju. Mitte üheski hitlerliku agressiooni ohvriks sattunud riigis ei olnud sellist moraalset laostumist, sellist massilist deserteerumist, sellist massilist koostööd okupantidega nagu ilmutas kogu maailmale Nõukogude Liit. Ja seda pärast kõiki neid manamisi „purustamatu ühtsuse“ ja piiritu armastuse „armsa partei“ vastu. Pärast kõigi kahtlusaluste, potentsiaalsete kahtlusaluste, nende kaugete sugulaste ja naabrite lõppematuid arreteerimisi. Parandamatud nuudiarmastajad meenutavad ka tänapäeval pisarsilmil, kuidas „Stalini ajal oli igal pool kord majas“…
Ei saa vaikides mööda minna ka sellest faktist, et viimastel aastatel on isamaalises sõjaajaloolises kirjanduses selle teema kujutamisel kujunenud välja (pehmelt öeldes) „imelik“ standard. Kord püütakse lugejast kaastundepisaraid välja pigistada sellega, et jutustatakse, kuidas rasked elutingimused sundisid inimesi minema timukate teenistusse, kord aga püütakse fašistide teenreid kujutada „ideeliste võitlejatena“ Venemaa (Ukraina, Leedu) vabastamise eest.
Neid „vabadusvõitlejaid“ innustanud „ideedest“ räägivad selgelt nende teod. Peamiseks lahingutegevuse viisiks, millele spetsialiseerusid kõik need „pataljonid“ ja „leegionid“, olid karistusretked partisanirajoonidesse, loomalikud arveteklaarimised rahuliku elanikkonnaga, röövimised, piinamised ja mahalaskmised. Lahingutes Punaarmee regulaarväeosade vastu osalesid nad väga harva. Näiteks von Pannwitzi „uljad kasakad“ sooritasid metsikusi Venemaal, Prantsusmaal ja Jugoslaavias ning alles 26.septembril 1944.a astusid nad esimest korda lahingusse nõukogude vägedega. SS-diviis „Galiitsia“ sõdis nädal aega Ukrainas, siis saadeti see terroriseerima vendi-slaavlasi Slovakkias ja Jugoslaavias. Leedu „iseseisvusvõitlejate“ karistuspataljonid põletasid Poola ja Valgevene külasid. Ülemaailmselt kuulsaks saanud Hatõni küla põletati koos elanikega 118.“ukraina“ politseipataljoni poolt. Jutumärgid sõna „ukraina“ ümber pole siin juhuslikult või poliitkorrektsuse pärast, vaid need väljendavad lihtsalt seda fakti, et sellistesse „pataljonidesse“ kogutud värdjaid ei saa liigitada mitte ühegi Maa peal elava rahva sekka. 118.pataljoni staabiülem keegi Vasjura andis kohtuprotsessi raames (1986.a. detsembris) oma endiste alluvatele selliseid iseloomustusi: „See oli bandiitide salk, kelle jaoks oli peamine röövida ja purjutada. Võtame rühmakomandör Meleško – nõukogude kaadriohvitser ja selge sadist, kes lausa „kaifis“ verelõhnast. Kokk Mõšak lausa pressis end kõikidele operatsioonidele kaasa, et saaks vabalt metsikusi sooritada ja röövida. Tõlk Lukovitš piinas inimesi ülekuulamistel, vägistas naisi... Kõik nad olid lurjused ja kaabakad...“
Tähelepanuväärne detail: 1944.aasta augustis jooksis suurem osa 118.pataljoni (mis oli selleks ajaks paisatud Prantsusmaale) isikkoosseisust üle partisanide juurde. 1944.a. augustis, paar päeva (või tundi) enne Prantsusmaa vabastamist! Saades sel moel ohutult prantsuse Vastupanuliikumise liikmeteks, pöördus osa karistajatest NSVL-u tagasi, ülejäänud aga astusid prantsuse Võõrleegioni ning saadeti sõdima Alžeeriasse. Sobiv koht „vaba Ukraina“ eest võitlejatele...
Muidugi oli miljonite kollaboratsionistide seas igasuguseid erinevaid inimesi. Olid ka need, kes sõja esimestel päevadel mõtlesid, et koos Hitleriga tuleb mingi „vabastamine“. Paljud sõjavangid kirjutasid end „ostleegionidesse“ lootuses saada relv ja minna seejärel partisaniks. Oli ka massiliste ülestõusude juhtumeid (sellest me kirjutasime juba ülalpool). Näiteks läks 23.veebruaril 1943.a. Vitebski rajoonis täies koosseisus koos relvadega partisanide poole üle 825.„tatari“ pataljon. Palju aastaid hiljem, 1956.aastal, anti ühele ülestõusu organisaatorile – tatari poeedile Mussa Džalilile – postuumselt Nõukogude Liidu Kangelase nimetus. 13.septembril 1943.a. hakkas Obojani juures (Ukraina) mässama üks „turki“ leegion. Kolm tuhat „Galiitsia“ sõdurit läksid Bandeera ülestõusnute armee partisanide juurde...
Ühesõnaga – kodusõjas nagu kodusõjas ikka.
Kõik see „eksootika“ – dessandid polaarjoone taha, SS-brigaad vanavene nimetusega „Družiina“, kasakakorpuse eesotsas olev „väliataman“ batka von Pannwitz – ei sisendanud sakslastele erilist usaldust. Deserteerimisjuhtumid, vaenlase poole üleminekud ja ka harilikud kriminaalsed arveteklaarimised olid neis nn „rahvusväeosades“ igapäevased sündmused. Seetõttu oli palju kindlamaks, rahulikumaks ja selle tulemusena ka kõige massilisemaks endiste nõukogude inimeste kasutamise viisiks nende liitmine Wehrmachti regulaarväeosade nimekirjadesse niinimetatud „vabatahtlike abilistena“ (Hilfswillige, lühendatult Hiwi). Sõja esimestel kuudel polnud vabatahtlikest puudus. Üks „teise laine“ emigrantidest-antikommunistidest, keegi P.Iljinski, kes kohtas sõda Polotski rajoonis, meenutab: „Kõik ootasid täies valmisolekus meessoost elanikkonna armeesse mobiliseerimist (bolševikud ei jõudnud mobilisatsiooni täielikult läbi viia); sajad vabatahtlike avaldused saadeti ortskomandatuuridesse, kes polnud veel jõudnud end kohapeal isegi korralikult sisse seada…“
Esialgu teenisid „hiwid“ autojuhtidena, laomeestena, sanitaridena, sapööridena, laadijatena, vabastades seega „täisväärtuslikke aarialasi“ otseseks lahingutegevusest osavõtuks. Edaspidi, kui Wehrmachti kaotused suurenesid, hakati vene vabatahtlikke relvastama. 1942.aasta aprillis oli saksa armees arvel 200 tuhat „hiwit“, 1943.aasta juulis juba 600 tuhat. Eriti palju oli neid nendes Wehrmachti väeosades, mis liikusid läbi Ukraina ning Doni ja Kubani kasakaoblastite. Nii oli Stalingradis ümberpiiratud Pauluse 6.Armees 1942.aasta novembris 51 800 „hiwit“, aga 71., 76. ja 297.jalaväediviisides moodustasid „venelased“ (nagu sakslased nimetasid kõiki endisi nõukogude kodanikke) kuni 40 % isikkoosseisust! 1942.aasta suvel oli Mansteini 11.Armees 47 tuhat vabatahtlikku. 1943.aasta oktoobrist lülitati „hiwid“ saksa jalaväediviisi standardsesse nimekirjalisse koosseisu, koguses 2000 inimest diviisi kohta, mis moodustas 15 % üldisest isikkoosseisu arvust.
Lõppude lõpuks muutusid selle Venemaa ja kogu Teise Maailmasõja ajaloos enneolematu okupantidega koostöö mastaabid nii suureks, et Wehrmachti ülemjuhatuses loodi spetsiaalne „Idaväeosade kindral-inspektori“ ametikoht. 1943.aasta veebruaris oli kindral Köstringi alluvuses Wehrmachti, SS-i ja õhutõrje ridades umbes 750 tuhat inimest. Sellise arvu nimetavad lääne ajaloolased. Nendega nõustuvad täiesti ka kaasaegsed Venemaa Kindralstaabi sõjaajaloolased: „…“vabatahtlike abiliste“, politsei- ja abiüksuste sõjaliste formeeringute isikkoosseisu arvukus ületas 1944.aasta juulis 800 tuhat inimest. Ainuüksi SS-vägedes teenis sõjaperioodil üle 150 tuhande endise NSVL-u kodaniku…“
Kõik ülaltoodud arvud on üsna kaugel täpsusest. Verises sõjakeerises polnud aega statistikaks. Peale selle reorganiseeriti neid „ostleegione“ ja „vabastusarmeesid“ kogu aeg, isikkoosseis liikus ühest väekoondisest teise, nii et nende arvukuse täpne arvestus on vaevalt võimalik. Kuid sellest hoolimata pole see kohutav reeturite arv – 800 tuhat – sugugi liialdatud. Näiteks vabastati ainuüksi saksa sõjavangilaagritest 1942-1944 aastatel (peamiselt seoses „vabatahtlikesse formeeringutesse“ astumisega) umbes 500 tuhat inimest. Kuid sõjavangid oli küll tähtis, ent mitte sugugi ainus inimressursside allikas. Sakslaste käsutuses olid ka sajad tuhanded desertöörid ja miljonid kutsealused, kes hoidusid mobilisatsioonist sõja alguses kõrvale. Veel üheks fašistlike vallutajatega massilise koostöötegemise mastaabi näitajaks on see fakt, et 1945.aasta augustis mõisteti „spetsasumisele“ 145 tuhat „politsaidena“ ja „hiwidena“ teeninud inimest. 145 tuhat arreteeriti, kuid kui palju läks koos sakslastega läände, kui paljud said lahingutes surma, kui paljud lasti kohe kiiruga maha…
Viis aastakümmet nutsid nõukogude ajaloolased selle pärast, et „ajalugu jättis meile sõjaks ettevalmistamiseks vähe aega“. Kahjuks oli kõik hoopis vastupidi. Palju, andestamatult palju andis kurikuulus „ajalugu“ stalinlikule režiimile aega. Kaks aastakümmet, mille jooksul julmalt hävitati kõik moraali- ja õigusnormid, kõik ettekujutused aust ja väärikusest, kandsid õnnetuseks oma mürgiseid vilju. Mitte üheski hitlerliku agressiooni ohvriks sattunud riigis ei olnud sellist moraalset laostumist, sellist massilist deserteerumist, sellist massilist koostööd okupantidega nagu ilmutas kogu maailmale Nõukogude Liit. Ja seda pärast kõiki neid manamisi „purustamatu ühtsuse“ ja piiritu armastuse „armsa partei“ vastu. Pärast kõigi kahtlusaluste, potentsiaalsete kahtlusaluste, nende kaugete sugulaste ja naabrite lõppematuid arreteerimisi. Parandamatud nuudiarmastajad meenutavad ka tänapäeval pisarsilmil, kuidas „Stalini ajal oli igal pool kord majas“…
Ei saa vaikides mööda minna ka sellest faktist, et viimastel aastatel on isamaalises sõjaajaloolises kirjanduses selle teema kujutamisel kujunenud välja (pehmelt öeldes) „imelik“ standard. Kord püütakse lugejast kaastundepisaraid välja pigistada sellega, et jutustatakse, kuidas rasked elutingimused sundisid inimesi minema timukate teenistusse, kord aga püütakse fašistide teenreid kujutada „ideeliste võitlejatena“ Venemaa (Ukraina, Leedu) vabastamise eest.
Neid „vabadusvõitlejaid“ innustanud „ideedest“ räägivad selgelt nende teod. Peamiseks lahingutegevuse viisiks, millele spetsialiseerusid kõik need „pataljonid“ ja „leegionid“, olid karistusretked partisanirajoonidesse, loomalikud arveteklaarimised rahuliku elanikkonnaga, röövimised, piinamised ja mahalaskmised. Lahingutes Punaarmee regulaarväeosade vastu osalesid nad väga harva. Näiteks von Pannwitzi „uljad kasakad“ sooritasid metsikusi Venemaal, Prantsusmaal ja Jugoslaavias ning alles 26.septembril 1944.a astusid nad esimest korda lahingusse nõukogude vägedega. SS-diviis „Galiitsia“ sõdis nädal aega Ukrainas, siis saadeti see terroriseerima vendi-slaavlasi Slovakkias ja Jugoslaavias. Leedu „iseseisvusvõitlejate“ karistuspataljonid põletasid Poola ja Valgevene külasid. Ülemaailmselt kuulsaks saanud Hatõni küla põletati koos elanikega 118.“ukraina“ politseipataljoni poolt. Jutumärgid sõna „ukraina“ ümber pole siin juhuslikult või poliitkorrektsuse pärast, vaid need väljendavad lihtsalt seda fakti, et sellistesse „pataljonidesse“ kogutud värdjaid ei saa liigitada mitte ühegi Maa peal elava rahva sekka. 118.pataljoni staabiülem keegi Vasjura andis kohtuprotsessi raames (1986.a. detsembris) oma endiste alluvatele selliseid iseloomustusi: „See oli bandiitide salk, kelle jaoks oli peamine röövida ja purjutada. Võtame rühmakomandör Meleško – nõukogude kaadriohvitser ja selge sadist, kes lausa „kaifis“ verelõhnast. Kokk Mõšak lausa pressis end kõikidele operatsioonidele kaasa, et saaks vabalt metsikusi sooritada ja röövida. Tõlk Lukovitš piinas inimesi ülekuulamistel, vägistas naisi... Kõik nad olid lurjused ja kaabakad...“
Tähelepanuväärne detail: 1944.aasta augustis jooksis suurem osa 118.pataljoni (mis oli selleks ajaks paisatud Prantsusmaale) isikkoosseisust üle partisanide juurde. 1944.a. augustis, paar päeva (või tundi) enne Prantsusmaa vabastamist! Saades sel moel ohutult prantsuse Vastupanuliikumise liikmeteks, pöördus osa karistajatest NSVL-u tagasi, ülejäänud aga astusid prantsuse Võõrleegioni ning saadeti sõdima Alžeeriasse. Sobiv koht „vaba Ukraina“ eest võitlejatele...
Muidugi oli miljonite kollaboratsionistide seas igasuguseid erinevaid inimesi. Olid ka need, kes sõja esimestel päevadel mõtlesid, et koos Hitleriga tuleb mingi „vabastamine“. Paljud sõjavangid kirjutasid end „ostleegionidesse“ lootuses saada relv ja minna seejärel partisaniks. Oli ka massiliste ülestõusude juhtumeid (sellest me kirjutasime juba ülalpool). Näiteks läks 23.veebruaril 1943.a. Vitebski rajoonis täies koosseisus koos relvadega partisanide poole üle 825.„tatari“ pataljon. Palju aastaid hiljem, 1956.aastal, anti ühele ülestõusu organisaatorile – tatari poeedile Mussa Džalilile – postuumselt Nõukogude Liidu Kangelase nimetus. 13.septembril 1943.a. hakkas Obojani juures (Ukraina) mässama üks „turki“ leegion. Kolm tuhat „Galiitsia“ sõdurit läksid Bandeera ülestõusnute armee partisanide juurde...
Ühesõnaga – kodusõjas nagu kodusõjas ikka.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
105
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/IV% ... f5brad.pdf
Rahvatasujad ja „rahva sõbrad“
Seda sõna – „kodusõda“ – kirjutades peame me meenutama ka teist poolt, teisi relvastatud vastasseisust osavõtjaid. Kahjuks on autoril raske seda teemat kohusetruult käsitleda. Partisaniliikumise teema on senini „suur must plekk“ Suure sõja ajaloos. Ehtsad dokumendid asusid alati (ja on senini) NKVD-KGB-FSB arhiivides, aga neid arhiive peetakse senini „ametkondlikeks“ ja need pole isegi lülitatud riikliku arhiivifondi koosseisu. Kuni nende arhiivide avanemiseni võib igasugust partisaniliikumist käsitlevat uurimust pidada ainult esialgseks mustandiks. Ja isegi neid „mustandeid“ on äärmiselt vähe. Üheks kõige informatiivsemaks võib pidada 2001.aastal välja antud raamatut „Partisanid ja armee“, mis on unikaalne oma suure hulga dokumentaalse materjali tõttu. Erilise väärtuse lisab sellele raamatule veel see asjaolu, et selle autor pole ainult tavaline ajalooteaduste doktor, Akadeemia tegevliige jne, vaid ka endine KGB polkovnik. Järelsõna kirjutas sellele raamatule legendaarne diversant-partisan I.G.Starinov ise.
Tsiteerime pikemalt targutamata mõned lõigud sellest raamatust, rõhutades võtmemomente:
„Just NKVD organid ja väed mängisid esimesel etapil (s.o kuni 1942.a. maini) otsustavat osa partisaniliikumise arendamisel, salkade ja diversioonigruppide loomisel.
...Suurem osa partisanisalkadest (mis loodi Valgevenes 1941.a. septembris – M.S) formeeriti täielikult NKVD ja miilitsa töötajatest, ilma kohalikke elanikke kaasamata. Sidet partei ja nõukogude aktiiviga ei loodud... edaspidi, kui partei oblastikomiteed hakkasid looma partisanisalku kohalikest elanikest partei ja nõukogude aktiivi baasil, koosnesid nende salkade juhtivorganid ikkagi NKVD töötajatest...
...1941.aasta lõpus ja 1942.aasta alguses jätkus partisaniformeeringute loomine ja nende paiskamine rindejoone taha... partisanisalkade formeerimise aluseks olid endistviisi hävituspataljonide võitlejad, NKVD operatiivtöötajad ja riiklike julgeolekuorganite agentuur...
...Täiesti selgelt oli määratud alluvussuhted: NKVD organid tegelesid partisanisalkade organiseerimise ja juhtimisega, partei oblastikomitee esimest sekretäri ainult informeeriti tehtud tööst...
...Üldpilt oli niisugune. 1942.aasta veebruariks olid NKVD organid koostöös parteiorganitega ettevalmistanud ja vaenlase tagalasse saatnud 1798 partisanisalka ja 1533 diversioonigruppi, üldarvuga 77 939 inimest. Kui lähtuda sellest, et 1941.aastal oli okupeeritud territooriumil olevate partisanide üldarv 90 tuhat inimest ja partisanisalku oli seal ligi 2000, siis tuleb välja, et 90 % neist olid ettevalmistatud NKVD poolt. Nemad ka juhtisid neid.“
Niisiis, sõja esimesel etapil (kuni 1942.aasta kevadeni) ei koosnenud „rahvatasujate“ salgad mitte teismelistest poisikestest ja habemikest vanataatidest berdankadega – nagu seda armastati kujutada kogu nõukogude mütoloogias, - vaid NKVD-NKGB operatiivtöötajatest. Kohalikest elanikest-vabatahtlikest partisanide arv ei ületanud 10-15 tuhandet inimest s.o oli KÜMNEID KORDI väiksem „politsaide“ ja „hiwide“ arvust!
Selline oli partisanisõja algus. Edaspidi muutus olukord tunduvalt. Kusjuures oodatule hoopis vastupidises suunas:
„Leningradi oblasti NKVD valitsus saatis vaenlase tagalasse 287 salka üldarvus 11 733 inimest. 1942.aasta 7.veebruariks oli neist järel ainult 60 salka koguarvus 1965 inimest, s.o umbes 17 %...
Ukrainas jäeti julgeolekuorganite poolt vaenlase tagalasse ja saadeti sinna hiljem 778 partisanisalka ja 622 diversioonigruppi üldarvuga 28 753 inimest. Kuid 1942.aasta 25.augusti seisuga loeti tegutsevateks ainult 22 salka, milles oli 3310 inimest. Järelikult oli 12 kuuga alles jäänud kõigest alla 3 % vaenlase tagalasse 1941.aastal saadetud partisanisalkadest ja gruppidest...
...Parem polnud olukord ka Valgevenes... 1942.aasta jaanuariks oli vaenlase tagalasse saadetud 437 salgast ja grupist oma tegutsemise lõpetanud 412 ehk 95 %.
...Juba esimese sõjatalve jooksul hävitati peaaegu kõik suured, mitmesajast inimesest koosnevad formeeringud või hajutati nad väikeste gruppidena laiali... 1942.aasta keskel oli partisanide arvukus kõigest 65 tuhat inimest...“
Ülaltoodud arvud annavad juba iseenesest selge ja kõikehõlmava vastuse küsimusele, kuidas suhtus sakslaste poolt okupeeritud territooriumi elanikkond Riikliku Julgeolekuorganite agentuurist koostatud „rahvatasujatesse“. Sellest hoolimata täiendame neid kuivi, kuid oma tähendusrikkuse tõttu hirmsaid arve kahe pealtnägija ja neist sündmustest osavõtja tunnistusega.
Hitlerlaste poolt okupeeritud Mogiljovis tegutses põrandaalune „Punaarmee abistamise Komitee“. Selle organisatsiooni organisaator ja juht K.J.Mette kandis Partisaniliikumise Keskstaapi ette:
„Suurem osa nõukogulikult meelestatud elanikkonnast lahkus koos Punaarmeega või on sunnitud vaikima ja maskeeruma. Elanikkonna meeleoludes andsid peamist tooni kontrrevolutsioonilised elemendid (kohtulikult karistatud isikud, igasugused „endised inimesed“ jne) ja lai kiht väikekodanlasi, kes tervitasid sakslasi suure heameelega, kiirustasid haarama parimaid ametikohti ja osutama neile igasugust abi. Nende hulka kuulus ka suurem osa intelligentsist, sealhulgas palju õpetajaid, arste, raamatupidajaid, insenere jne. Väga paljud noored naised ja tütarlapsed hakkasid kiiremas korras saksa ohvitseride ja sõduritega tutvusi sobitama, kutsudes neid oma korteritesse, jalutama jne. Tundus väga veider ja üllatav, et sakslastel oli nii palju toetajaid meie elanikkonna seas... Rääkides noorsoost, siis tuleb märkida, et väga sageli paistis silma suuremal osal neist igasugune patriotismi ja kommunistliku maailmavaate puudumine...“
Teine tunnistus on 1943.aasta detsembris ühe fašistliku Saksamaa luureteenistuse poolt väljalastud dokument, millel oli vapustav pealkiri: „Vajadusest muuta Idasõjaretk kodusõjaks“. Sõja esimestel kuudel kujunenud olukorda kirjeldatakse seal niimoodi:
„...Arvutud sõjavangid ja ülejooksikud teatasid masside ükskõiksusest ja soovimatusest sõdida teadmata mille eest. Ka ülekuulamised näitasid selgesti, et... igal pool on säilinud isikuid, kes vihkavad stalinlikku režiimi surmani... Suurem osa 1941.aastal ümberpiiratud punaarmeelastest tulid varsti ise vabatahtlikult metsast välja ja andsid alla. Stalini käsk okupeeritud oblastites partisaniliikumise organiseerimise kohta ei leidnud algul vastukaja. Keegi ei teadnud, mille nimel ta peaks sõdima... Selle Nõukogude Liidu sisemise kriisiga ongi seletatav see rõõmus ootus, millega suurem osa elanikkonnast võttis vastu pealetungivaid saksa vägesid...“
Sellises olukorras oli suurema osa sõja esimesel aastal loodud partisanisalkade häving loomulik ja seaduspärane. Nõukogude juhtkonna mõtteviisi kohaselt pidid need väikesed salgad (ülalpool kirjutatust lähtudes oli salga keskmine arvukus 20-25 inimest) täitma suurte partisanisalkade algeid, mille ümber need pidid kasvama. Faktiliselt aga partisanide arvukus mitte ainult ei suurenenud, vaid 1942.aasta suveks isegi vähenes poolteist korda! Ja seda vaatamata sellele, et okupeeritud territooriumi pindala suurenes tunduvalt pärast Harkovi katastroofi ja sakslaste läbimurret Stalingradi ja Mozdoki juurde. Eriti muljetavaldav on partisaniformeeringute arvukuse muutumise dünaamika Ukrainas, kus need hävitati praktiliselt täielikult.
Kõikidele üldistele asjaoludele (tänu millele okupeeritud oblastite elanike enamik võttis sakslasi vastu rõõmsa ootusega või suhtus sellesse vähemalt passiivse ükskõiksusega) lisaks tuleb mainida, et idee kasutada „rahva sõpru“ NKVD-st massilise vabastusliikumise organisaatorite ja innustajatena oli juba iseenesest absurdne ja ebareaalne. „Organite“ töötajad (keda 30-ndatel ilma erilise silmakirjatsemiseta nimetati „karistajateks“) tõid partisaniliikumisse kaasa kõik omad massirepressioonide ajal omandatud harjumused. Üle igasuguste mõistlike piiride küündiv umbusklikkus ja kahtlustamine, harjumus terroriks ja provokatsioonideks, täielik hoolimatus rahulike elanike poolt kantud ohvrite suhtes – kõik need ilmnesid täiel määral NKVD operatiivtöötajatest kiirkorras moodustatud partisanisalkade tegevuses.
Ei tasu unustada ka seda, et professionaalsete diversantide ettevalmistamise süsteem hävitati praktiliselt täielikult Suure Terrori aastatel ja enamik kogenud diversantidest hõõruti lihtsalt „laagritolmuks“. Vahel läks asi täieliku absurdini. Näiteks saatis GLAVPUR 1941.aasta oktoobris armee poliitorganitele „Instruktsiooni partisanisalkade organiseerimise ja tegevuse kohta“, mis oli koostatud 1919.aastal! Faktiliselt sai neid tšekiste, kellele 1941.aastal tehti ülesandeks diversioonisõja vallapäästmine saksa vägede tagalas, lugeda „sõjaspetsideks“ (s.o inimesteks, kes oleksid suutelised talumehi väljaõpetama ja organiseerima) ainult tinglikult, auastmete ja ametikohtade järgi, kuid mitte oma ettevalmistuse järgi. Ja ka seltsimees Ponomarenko ise, kes juhtis ühest Moskva lähedal asuvast suvilast Partisaniliikumise Keskstaapi, pole mitte nimekaim, vaid just seesama Valgevene Kompartei KK sekretär, kes saatis 1938.aastal Moskvasse šifreeritud palve suurendada „kulaklike-esseerilike elementide“ mahalaskmislimiiti. Starinovi sõnul „ei olnud Ponomarenkol Suure Isamaasõja alguses partisaniliikumisest mitte mingeid teadmisi“, aga Ponomarenko kuulsat ideed - „relsisõda“ – kirjeldab Starinov veelgi lihtsamalt: „Pidi olema täielik lollpea, et hakata relsse õhku laskma... Lõhkeainet tuli kasutada mitte relsside lõhkumiseks, vaid rongide kraavilaskmiseks, efekt oleks olnud kümneid ja sadu kordi suurem“.
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/IV% ... f5brad.pdf
Rahvatasujad ja „rahva sõbrad“
Seda sõna – „kodusõda“ – kirjutades peame me meenutama ka teist poolt, teisi relvastatud vastasseisust osavõtjaid. Kahjuks on autoril raske seda teemat kohusetruult käsitleda. Partisaniliikumise teema on senini „suur must plekk“ Suure sõja ajaloos. Ehtsad dokumendid asusid alati (ja on senini) NKVD-KGB-FSB arhiivides, aga neid arhiive peetakse senini „ametkondlikeks“ ja need pole isegi lülitatud riikliku arhiivifondi koosseisu. Kuni nende arhiivide avanemiseni võib igasugust partisaniliikumist käsitlevat uurimust pidada ainult esialgseks mustandiks. Ja isegi neid „mustandeid“ on äärmiselt vähe. Üheks kõige informatiivsemaks võib pidada 2001.aastal välja antud raamatut „Partisanid ja armee“, mis on unikaalne oma suure hulga dokumentaalse materjali tõttu. Erilise väärtuse lisab sellele raamatule veel see asjaolu, et selle autor pole ainult tavaline ajalooteaduste doktor, Akadeemia tegevliige jne, vaid ka endine KGB polkovnik. Järelsõna kirjutas sellele raamatule legendaarne diversant-partisan I.G.Starinov ise.
Tsiteerime pikemalt targutamata mõned lõigud sellest raamatust, rõhutades võtmemomente:
„Just NKVD organid ja väed mängisid esimesel etapil (s.o kuni 1942.a. maini) otsustavat osa partisaniliikumise arendamisel, salkade ja diversioonigruppide loomisel.
...Suurem osa partisanisalkadest (mis loodi Valgevenes 1941.a. septembris – M.S) formeeriti täielikult NKVD ja miilitsa töötajatest, ilma kohalikke elanikke kaasamata. Sidet partei ja nõukogude aktiiviga ei loodud... edaspidi, kui partei oblastikomiteed hakkasid looma partisanisalku kohalikest elanikest partei ja nõukogude aktiivi baasil, koosnesid nende salkade juhtivorganid ikkagi NKVD töötajatest...
...1941.aasta lõpus ja 1942.aasta alguses jätkus partisaniformeeringute loomine ja nende paiskamine rindejoone taha... partisanisalkade formeerimise aluseks olid endistviisi hävituspataljonide võitlejad, NKVD operatiivtöötajad ja riiklike julgeolekuorganite agentuur...
...Täiesti selgelt oli määratud alluvussuhted: NKVD organid tegelesid partisanisalkade organiseerimise ja juhtimisega, partei oblastikomitee esimest sekretäri ainult informeeriti tehtud tööst...
...Üldpilt oli niisugune. 1942.aasta veebruariks olid NKVD organid koostöös parteiorganitega ettevalmistanud ja vaenlase tagalasse saatnud 1798 partisanisalka ja 1533 diversioonigruppi, üldarvuga 77 939 inimest. Kui lähtuda sellest, et 1941.aastal oli okupeeritud territooriumil olevate partisanide üldarv 90 tuhat inimest ja partisanisalku oli seal ligi 2000, siis tuleb välja, et 90 % neist olid ettevalmistatud NKVD poolt. Nemad ka juhtisid neid.“
Niisiis, sõja esimesel etapil (kuni 1942.aasta kevadeni) ei koosnenud „rahvatasujate“ salgad mitte teismelistest poisikestest ja habemikest vanataatidest berdankadega – nagu seda armastati kujutada kogu nõukogude mütoloogias, - vaid NKVD-NKGB operatiivtöötajatest. Kohalikest elanikest-vabatahtlikest partisanide arv ei ületanud 10-15 tuhandet inimest s.o oli KÜMNEID KORDI väiksem „politsaide“ ja „hiwide“ arvust!
Selline oli partisanisõja algus. Edaspidi muutus olukord tunduvalt. Kusjuures oodatule hoopis vastupidises suunas:
„Leningradi oblasti NKVD valitsus saatis vaenlase tagalasse 287 salka üldarvus 11 733 inimest. 1942.aasta 7.veebruariks oli neist järel ainult 60 salka koguarvus 1965 inimest, s.o umbes 17 %...
Ukrainas jäeti julgeolekuorganite poolt vaenlase tagalasse ja saadeti sinna hiljem 778 partisanisalka ja 622 diversioonigruppi üldarvuga 28 753 inimest. Kuid 1942.aasta 25.augusti seisuga loeti tegutsevateks ainult 22 salka, milles oli 3310 inimest. Järelikult oli 12 kuuga alles jäänud kõigest alla 3 % vaenlase tagalasse 1941.aastal saadetud partisanisalkadest ja gruppidest...
...Parem polnud olukord ka Valgevenes... 1942.aasta jaanuariks oli vaenlase tagalasse saadetud 437 salgast ja grupist oma tegutsemise lõpetanud 412 ehk 95 %.
...Juba esimese sõjatalve jooksul hävitati peaaegu kõik suured, mitmesajast inimesest koosnevad formeeringud või hajutati nad väikeste gruppidena laiali... 1942.aasta keskel oli partisanide arvukus kõigest 65 tuhat inimest...“
Ülaltoodud arvud annavad juba iseenesest selge ja kõikehõlmava vastuse küsimusele, kuidas suhtus sakslaste poolt okupeeritud territooriumi elanikkond Riikliku Julgeolekuorganite agentuurist koostatud „rahvatasujatesse“. Sellest hoolimata täiendame neid kuivi, kuid oma tähendusrikkuse tõttu hirmsaid arve kahe pealtnägija ja neist sündmustest osavõtja tunnistusega.
Hitlerlaste poolt okupeeritud Mogiljovis tegutses põrandaalune „Punaarmee abistamise Komitee“. Selle organisatsiooni organisaator ja juht K.J.Mette kandis Partisaniliikumise Keskstaapi ette:
„Suurem osa nõukogulikult meelestatud elanikkonnast lahkus koos Punaarmeega või on sunnitud vaikima ja maskeeruma. Elanikkonna meeleoludes andsid peamist tooni kontrrevolutsioonilised elemendid (kohtulikult karistatud isikud, igasugused „endised inimesed“ jne) ja lai kiht väikekodanlasi, kes tervitasid sakslasi suure heameelega, kiirustasid haarama parimaid ametikohti ja osutama neile igasugust abi. Nende hulka kuulus ka suurem osa intelligentsist, sealhulgas palju õpetajaid, arste, raamatupidajaid, insenere jne. Väga paljud noored naised ja tütarlapsed hakkasid kiiremas korras saksa ohvitseride ja sõduritega tutvusi sobitama, kutsudes neid oma korteritesse, jalutama jne. Tundus väga veider ja üllatav, et sakslastel oli nii palju toetajaid meie elanikkonna seas... Rääkides noorsoost, siis tuleb märkida, et väga sageli paistis silma suuremal osal neist igasugune patriotismi ja kommunistliku maailmavaate puudumine...“
Teine tunnistus on 1943.aasta detsembris ühe fašistliku Saksamaa luureteenistuse poolt väljalastud dokument, millel oli vapustav pealkiri: „Vajadusest muuta Idasõjaretk kodusõjaks“. Sõja esimestel kuudel kujunenud olukorda kirjeldatakse seal niimoodi:
„...Arvutud sõjavangid ja ülejooksikud teatasid masside ükskõiksusest ja soovimatusest sõdida teadmata mille eest. Ka ülekuulamised näitasid selgesti, et... igal pool on säilinud isikuid, kes vihkavad stalinlikku režiimi surmani... Suurem osa 1941.aastal ümberpiiratud punaarmeelastest tulid varsti ise vabatahtlikult metsast välja ja andsid alla. Stalini käsk okupeeritud oblastites partisaniliikumise organiseerimise kohta ei leidnud algul vastukaja. Keegi ei teadnud, mille nimel ta peaks sõdima... Selle Nõukogude Liidu sisemise kriisiga ongi seletatav see rõõmus ootus, millega suurem osa elanikkonnast võttis vastu pealetungivaid saksa vägesid...“
Sellises olukorras oli suurema osa sõja esimesel aastal loodud partisanisalkade häving loomulik ja seaduspärane. Nõukogude juhtkonna mõtteviisi kohaselt pidid need väikesed salgad (ülalpool kirjutatust lähtudes oli salga keskmine arvukus 20-25 inimest) täitma suurte partisanisalkade algeid, mille ümber need pidid kasvama. Faktiliselt aga partisanide arvukus mitte ainult ei suurenenud, vaid 1942.aasta suveks isegi vähenes poolteist korda! Ja seda vaatamata sellele, et okupeeritud territooriumi pindala suurenes tunduvalt pärast Harkovi katastroofi ja sakslaste läbimurret Stalingradi ja Mozdoki juurde. Eriti muljetavaldav on partisaniformeeringute arvukuse muutumise dünaamika Ukrainas, kus need hävitati praktiliselt täielikult.
Kõikidele üldistele asjaoludele (tänu millele okupeeritud oblastite elanike enamik võttis sakslasi vastu rõõmsa ootusega või suhtus sellesse vähemalt passiivse ükskõiksusega) lisaks tuleb mainida, et idee kasutada „rahva sõpru“ NKVD-st massilise vabastusliikumise organisaatorite ja innustajatena oli juba iseenesest absurdne ja ebareaalne. „Organite“ töötajad (keda 30-ndatel ilma erilise silmakirjatsemiseta nimetati „karistajateks“) tõid partisaniliikumisse kaasa kõik omad massirepressioonide ajal omandatud harjumused. Üle igasuguste mõistlike piiride küündiv umbusklikkus ja kahtlustamine, harjumus terroriks ja provokatsioonideks, täielik hoolimatus rahulike elanike poolt kantud ohvrite suhtes – kõik need ilmnesid täiel määral NKVD operatiivtöötajatest kiirkorras moodustatud partisanisalkade tegevuses.
Ei tasu unustada ka seda, et professionaalsete diversantide ettevalmistamise süsteem hävitati praktiliselt täielikult Suure Terrori aastatel ja enamik kogenud diversantidest hõõruti lihtsalt „laagritolmuks“. Vahel läks asi täieliku absurdini. Näiteks saatis GLAVPUR 1941.aasta oktoobris armee poliitorganitele „Instruktsiooni partisanisalkade organiseerimise ja tegevuse kohta“, mis oli koostatud 1919.aastal! Faktiliselt sai neid tšekiste, kellele 1941.aastal tehti ülesandeks diversioonisõja vallapäästmine saksa vägede tagalas, lugeda „sõjaspetsideks“ (s.o inimesteks, kes oleksid suutelised talumehi väljaõpetama ja organiseerima) ainult tinglikult, auastmete ja ametikohtade järgi, kuid mitte oma ettevalmistuse järgi. Ja ka seltsimees Ponomarenko ise, kes juhtis ühest Moskva lähedal asuvast suvilast Partisaniliikumise Keskstaapi, pole mitte nimekaim, vaid just seesama Valgevene Kompartei KK sekretär, kes saatis 1938.aastal Moskvasse šifreeritud palve suurendada „kulaklike-esseerilike elementide“ mahalaskmislimiiti. Starinovi sõnul „ei olnud Ponomarenkol Suure Isamaasõja alguses partisaniliikumisest mitte mingeid teadmisi“, aga Ponomarenko kuulsat ideed - „relsisõda“ – kirjeldab Starinov veelgi lihtsamalt: „Pidi olema täielik lollpea, et hakata relsse õhku laskma... Lõhkeainet tuli kasutada mitte relsside lõhkumiseks, vaid rongide kraavilaskmiseks, efekt oleks olnud kümneid ja sadu kordi suurem“.
Viimati muutis Troll, 02 Apr, 2008 10:27, muudetud 1 kord kokku.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
106
Muide – lõhkeainest. Kogu sõjaaja jooksul said partisanid alla ühe protsendi nõukogude sõjatööstuse poolt valmistatud miinidest. Nõukogude pommituslennuvägi heitis vaenlase kaela üle 1 miljoni tonni pomme, sealhulgas raudteedele 100 tuhat tonni. Sama aja jooksul toimetati partisanidele Starinovi arvestuse kohaselt 13 tuhat tonni erinevat varustust s.o alla 1,5 % vaenlasele heidetud pommide kaalust. Ukraina partisanid said kogu sõjaaja jooksul ainult 147 tonni lõhkeainet. Teiste sõnadega öeldes oleks isegi olemasolevate ressursside minimaalne ümberjaotamine võimaldanud mitmekordselt suurendada partisanide relvade ja lõhkeainetega varustamist, see aga oleks kokkuvõttes tähendanud vaenlasele võrreldamatult suuremat kahju. Näiteks paralüseerisid ukraina partisanid Starinovi sõnul ainult 7 tonni lõhkeaine kasutamisega (aga see on ainult kolme pommitaja keskmine lahingukoormus) mitmeks kuuks liikumise Ternopol-Šepetovka-Orsa liinil.
Kasutades Uljanov (Lenini) sõnu, saame me vaevalt panna kõiki neid vigu isiklikult Ponomarenko, Vorošilovi ja teiste „Moskva partisanide“ süüks. Nad tahtsid nii kuidas parem, kuid nende täielik ebakompetentsus (pluss kangekaelne soov mitte anda partisaniliikumise juhtimist parteilaste-tšekistide käest sõjaliste spetsialistide kätte) tekitas asjale tohutu suurt kahju. Suure vere ja sadade partisanisalkade hukkumise hinnaga tuli uuesti luua efektiivsed partisanide ettevalmistamise, juhtimise ja materiaalse varustamise meetodid. Võrreldamatult suurenes 1943-44 aastal ka massilise vallutajate vastase rahvasõja maht. Näiteks Valgevenes, kus suurte metsamassiivide olemasolu lõi partisanisõjaks eriti soodsad tingimused, oli partisanide arv juba 1943.aasta aprillis 68 498 inimest. Kokku oli sakslaste poolt hõivatud territooriumil 1.aprilli 1943.aasta seisuga 110 889 partisani. Partisaniliikumise Keskstaabi ettekande järgi pidas 1.juunil 1943.a. staabiga sidet 1061 partisanisalka üldarvuga 142 000 võitlejat. 1944.a. jaanuaris oli Valgevene partisanide arv 122 tuhat inimest, aga kokku oli 1944.a talvel vaenlase tagalas üle 200 tuhande partisani.
Kõik selgub võrdluses. Relvastatud okupantide käsilaste arv oli palju suurem.
Eriti õige on see väide Ukraina suhtes. 1943.aasta jaanuaris oli Ukraina partisaniliikumise staabil side partisanisalkadega, mille koosseisus oli kokku 8582 inimest. 5.märtsil hindas Ponomarenko Stalinile kirjutatud ettekandes Ukraina 74 partisanisalga arvukuseks 12 631 inimest – võrrelge seda ülaltoodud Ukraina politseinike ja SS-laste arvukusega. Tasub märkida ka seda, et omal ajal oli isegi batko Mahno „armees“ üle 40 tuhande inimese, aga kokku tekkis Ukrainas 1918.aastal lühiaegse saksa okupatsiooni ajal partisanisalku kokku (erinevatel hinangutel) 200 kuni 300 tuhande inimesega.
Väga ekslik oleks hinnata neid arve või nende suhet kui mingit „hääletamise“ tulemust: niipalju protsente elanikkonnast toetas hitlerlasi ja niipalju oli nende vastu. Asi polnud isegi selles, et sageli võeti partisanisalka või politseipataljoni astumise otsus vastu sundkorras, käsukorras ja repressioonide kartusel ning see ei väljendanud üldsegi mitte antud isiku poliitilisi veendumusi, vaid lihtsalt tema „ellujäämisstrateegiat“. Faktiliselt toetas suurem osa okupeeritud teritooriumi elanikest tugevamat poolt. Ja see halvastikõlav järeldus pole sugugi mõne tigetseva antikommunisti leiutis. Juba pool sajandit tagasi pidi Ukraina KP KK sekretär D.Korotšenko konstateerima: „Absoluutne enamus Ukraina tsiviilelanikkonnast ei soovinud sakslaste vastu võitlust jätkata, vaid püüdis erineval moel okupatsioonirežiimiga kohanduda“. 1941.aasta sügisel tundus „tugevam“ pool olevat Saksamaa – ja sajad tuhanded kirjutasid end „politsaideks“ või „hiwideks“. Pärast Stalingradi ja Kurski lahingut kõikus pendel teisele poole – ja kohe algas massiline deserteerumine „rahvuslikest“ väeosadest ja partisanide arv kasvas kiiresti.
Selge jõuvahekordade muutus okupeeritud territooriumil lubas Keskstaabil 1943.aasta märtsis pöörduda külavanemate ja „politsaide“ poole järgmise avaldusega: „Te võite saavutada nõukogude võimult andestuse endale ja oma perele, kui te hakkate ausalt teenima nõukogude rahvast... Aidake partisane... Hävitage saksa röövvallutajaid. Kui te hakkate niimoodi tegutsema, siis Kodumaa ja nõukogude võim andestavad teile ja teie peast ei kuku mitte ükski karv“. See üleskutse ei jäänud vastuseta. Mõningatel andmetel oli 1944.aasta suvel veerand Valgevene partisanidest endised „politsaid“ ja Wehrmachti „vabatahtlikud“. Midagi eriti „avastuslikku“ või „mässulist“ siin polnud – selline situatsioon oli tavaline igas kodusõjas. Häda oli selles, et sellisel moel saavutatud arvukuse tõus tõi sageli kaasa languse kvaliteedis. Siin on näiteks Partisaniliikumise Keskstaabi esindaja Pinski oblastis Kleštševi ettekanne 12.juulist 1943.a:
„...salga „Surm fašistidele“ komandör ja Valgevene kompartei Streminski rajoonikomitee sekretär sm. Šibinski on ümbritsenud end endiste politseinikute ja linnapeadega ning purjutab pidevalt. Šibinski juhtimisel toimus inimeste mahalaskmisi, kelle süü kodumaa ees pole millegagi tõestatud. Tunduv osa salka vastuvõetud politseinikutest jätkas endisi traditsioone (joomine, elanikkonna peksmine)... Šibinski juhtimise all olev salk peaaegu ei tegelenudki diversioonitööga“.
Parteisekretäri, joodiku ja mõrtsuka Šibinski juhtimise all olev salk polnud sugugi ainus, mis „ei tegelenud diversioonitööga“. Selliseid partisanisalku, mis „kaevusid ilma sideta sügavasse metsa ja ei võtnud kuude kaupa midagi ette ei luure ega diversioonivallas, vaid rekvireerisid ainult toiduaineid kohalikelt elanikelt“, oli palju. Sellisele järeldusele jõuame siis, kui analüüsime partisanide kaotuste arvu. Näiteks kaotasid nad Valgevenes sõja esimese kahe ja poole aastaga tapetute ja teadmata kadunutena kõigest 8327 inimest. Kui võrrelda seda arvu Valgevene partisanide väidetava üldarvuga (68 tuhat 1943.a. aprillis, 122 tuhat 1944.a.. jaanuaris), siis avastame me selge vastuolu. Sellisest väikesest kaotuste tasemest hästirelvastatud, arvuka ja kogenud vaenlasega peetud pingelistes lahingutes võis ainult unistada. Võrdluseks – Punaarmee tegevarmee väeosades moodustasid 1942.aastal pöördumatud kaotused 42 % igakuisest keskmisest isikkoosseisu arvust ja 26 % - 1943.aastal. Arvestades ka haavatuid, tõusid kaotused veelgi kolm-neli korda, ent kui tegevarmees sattus enamik haavatuid siiski hospidalidesse ja naases rivisse, siis mis ootas haavatud partisani metsas? Koos kõigi mööndustega eelpool toodud arvude ebatäpsuse ja mittetäielikkuse kohta tuleb siiski oletada, et aktiivselt tegutsevate partisanisalkade reaalne arv oli oluliselt väiksem nendest arvudest, mida Ponomarenko staap oma aruannetesse kirja pani.
Kõige selle juures sai partisanide ja põrandaaluste kangelaslik võitlus tähtsaks rindeks üldrahvalikus Isamaasõjas. Riskides iga minut mitte ainult enda, vaid ka oma lähedaste eludega, andsid nad suure panuse fasistliku vaenlase üle saavutatud võidus. Kõige tagasihoidlikumate hinnangute kohaselt kandsid sakslased ja nende liitlased 7-8 % kõigist oma kaotustest Idarindel just partisanitegevuse läbi – ja seejuures oli partisanijõudude arv kõikidel sõjaetappidel kümneid kordi väiksem tegevarmee arvukusest ja nad kulutasid 500 korda vähem lahingumoona kui rindeväed. Kusjuures partisanide tegevuse efektiivsust ei saa hinnata ainult vaenlase poolt nende vastu peetud lahingutes kantud otseste kaotuste järgi. Peamiseks ülesandeks, mis nõukogude partisanide poolt edukalt lahendati, oli saksa armee kommunikatsioonide hävitamine. Pärast sõda trofeedokumentide põhjal tehtud analüüs näitas, et diversioonide tõttu tegid raudteedel avarii 18 tuhat ešeloni (neist 15 tuhat 1943-44 a), vaenlane kaotas pöördumatult 2400 vedurit, sunnitud liikumisseisakuid oli kokku 6000 ööpäeva.
Silmapaistvaks näiteks regulaararmee ja partisanide vahelise eduka koostöö kohta oli operatsioon „Bagration“ – Punaarmee suurim pealetungioperatsioon, mis lõppes suurema osa Valgevene vabastamisega ja saksa armeegrupi „Mitte“ purustamisega. Ööl vastu 20.juulit 1944.a. lasksid partisanid õhku 40 tuhat relssi ja paralüseerisid igasuguse liikumise raudteedel vaenlase vägede tagalas. Autoteede läbilaskevõime vähenes diversioonide tagajärjel kolm korda. Operatsiooni ettevalmistusetapil selgitasid partisanid ja põrandaalused luurajad välja ja teatasid nõukogude väejuhatusele 33 saksa staabi, 30 lennuvälja ja 70 suure lao asukohad.
Mitte vähem oluline polnud ka partisanivõitluse mõju vallutajate vägede moraalile ja psühholoogilisele seisukorrale. Seda saksa armee võitlusvõime „kaotust“ on raske aritmeetiliselt hinnata, kuid see oli olemas ja üsna tuntav. 1943-44 aasta perioodil, mil iga saksa garnison, iga autokolonn ja raudteeešelon olid pidevas kallaletungi ootuses, sai ajaleheloosung - „maa põleb okupantide jalge all“ – reaalsuseks.
Muide – lõhkeainest. Kogu sõjaaja jooksul said partisanid alla ühe protsendi nõukogude sõjatööstuse poolt valmistatud miinidest. Nõukogude pommituslennuvägi heitis vaenlase kaela üle 1 miljoni tonni pomme, sealhulgas raudteedele 100 tuhat tonni. Sama aja jooksul toimetati partisanidele Starinovi arvestuse kohaselt 13 tuhat tonni erinevat varustust s.o alla 1,5 % vaenlasele heidetud pommide kaalust. Ukraina partisanid said kogu sõjaaja jooksul ainult 147 tonni lõhkeainet. Teiste sõnadega öeldes oleks isegi olemasolevate ressursside minimaalne ümberjaotamine võimaldanud mitmekordselt suurendada partisanide relvade ja lõhkeainetega varustamist, see aga oleks kokkuvõttes tähendanud vaenlasele võrreldamatult suuremat kahju. Näiteks paralüseerisid ukraina partisanid Starinovi sõnul ainult 7 tonni lõhkeaine kasutamisega (aga see on ainult kolme pommitaja keskmine lahingukoormus) mitmeks kuuks liikumise Ternopol-Šepetovka-Orsa liinil.
Kasutades Uljanov (Lenini) sõnu, saame me vaevalt panna kõiki neid vigu isiklikult Ponomarenko, Vorošilovi ja teiste „Moskva partisanide“ süüks. Nad tahtsid nii kuidas parem, kuid nende täielik ebakompetentsus (pluss kangekaelne soov mitte anda partisaniliikumise juhtimist parteilaste-tšekistide käest sõjaliste spetsialistide kätte) tekitas asjale tohutu suurt kahju. Suure vere ja sadade partisanisalkade hukkumise hinnaga tuli uuesti luua efektiivsed partisanide ettevalmistamise, juhtimise ja materiaalse varustamise meetodid. Võrreldamatult suurenes 1943-44 aastal ka massilise vallutajate vastase rahvasõja maht. Näiteks Valgevenes, kus suurte metsamassiivide olemasolu lõi partisanisõjaks eriti soodsad tingimused, oli partisanide arv juba 1943.aasta aprillis 68 498 inimest. Kokku oli sakslaste poolt hõivatud territooriumil 1.aprilli 1943.aasta seisuga 110 889 partisani. Partisaniliikumise Keskstaabi ettekande järgi pidas 1.juunil 1943.a. staabiga sidet 1061 partisanisalka üldarvuga 142 000 võitlejat. 1944.a. jaanuaris oli Valgevene partisanide arv 122 tuhat inimest, aga kokku oli 1944.a talvel vaenlase tagalas üle 200 tuhande partisani.
Kõik selgub võrdluses. Relvastatud okupantide käsilaste arv oli palju suurem.
Eriti õige on see väide Ukraina suhtes. 1943.aasta jaanuaris oli Ukraina partisaniliikumise staabil side partisanisalkadega, mille koosseisus oli kokku 8582 inimest. 5.märtsil hindas Ponomarenko Stalinile kirjutatud ettekandes Ukraina 74 partisanisalga arvukuseks 12 631 inimest – võrrelge seda ülaltoodud Ukraina politseinike ja SS-laste arvukusega. Tasub märkida ka seda, et omal ajal oli isegi batko Mahno „armees“ üle 40 tuhande inimese, aga kokku tekkis Ukrainas 1918.aastal lühiaegse saksa okupatsiooni ajal partisanisalku kokku (erinevatel hinangutel) 200 kuni 300 tuhande inimesega.
Väga ekslik oleks hinnata neid arve või nende suhet kui mingit „hääletamise“ tulemust: niipalju protsente elanikkonnast toetas hitlerlasi ja niipalju oli nende vastu. Asi polnud isegi selles, et sageli võeti partisanisalka või politseipataljoni astumise otsus vastu sundkorras, käsukorras ja repressioonide kartusel ning see ei väljendanud üldsegi mitte antud isiku poliitilisi veendumusi, vaid lihtsalt tema „ellujäämisstrateegiat“. Faktiliselt toetas suurem osa okupeeritud teritooriumi elanikest tugevamat poolt. Ja see halvastikõlav järeldus pole sugugi mõne tigetseva antikommunisti leiutis. Juba pool sajandit tagasi pidi Ukraina KP KK sekretär D.Korotšenko konstateerima: „Absoluutne enamus Ukraina tsiviilelanikkonnast ei soovinud sakslaste vastu võitlust jätkata, vaid püüdis erineval moel okupatsioonirežiimiga kohanduda“. 1941.aasta sügisel tundus „tugevam“ pool olevat Saksamaa – ja sajad tuhanded kirjutasid end „politsaideks“ või „hiwideks“. Pärast Stalingradi ja Kurski lahingut kõikus pendel teisele poole – ja kohe algas massiline deserteerumine „rahvuslikest“ väeosadest ja partisanide arv kasvas kiiresti.
Selge jõuvahekordade muutus okupeeritud territooriumil lubas Keskstaabil 1943.aasta märtsis pöörduda külavanemate ja „politsaide“ poole järgmise avaldusega: „Te võite saavutada nõukogude võimult andestuse endale ja oma perele, kui te hakkate ausalt teenima nõukogude rahvast... Aidake partisane... Hävitage saksa röövvallutajaid. Kui te hakkate niimoodi tegutsema, siis Kodumaa ja nõukogude võim andestavad teile ja teie peast ei kuku mitte ükski karv“. See üleskutse ei jäänud vastuseta. Mõningatel andmetel oli 1944.aasta suvel veerand Valgevene partisanidest endised „politsaid“ ja Wehrmachti „vabatahtlikud“. Midagi eriti „avastuslikku“ või „mässulist“ siin polnud – selline situatsioon oli tavaline igas kodusõjas. Häda oli selles, et sellisel moel saavutatud arvukuse tõus tõi sageli kaasa languse kvaliteedis. Siin on näiteks Partisaniliikumise Keskstaabi esindaja Pinski oblastis Kleštševi ettekanne 12.juulist 1943.a:
„...salga „Surm fašistidele“ komandör ja Valgevene kompartei Streminski rajoonikomitee sekretär sm. Šibinski on ümbritsenud end endiste politseinikute ja linnapeadega ning purjutab pidevalt. Šibinski juhtimisel toimus inimeste mahalaskmisi, kelle süü kodumaa ees pole millegagi tõestatud. Tunduv osa salka vastuvõetud politseinikutest jätkas endisi traditsioone (joomine, elanikkonna peksmine)... Šibinski juhtimise all olev salk peaaegu ei tegelenudki diversioonitööga“.
Parteisekretäri, joodiku ja mõrtsuka Šibinski juhtimise all olev salk polnud sugugi ainus, mis „ei tegelenud diversioonitööga“. Selliseid partisanisalku, mis „kaevusid ilma sideta sügavasse metsa ja ei võtnud kuude kaupa midagi ette ei luure ega diversioonivallas, vaid rekvireerisid ainult toiduaineid kohalikelt elanikelt“, oli palju. Sellisele järeldusele jõuame siis, kui analüüsime partisanide kaotuste arvu. Näiteks kaotasid nad Valgevenes sõja esimese kahe ja poole aastaga tapetute ja teadmata kadunutena kõigest 8327 inimest. Kui võrrelda seda arvu Valgevene partisanide väidetava üldarvuga (68 tuhat 1943.a. aprillis, 122 tuhat 1944.a.. jaanuaris), siis avastame me selge vastuolu. Sellisest väikesest kaotuste tasemest hästirelvastatud, arvuka ja kogenud vaenlasega peetud pingelistes lahingutes võis ainult unistada. Võrdluseks – Punaarmee tegevarmee väeosades moodustasid 1942.aastal pöördumatud kaotused 42 % igakuisest keskmisest isikkoosseisu arvust ja 26 % - 1943.aastal. Arvestades ka haavatuid, tõusid kaotused veelgi kolm-neli korda, ent kui tegevarmees sattus enamik haavatuid siiski hospidalidesse ja naases rivisse, siis mis ootas haavatud partisani metsas? Koos kõigi mööndustega eelpool toodud arvude ebatäpsuse ja mittetäielikkuse kohta tuleb siiski oletada, et aktiivselt tegutsevate partisanisalkade reaalne arv oli oluliselt väiksem nendest arvudest, mida Ponomarenko staap oma aruannetesse kirja pani.
Kõige selle juures sai partisanide ja põrandaaluste kangelaslik võitlus tähtsaks rindeks üldrahvalikus Isamaasõjas. Riskides iga minut mitte ainult enda, vaid ka oma lähedaste eludega, andsid nad suure panuse fasistliku vaenlase üle saavutatud võidus. Kõige tagasihoidlikumate hinnangute kohaselt kandsid sakslased ja nende liitlased 7-8 % kõigist oma kaotustest Idarindel just partisanitegevuse läbi – ja seejuures oli partisanijõudude arv kõikidel sõjaetappidel kümneid kordi väiksem tegevarmee arvukusest ja nad kulutasid 500 korda vähem lahingumoona kui rindeväed. Kusjuures partisanide tegevuse efektiivsust ei saa hinnata ainult vaenlase poolt nende vastu peetud lahingutes kantud otseste kaotuste järgi. Peamiseks ülesandeks, mis nõukogude partisanide poolt edukalt lahendati, oli saksa armee kommunikatsioonide hävitamine. Pärast sõda trofeedokumentide põhjal tehtud analüüs näitas, et diversioonide tõttu tegid raudteedel avarii 18 tuhat ešeloni (neist 15 tuhat 1943-44 a), vaenlane kaotas pöördumatult 2400 vedurit, sunnitud liikumisseisakuid oli kokku 6000 ööpäeva.
Silmapaistvaks näiteks regulaararmee ja partisanide vahelise eduka koostöö kohta oli operatsioon „Bagration“ – Punaarmee suurim pealetungioperatsioon, mis lõppes suurema osa Valgevene vabastamisega ja saksa armeegrupi „Mitte“ purustamisega. Ööl vastu 20.juulit 1944.a. lasksid partisanid õhku 40 tuhat relssi ja paralüseerisid igasuguse liikumise raudteedel vaenlase vägede tagalas. Autoteede läbilaskevõime vähenes diversioonide tagajärjel kolm korda. Operatsiooni ettevalmistusetapil selgitasid partisanid ja põrandaalused luurajad välja ja teatasid nõukogude väejuhatusele 33 saksa staabi, 30 lennuvälja ja 70 suure lao asukohad.
Mitte vähem oluline polnud ka partisanivõitluse mõju vallutajate vägede moraalile ja psühholoogilisele seisukorrale. Seda saksa armee võitlusvõime „kaotust“ on raske aritmeetiliselt hinnata, kuid see oli olemas ja üsna tuntav. 1943-44 aasta perioodil, mil iga saksa garnison, iga autokolonn ja raudteeešelon olid pidevas kallaletungi ootuses, sai ajaleheloosung - „maa põleb okupantide jalge all“ – reaalsuseks.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Eesti Partisaniliikumise Staabi materjalid on Riigiarhiivis. Põhiliselt EKP KK fondis, aga ka mujal. Ilusasti nimelised kartoteegid koostatud nõukogude ajal, tulge vaid ja uurige. Ei tea, mida nad seal tegid, hädaga oli vist ainult paar salka, mis Eestis mingi aja tegutsesid. Enamuse langevarjusportlasi võttis Omakaitse kohe kinni või laskis maha või seadsid nad ise kohe sammud lähemasse vallamajja, et oma kodumaale saabumisest teada anda.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline