Maaväline surmavorm.
Langevat tähte jälgides ärge kiirustage soovidega. Inimeste soovid pole alati mitte üllad. Ja ka langevad tähed ei too alati rõõmu- paljud neist ei oska täita soove, kuid võivad seevastu vabastada teid kõikidest pattudest.
1978. aasta jaanuaris, kuuendal vastu seitsmendat kuupäeva, lahvatas kesköö paiku taevas uus Petlemma täht. Kogu maailm tardus piinavas ootuses. Maailmalõpp läheneb? Aga mida tegelikuses kujutab endast see taevavõlvil hoogsalt edasi tormav ere täpike?
Vaatamata supersalastatusele, ilmus lääne meedias peagi info „Petlemma tähe“ tõelisest päritolust ja ohust, mida see kogu maailmale kujutas. Sel 1978. aasta jõuluööl toimus kosmoseaparaadi „Kosmos-954“ dehermetiseerumine. Kaaslane, mis asus madalal maalähedasel orbiidil, väljus lõplikult maapealse teenistuse kontrolli alt. Nüüd ei suutnud enam miski väärata tema kukkumist maapinnale.
Rikete ilmunemine ja kosmoseaparaatide kontrollimatu orbiidilt lahkumise juhud pole tegelikult eriti harvad, kuid suurem osa rusudest põlevad ära atmosfääri ülemistes kihtides. Need konstruktsioonielemendid, mis ikkagi maapinnale jõuavad, maa asukatele suurt ohtu ei kujuta. Kosmoseaparaadi rusude alla jäämise tõenäolsus on ülimalt väike, liiatigi on fragmendid väiksemõõdulised ja pole suutelised suurt kahju põhjustama. Kuid seekord oli kõik teisiti- erinevalt mingist süütust jaamast „Phobos-Grunt“, oli kontrolli alt väljunud „Kosmos-954“ näol tegu põrgumasinaga, mis täidetud 30 kilogrammi kõrgeltrikastatud uraaniga. Silmapaistmatu kroonuindeksi „Kosmos-954“ taga peitus massiivne neljatonnine jaam, pardal tuumaenergiaallikas- kosmiline luurekompleks, mis dokumentidest jooksis läbi nimetuse RORSAT (Radar Ocean Reconnaissance Satellite) all.
Juhitamatu aparaat kaotas kiiresti kõrgust ja kiirust. „Kosmos-954“ Maale langemine muutus vältimatuks…Kõik pidi toimuma lähimal ajal. Kuid kellel saab osaks peaauhind?
Perspektiiv tuumaaktsendiga „vene ruletti“ mängida ärritas kogu maailma üldsegi mitte vaid nalja pärast. Hinge kinni hoides uurisid kõik öötaevast…Kuskil seal, keset vilkuvaid tähekülve, tormas tõeline „surmatäht“, ähvardades tuhastada suvalist linna, millele tema rusud peaksid langema.
Mereluure ja sihtmärgiotsingu kosmiline süsteem.
Kuid mis otstarbel oli Nõukogude Liidul vaja sedavõrd ohtlikku aparatuuri?
Tuumareaktor kosmoses? Mille poolest ei rahuldanud kodumaiseid spetsialiste standartsed päikesepatareid või, äärmisel juhul, kompaktsed raadioisotoopgeneraatorid? Vastused peituvad sputniku otstarbes.
Kosmoseaparaat „Kosmos-954“ kuulus sputnikuseeriasse УС-А («Управляемый Спутник Активный»)- aktiivne juhitav tehiskaaslane- ja oli globaalse kosmilise mereluure ja sihtmärgiotsigu süsteemi „Legend“( (МКРЦ«Легенда». ) võtmeelemendiks. Süsteemi tööpõhimõtteks on maalähedasele orbiidile sputnikute grupeeringu paigutamine, mis on ette nähtud merepinna jälgimiseks ning Maailmaookeani suvalises punktis olukorra määramiseks. Saanud sellise süsteemi, võinuks nõukogude mereväelased üheainsa sõrmenipsuga küsida ja saada infot reaalajas antud kvadraadis olevate laevade asukohast, määrata nende arvu ning liikumissuunda ning arvata kõige selle alusel „tõenäolise vastase“ kõik plaanid ja kavatsused.
13.1.Kahe antenniga varustatud kosmoseaparaadi УС-АM väliskuju
13.2.Veepealse olukorra graafiline kujutis. Märgitud on laevade asukoht kaldajoon ja sputniku lennusuund
Globaalne „Legend“ ähvardas saada sõja-mereväe kõikenägevaks silmaks, erakordselt teraseks, töökindlaks ja praktiliselt tabamatuks mereluure süsteemiks. Kuid teoreetiliselt ilus teooria lagunes terveks reaks praktikas raskeltlahendatavateks tehnilisteks probleemideks- tegu oli erinevatest tehnilistest kompleksidest koosneva keerukaima süsteemiga, ühendatuna ühise funktsioneerimis algoritmiga.
МКРЦ loomistööde käiku lülitati hulgaliselt tööstusharude teaduskeskusi ning konstruktorite kollektiive, muuhulgas ka Füüsika-Energeetika Instituut, Kurtšatovi-nimeline Aatomi-energia Instituut, M.V. Frunze-nimeline Leningradi tehas „Arsenal“. Süsteemi teoreetiliste aluste väljatöötamisega tegeles akadeemik Keldõši juhitud töögrupp. Sama kollektiiv rehkendas välja ka orbiidiparameetrid ja süsteemi tööks vajalike kosmoseaparaatide optimaalse vastastikuse paigutuse.
„Legendi“ loomise eest vastutavaks juhtorganisatsioonike oliV.N. Tšalomei juhitud teadus-tootmiskoondis «Машиностроение».
Süsteemi töö põhiprintsiibiks oli valitud raadiolokatsioonil baseeruv aktiivne luuremeetod. Sputnikute orbitaalgrupeeringut pidid juhtima УС-А seeria tehiskaaslased- unikaalsed aparaadid, mis olid varustatud kahepoolsete süsteem „Tšaika“ külgvaateradaritega. Nende jaamade aparatuur tagas ööpäevaringse ilmastikukindla merepinnal asuvate objektide avastamise ning luureandmete ning sihtmärgijuhiste reaalajas edastamise Nõukogude Liidu sõja-merelaevastiku laevadele. On kerge ette kujutada, millist kosmilist võimsust omas toona NSVL.
Kuid „radarsputniku“ loomisel põrkusid МКРЦ loojad kokku terve rea vastuolulistele punktidega.
Nii tulnuks efektiivsuse huvides paigutada radar võimalikult maa/merepinnale ligemale, orbiidid pidi asuma 250-280 kilomeetri kõrgusel (võrdluseks- ISSi orbiidikõrgus on üle 400 km). Teisest küljest, radar oli elektrivarustuse suhtes erakordselt nõudlik. Kuid kust võtta kosmoses piisavalt võimas ja kompaktne energiaallikas?
Suure pinnaga päikesepatareid? Kuid lühiajalise stabiilsusega(paar kuud) madal orbiit raskendab päikesepatareide kasutamist- atmosfääri pidurdava mõju tõttu kaotab aparaat kiirelt kiiruse ning kaob ennetähtaegselt orbiidilt. Pealegi veedab tehiskaaslane osa ajast Maa varjus- päikesepatareid ei suuda pidevalt võimsat radarseadet vooluga kindlustada.
Gibraltari väina olukorra kujutis koos kiiluvee jälgedega
Energia edastamise distantsmeetodid Maalt tehiskaaslase pardale võimsate laserite või mikrolainekiirguse abil? Teaduslik fantastika, mis 60-ndate lõpu tehnika jaoks oli kättesaamatu.
Raadioisotoopidel põhinevad soojuselektrigeneraatorid? Hõõguvpunane plutooniumtablett termopaariga. Mis võiks olla lihtsam? Sellised energeetikaseadmed leidsid kosmoseaparaatidel laialdast kasutust- töökindel ja kompaktne anaeroobne energiaallikas, mis on suuteline paar aastakümmet vahetpidamata töötama. Kuid kahjuks osutus nende võimsus täiesti ebapiisavaks, isegi parimate näidiste võimsus ei ületanud 300-400 vatti, millest jätkunuks tavasputnikute sideseadmete ja teadusliku aparatuuri tööks, kuid УС-А sputnikute energiatarve ulatus 3000 vatini.
Lahendus sai olla vaid üks- täisväärtuslik tuumareaktor juhitavate südamike ja jahutuskontuuriga. Lisaks pidi tänu orbiidile viidava raketi-kosmosetehnikale esitatavate karmide nõuete tõttu olema seade maksimaalselt kompaktne ja suhteliselt kerge. Iga liigne orbiidile viidav kilogramm maksis kümneid tuhandeid täisväärtuslikke nõukogude rublasid. Spetsialistide ees seisis mini-reaktori loomise keerukas ülesanne- kerge, võimsa, kuid sealjuures piisavalt töökindla, et elada üle ülekoormused orbiidile viimisel ning kesta kahekuulist tööd avakosmose tingimustes. Mida maksab ainuüksi kosmoseaparaadi jahutus ja soojusülejääkidest vabanemine õhuta ruumis!
Tuumareaktor ТЭС-5 „Topaas“ kosmoseaparaatide tarvis.
Ja ikkagi selline reaktor loodi. Nõukogude inseneris sooritasid pisikese käsitööndusliku ime- БЭС-5 «Бук». Kiiretel neutronitel toimiv vedelmetalljahutusega soojuskandjaga, loodud spetsiaalselt kosmoseaparaatide energiaallikaks.
Aktiivtsoon kujutas endast kombinatsiooni kolmekümne seitsmest soojusteraldavast sõlmest üldise soojusvõimsusega 100 kilovatti. Kütusena kasutati kuni 90% rikastusastmega uraani. Väljaspoolt oli reaktorikorpus ümbritsetud 100 mm paksuse berülliumpeegeldiga. Reaktori aktiivtsooni juhtimine toimus kuue liikuva berülliumsüdamiku abil, mis asusid teineteise suhtes paralleelselt. Reaktori esimese kontuuri temperatuur oli 700 kraadi, teise oma 350 kraadi. БЭС-5 termopaari võimsuseks oli kolm kilovatti. Kogu seadme kaal ligi 900 kilogrammi. Reaktori ressurss- 120-130 päeva.
Arvestades aparatuuri pardal igasuguse elu puudumist ning seda, et seade asus väljaspool inimasustust, mingit täiendavat bioloogilist kaitset ette ei nähtud. Konstruktsioon nägi ette vaid reaktori lokaalset kaitset radarkiirguse eest.
Kuid tekkis tõsine probleem…mõne kuu möödudes lahkub aparaat möödapääsmatult orbiidilt ning puruneb Maa atmosfääris. Kuidas vältida planeedi raadioaktiivset saastumist? Kuidas ohutult vabaneda hirmsast „helendavast“ putukast? Ainus õige lahendus- - reaktoriastme eraldamine ja selle konserveerimine kõrgel (750-1000 km) orbiidil, kus ta arvestustele vastavalt peaks säilima 250 ja enam aastat. Peale seda aga mõtlevad meie arenenud järeltulijad ilmtingimata midagi välja…
Peale unikaalse radarsputniku УС-А, mis tänu oma väljanägemisele sai hüüdnimeks „Pikk“, kuulus „Legendi“ koosseisu veel paar raadiotehnilise luure УС-П- passiivset juhitavat tehiskaaslast, laevastiku hüüdnimega „Lame“(«Управляемый Спутник Пассивный»). „Pika“ sputnikuga võrreldes kujutasid „lamedad“ endast märksa primitiivsemat kosmoseaparaati, harilikku luuresatelliiti, mis võtsid vaenulike laevade radarite, raadioside ja muude kiirgusallikate peilinguid. Mass oli neil 3,3 tonni, tööorbiidi kõrgus 400 ja enam kilomeetrit. Energiaallikaks olid päikesepatareid.
Üldse lasti perioodil 1970-1988 Nõukogude Liidus orbiidile 32 tuumaenergiaseadmega БЭС-5 «Бук» varustatud tehiskaaslast. Peale selle kandsid veel kaks üleslastud tehiskaaslast(„Kosmos-1818“ ja „Kosmos-1867“) pardal uut perspektiivset seadet ТЭС-5 „Topaas“. Uued tehnoloogiad võimaldasid tõsta energia kuni 6,6 kilovatini, samuti õnnestus tõsta orbiidi kõrgust, mille tulemusena uue tehiskaaslase tööiga õnnestus pikendada kuue kuuni.
Kolmekümne kahest väljalastud tuumaseadmega БЭС-5 «Бук» varustatud satelliidist УС-А oli kümnel ühe või teistsuguseid tõsiseid probleeme- osa sputnikutest tuli seoses reaktori aktiivtsooni sulamise või reaktori teiste süsteemide ülesütlemisega viia ennetähtaegselt kõrgetele „säilitusorbiitidele“. Kolme aparaadi jaoks lõppes asi veel tõsisemalt- nad kaotasid juhitavuse ning purunesid atmosfääri ülakihtides ilma reaktorisüsteemide eraldumise ja „konserveerumiseta“.
-1973 aastal ei jõudnud seeria УС-А tehiskaaslane kanderaketi avarii tõttu ettenähtud maa-lähedasele orbiidile ning kokkus Vaikse ookeani põhjaossa.
-1982 aastal toimus järjekordne kontrollimatu laskumine orbiidilt. „Kosmos-1402“ rusud kukkusid tormise Atlandi ookeani lainetesse.
-ja loomulikult „Legendi“ peamine ja põhiline intsident- tehiskaaslase „Kosmos-954“ allakukkumine
Kosmoseaparaat „Kosmos-954“ lasti välja Baikonuri kosmodroomilt 1977. aasta kaheksateistkümnendal septembril paaris oma kolleegi-kaksikuga- „Kosmos-952“ga. Orbiidi parameetriteks olid perigee- 259 km, apogee 277 km. Orbiidi kalle oli 65 kraadi.
Kuu aega hiljem, 28ndal oktoobril, kaotasid juhtimiskeskuse spetsialistid ootamatult kontrolli sputniku üle. Vastavalt arvestustele asus „Kosmos-954“ sel hetkel Austraalias asuva Woomeri polügooni kohal, mis andis alust arvamuseks, et nõukogude tehiskaaslane sattus tundmatu relva mõjupiirkonda(võimsa Ameerika laseri või radarseadme). Oli see tõepoolest nii või oli tegu lihtsalt hariliku ja tavapärase aparatuuri rikkega, kuid kosmoseaparaat lakkas juhtimiskeskuse päringutele vastamast ning keeldus tuumaseadet kõrgemale „säilitusorbiidile“ viimast. 1978. aasta kuuendal jaanuaril toimus mõõteriistade sektsiooni dehermetiseerumine ja avariiline „Kosmos-954“ muutus lõplikult kõrge radiatsioonifooniga surnud metallilasuks, mis iga päevaga maapinnale lähemale nihkus.
Operatsioon „Hommikuvalgus“
…Kosmoseaparaat lendas hoogsalt allapoole, keereldes mäslevas plasmapilves. Järjest lähemale ja lähemale maapinnale…
Lõpuks väljus „Kosmos-954“ nõukogude jälgimisjaamade nägemisväljast ja kadus Maa horisondi taha. Joon arvutiekraanidel viskes veidi ja tõmbus siis sirgeks, osutades tehiskaaslase oletatavat maapinnale kukkumise paika. Arvutid rehkendasid „954“ kukkumiskoha üsna täpselt välja- see oli kuskil Põhja-Canada lumiste avaruste keskel.
„Canada territooriumile kukkus alla nõukogude sputnik koos pardal asunud tillukese tuumaseadmega“
TASSi kiirteade 1978 aasta 24ndast jaanuarist
No nii, kohe läheb lahti…diplomaadid, sõjaväelased, ökoloogid, ÜRO, ühiskondlikud organisatsioonid ja pahatahtlikud reporterid. Avaldused ja protestinoodid, ekspertide otsused, artiklid, reportaažid sündmuskohast, õhtused TV-showd koos sinnakutsutud teadlaste, ja spetsialistidega, erinevad miitingud ja protestiaktsioonid. Ja naer, ja häbi...nõukogud pillasid tuumatehiskaaslase Põhja-Ameerika peale.
Muideks, kõik ei olnud siiski nii halvasti- elanikkonna ülimalt väike tihedus sealkandis aitas vältida rahuliku elanikkonna seas ohvreid ja raskeid tagajärgi. Lõppude lõpuks ei lagunenud sputnik mitte tihedaltasustatud Euroopa või mis veel hullem- Washingtoni kohal.
Spetsialistide viimased lootused olid seotud aparaadi enda konstruktsiooniga. Tehiskaaslase loojad olid mõelnud ka sarnase stsenaariumi kallal- kontrolli kaotamise puhul ja reaktori eraldamise võimatuse korral tema „säilitusorbiidile“ viimiseks pidi rakenduma sputniku passiivne kaitsesüsteem. Reaktori berülliumist külgpeegeldi koosnes mitmest komponendist, mis olid teraslindiga kokku tõmmatud. Kosmoseaparaadi atmosfääri sisenedes pidi kuumenemine lindi lõhkuma. Edasi oleks plasmavoolud pidanud reaktori „laiali uhuma“, lõhkudes uraani ja aeglusti. See oleks võimaldanud külvata suurema osa materjalist laiali atmosfääri ülakihtides ja välistada aparaadi suurte raadioaktiivsete fragmentide sattumise maapinnale. Tegelikuses lõppes epopöa tuumasputniku maapinnale kukkumisega järgmiselt…
Passiivse kaitse süsteem osutus võimetuks vältima raadioaktiivset saastatust- sputniku rusud külvati ligi 800 kilomeetrit pikale rajale . Kuid tänu nende paikade inimtühjusele õnnestus vältida tsiviilelamikkonna jaoks tõsiseid tagajärgi. Kokku õnnestus otsinguoperatsiooni „Hommikuvalgus“( „Kosmos-954“ kukkus alla koidikul, joonistades Põhja-Ameerika taevasse ereda tuleriba) käigus Canada sõjaväelastel ning nende USA kolleegidel kokku korjata enam kui 100 tehiskaaslase fragmenti- kettaid, südamikke, reaktori armatuuri, mille radioaktiivne foon kõikus mõnest mikroröntgenist kuni kahesaja röntgenini tunnis. Kõige väärtuslikumaks leiuks ameerika luure jaoks oli berülliumpeegeldi osa.
Nõukogude luure planeeris tõsimeeli salajase operatsiooni läbiviimist Canada territooriumil, eesmärgiga likvideerida avariisputniku jäänused, kuid idee ei leidnud kõrgemas parteiladvikus toetust- nõukogude grupi avastamisel „vaenlase tagalas“ oleks selletagi ebameeldiv situatsioon tuumaavariiga muutunud grandioosseks skandaaliks.
Mitmeid saladusi on ka kompensatsiooni väljamaksmisega. Vastavalt 1981. aasta aruandele hindas Canada oma kahjusid sputniku kukkumise tagajärgede likvideerimisel 6 041 174 dollari ja seitsmekümne sendi suuruseks. Nõukogude Liit nõustus välja maksma vaid kolm miljonit. Siiani pole teada, millise kompensatsiooni Nõukogude liit tegelikult välja maksis. Igal juhul oli tegu puht sümboolse summaga.
Müürina kaela vajunud süüdistuste laviin ja massilised protestiaktsioonid tuumaseadmetega tehiskaaslaste startide vastu ei takistanud Nõukogude Liitu oma fantastilise МКРЦ idee arendamisel. Siiski katkestati stardid kolmeks aastaks. Kogu selle aja töötasid teadlased seadme БЭС-5 «Бук» ohutuse täiustamise kallal. Sputniku konstruktsiooni viidi sisse võimalus reaktori gasodünaamiliseks lõhkumiseks soojusteraldavate elementide sundeemaldamise abil. Süsteemi täiustati vahetpidamata. „Legendi“ suuri võimalusi demonstreeris Falklandi konflikt 1982. aastal, mil nõukogude meremeeste teave situatsioonist lahingutegevuse tsoonist oli parem kui konflikti osapooltel endil. „Legend“ võimaldas teada saada Tema Majesteedi eskaadri koosseisu ja plaanid ning ennustada täpselt briti dessandi maabumise hetke. Viimane tuumareaktoriga varustatud mereväeluure satelliidi start toimus 1988 aasta neljateistkümnendal märtsil.
Epiloog.
Reaalne „Legend“ omas vähe ühist selle müstikaga, mida populaar-tehnilise kirjanduse lehekülgedel loodi. Sel hetkel eksisteerinud süsteem oli elus õudus- põhimõtted, mille alusel „Legend“ välja töötati, olid 60-70ndate tehnilise taseme jaoks kurnavalt keerulised. Selle tulemusena oli МКРЦ üle mõistuse kallis, äärmiselt madala töökindlusega ja koletusliku avariilisusega- kolmandik üleslastud aparaatidest ei suutnud ühel või teisel põhjusel oma ülesandeid täita. Peale selle toimus suure osa aparaatide üleslaskmine katserežiimis, mille tulemusena süsteemi operatiivvalmidus oli madal. Kuid tegelikuses on kõik süüdistused süsteemi loojate aadressil siiski ebaõiglased- nad lõid tõelise šedöövri, mis jõudis oma ajast palju aastaid ette.
Nõukogude „Legend“ oli suures jaos eksperimentaalne, tõestamaks selliste süsteemide loomise põhimõttelist võimalikust:
väikesemõõduline tuumareaktor, külgvaatega radar, andmete edastamine reaalajas, sihtmärkide automaatne avastamine ning selekteerimine, töö režiimis „avastas- kandis ette“ jne.
Samas oleks liialt kergemeelne vaadata süsteemi kui vaid uute tehnoloogiate demonstraatorit. Vaatamata oma rohkearvulistele probleemidele võinuks süsteem tõepoolest pidevas režiimis töötada ning luua sellega NATO laevastikule ebamugavusi. Peale selle oleks reaalse sõjategevuse alguse korral NSVL olnud suuteline laskma orbiidile vajaliku hulga selliseid „mänguasju“ nende maksumusele ja ohutusnõuetele tähelepanu pööramata ning omandanud merekommunikatsioonide üle absoluutse kontrolli.
Meie päevil nõuaks sellise idee realiseerimine märksa vähem jõudu ja vahendeid, raadio-elektroonika alal toimunud kolossaalne progress võimaldab tänapäeval ehitada globaalse jälgimissüsteemi, mis baseerub teistel põhimõtetel- raadiotehniline luure koos optika-elektrooniliste vahenditega, mis töötavad ainult passiivses režiimis.
P.S. 31 reaktorit hulguvad endiselt kosmoseavarustes, ähvardades kunagi meile pähe kukkuda.
“Kosmos-954“ langemiskoridor.
“Tuumasatelliidi rusude otsimine.
По материалам:
http://forums.airbase.ru
http://www.astronaut.ru
http://www.agentura.ru
http://www.wikipedia.org
Автор Олег Капцов
http://topwar.ru/35387-vnezemnay-forma-smerti.html
