www.militaar.net

Mismoodi see kabiin või arvuti sodiks saavad? Relvaraud jäigalt platvormi küljes kinni või?

Sellel tõstukil on kah haakekonks taga nii, et täiesti võimeline käru järel vedama.

Konnakese parim omadus on 360 kraadine laskesektor madalate tõstenurkadega (ei mäleta mis tõstenurgast piir täpselt läks). Suuremate tõstenurkadega saab lasta lafeti jalgade vahelt, ehk siis 3 umbes 60-70 kraadi laiust laskesektorit.
Minu arvates oleks D30 positsiooni hõivamise/hülgamise kiirendamise jaoks parim lahendus madal järelveetav 4 rattaline platvorm, analoogne II MS aegse saksa 8.8 cm flaki omaga. Relva toetuspunkti võiks natuke kõrgemale viia, et tagada vähemalt 45 kraadine tõstenurk 360 kraadises laskesektoris.

szultz kirjutas:...Minu arvates oleks D30 positsiooni hõivamise/hülgamise kiirendamise jaoks parim lahendus madal järelveetav 4 rattaline platvorm, analoogne II MS aegse...

üritan eeltoodud näite puhul "lugeda" sisuliselt toimingut, miks ma tegin lahendusena hoopiski "D-30 upitaja".
Eelmainitud II MS aegne 4-rattaline järelveetav pole sisuliselt mitte midagi muud kui tavaline D-30. Ainult, et ta oleks veel omakorda neljal rattal. Kõik muu same shit. Kas sa oleksid nõus toetatama projekti, mille tulemus ei erine karvavõrdki praegusest. Või ostaksid selle kapitali eest 2-3 D-30 juurde? Või toetaksid hoopiski projekti, mille käigus on haubits eraldatud meeskonnast. Meeskond ei tegele enam transa- ega ootetööga, vaid ainult sõjalise poolega. Ehk siis juba on toimunud suur muutus mõtlemises. D-30 upitaja omab Eesti kaitsedoktriini viivituslahingu eesmärke teostuvaks projektiks, mitte vaaau-kuidas-saab-ikka-otse-lasta vms, mis on absoluutselt kamikaze-doktriin, mida siin paljud juba eos viljelevad. D-30 upitaja ei pea omama eesmärke, kuidas haubits kabiini kõrval rohkem kui näiteks 10 cm paremale-vasakule liigub, see oleks kasutu võimekus niikuinii. Kui seda lahingus juba vaja läheks, oleks tegemist järjekordselt kamikaze operaatoritega või staabivattide fanatismiga. Toon näite: teerull, mida juhitakse nö GPSiga rullib maanteel asfaldit ühes sõidusuunas täpselt sama palju kui ta peab seda tegema teisel sõidusuunal. Ta ei saa rohkem rullida, sest muidu oleks sealt a la natuke madalam. Kui D-30 upitaja peatub, on ta juba laskesuunal väga täpselt peatunud. Seda võimaldab raal ja vastavalt automaatika ning hüdraulika. Jätame meeskonnale teha vaid lõpliku täpsustamise ja nihete parandamise ülesanded ning laadimise. Rohkem pole nö seda meeskonda enam vaja. Vaja on paindlikku logistikat lahingusektoris. Teatav optimeerimine sh ka väljaõppe ja eesmärgipärasuse vahel.

Kui me suudaks D-30 upitajaid omada tükki 30 ja sarnaselt koostada ka projekti FH70netele ning viia nad "...", siis me oleksime praeguseid vahendeid kasutades valgusaastate kaugusel praegusest doktriini eesmärke täitvatest võimekutesest. Sinnamaani on meil sama virtuaalne võimekus haubitsatest ja nende meeskondadest, mis toimiksid küll kuskil soome või vene armees, kus on seda tehnikat seljataga lademestes, kuid ka seljuhul pole upgrade'misest sisuliselt ei sooja ega külma, kuna olemasolev süsteem toimiks võimekuselt reaalses plaanis.

tervit,

setu kirjutas:

szultz kirjutas:...Minu arvates oleks D30 positsiooni hõivamise/hülgamise kiirendamise jaoks parim lahendus madal järelveetav 4 rattaline platvorm, analoogne II MS aegse...

üritan eeltoodud näite puhul "lugeda" sisuliselt toimingut, miks ma tegin lahendusena hoopiski "D-30 upitaja".
Eelmainitud II MS aegne 4-rattaline järelveetav pole sisuliselt mitte midagi muud kui tavaline D-30. Ainult, et ta oleks veel omakorda neljal rattal. Kõik muu same shit. Kas sa oleksid nõus toetatama projekti, mille tulemus ei erine karvavõrdki praegusest. Või ostaksid selle kapitali eest 2-3 D-30 juurde? Või toetaksid hoopiski projekti, mille käigus on haubits eraldatud meeskonnast. Meeskond ei tegele enam transa- ega ootetööga, vaid ainult sõjalise poolega. Ehk siis juba on toimunud suur muutus mõtlemises. D-30 upitaja omab Eesti kaitsedoktriini viivituslahingu eesmärke teostuvaks projektiks, mitte vaaau-kuidas-saab-ikka-otse-lasta vms, mis on absoluutselt kamikaze-doktriin, mida siin paljud juba eos viljelevad. D-30 upitaja ei pea omama eesmärke, kuidas haubits kabiini kõrval rohkem kui näiteks 10 cm paremale-vasakule liigub, see oleks kasutu võimekus niikuinii. Kui seda lahingus juba vaja läheks, oleks tegemist järjekordselt kamikaze operaatoritega või staabivattide fanatismiga. Toon näite: teerull, mida juhitakse nö GPSiga rullib maanteel asfaldit ühes sõidusuunas täpselt sama palju kui ta peab seda tegema teisel sõidusuunal. Ta ei saa rohkem rullida, sest muidu oleks sealt a la natuke madalam. Kui D-30 upitaja peatub, on ta juba laskesuunal väga täpselt peatunud. Seda võimaldab raal ja vastavalt automaatika ning hüdraulika. Jätame meeskonnale teha vaid lõpliku täpsustamise ja nihete parandamise ülesanded ning laadimise. Rohkem pole nö seda meeskonda enam vaja. Vaja on paindlikku logistikat lahingusektoris. Teatav optimeerimine sh ka väljaõppe ja eesmärgipärasuse vahel.

Kui me suudaks D-30 upitajaid omada tükki 30 ja sarnaselt koostada ka projekti FH70netele ning viia nad "...", siis me oleksime praeguseid vahendeid kasutades valgusaastate kaugusel praegusest doktriini eesmärke täitvatest võimekutesest. Sinnamaani on meil sama virtuaalne võimekus haubitsatest ja nende meeskondadest, mis toimiksid küll kuskil soome või vene armees, kus on seda tehnikat seljataga lademestes, kuid ka seljuhul pole upgrade'misest sisuliselt ei sooja ega külma, kuna olemasolev süsteem toimiks võimekuselt reaalses plaanis.

tervit,

Odoot. Kas sinu ettekujutuses käivad tänapäeva reklvakonfliktis suurtükiväe kasutamine järgmiselt:
1. Tulejuht leiab sihtmärgi
2. Upitaja lendab koos meeskonna ja moonaga kohale
3. Võetakse see ainus sihtmärk sihikule ja hävitatakse see

Sealjuures:
1. Sihtmärke on alati ja igal juhul 1
2. Sihtmärgid on punktsihtmärgid (s.t. puuduvad hajutatud väekoondised jms kama)
3. Sihtmärgid ei liigu
4. Tulejuhid ei eksi
5. Sihturid ei eksi
6. Igal juhul ja alati on Upitaja D-30 jaoks olemas sobivas suunas avanev sile plats, millel see ennast rõhtsaks saab ajada.

Ainult sellisel juhul on põhjendatud sellise kümnekraadise suunamuutmise võimekusega toru kasutamine.

P.S. Midagi sellist ma suunamuutmise küsimust esitades silmas ka pidasin.

setu, võta seda kui konstruktiivset kriitikat mitte maha tegemise üritust. Mõte on iseenesest huvitav, kuid see vajab natuke "tuunimist", et muutuks tõepoolest praktilisemat lahendust meenutavaks.

setu kirjutas:Eelmainitud II MS aegne 4-rattaline järelveetav pole sisuliselt mitte midagi muud kui tavaline D-30.

Ma ei mõelnud päris üks ühele flaki veduki kopeerimist vaid põhimõtet, madal 4 rattaline järelveetav platform. Kindlasti võiks sellel paltformil olla väike abimootor positsioonilie liikumiseks ja hüdraulika käitamiseks.

Aga miks mitte kaherattaline? Nii et tugijalad vuravad nurkadest välja. Siis annaks seda ka balansseerida ebaühtlasel maastikul.

Ma ei saanud eelnevast arutelust päris täpselt aru, aga kas upitaja puhul oleks vaja ikka seda, et masin oleks laskmise ajal neljast punktist jäigalt toestatud või piisaks teoreetiliselt kahest tagajalast (tagasilöögi suunas) ja ette poleks üldse midagi vaja või siis ainult ühte tuge?
Kui võrrelda seda pilti kasahhide veokitele pandud kahuritega, siis on tegemist kahtlemata madalama masinaga. Samuti on ilmselt ka läbivus parem. Lõppkiirus on küll väiksem, aga ega siin see liikumiskiirus niiväga ei loegi. Loeb positsioonil lahtipakkimise, aga eriti veel kokkupakkimise ning 500m? kaugusele jõudmise aeg.
Küsimus siiski selline, et kas see upitaja vajaks ühest Eesti otsast teise sõitmiseks mingit vedukit või saab ise sellega hakkama. Ma neid traktoreid küll eriti ei tunne, aga kõik nad vist ei ole mõeldud väga pikkade otste jaoks?

Hiljuti pidin ma valima ajateenistuse kohta. Anti kaks varianti, KUP ja Suurtükiväegrupp. Kuigi mulle selline raskerelvastus meeldiks isegi rohkem, ei meeldinud mulle mõte olla vaenlase suurtükkide tuleulatuses ja teada, et oma asjade kokkupanekuks läheb MÄRKIMISVÄÄRSELT kauem, kui neil läheb vastutulistamiseks.

Gfreak kirjutas:Aga miks mitte kaherattaline? Nii et tugijalad vuravad nurkadest välja. Siis annaks seda ka balansseerida ebaühtlasel maastikul.

Pakkusin 4 rattalist platformi, et oleks ilma haubitsat liigutamata võimalik tagada 360 kraadine laskesektor, haubitsa kinnituspunkt platformi keskel peaks olema veidi tõstetud, et tagada normaalne tõstenurk. D-30 eelis on et tal on 3 laskesektorit tugijalgade vahel ja madalate tõstenurkadega 360 kraadine laskesektor. Teiseks D-30 on juba 3 tugijalaga, vältimaks haubitsa nihkumist laskmise ajal on vaja tugijalad kiiludega maapinna külge kinni lüüa. Mul mõlkus mõttes reljeefne allalastav tugiplaat põhja all, kuigi kas sellestki piisaks?

No muidugi on parem järelveetav haubits kui isesõitev (st. mehhaniseeritud)
Saab teda enne laskmist veduki tagant lahti haakida, vaiasid kuvaldaga maase taguda, pärast laskmist vaiad välja kangutada, uuesti vedukile sappa haakida

maanus kirjutas:No muidugi on parem järelveetav haubits kui isesõitev (st. mehhaniseeritud)
Saab teda enne laskmist veduki tagant lahti haakida, vaiasid kuvaldaga maase taguda, pärast laskmist vaiad välja kangutada, uuesti vedukile sappa haakida

Ka iseliikuval haubitsal võiks toru pöörata saada. Setu pakutaval lahendusel seda võimekust ei paistnud olevat.

Üks variant:
8-rattaline veoplatvorm, pööravad esimesed ja tagumised rattad. Iga rattas on McPherson vedrustuse otsas ning omab elektri-veomootorit koos aeglustava ülekandega. Kogu ülekanne on hermeetilises kestas. Platvormi küljed on ühtlasi pontoonideks, mis tagaks ujuvuse. Veos paikneks siis nende pontoonide vahel. Lisaks saaks masina laiust sujuvalt muuta, kuni selleni välja, et need saab täiesti kokku lükata, et vajadusel asi minimaalselt ruumi võtaks. Ajamiks pakuks välja 4T elektrigeneraatorit. Juhtimine võiks olla nagu roklal, vajadusel saab tiisli üles tõsta ja aparaati ka selle otsast juhtida. Kui on vaja, saab mitu aparaati tiislit pidi kokku ühendada rongiks.

Nõus.
Toru peab küll olema pööratav. Terve kerega pööramine-sihtimine ratastega platvormil ei ole küll töötav lahendus.

szultz kirjutas:

maanus kirjutas:No muidugi on parem järelveetav haubits kui isesõitev (st. mehhaniseeritud)
Saab teda enne laskmist veduki tagant lahti haakida, vaiasid kuvaldaga maase taguda, pärast laskmist vaiad välja kangutada, uuesti vedukile sappa haakida

Ka iseliikuval haubitsal võiks toru pöörata saada. Setu pakutaval lahendusel seda võimekust ei paistnud olevat.

Ainuke kitsaskoht, mida ma näen on see, et upitajate kiirus jääb 40-60km/h kanti. Sama probleem on Archeriga. Algselt Volvo veduki kiirus on 56km/h ja seda vist sooviti tõsta 72 km/h peale. Tegelikkust me veel ei tea. Aga see on antud innovaatorluse sisuline probleem. Kui Patria AMOS suudab max 105-115km/h välja võtta siis sellega ta kompenseerib ka kuni 10km laskekauguse nö mitmekordselt ja ka relvaplatvormina on paindlikum. See, et D-30 upitaja suudaks vajadusel poole tunni jooksul kolmest erinevast laskekohast, üksteisest kilomeetri ja enama kauguselt, läkitada kokku erinevate sihtmärkide pihta kuni kümmekond laengut, muudab ta relvaplatvormina äärmiselt ohtlikuks ja pakub tubli konkurentsi meeletult kallimatele ja võimekamatele relvaplatvormidele, lisaks võimaldab ta ka väljaõppe suunitluselt vähem toota sisutühja kahuriliha ja rohkem järjepidavamat ning paindlikumat süsteemi, mille peale saab realsemalt ehitada kaitsestrateegiaid, mis vastaksid meie oludele.

tervit,

PS. Ma ei hakka vingerdama ka siis, kui väidan, et antud lahenduse D-30 upitaja näol saaks miljonilise eelarvesse lisatud ka lasu parameerite arvestuse kompuutrid kaugtule relvadele. See aga oleks 1/16 ATMOS-2000 hinnast.

Oh krt. Nüüd hakkab setu ise vingerdama,et ei ole ikka hea masin. Selge see, et ei ole. Loomulikult on Patria AMOS parem kui upitaja. Veel parem masin on näiteks PZ-2000 ainult meil ei ole niipalju pappi ,et neid arvestatav kogus osta.
Ei kumbagi neist!