Hmm-mm- ... Tõepoolest. Pole miskit öelda.
Eks see ole sama lugu, kui meil siin nende ajateenijate erinevate tempudega olnud on. Erinevus vahest meist on vaid see, et seal vahest siiski mingeid reaalseid distsiplinaarseid meetmeid rakendatakse (need maanduvad tõenäoliselt päris mitmeks-setmeks ajaks kartsa, nii palju, kui ma IDF süsteeme tunnen) ja neil saab ka mingi toime olema, meil aga ....
Põhierinevuseks meie Maarjamaast on vististi üks, kuid võtmetähtsusega, komponent armeeteenistuses. Nimelt see, et Iisraelis on armee rahvas ja vastupidi. Tsiviilelu ja sõjaväeteenistus on nii tihedasti ja ülekattega teineteisega igapäevaselt põimunud, et isegi kodanikud ise ei erista neid teab-mis selgelt teineteisest. Kuna aga armeeteenistus ongi elu (ja vastupidi), siis reeglina (üksikud eranditest hälvikud muidugi on igal pool) kodanike poolt väeteenistuse vajalikkust ja selleks alati endast parima andmist kahtluse alla ei seata. Sellest tingituna võetakse ka täieliku normaalsusena seda, et IGA normaalne ja terve kodanik riigikaitses osaleb (vastupidine oleks ebanormaalne). Ja seda mitte vaid elus ühekordselt ajateenistust läbides, vaid ikka kogu elu jooksul. Selline tsiviil- ja armee-elu üheaegne ning kattuv-läbipõimunud toimimine ei lase ühiskonnal ja relvajõududel teineteisest irduda ning hoiab ülal rahva kõrget kaitsetahet. (oma olulise panus sellesse on andnud muidugi lausa legendaarsuse oreooli omandanud IDF meditsiiniteenistus oma isikkoosseisu ja võimekustega!!). Mida tähendab aga kas või ainuüksi rahva kaitsetahte tugevus (ja seda isegi vastavas proportsioonis "raske rauata"), seda peaksid ilmestama vägagi edukalt viimase paari aastakümne kord enam, kord vähem vinduvad konfliktikolded. Paralleeliks tooksin näiteks, et sajad tonnid "rasket rauda" ilma kaitsetahteta selle liigutajatel, ei ole mitte miskit väärt ja jääbki sinna vedelema, kuhu ta ladustatud oli. See viimane väide peaks meie pragmaatikutele, kes end kalkulatsioonides ja rahanumbrites kangesti tugevalt tunnevad (kuid samas neid nn. pehmeid väärtusi mitte millekski ei pea) juba piisavalt kaalukaks argumendiks olema.
Mis seal siis ikka! Tõmbame paralleele ja tuvastame kõvasti arenguruumi. Meil ikka, kus siis mujal.
- ajateenistuse läbimine vaid tühisele vähemusele meeskodanike üldarvust, mistõttu üldsuse silmis loetakse pigem normiks ajateenistusest kõrvalehoidmist ja selle mitteläbimist;
- naiskodanike täielik kõrvalejätmine riigikaitsest (vabatahtlikult on see küll teatavate raskustega võimalik, kuid teretulnud nad sinna ei ole), kuid see on tervelt ca. 50% riigi kodanikkonnast;
- kaadrikaitseväelaste järk-järguline ametnikustamine, kes OMA riigiga vaid pragmaatilisi kasulikkuse/mittekasulikkuse suhteid omavad - kuid sellistelt kalkulaatoreilt ei saa ju loota patriotismile rajanevat oma riigi eest võitlemisele mõnikord ka lootusetus olukorras;
- KV üksuste võimalikult maksimaalne tsiviilelanikkonnaga kokkupuutest väljaviimine (vaid paari kohta terves riigis, mõni lausa võsa vahel
) - maakonnakeskustes üksused puuduvad, Tallinnast viiakse üksused välja ning relvajõudude ühtsustunne oma rahvaga, ja vastupidi, kaob - mis silmist, see meelest;
- hägusad või hoopis puuduvad vastused ajateenijate poolt esitatavatele küsimustele väljaõppe eesmärgipärasuse ja riigi vaenlase kohta.
Seda kaitsetahte asja iseloomustavad hästi viimastel aastatel rahva kaitsetahte kindlakstegemiseks läbi viidud küsitlused, missugused just-kui väidetavalt näitavat rahva eriliselt kõrget kaitsetahet. Paraku tulid nende suurte protsentide tagant välja ka teatavad nüansid, missugused seda eelpoolnimetatud kõrget protsenti hoopis teises valguses näha aitasid. Nimelt selgus, et kaitsetahe on kodanikel kõrge küll, kuid ikka selliselt umbmääraselt ja siis, kui keegi teine peale iseenda osaleb ning iseennast ei puuduta, ja kui keegi teine peale iseenda omalt poolt riigikaitsesse panustab ja ise mitte sentigi maksma ei peaks, ja kui riigikaitselisi ettevõtmisi kusagil mujal, kuid mitte omal hoovil või naabruses toime pannakse, ja ikka siis, kui see riigikaitse mitte vähimalgi määral iseenda head äraolemist ei sega.
Aga nüüd tagasi IDF juurde. Need eelpool äramainitud EKV-ga seotud komponendid (aga neid on muidugi hulgimalt enam, kui siinloetletud) on nimelt seal meiega võrreldes just vastupididse märgiga ja seega erinevalt meie nn. raske raua kummardamisest, hoopis "pehmetel väärtustel" põhinevat kaitsetahet toetavad ja ülesehitavad. Ilama kaitsetahteta aga, nagu ma juba ka konstateerisin, ...
Ja tegelikkuses ongi just see, KAITSETAHE, see IDF tugevuse kandev tala. Kõik muu - hea tehnika, hea ja valiteetne väljaõpe jne.- on juba sekundaarse väärtusega.
Ja nii ongi. Elementaarne, Watson.
Eesti jõustruktuuridel on vist ainsana sellelt rindelt vastu panna ühe naiskonstaabli bikiinifoto politseiauto kapotil, mis leidis äramärkimist ka KAPO poolt.