Ma siis kirjutan siia mõned asjad, mida on oluline teada, et kogupildist aru saada.
DMR ehk täpsuslaskuri relv peab olema ideaalis sama, mis ülejäänud jaol ja rühmal. AK4/G3 on hetkel parim võimalik lahendus, 4x originaalsihikuga. Neid on hangitud nii riigieelarve kui üksuste omavahendite eest. Väljaõpe on lihtsam, saab teistelt padruneid laenata ja eemalt on keerulisem eristada tavalisest laskurist. Kui DMR pihta saab, siis on abi lihtsast sihikust, mida ka teine jalaväelane peale väikest tutvumist kasutada suudab, liiga keeruline relvasüsteem kukub lihtsalt kasutuna maha, kui operaator pihta saab ja totaalse sõjategevuse korral saavad täpsuslaskurid kindlasti pihta, lisaks kildudele ja juhuslikele kuulidele lasevad neid meeleldi kõik vastase snaiprid. DMR on oma tasemelt võrreldav jao/rühma KP ja TT relvaga, sellele on 1 kinnitatud operaator, kuid ülejäänud üksus peab seda oskama kasutada, kui operaator ei suuda. Siit saame ka kokku DM mõistliku hulga. Kergejalaväes on see 1 jaos, luurerühmas sama või 2 jaos. Sellisel tasemel laskeväljaõpe 1-3 nädalat, oleneb sellest, mida väljaõppega saada tahetakse, ainult laskeharjutused kestaksid mõned päevad ja 200 padrunit.
Snaiper, kes 308 Win 600 m, 300 WM 800 ja 338 LM 1000 m peale inimesele suhteliselt suure tõenäosusega pihta saab, õpib seda asja 4-12 nädalat. Suur erinevus on selles, mis lisaoskuseid eeldatakse ja koolitatakse. Ainult laskmise peale paar nädalat ja 400-500 padrunit. Eri kaliibrite puhul on oluline eristada praktiline ja maksimaalne laskekaugus, mis erinevad kuni 30%. Sellepärast ka erinevad numbrid eri allikatest. Üks märksõna on penetratsioon ja teine on kuul lennukiirus. Militaarmoonal on läbivuse standardiks võetud oletatava vastase kaitsevarustus, see on siis kiiver ja kaitsevest ja piir tuleb seal vastu, kus läbistavus nõrgaks jääb või kuuli lennukiirus alla helikiiruse kukub. Algkiirus ja helikiiruse piir sõltuvad näiteks kuuli ballistilisest koefitsiendist ja õhutemperatuurist ning - rõhust. Külmas on algkiirus väiksem ja hõredas kuivas õhus lendab kuul paremini. Lisaks on piiravaks teguriks sihtmärgi kauguse hindamise täpsus optilise sihikuga, kui viga läheb üle 5%, siis on üle 500 m kaugustele möödalask väga tõenäoline. Lasereid on vähestel ja korralikke lasereid, mis rohelise sihtmärgi rohelisel taustal relva praktilise laskekauguse piires ära mõõdavad ka uduse või vihmase ilmaga, on eriti vähe, sest hinnad on neljakohalised.
Soomlased õpetavad oma ajateenijaid 1000 m pealt tabama Sako TRG 42 põhjal ehitatud snaipripüssiga Tkiv 2000 kaliibriga 338 LM. Tegelikult laskeharjutusi tehakse oluliselt kaugemale, kuid 1000 m on see kaugus, mille pealt 338 LM AP kuul 10 mm terast läbistab ja kuul lendab nii kaugele ülehelikiirusega isegi külmal talvel. Snaipri vormis hoidmiseks peab regulaarselt trenni tegema, seega on see reaalne ainult teenistuses olevatele või aktiivsetele reservistidele. Mõistlik on lasta snaipripüssist aastas vähemalt 400-500 lasku võimalikult erinevatest asenditest, kaugustele ja aastaaegadega. Mõistlik on trenni teha 1-2 päeva kuus, kriitiline piir on 1-2 päeva kvartalis, kui sellest allapoole läheme, hakkab oskuste tase langema. Ainult kordusõppustega 3-5 a tagant seda hoida ei ole võimalik, äärmisel juhul saaks teha nii, et koolitatud snaiper käib kordusõppusel 1x aastas 1-2 nädalat ja iga kordusõppus on erineval aastaajal. Siis saab 4 aastaga ring täis ja siis kanditakse snaiper nagunii operatiivreservist maakaitseüksusesse ja võib natuke rahulikumalt võtta. Teoriat ja taktikat on ka vaja tampida regulaarselt, laskeoskus on väike osa snaipri oskustest. Lisaks põhirelvale peab harjutama tugirelva laskmist vähemalt samas ulatuses, olgu see siis püstol, PDW või DMR. See nõuab aega ja viitsimist, sest mõistlik minimaalne padrunikogus on iga relva peale sama. Snaipri põhirelv ei tohi olla vahetatava kaliibriga, see tähandab, et praktiliselt laskeharjutusi 2 erineva relvasüsteemiga, ehk raisatakse seda aega, mida peaks kasutama tugirelva(de)ga treenimiseks. Baaslaskeoskuse treenimiseks on vajalik 22 LR harjutusrelv sama sihikuga, mis põhirelval.
Kõik normaalsed lääneriigid lähevad üle magnumitele, sest nende penetratsioon on parem kaasaegsete kaitsevahenditega ja relva ning laskemoona mass on praktiliselt sama mis 308 kaliibril. 5,56 NATO või 7,62 NATO kaliibrid on tugirelvad. Kaitseliidu põhiline snaipripüss peab olema magnum, mis Eesti oludes tähendab 338 LM, sest see kaliiber on meil juba olemas. Väiksemad kaliibrid on siis toetava iseloomuga. 50 BMG ihalejale soovitan soojalt võtta ühendust näiteks madjaritega, kellel on lademes 12,7 mm Gepardeid. Võtke see ühes ja tassige mõned päevad jutti koos kogu muu mudruga, mida snaiprimeeskond peab ühes võtma. Olenevalt süsteemist on pooletollise relva kaal alates 15 kg ja laskemoona kaal üle 100grammi padrun. Kui Budapest on kaugel, siis CG M2 peaks KLis piisavalt olema, aidake oma TT mehi rännakul. Saate maitse suhu, millest jutt käib ja miks pooletollised ikka peamiselt masinal liigutamise relvad on. Kui esimese korraga aru ei saa, siis proovige uuesti. Sako TRG 42 on kusagil 8 kilo laetuna, see ongi oluline vahe, sest näiteks FR F2 on 6 kilo, ja selle 2 kilo eest on praktiline laskekaugus praktiliselt topelt TRG 42 kasuks. TRGst 2x raskem pooletolline enam tuntavat lisaboonust ei anna, mis õigustaks selle kaasastassimist.
Lisaks on 50 BMG kuuli ballistika kehvake võrreldes 300 WM või 338 LMiga, nii et pooletolline on ikka puhtalt soomusevastane relv, eriüksused lasevad inimest kaugelt näiteks Cheytaciga, mis on ballistiliselt palju parem kui 50 BMG, kuid sama raske relv ja natuke kergem laskemoon. See on eriüksuste asi, millega nad lasevad. Me räägime nüüd Kaitseliidu maakaitsekompaniidest
Snaipriasjanduses on tähtis mass ja inimeste baas, mõned üksikud võitlejad kusagil mujal ei ole sõjaliselt relevantne suurus, igas kompaniis ja võitlusgrupis peavad olema nii snaiprid kui täpsuslaskurid olemas. Kujutate ette, et näiteks jänkide maavägi kusagil Talebaniga sõdides lootis mingite sofi snaiprite peale? Ei lootnud, sest sofikaid on vähe ja nad olid kusagil mujal ja ajasid oma sofi asju reeglina ja ülejäänud pidid ise hakkama saama. Maaväel on oma snaiprikool ja rahvuskaardil ka, sofikatel lisaks oma.
Seega KLis on oluline koolitada võimalikult palju inimesi võimalikult hästi laskma, praegu tegeldakse lihtsalt nišivõimekuse ja kirbutsirkusega ning lõppu näha ei ole. Eriala baaskursuse läbinutega ka eriti ei tegeleta, sest kes see viitsib kaadri kallist aega mingite marginaalide drillimiseks raisata? Isegi kui need üksikud SN meeskonnad oleks kõige udupeenema varustusega, siis totaalse sõja korral see eriti kedagi ei morjenda, ei omi ega vastaseid, sest neid on lihtsalt liiga vähe, et mingit tuntavat mõju avaldada. Kastike kusagil staabiahvide tabelites on täidetud, kuid keegi oma silmaga oma snaiprit näinud ei ole. Normaalseid täpsuslaskureid saab üksusest, kus on normaalne laskeväljaõpe ehk piisavalt palju esilaskureid ja kütiklasse, sest alla esilaskuri täpsuslaskurit ei tee. Normaalseid snaipreid saab üksustest, kus on piisavalt täpsuslaskureid ja kütiklasse. Kütiklass lahtise sihikuga iseenesest ei tähenda veel midagi. KLis on snaiprikursuse katsetel esikütid lasknud optikaga oluliselt hullemini kui lahtise sihikuga, sest ei ole optikaga laskmist harjutanud. Optikaga harjutamiseks on vaja piisavalt 22 LR relvi, millega siis lasta neid sadu ja sadu padruneid, mis on vajalikud, et tekkiks oskus ja vilumus. Seda kõike on vaja teha enne TLEKi või uue nimega SEBAKit, sest seal ei ole selliseks jampsimiseks aega, et veebel peab laskuri asendit paika sättima, selline jamps on puhtalt üksuses tegemata töö ja laskepealike häbi. SEBAKi katsed on automaadiga, peaksid olema optikaga, kuid see ei ole võimalik, sest malevates lihtsalt ei ole relvi, millega harjutada. Lisaks laskeoskusele peab olema piisavalt tark ja vastupida, et suuta kogu vajalik teooria meelde jätta ja vajadusel rakendada, kui kolmandat päeva märjas metsas ülesannet täidetakse. Paljudel jookseb aju kohe lühisesse, eriti siis, kui panna väike vaimne ja füüsiline stress juurde, näiteks lasta meestel öö läbi metsas positsioonil kopitada ja vaadelda ning oodata midagi, mida ei pruugigi tulla. Üksi metsas on lihtsalt paha ja kole ja ei ole harjunud ka oma peaga mõtlema, snaiper peab oma peaga mõtlema ja ise hakkama saama. Seda ei ole võimalik õppida, see on iseloomu küsimus.
Jänkid on 2011. aastast alates promonud Trackingpointi sihikusüsteeme, link on siin
http://tracking-point.com/products
2014 alguses ostis USA armee esimesed proovirelvad, müügimehed vahutavad sellest, et kolmveerandi miili ehk 1200 yardi peale on iga lask pihtas, kuid netis leiduvad videod väga ei veena. Tehnilise haridusega inimesed räägivad, et pigem on tegemist rahakama jahimehe vidinaga, millest võib snaiprile abi tulla, kui veel kõvasti arendada. Hind on ka päris soolane, snaipripüssid koos sihikuga kusagil vahemikus 19000-50000 USD tükist. Jänkid hakkasid oma M2010 ka eraisikutele müüma, guugeldades jäävad sellised 18000 USD hinnad ette komplekti eest, mis on ka väga soolane, isegi Sako M10 tundub sellega võrreldes odav
) otse vintraua küljes, süvendavad ainult veendumust.
