Iva on selles, et vastast tuleb mõjutada mitmete relvasüsteemide tulega, see välistab ühe taktikaga eduka peale tuleku - sest vastane ei tea sinu plaani, mis järjekorras sa millega andma hakkad. Kui vastane teab, et sul on üks süsteem, siis selle vastu on ka suht väike arv võtteid.
Näiteks juhitavad TT relvad on väga ebaefektiivsed maastikul jalaväe vastu, nad on liiga kallid ja mõeldud tabama punkt-, mitte pindalamärke. Maastikul jalaväe vastu tuleb kompaniil kasutada lollmoona sülitavaid 81 mm miinipildujaid või tellida suur mass odavat lollmoona pataljonist või brigaadist. Lööklaine, killud jms - davai nazad karjub vastane.
Seda teemat edasi arendades pole suurt kasu näiteks kahest tarkmoona überkahurist, sest pärast su kahte plahvatust viskab vastane pikali või varjub soomukisse. Kui 20 sek pärast järgmine überkallis Excalibur tuleb, siis pole enam kedagi kill zone's. Varjumata aheliku vastu tuleb kõrvetada üks suurtükipataljoni kogupauk (mis täpse mõõtmise ja juhtimisega teeb sellest hakkliha) ja vahetada asukohta. Soomukiga tulla ei saa, tulevad raketid. Jala tulla ei saa, taevast tuleb rauda.
Märgid jagunevad punkt- ja pindalamärkideks. Juhitavad (kallid) asjad on head punktmärkide vastu (nt tank), näiteks maastikul hajunud jalavägi on pindalamärk, selle kättesaamiseks tuleb läbi künda suured alad ja seda pole mõeldav mingite 3M EEK per tükk makstavate rakettidega. Isegi 100K EEK turuhinnaga väsinud T-72 küttimine selliste rakettidega lõpeb meie riigikaitse pankrotiga.
