www.militaar.net

Kui juba läks ... siis ma harjutan vähe kätt.

Lati kõrguse määramine

Väidetakse, et Venemaa seab meile sõjalise riigikaitse ülesehituseks lati. Viimastel aastatel olevat ta seda latti kõrgemale nihutanud ja meie pole sellele reageerinud. Tänaste otsustajate (loe: riigikaitse eest vastutajate) arvates see päris nii ei ole.

Lati kõrguse seadmist tuleb vaadata hoopis teisest küljest. Meie peaksime määrama lati kõrguse! Kõrguse, mille ületamine on vastasele sedavõrd kulukas, et ta pigem loobub. Liiga kulukas, mitte võimatu, sest võimatuks ei saa me seda muuta ka tänase süsteemi kritiseerijate teooria järgi. Nemad räägivad VF Relvajõudude Lääne-Sõjaväeringkonna jõududest – vähemalt sellele peame vastu saama ja see on meie kvalifikatsiooninormi suurus. Peame vastu saama, kuni saabub liitlane. Pange tähele, liitlastest räägivad nemadki. Vastase kirjelduseks kasutatakse näiteid viimaste aastate moderniseerimisest, Ukraina sõjast, õppusest Zapad jne.
Paraku unustatakse ära (inimlikult mitte sihilikult), et moderniseerimine ei ole piirdunud Lääne-Sõjaväeringkonnaga. Õppusel Zapad ei kasutatud ainult Lääne-Sõjaväeringkonna vahendeid, Ukraina on aga terve VF Armee polügoon, kuhu vajadusel on toodud jõude mistahes VF kaitseringkonnast. Seega, mis on siis selle teooria järgi meie sõjalise kaitse lati kõrgus? Kui VF ikkagi otsustab Eestile, või 3B-le “koha kätte näidata”, siis miks peaks ta piirduma ühe ringkonna vahenditega? Nende kolme väikeriigi löömine ei nõua mitte operatiivvajadusi (mõiste mida kasutavad tänased kriitikud), vaid strateegilisi otsuseid ja vastavaid vahendeid. NATO liikmesriigi ründamine on igal juhul strateegiline käik ja sellisel juhul ei saa piirduda elementaarsete kaitseotstarbeliste (heidutus) vahenditega, mida ongi ühe sõjaväeringkonnad vahendid. Need vahendid on küll võimelised agressiivseks ja ründavaks kaitseks, kuid mitte strateegiliseks pealetungiks tänases keskkonnas.
22.detsembril 2017 nimetas VF kaitseminister Shoigu 2018 aasta kaitse eelarve suuruseks 46 miljardit USDi, mis on 2,8% SKPst. Kas me ei peaks lati kõrgust siis hoopis sellistest numbritest arvutama? Võiks ju arutleda, et VF kulutab kaitse eelarvet veel selle ja tollele, kuid meil puudub õigus sellisteks rehkendusteks. Kui me juba ütleme, et VF määrab lati kõrguse, siis ei ole meil õige lati kõrgusest mitte ühtegi rubla vähemaks võtta. Sõjaliste võimekuste juures ei saa me seejuures lahutada tuumavõimekust.
Eesti riigi eelarve aastal 2018 on umbes 10,5 miljardit eurot … riigikaitsele kulutame veidi üle 500 miljoni. Isegi kui me kasvataks oma VF-ist 75 korda(!) väiksemat kaitse eelarvet ülejäänud riigieelarve ulatuseni, jääks me alla rohkem kui 3 korda. See oleks meie absoluutne võime olukorras, kus oponent pole praktiliselt alustanudki. Seepärast on tundub VF latist juhindumine sama trööstitu, kui siilil hipodroomi hobustega mõõduvõtmine. Meie riigi geenimaterjal lihtsalt ei võimalda meil mitte kunagi, sellel ringil vastasega võrdne olla. Sellegipoolest ei anna siil mitte kunagi alla. Kui vaja, ta võitleb oma elu eest, kuid tema peamiseks ellujäämise võimaluseks on kohanemine keskkonnaga. Isegi, kui siil suudaks omale kasvatada tiigri kihvad ja küünised, mis aitaks teda suurema kiskja vastu, hukkuks ta varsti hoopis teistel põhjustel – ta pole selleks loodud. Selles kujundis oleks ka 100 000-ne kaitsevägi, vaid sentimeetri jagu pikemad kihvad ja küünised, mis tõenäoliselt varsti siili hukutaksid.
Kui aga vaadata meie keskkonda, siis on meie ellujäämise võimalused üsna suured. Eelpool mainitud minister Shoigu tõi võrdluseks välja ka oma oponentide ja meie liitlaste kaitsekulutused. USA kulutab kaitsele 700 mld USDi, Ühendkuningriigid 60 mld USDi, Saksamaa ja Prantsusmaa kumbki pea 40 mld USDi. Kui kõrgele me siis ikkagi peame oma lati tõstma? Õigupoolest polegi see lati kõrgus meie määrata, sest tegelikult teeb seda keskkond – tegelased ja tingimused. Meie poolt lati määramine tähendab aga seda, kuidas me selles keskkonnas tegutseme.
Jätkame pärast pausi ...

Õigupoolest polegi see lati kõrgus meie määrata, sest tegelikult teeb seda keskkond – tegelased ja tingimused.

Mind veidikene häirib selline mõttearendus. Mitte sellepärast, et see otseselt vale oleks, pigem sellepärast, et siis võiks tulla lagedale argumendiga, et miks mitte hoopis Läti kombel tegutseda. Selline slippery slope küsimus. Ma arvan, et siin saavad kõik väga hästi aru miks nii teha ei saa, kuid kuidas seda kellelegi veidi võhikumale argumenteerida?

Suits tehtud.
21 000, 25 000 või 42 000
Eks siililegi on selge, et suurem siil on kõvem kui väike.
Senine plaan aastani 2022 arendada välja kaitsevägi suurusega 21 000, oli kompromiss vajaduste ja võimaluste vahel. Keegi ei vaidle, et põhimõtteliselt saab võimalusi suurendada, kuid see on millegi arvelt ja seda ei ole peetud mõistlikuks. Ei väsi kordamast, et otsustajaks on need, kes vastutavad. Uus plaan, mis kinnitati 2017, näeb aastaks 2026 kasvatada see vägi umbes 25 000-ni. Seegi on kompromiss võimaluste (2% SKPst) ja vajaduste vahel. Oluline on seejuures, et see vägi oleks võimalikult kiiresti võtta. Kiiresti mitmes mõttes. Esiteks, et midagi mis sõdiks, oleks valmis lähitulevikus. Teiseks, et kui seda väge vaja on, siis saaks selle tegutsemisvalmis kiirest (loe: päevade jooksul).

Tuleb tunnistada, et arenguplaanides on siiski võimeid, mis saavad valmis alles aastate pärast ja ei ole “kohe” võtta. Selline viivitus on tingitud mitmest asjaolust. Esiteks ei ole kõigeks kohe raha, vaid neid võimeid saab arendada iga-aastase eelarvega. Kusjuures mingis mahus need rahalised võimalused vähenevad iga aastaga – väljaarendatud võimed vajavad ülalpidamist. Teiseks vajab iga võime lisaks ostetavale materiaalsele osale, ka selleks väljaõpetatud inimesi. Neidki ei saa füüsiliselt ega teadmiste ja oskuste poolest tänavalt võtta. Enamasti kulub sellele rohkem aega, kui uue asja hankimisele. Nii on alati oht, panna uute asjade arendusele neid ressursse, mida vajatakse juba olemasolevate asjade rakendamiseks või ülalpidamiseks. Seepärast arendatakse vahel mingeid võimeid vaid sellises ulatuses, mis nõuab ainult raha ja võimalikult vähe uusi inimesi, taristut ja teadmisi. Näiteks isikukaitsevahendid, miinid ehk kaitselaengud, käsitulirelvad, tankitõrjerelvad, raadiojaamad, suurtükid, lahingumasinad. See nimekiri on sihilikult järjestatud nii – mida edasi, seda rohkem on vaja täiendavaid inimesi, teadmisi või taristut.

Täna kehtiva plaani juures, ei ole ka see 21 000 struktuur päris nõuetekohaselt valmis. Sõdida suudaks, kuid mitte päris nii nagu eesmärgiks oleme soovinud. Järgneva 4 aastaga, peaks see struktuur aga olema üsna lähedal soovitud kvaliteedile. Need on üksused, mille isikkoosseis on väljaõpetatud ning teadmised ja oskused pole aegunud. Need on üksused, mille relvadele laskemoona päevadeks ja nädalateks. Üksused, mis suudavad pärast formeerimist kiiresti ja ladusalt liikuda ülesande täitmise piirkonda. Üksused, mis suudavad oma tegevust koordineerida naaberüksustega ning tegutseda olukorra või kõrgema kavatsuse muutusest tulevalt, igal ajal koordineeritult. Need üksused peavad olema võimelised sõdima iga ilmaga, öösel ja päeval, sõltumata rahuaja eluks loodud taristust. Kahtlemata kasutatakse kogu nö tsiviilressurss ära, kuid tulenevalt tegutsemise kiiruse vajadusest, peavad funktsioonide täitmiseks vajalikud asjad kohe olemas olema. Tuleb nõustuda nendega, kes väidavad, et VF relvajõud on arenenud ja seavad meile tingimusi – peamine õnnestumise tingimus massi kõrval, ongi selle struktuuri tegutsemise kiirus. Sundkoormiste läbi sõjaväele antavad asjad on äärmiselt olulised, kuid tulenevalt nende rakendamise kiirusest, ei saa nendele esmast reageerimist üles ehitada. Relvastusel ja varustusel on samuti suur kaal võitlejate moraalile. Iisrael kutsus 2006 aastal sõjaks Hezbollah-ga teenistusse reservväelasi, kes olid läbinud ajateenistuse ja osalenud õppekogunemistel. Nii ajateenistuses, kui õppekogunemistel kasutasid nad kaasaegset varustust – seda millega kogu struktuur taheti varustada. Tuhandete inimeste mobiliseerimisel seda varustust aga ei jätkunud, ning käiku läks varustus, mis pärit aastakümnete tagant, kuigi oma ettenähtud funktsioonis täiesti korralik. Tulemuseks oli märkimisväärne moraalilangus. Sedavõrd märkimisväärne, et seda peeti hiljem ametlikus sündmuste analüüsis vajalikuks eriliselt rõhutada. Ka meil Eestis on näha sõdurite negatiivset reaktsiooni, kui neist mööduvad digilaigus kuulivestides võitlejad, mugavamad kiivrid peas ja „ägedad“ püssis näpus. Võimatu on näidata arvudega aga ülemate motivatsiooni, kui nad lahinguplaanis näevad teistel üksustel kõikvõimalikku raskerelvade toetust, erinevalt oma üksusest. See, et temale ka madalamad eesmärgid püstitatakse, et tähenda midagi. Madal motivatsioon pärsib aga oluliselt ülesandest arusaamist ja juhtimisvõimekust. Samu näiteid võib tuua Ukraina konfliktist.

Kõike seda silmas pidades, võrreldes seda omakorda võimalustega ning mängides kaardil vastase jõudude ja tegevusvariantidega, on saadud tulemus, mis väljendub arengukavas. Ja siiski jäävad võimetes tühimikud, mis muudavad koge eelneva pingutuse justkui mõttetuks. Kuna omal aukude lappimiseks neid vahendeid ei ole või täpsemalt ei peeta mõistlikuks kulutada, siis tuleb abi otsida mujalt – liitlastelt. Siit tulebki üks paljudele vastuvõetamatu filosoofia – Kui me ükshaaval tõenäoliselt selle suure ohu (46 mld USDi + ebanormaalne käitumine) vastu ei saa, siis äkki ongi mõistlik jõud ühendada. Alternatiiv sellele, on suurendada oma kulutusi millegi arvelt, jõudes võimekuseni, mis kogu rehkendust ära ei tee, kuid pärsib kogu ülejäänud elu arengut … Kas me üldse tahame üksi ohule vastu hakata? Sellele mis idapiiri taga ja teistele, mis meieni kaugemalt jõuavad?

Mida tähendaks 21 000-le teise samasuguse numbri liitmine? Loomulikult on 42 000 suurem. Loomulikult nõuab see vastasel suuremat ohverdust kallaletungi korral ja seega heidutab teda veelgi rohkem. Kuid mis see meile maksab ja mis me sellest saame?
Räägitud on vähemalt neljast brigaadist, mis tegutsevad territoriaalsel põhimõttel ja veel ühest, mis siis vastavalt lahinguplaanile ja olukorrale kõige otsustavamaid tegevusi läbi viib. Maaväe poolest tähendab see tänasest umbes kaks korda suuremat väge, ehk +10 000 inimest. Soovitud 42 000st oleks siis 32 000 rakendatud tänasesse struktuuri + veel kahte jalaväebrigaadi. Ja see peaks olema oma reageerimiskiiruselt ja jätkusuutlikkuselt võrdne täna arendatavate üksustega. Muidu oleks meil sõja algfaasis ju ikka suured augud sees. Ülejäänud 10 000 võib jääda täiendusreserviks, tagala ja sisekaitseks või mingite muude võimekuste mehitamiseks.

Väga robustselt arvutes võib öelda, et iga 1000-lise üksuse (pataljon) kohta on vaja 20-30 tegevväelast auastmega major - seersant. See tagaks üksusele väikese staabi, igale 150-200-lisele allüksusele ülema ja veebli ja pataljoni peale veel mõned tehnikud/spetsialistid. Ilma nendeta ei saavuta üksuse formeerimise kiirust, ega koostööd teiste üksustega ehk suurema eesmärgi täitmist. Reservväelased peaksid aga iga 3-4 aasta tagant umbes 10 päevasel õppekogunemisel käima. Praktiline kogemus näitab, et nii on võimalik üksust kiiresti formeerida ja ilma täiendväljaõppeta lahingusse saata. Hinnanguliselt on need miinimum nõuded, millest allapoole liikudes, teatud standardeid enam ei saavuta.
Seega on tänasele täiendavate tegevväelaste arvuks 10x 20-30 inimest, ehk vähemalt 200-300 tegevväelast. Tänase koosseisu arvelt midagi märkimisväärselt välja ei pigista. Meie liitlaste hinnangul on meil juba täna väga optimaalne koosseis, kus suur osa tegevväelasi kulub Scoutspataljoni, Luurekeskusele, Erioperatsioonide Väejuhatusele, Õhu- ja Mereväkke, Toetuseväejuhatusele ja Kaitseväe Peastaapi. Nendest struktuuriüksustest isikkoosseisu vähendamisega kannatavad juba olemasolevad võimed ja protsessid. Pealegi saaks nende 42 000 inimesega neidki võimeid arendada (N: õhukaitse, rannikukaitse), kus ka siis tegevväelastest ülemaid ja spetsialiste vaja läheb. Kindlasti vajaksid tegevväelasi juurde regionaalsed kaitseringkondade staabid, mis kogu seda väge ka detsentraliseeritult juhtida suudaksid.

2017 aastal kasvas kaitsevägi umbes 30 inimese võrra. Värvati sadu, kuid lahkus samuti sadu. Personali voolavus oli veidi alla 10%, mida väga palju parandada ei saa. Mingi leevendus võiks tulla reservohvitseridest. Teoreetilised arvutused ja praktiline kogemus ütleb, et ühe pataljoni tegevusvalmiduses hoidmiseks, peaksid selle üksuse reservohvitserid aastas 5-10 päeva õppekogunemistel osalema. Parem lühidalt ja tihti, kui harva ja pikalt. Saab ka väiksemas mahus, kuid üksuse tegutsemise kiirus langeb märgatavalt. Päris uue üksuse loomisel, nagu seda need kaks brigaadi oleksid, tuleks aga kahel esimesel aastal kõik reservohvitserid kutsuda õppekogunemisele umbes 30ks päevaks aastas. Seda isegi siis, kui kasutada distantsõpet. Seejuures on arvestatud meie tänast olukorda, kus enamus olemasolevates reservohvitseridest ei ole sellises mahus ja nendel ametikohtadel rahuldaval tasemel ettevalmistatud. Ettevalmistus ei sisalda ainult konkreetse relvaliigi vahendite ja üksuste rakendamist, vaid ka koostööd teiste üksustega. Nagu öeldud, asendavad reservohvitserid vaid osa vajalikest tegevväelastest. Õppekogunemisi peavad läbi viima tegevväelased, sest reservväelaste poolt õppekogunemiste ettevalmistamine, muudaks reservväelased hoopis osakoormusega töötajateks, ning kulud kaitseväele ja ühiskonnale suureneksid märkimisväärselt. Seega tänase sõjaaja koosseisu suurendamise üheks suurimaks väljakutseks, olekski täiendavate tegevväelaste värbamine ning ettevalmistus, milleks tänased värbamistulemused erilist julgustust ei anna. Isegi kui KV suureneks 50 inimese võrra aastas, ei saaks kõiki kasutada nende kahe brigaadi mehitamiseks, sest tänanegi struktuur on pigem rahuldavalt, kui hästi mehitatud. Juurde oleks vaja 200-300 inimest kahe brigaadi juhtimiseks ning lisaks vähemalt 100 veel 10 000 reservväelase juhtimiseks. Need arvutused on tehtud seejuures väga optimistlikult, arvestades SA koosseisudele esitatavaid nõudeid.

Järgmiseks väljakutseks on kogu selle täiendava isikkoosseisu lahinguvõimelisena hoidmine. Üldiselt hinnatakse, et reservväelane, või täpsemalt üksus, peaks omandatud oskusi värskendama vähemalt iga 3 aasta tagant. Erinevalt reservohvitseridest, kelle motivatsioon on kõrgem, võib üksuste õppekogunemisi korraldada ka ühe pikema õppusena. Iga kolme aasta tagant toimuv üksuse õppekogunemine peaks kestma 7-14 päeva. Lühemaga ei saa üksuste ülemad ja tagala eriti häid võimalusi väljaõppeks. Seega peaks need täiendavad 21 000 reservväelast iga kolme aasta tagant, nädalaks kaheks õppekogunemisele tulema, mis teeb umbes 7000 reservväelast aastas. Isegi nelja aasta peale jagades, tuleb iga aastaseks numbriks üle 5000. Sisuliselt on see 2-3 korda rohkem, kui tänased mahud. Juba see näitab täiendavate tegevväelaste vajadust. Õppekogunemise kulud sõltuvad erinevatest elementidest - reservväelaste arv, üksuse relvastuses, õppekogunemise ajaline paiknemine, intensiivsus ja veel palju väiksemaid aju. Kuid üldiselt võib ühe keskmise jalaväe pataljoni 5 päevase õppekogunemise rahaliseks kuluks pidada 500 000 EURi. See on palgad, toit, kütus, õppevahendid, kompensatsioonid, laskemoon … kuni hakatakse laskma raskerelvi. Aga vahel tuleb ka neid näidata. Kui võrdsustada 7000 reservväelast aastas 7 pataljoniga, siis oleks nende õppekogunemise aastane kulu 3,5 milj.

Inimeste värsked teadmised pole ainuke, mida alal hoida tuleb. Väljaõppeks tuleb kasutada varustust, transpordivahendeid ja relvastust, mis vajab iga õppuse järel hooldust ja remonti. Siiani on otsustatud, et hooldusest vaid väiksema osa teeb ära reservväelane, enamus remondist ja hooldusest jääb kaitseväele, kes teeb seda oma töökodades või ostab sisse. Valikuküsimus, kas kulutada rohkem raha ja tööaega (inimesi) või reservväelaste aega. Kuigi reservväelastele jääb nii kui nii vaid väiksem osa sellest tööst. Hetkel on raske öelda, kui palju maksab aastas 7000 reservväelase õppekogunemise järgne varustuse hooldus. Äkki saan selle numbri hiljem.

Kogu selle 21 000 täiendava reservväelase varustust tuleb kuskil ka hoida. Põhimõtteliselt vajaksime 2x rohkem ladusid, kui meil täna on. Ja täna ei ole meil neid piisavalt. Vähem ladusid tähendav aeglasemat mobilisatsiooni või suuremat hooldusmahtu varustusele. Heaks näiteks on meie FH-70 haubitsad, mis suuresti ka puudulikust hooldusest ja hoiustamisest alles 10 aastat pärast kasutuselevõttu suutsid esimese laskmise terve pataljoni koosseisus teha. On teada ka üks juhtum, ühe lähinaabri suurtükiväest, kelle lageda taeva all hoitav iseliikuv suurtükk, enne aastat täitsa kutu oli …

Kui keegi veel tähele ei ole pannud, siis Kamin ja KV punnitavad viimastel aastatel laskemoona hangetega – et oleks piisav SA varu. Isegi, kui me ütleme, et hankijad on ebakompetentsed ning kohale jõudmise viivitus ning kõrged hinnad sellest tulenevadki, siis kujutage ette, et me peame hankima … teine sama palju TT ja MP moona. Kui nendele brigaadidele lisame midagi suuremat, siis ka ÕT ja STV moona.
Nende maksumus on üks, standarditest tulenevad ladustamisnõuded ulatuvad kümnetesse miljonitesse. Ja te keegi ei taha paarikümne tonni laskemoona kõrval magada … isegi siis, kui hoiutingimused lao sees vastavad nõuetele.

Lõpetuseks
Kogu see täiendav kulu – me räägime kümnetest miljonitest aastas, tuleb leida kas: A) lisaks tänastele kuludele. KV seest pole selle 42 000 saavutamiseks midagi märkimisväärset kokku hoida, või B) täna arenduses olevate ja alahoitavate võimete arvelt, mida homme võib vaja minna.
Me võiks kinni panna nii Mere- kui Õhuväe, ja ka siis ei hoiaks me kokku +21 000 loomiseks ja iga aastaseks kuluks.
Kui me otsustanuks aga odavamate lahingumasinate või sotrate ja iseliikuvate haubitsate kasuks, siis minu hinnangul tuleks ikkagi leida lisaressursse 42 000 armee väljaarenduseks ja alalhoidmiseks. Nendest ressurssidest inimesed ja aeg, on aga suurim küsimus.
Täna on arusaam, et kui andmiseks läheb, siis see „väike“ sõjavägi teeb kohe pauku vastu, erinevalt kaks korda suuremast, millest pool ei jõuaks vastase paugutamist isegi pealt vaatama.
... läks vist vähe pikaks

Ei läinud liiga pikaks. Vaja oleks veel põhjalikumalt ja täpsemalt koos rahasummadega, mida juurde on vaja. Kusjuures mitte siin foorumis, vaid ametlikult kaitseväe väljaandena. Riigikogu valimised on aasta pärast, praegu on just õige aeg esitada nö informeeritud arvamus, mille põhjal võiks kaitsekulutuste tõstmisest kujuneda üks valimisteemasid. Ega pääsu ei ole, teemaks tõuseb see tegelikult niikuinii. Valida on selle vahel, kas sellest kujuneb ärapanemine ja üksteisele intellektuaalselt huvitavate nimede leiutamine või õnnestub see suunata enam-vähem ratsionaalsele pinnale. Viimase korral on tõenäoline, et kaitsekulutused tõusevad. Põhimõtteline valmisolek ühiskonnas on selleks olemas, majandusel ähvardab hästi minna, Venemaa teeb ka koostööd ohupildi loomisel. Seda häda, et asja võiks tõlgendada kaitseväe sekkumisena poliitikasse, samuti pole. Küsimus on juba tõstatunud, kaitseväel on sellistes oludes lausa kohustus esitada faktid, mille põhjal ülejäänud ühiskond saaks oma arvamuse kujundada.

Martin Herem kirjutas:Suits tehtud...
... läks vist vähe pikaks

Tänud. Mulle oli asi enam-vähem selge, kuid loodan, et paljudele kaasfoorumlastele oli see jutt vajalik.

tuna kirjutas:Ei läinud liiga pikaks. Vaja oleks veel põhjalikumalt ja täpsemalt koos rahasummadega, mida juurde on vaja. Kusjuures mitte siin foorumis, vaid ametlikult kaitseväe väljaandena. Riigikogu valimised on aasta pärast, praegu on just õige aeg esitada nö informeeritud arvamus, mille põhjal võiks kaitsekulutuste tõstmisest kujuneda üks valimisteemasid. ...

Poliitikutele on tegelikult ka üksikasjad teada, kuid üksteisele ära tegemise tuhinas "unustatakse" sellised pisiasjad.
Täpseid numbreid ei saa avalikkusele anda ja seega on võimalus üksteise kraesse keerata mida iganes.
Kuna sellise olukorra kiretu ja REGULAARNE meeldetuletus Valitsusele ning Riigikaitsekomisjonile on üks osa KVJ tööst, siis soovin Martinile kannatlikku meelt!

Tankikompanii peale läheb aastas 30 miljonit eurot - nii see väide vist kõlas. Avalikkusele pole täpsemaid numbreid vajagi. See tuleb veel asetada laiemasse konteksti, et selgeks teha, mille vahel tegelikult valitakse.

Lisaks Martin Heremi välja käidud naaberriigi sõjalisele eelarvele panen siia ka nende sõjaväe suuruse. See on 1. jaanuari 2018 seisuga täpselt 1 902 758.


http://www.newsru.com/russia/01jan2018/army.html

mart2 kirjutas:Mulle oli asi enam-vähem selge, kuid loodan, et paljudele kaasfoorumlastele oli see jutt vajalik.

Aitäh, kindlasti.

Tänud ammendava selgituse eest

Martin Herem kirjutas:Suits tehtud....
....
Lõpetuseks
Kogu see täiendav kulu – me räägime kümnetest miljonitest aastas, ....

Mjah, 2018 aasta KMIN eelarve on 480,8 miljonit. Otsekulud tööjõule ja majandamisele on 188,1 miljonit, varustusele 190,9 miljonit. Seda siis 21000 KV korral. Kui nüüd suurendamiseks 42000-ni vajame juurde kümneid, mitte sadu miljoneid siis 1) tuleks ära teha; 2) Kuhu see 188 miljonit praegu kaob? Lisamärkus on muidugi see et RE järgi on amort 81,6 miljonit, investeeringud aga vaid 57,57 miljonit.

... läks vist vähe pikaks

Ei läinud

Dr.Sci kirjutas:... Lisamärkus on muidugi see et RE järgi on amort 81,6 miljonit, investeeringud aga vaid 57,57 miljonit. ...

§ 42. Amortisatsiooni arvestus
(1) Materiaalse ja immateriaalse põhivara objektide soetusmaksumus amortiseeritakse üldjuhul kuluks nende hinnangulise kasuliku eluea jooksul...
... Kui 100%-liselt amortiseerunud vara on veel kasutuses, kajastatakse nii soetusmaksumust kui ka kogunenud kulumit bilansis seni, kuni vara on lõplikult kasutusest eemaldatud...

https://www.riigiteataja.ee/akt/128102016012

Näiteks on arvutustehnika amortisatsiooninorm 33-50%, kuid keegi ei vaheta arvuteid 2-3 aasta pärast vaid ikka siis kui vaja on.
Amortisatsiooninorm on vajalik eelarvestamiseks, et saada mingi hinnang regulaarsele asendamisele või väärtuste taastamisele (remondile).
Tegelikus elus võivad numbrid muutuda ja üldjuhul, kui käitutakse heaperemehelikult, siis kestavadki asjad kauem.
Loodan, et aitas.

Härra kindrali senistes sõnavõttudes kajastub seesama probleem, mis puudutab ka teisi Eesti ühiskonna osiseid - mõnes mõttes fundamentaalne, 1.3 miljoni inimesega kaasnev piirangute pakett. Reservstruktuuri isikkoosseisu kahekordistamine seaks muuhulgas ilmselt ka uued kvantitatiivsed nõudmised KVÜÕA vastuvõetavate arvule ning seetõttu tundub see mulle vähem rahaprobleemina ja rohkem demograafiaprobleemina. Näen, milliste probleemidega on silmitsi teised Eesti kutse- ja kõrgharidusõppeasutused ja arvan, et KVÜÕA ei ole tõenäoliselt erand. See ei tähenda, et Eesti ei peaks liikuma struktuuri suurendamise poole, kuid ilmselt selle probleemi rahaga viskamine lahendab selle vaid osaliselt.

Tekib küsimus, mis siis on kaaderkoosseisu stabiilse ja püsiva suurendamise võimalused?
Rohkem palka? Rohkem mehi ajateenistusesse? Ajateenistuse maine jätkuv tõstmine? KV kui tööandja maine jätkuv tõstmine? Riigikaitseõpetuse mahu suurendamine? Naiste kohustuslik ajateenistus? Üheaastase ohvitserikoolituse tagasitoomine? Muud hüved? Kõik eelnev?

Kas need meetmed tagaksid stabiilse ja piisavalt kiire kasvu, et võiksime rääkida 42000 struktuurist aastaks 2030? Peaks arvutama ning usun, et neid arvutusi on ka vähemalt mingis mahus tehtud.

Rabapistrik kirjutas:Tekib küsimus, mis siis on kaaderkoosseisu stabiilse ja püsiva suurendamise võimalused?
Rohkem palka?

Jah - et kui palju peast laigulisi (OK, vabandan - lapsena ainult tinasõduritega mänginuid) jätab sõjakooli minemata, sest mujal saab rohkem palka kui KV-s?

Kui palju kaadrikaitseväelasi sel põhjusel enne kohustuslikku aega erru läheb?

Just, rohkem palka. Aga ma arvan, et seal osas tuleb ka varsti lagi ette nende meeste/naiste osas keda me tegelikult tahaksime teenistusse. Lisaks kõrgemat palka sõjaväelastele makstes võtame ju raha ära teistest riigisektoritest mis on väga olulised. Õpetajad, tervishoid, politsei, pääste jne. Eriti just haridus on see ala mis on investeering tulevikku, ja selle alafinantseerimine on minu meelest enese oksa saagimine.

Kipun arvama, et KV palgatase on täna täitsa hea, kui KV suutis vaatamata praegu majanduses olevale buumile, tööjõupuudusele ja EL-i avatud tööturule endiselt 30 inimese võrra kasvada eelmisel aastal ja tegevteenistuses on meil täna rohkem inimesi, kui kunagi varem taasiseseisvunud Eestis. Ilmselt pole palganumbri suurus pole enam eriti see, millega täiendavaid inimesi KV-sse saab meelitada. Pigem on asi selles, et nagu ka vist Kunnas kunagi kuskil ütles – 3500 inimest tundub olevat see optimaalne hulk inimesi Eesti ühiskonnas, kes suudavad ja tahavad ennast rahu ajal pikaajalise tegevteenistusega alaliselt siduda.

TTA kirjutas:Just, rohkem palka. Aga ma arvan, et seal osas tuleb ka varsti lagi ette nende meeste/naiste osas keda me tegelikult tahaksime teenistusse. Lisaks kõrgemat palka sõjaväelastele makstes võtame ju raha ära teistest riigisektoritest mis on väga olulised. Õpetajad, tervishoid, politsei, pääste jne. Eriti just haridus on see ala mis on investeering tulevikku, ja selle alafinantseerimine on minu meelest enese oksa saagimine.

Oot oot - kuidas nüüd nii? Protsent on ju sama ning palgafond tuleb selle protsendi seest. Küsimus on puhtalt prioriteetides oma eelarve siseselt. Kas ostame ühe "n" asja või maksame ühele kuni tuhandele mehele kõrgemat palka aasta aega. Hetkel on näha, et on ülisuur eelarve, investeeringud, majanduskulud. Isegi liitlaste kulud (osaliselt) makstakse lisaeelarvest kinni. Aga oma inimesed? Arvestades majandusolukorda siis vee ja leiva peal. Tuleb uus masu, on jälle hea välja tuua kus pole raha ja ei saa maksta ei põhipalka ega boonussüsteemi. Aga praegu? Sorry, aga 50 eur ei ole palgatõus vaid narrimine sõna otseses mõttes.

Mõni näide illusteerimaks olukorda. Ära lähevad inimesed kes:
a) on 5a jäänud eripensionini
b) on just omandanud kõrgendust, käinud koolis vms

On teisigi näiteid (veel magusamaid), kuid pole foorumi jutt enam.