Reigo kirjutas:edu sulle propagandavõitluses, kasutades kontseptsiooni ebaseaduslikust autoritaarrežiimist, mis rahva tahte vastaselt tegutses.
Ole mureta. Vene keeles on tunduvalt pädevamaid allikaid, mis kultuurmatji kasutades asja paika panevad. Jättes kiusustiili välja, pakun, et see meeleheitlik eitamine ei ole eriti viljakas, et kolmekümnendate teises pooles oli kõikidest põhjendustest sõltumata Eestis siiski probleem nimega autoritaarsus ja sooritatud riigipööre, küll heade põhjendusetega, ei kannata väga kriitikat. Aga see on veel omaette teema kui 39 või 40.
Võtame, siis lähetkohaks, et Sina arvad, et misiganes propagandat pole mõtet teha (sel puudub mõju ja see on raha raiskamine) ja mina nii ei arva. Meetodid ja eelarve on läbirääkimiste küsimus.

Kuna mul on kalduvus kõikides foorumites, sõltumata sellest, kas se on Nochnoi Dozor või Rahvuslik Liikumine, sattuda eriteenistuste kasuks töötamise kahtluse alla, siis rahustuseks Sulle, et ei tunne huvi Sinu poolt mainitud "projektipõhise" tegevuse vastu, elan oma elu, kasvatan lapsi ja tegelen ajaloo ja poliitikakauge ettevõtlusega.
- propaganda pole ajalookirjutus. Propaganda on mõjutusvahend. Mida pikem ja lohisevam see propaganda on koos oma allikaviidetega ja muu sellisega, seda vähem on tal mõju, sest sellele ei viitsita tähelepanu pöörata.
Ajalooteadus ja propaganda on jah kaks eri asja. See kuidas propagandistlik orientatsioon ajalooteaduse objektiivsusele mõjub näeme nii vene ajaloolaste kui ka kaasaegsete omamaiste näidete pealt.
Propagandat võib mitut moodi käsitleda - see võib olla meeleheitlik sovjeedi stiilis agitprop aga võib olla lihtsalt rahulik asjade äraselgitamine ja/või arutamine. Mulle see viimane just huvi pakubki. Ja seda ei saa nimetada propagandaks klassikalises mõttes. On selline segu teise poole mõista püüdimisest, argumenteerimisoskuse arendamisest ja ajalooteadmiste värskendamisest.
Nii Eesti kui Venemaa venelastel jääbki puudu eelkõige elementaarsest, kontrollitud allikatele toetuvast ja ilma ideoloogiliste moonutusteta teadmistest. Erinevalt Sinu kartusest arvan ma, et ajaloost rääkimine täpselt nii nagu ta oli on kõige parem "propaganda". Allikad on vajalikud eelkõige selleks, et kui kaasvestleja on argumentatsiooni tasemel nurka surutude, siis tavaliselt pöördutakse algdokumentide poole.
Ajalool põhineva "propaganda" (järjest vähem tahaks seda sõna kasutada) puhul on umbes samamoodi nagu krüptograafiaga - kõige parem krüptoalgoritm on see, mis on kõigile teada ehk siis ajaloo-propaganda seostesse tulles - kui tegelikku tõde teatakse, siis ei olegi mingit propagandat vaja. Kui siis värve lisada, siis mitte selles osas, mis faktide tõesust puudutab.
Ortodoksselt eestimeelsete amatöörajaloolaste puhul ma kohtangi pigem suhtumist, et ei taheta rääkida Pätsi ajast, selle legitiimsusest, eestlaste sooritatud sõjakuritegudest, juutide tapmisest jne, osalt sellepärast, et arvatakse, et ilma selleta on asi isamaalisem ja õigem, teisalt sellepärast, et ei teata kõiki asjaolusid (ka oma hirme hajutavaid) piisavalt täpselt selleks, et vabalt suhelda ka teemal eestlaste sigadused.
- need kõige ägedamad "vaenlased" ei allu mingile propagandale, olgu see lühike või pikk ja viidetega või ilma; nad ajavad ikka oma juttu edasi. Seega on täiesti mõttetu sellele kõige häälekamale ja nö ohtlikumale seltskonnale mingit propagandat adresseerida.
Kahtlemata ei ole see mingi peamine sihtgrupp. Nende puhul kasutatakse muid võtteid või ei tegeleta nendega üldse. Nagu Sa täiesti õigesti mainisid - mõtlev või läänemeelne venelane ja omalt poolt lisaks veel kriitilise meelega kosmopoliidid on need, kellele sisuliselt ilma propagandistlike eesmärkideta lihtsalt informatsiooni kättesaadavaks tegemine omab positiivset mõju.
- keskmine mass ei hakka mitte kunagi mingit lühemat või pikemat eesti propagandat lugema, teda ei huvita. Nad vaatavad telekat, aga mitte eesti kanaleid.
Kinokunsti tähtsust rõhutasin maa eelpool samamoodi nagu V.I.Lenin. Keskmise massi jaoks on mõeldud Delfi fenomen. Ma ei tea kuidas see peegeldub nt Eesti venekeelse Delfi ärilistes tulemustes aga see, et teadlikult valitakse avaldamiseks provokatiivsed lood, et toimetuse tõlked-kokkuvõtted Eestikeelses pressis avaldatust on teadlikult moonutatud on üks meetoditest. Väänata võib ju igas suunas.
- pikem propaganda võib mõjutada vaid väikest osa adressaadist, kes on sellest huvitatud ning oma isikuomadustelt on võimelised asjadele enam-vähem objektiivselt lähenema. Kuid nende harimine on raharaiskamine, sest taolised inimesed otsivad ise allikaid ja informatsiooni. Eriti kui nüüd on olemas nt Estonia 1940-45 ja see vene keelde tõlgitaks, siis peaks see probleem lahendatud olema.
Massidele mõjuv propaganda peab kindlasti olema lühike ja selge mõjutusfookusega ning piisavalt provokatiivne. Ei ole küll propagandateooriaga tuttav aga oletan, et on olemas selline asi nagu väikeste inkrementaalsete muutuste kaupa suure muutuse esilekutsumine. Kui inimene avastab, et teda tahetakse mõjutada (läbi viia suurt muutust tema seisukohtade osas) siis ta hakkab vastu pusklema.
Kui muutused on väga väikesed ja näiliselt suva suunas, siis ei pane inimene/massid tähelegi, et neid kuhugi suunas lükatakse. Selle üle mõtisklemine on huvitav ka muuseas Eesti oludes.
Estonia tellist vaeval, et eriti keegi ostma ja lugema hakkab (hind, maht). Lihtne küsimus - paljud üldse Ilmjärve lugenud on? Siinses foorumis näeb, et mitte paljud.
Siinkohal hakkavad meie mõtted konvergeeruma - "otsivad ise endale allikaid" - aga kui palju neid allikaid siiski on? Vene keeles valdavalt vene fookusega ja muude teemade kõrvalt. "Valge raamatu" suudab keskmisest veidi haritum venelane lihtsalt põhja lasta, Kogu ülejäänud venekeelne Eesti asja puudutav kirjandus on kas eksootiline kraam 90-ndate algusest või oma fookusega mittesobiv kraami (Laari boršüürid punaterrorist, Eesti kooliõpikud jne). Elementaarne probleem - pole lihtsalt, mida oma vene sõpradele kinkida.
- minugipärast tehku propagandat, kes soovib, aga realistlikult suhtudes - mingi hirmsasti rahastatud aktsioon on mõttetus ja lõhnaks pigem projektipõhise papitegemise järgi (umbes nagu see antialko ja antisuitsu propa bussipeatustes; mille kasutegur on ilmselt null).
No sellest oleme juba rääkinud. Samas üldse mitte kulukas ei ole tellida ajaloolastelt alusmaterjal artikliteks konkreetsetel teemadel - näiteks antipõhhalov-"Kak poraboštšali pribalitku" või lahtikirjutus sellest kust on tulnud legend eestlaste sigadusest Loodearmeelaste kallal ja kuidas asjad tegelikult olid. Eestlased pole sel teemal vene keeles mitte üht sõna kirja pannud. Viis kuni seitse masinakirjalehte konkreetsel teemal. Ja ajaloolastega on selles mõttes ju hea, et elatist on ju vaja teenida.
Ära mu'ga vaidlema hakka. Ma ei viitsi. Ma lihtsalt verbaliseerin mõningaid mõtteid, mis aja jooksul on tekkinud ja sõrmeotstest välja tahavad tulla. Mõni loeb, mõni mitte ja mõtteid tekib juurde. Arutelu teretulnud.